29.12.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 350/15

(1)

Õiguskindluse ning noortele põllumajandustootjatele antava toetuse ühtlustatud ja mittediskrimineeriva rakendamise tagamiseks on vaja sätestada, et maaelu arengu valdkonnas käsitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1305/2013 (5) ja teistes asjaomastes eeskirjades osutatud tegevuse alustamise kuupäevana kuupäeva, mil taotleja sooritab või viib lõpule toimingu, mis on seotud tegevuse alustamisega, ning et toetuseavaldus tuleb esitada hiljemalt 24 kuu jooksul pärast nimetatud kuupäeva. Lisaks näitavad programmide üle peetud läbirääkimiste käigus saadud kogemused, et tuleks selgitada noorte põllumajandustootjate ühist tegevuse alustamist käsitlevaid eeskirju ja määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 19 lõike 4 kohaseid toetuse andmise lävendeid ning ühtlustada äriplaani kestust käsitlevaid sätteid.

(2)

Et hõlbustada nõustamis- ja koolitusteenuste rakendamist liikmesriikide korraldusasutuste poolt, tuleks nimetatud meetme kohase toetusesaaja staatust laiendada nendele asutustele, tagades samal ajal, et teenuseosutaja valib välja oma ülesannete täitmisel nimetatud asutustest sõltumatu organ ning et teenuseosutaja või koolituse pakkuja tasandil tehakse kontrollimist.

(3)

Eesmärgiga stimuleerida kvaliteedikavades osalemist peaksid põllumajandustootjad või põllumajandustootjate rühmad, kes on osalenud sellistes kavades viie aasta jooksul enne toetusetaotluse esitamist, olema toetuskõlblikud maksimaalse viie aasta jooksul, võttes samal ajal nõuetekohaselt arvesse juba kavas osaletud aja kestust.

(4)

Selleks et rahastamisvahendid oleksid erasektorile piisavalt atraktiivsed, on oluline, et need töötataks välja ja et neid kasutataks paindlikult ja läbipaistvalt. Kogemused näitavad siiski, et teatavad meetmepõhised rahastamiskõlblikkuse eeskirjad piiravad maaelu arengu programmide puhul rahastamisvahendite kasutuselevõttu ja takistavad fondihalduritel rahastamisvahendite paindlikku kasutamist. Seepärast on kohane sätestada, et teatavaid meetmepõhiseid rahastamiskõlblikkuse eeskirju rahastamisvahendite suhtes ei kohaldata. Samal põhjusel on samuti asjakohane sätestada, et määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 19 alusel noortele põllumajandustootjatele tegevuse alustamiseks ette nähtud toetust võib anda ka rahastamisvahendi kaudu. Nimetatud muudatusi silmas pidades tuleks sätestada, et kui määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 17 osutatud toetust investeeringute tegemiseks antakse rahastamisvahendi kaudu, peab investeering aitama kaasa ühe või mitme liidu prioriteedi täitmisele maaelu arengu valdkonnas.

(5)

Halduskoormuse vähendamiseks seoses topeltrahastamise vältimise põhimõtte rakendamisega rohestamise puhul peaks liikmesriikidel olema võimalik kohaldada kindlaksmääratud, keskmist mahaarvamist kõikide asjaomaste toetusesaajate puhul, kes viivad ellu asjaomast tegevuse liiki või allmeedet.

(6)

Põllumajandustoojad seisavad tänapäeval silmitsi üha suuremate turu suundumustest tulenevate majandusriskidega. Need riskid ei mõjuta siiski kõiki põllumajandussektoreid võrdselt. Seepärast peaks liikmesriikidel olema nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võimalik toetada põllumajandustootjaid sektoripõhise sissetuleku stabiliseerimise vahendi kaudu eelkõige sektorites, kus sissetulek on oluliselt langenud, mis võib avaldada konkreetsele maapiirkonnale suurt majanduslikku mõju, tingimusel et sissetuleku langus ületab vähemalt 20-protsendilist lävendit. Et tagada sektoripõhise sissetuleku stabiliseerimise vahendi tulemuslikkus ja et seda saaks kohandada liikmesriikide erilistele asjaoludele, peaksid liikmesriigid saama määrata oma maaelu arengu programmides kindlaks sissetuleku, mida võetakse vahendi kasutuselevõtmiseks paindlikul viisil arvesse. Samal ajal ja selleks, et soodustada põllumajandustootjate poolt kindlustuse kasutamist, tuleks kindlustuse puhul kohaldatavat tootmise languse lävendit vähendada 20 %-ni. Selleks et jälgida kulusid sektoripõhise sissetuleku stabiliseerimise vahendi ja kindlustuse alusel, tuleks lisaks kohandada programmi rahastamiskava sisu.

