Species plantarum
"Species Plantarum" (ladina keelest 'taimeliigid') on Carl von Linné teos, mis avaldati 1753. aastal. Teoses on Linné toonud ära kõik tollal teadaolevad taimeliigid ja klassifitseerinud need perekondade järgi. Ühtlasi on see esimene töö, kus süstemaatiliselt on iga taimeliik nimetatud kahe ladinakeelse sõnaga (binomiaalne nomenklatuur).
Kuna "Species plantarum" on esimene teos, kus binomiaalset nomenklatuuri läbivalt ja järjekindlalt kasutati, siis loetakse seda enamiku taimede nomenklatuuri nullpunktiks. Mõne soonteta taimede rühma ja seente nomenklatuuri nullpunkt on hilisem.
Teose teise, täiendatud trüki avaldas 1763 taas Linné nagu kolmandagi trüki 1764, mis kolmandast üsna vähe erines. Neljanda trüki avaldas 1778 Carl Ludwig von Willdenow (1797–1830) ja neljaköitelise viienda trüki aastal 1800 Albert Gottfried Dietrich (1831–1833).
Esimeses trükis oli kirjeldatud 5940 liiki. Need olid jagatud tuhatkonda perekonda, mis olid ühendatud 24 klassi. Linné ise pidas oma taksonoomilist süsteemi kunstlikuks, mitte selliseks, mis liikide ühist päritolu adekvaatselt esindab. Siiski sai see väga populaarseks, sest lähtus sellistest kergesti määratletavatest tunnustest nagu emakasuuete ja tolmukate arv ning see võimaldas võhikutelgi kerge vaevaga õige klassi määrata. Hiljem osutus Linné taksonoomia ka taimede ühist päritolu üsna hästi kirjeldavaks.
Sissejuhatuses hindas Linné, et maailmas on ligi 10 tuhat taimeliiki. Tänapäeval hinnatakse ainuüksi õistaimi olevat 400 tuhat liiki.