Hongkong

Proosa

• Kapten palus ühel pardal viibival kirikuõpetajal kord pühapäeval jumalateenistuse korraldada. Mees tegigi seda ja esitas Hongkongi jõudes arve kahele naelale! Ta ütles, et nautis puhkust ega kavatsenud sel ajal tasuta töötada! Kompanii maksis, aga hoiatas ohvitsere, et nad ei laseks pärast seda õpetajatel teenistust pidada enne, kui teavad nende hinda. (lk 101)
• Räägitakse, et Hongkongis ei jää inimesed vanaks. Nende nooruslik välimus kinnitab seda väidet igati. Ma küsisin põhjust ja öeldi, et nad peavad endale meelelahutusi välja mõtlema ja väljamõtlemise käigus ei leia nad mitte aega tülpinud olla, vaid nooruse ja õnne. (lk 107)
• Muidugi on tõlla omamine luksus, aga mõttes omada kandetooli ja kandjaid on midagi veel luksuslikumat. Kena tooli, millel on hõbedaga kaunistatud aisad ja siidkardinad, võib osta minu arvestuse järgi veidi rohkem kui kahekümne dollari eest. Mõni naine peab nelja kuni kaheksat kandjat; nood on nii odavad, et võib endale lubada mitme palkamist. Igal Hongkongi tuntud majapidamise liikmel on oma eratool. Paljud mehed eelistavad hoogsalt liikuvat katteta korvtooli, samal ajal kui paljude naiste toolid on täiesti kinnised, nii et neid võib mööda tänavaid kanda möödujate pilkude eest kaitstuna. Hästivarustatud toolidel leidub mugavaid taskuid, päevavarjuhoidjaid ja panipaiku pakkidele. (lk 108)
  • Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma". Tõlkinud Riina Jesmin. LR 23–25/2021