(7)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 36 lõikes 5 sätestatud nõue esitada 2018. aastal aruanne riskijuhtimise meetme kohta on juba kaetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (6) artikli 110 lõike 5 kohaselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatava ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) seire ja hindamise aruandega. Seepärast tuleks määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 36 lõike 5 teine lõik välja jätta.

(8)

Kõikide sektorite põlumajandustootjate ühisfondide osas näib, et määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 38 lõike 3 ja artikli 39 lõike 4 kohane keeld rahastada avalikest vahenditest algset põhivara takistab nimetatud fondide tulemuslikku toimimist. See keeld tuleks seepärast kaotada. Samuti on asjakohane laiendada nende valdkondade loetelu, mida saab katta ühisfondidele antavast rahalisest osalusest, nii et osalused hõlmaksid fondi tehtavate iga-aastaste maksete täiendamist ja selle algset põhivara.

(9)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 18 lõike 1 punktis b ja artikli 24 lõike 1 punktis d osutatud toetust, mille eesmärk on taastada tootmise potentsiaal pärast loodusõnnetust või katastroofi, antakse üldjuhul kõikidele taotlejatele, kes vastavad toetuse saamise tingimustele. Seepärast ei peaks liikmesriikidel olema kohustust määrata kindlaks taastamistegevuste valikukriteeriume. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, kui valikukriteeriume ei ole tegevuse laadi tõttu võimalik kindlaks määrata, peaks liikmesriikidel olema võimalus määrata kindlaks alternatiivsed valikumeetodid.

(10)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 59 on määratud kindlaks maksimaalsed Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) osaluse määrad. Selleks et leevendada mõne liikmesriigi eelarvele avalduvat survet ja kiirendada Küprosel hädasti vajatavaid investeeringuid, tuleks nimetatud määruse artikli 59 lõike 4 punktis f osutatud maksimaalse 100 % osaluse määra kohaldamist pikendada kuni programmi lõpuni. Lisaks tuleks (EL) nr 1305/2013 artikli 59 lõikes 4 osutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 (7) artikli 38 lõike 1 punktis c sätestatud uue rahastamisvahendi jaoks määruses (EL) nr 1303/2013 kehtestatud osaluse erimäärale.

(11)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 60 lõike 1 kohaselt võivad loodusõnnetustest tingitud erakorraliste meetmete puhul programmi muudatustega seotud kulud saada rahastamiskõlblikuks alates loodusõnnetuse toimumise kuupäevast. Võimalust pidada enne programmi muudatuste esitamist kantud kulusid rahastamiskõlblikuks tuleks laiendada muudele olukordadele, näiteks katastroofid või liikmesriigi või piirkonna sotsiaal-majanduslike tingimuste oluline ja järsk muutumine.

(12)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 60 lõike 2 teise lõigu kohaselt on põllumajandussektori investeeringute puhul rahastamiskõlblikud üksnes sellised kulud, mis on kantud pärast taotluse esitamist. Kui investeering on seotud erakorraliste meetmetega, mis on tingitud loodusõnnetustest, katastroofidest, ebasoodsatest ilmastikutingimustest või liikmesriigi või piirkonna sotsiaal-majanduslike tingimuste olulisest ja järsust muutumisest, tuleks siiski anda liikmesriikidele võimalus sätestada oma programmides, et rahastamiskõlblikud on need kulud, mis on kantud alates sündmuse toimumisest, et nad saaksid sellises olukorras paindlikult ja õigeaegselt reageerida. Et tõhusalt toetada hädaabimeetmeid, mille liikmesriigid on viimastel aastatel toimunud sündmustele reageerides võtnud, peaks seda võimalust kohaldama alates 1. jaanuarist 2016.

(13)

Selleks et suurendada määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 67 lõike 1 punktides b–d osutatud lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamist, on vaja piirata määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 62 lõikes 2 osutatud EAFRD erieeskirjade kohaldamist toetusega, mida antakse vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 21 lõike 1 punktidele a ja b seoses saamata jäänud tulu ja hoolduskuludega ning vastavalt artiklitele 28–31, 33 ja 34.

(14)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 74 kohaselt tuleb liikmesriigil nelja kuu jooksul alates maaelu arengu programmi heakskiitmisest pidada nõu seirekomiteega programmi valikukriteeriumide üle. See tekitab liikmesriikidele kaudse kohustuse määrata nimetatud tähtajaks kindlaks kõik valikukriteeriumid, isegi selliste toetustaotluste kutsete puhul, mis avaldatakse hiljem. Selleks et vähendada ülemäärast halduskoormust, tagades samal ajal rahaliste vahendite optimaalse kasutamise, tuleks anda liikmesriikidele võimalus määrata valikukriteeriumid kindlaks ja küsida seirekomitee arvamust enne toetustaotluste kutse avaldamist.

(15)

Eesmärgiga suurendada saagi, loomade ja taimede kindlustamise ning ühisfondide ja sissetuleku stabiliseerimise vahendi kasutamist, tuleks algse avaliku sektori toetuse maksimaalset protsendimäära suurendada (65 %-lt kuni 70 %-ni).

(16)

Selleks et tagada mitmeaastase finantsraamistiku asjaomaste iga-aastaste ülemmäärade järgimine Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) eelarves ja luua põllumajandussektori kriisireserv, kasutatakse finantsdistsipliini. Kuna otsetoetuste kohandusmäära kindlaksmääramine on oma laadilt tehniline tegevus ja seotud kulude eelarvestusega, mille komisjon esitab asjaomase aasta eelarveprojektis, tuleks kohandusmäära kindlaksmääramise menetlust lihtsustada, lubades komisjonil võtta kohandusmäär vastu nõuandemenetluse kohaselt.

(17)

Selleks et ühtlustada määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 87 ja määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 38 sätestatud automaatse kulukohustustest vabastamise eeskirju, tuleks kohandada määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 38 lõikes 3 sätestatud kuupäeva, milleks liikmesriigid peavad saatma komisjonile kulukohustustest vabastamisel tehtud erandeid käsitleva teabe.

(18)

Selleks et tagada õigusselgus määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 41 lõike 2 kohase ajutise vähendamise tulemusena sisse nõutud vahendite käsitlemisel, tuleks nimetatud vahendid lisada kõnealuse määruse artiklis 43 esitatud sihtotstarbeliste tulude loetelusse.

(19)

Haldusmenetluste lihtsustamise huvides on asjakohane suurendada lävendit, millest allpool võivad liikmesriigid otsustada alusetult tehtud maksete tagasinõudmisest loobuda, 150 eurolt 250 euroni, tingimusel et liikmesriigid kohaldavad sama suurt või suuremat lävendit siseriiklike võlgade sissenõudmisest loobumise suhtes.

(20)

Asjakohane on tagada, et avalike hankelepingute sõlmimise korra eiramisest tulenev maksete tegemisest keeldumine või nende tagasinõudmine vastab eiramise raskusastmele ja on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, nagu on näiteks esitatud komisjoni kehtestatud asjakohastes suunistes finantskorrektsioonide kohta, mida kohaldatakse kõnealuse korra eiramisel liidu rahastatavate kulude suhtes, mis on kantud eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega. Lisaks on kohane selgitada, et selline eiramine mõjutab tehingute seaduslikkust ja korrektsust ainult toetuse mittemakstava või lõpetatava osa ulatuses.

(21)

Väikepõllumajandustootjate halduskoormuse vähendamiseks tuleks kehtestada täiendav erand, vabastades väikepõllumajandustootjad nende põldude deklareerimisest, mille kohta maksetaotlust ei esitatud.

(22)

Võttes arvesse praktilisi ja spetsiifilisi raskusi, mida on tekitanud pindalapõhiste toetuste maksetähtaegade ühtlustamine EAGFi ja EAFRD vahel, tuleks üleminekuperioodi pikendada veel ühe aasta võrra. Põllumajandustootjate rahavoo säilitamiseks peaks pindalapõhiste maaelu arengu meetmete puhul jääma ettemaksete tegemine enne 16. oktoobrit siiski võimalikuks.

(23)

Et võtta arvesse põllumajandussüsteemide mitmekesisust liidus, on asjakohane lubada liikmesriikidel käsitada põllumajanduslikust ja keskkonnaaspektist asjakohast maa üleskündmist kriteeriumina, mida saab kasutada maa-ala püsirohumaaks liigitamiseks.

(24)

Teatavad põõsad ja puud, millega kaetud maal loomi otseselt ei karjatata, sobivad siiski loomasööda tootmiseks. Liikmesriikidel peaks olema lubatud arvata need põõsad ja puud kogu või osal oma territooriumil püsirohumaa hulka, kui rohi või muud rohttaimed jäävad valdavaks.

(25)

Et selgitada kesaks jäetud maa liigitamist põllumaaks enne 2018. aastat, kui maa-ala on jäetud kesaks viis aastat või kauem, ja pakkuda asjaomastele põllumajandustootjatele kindlust, tuleks võimaldada liikmesriikidel säilitada 2018. aastal selle maa liigitamine põllumaaks.

(26)

Karjatamiseks sobiv maa, kus rohi ja teised rohttaimed ei ole valdavad või puuduvad ja kui karjatamistavad pole laadilt traditsioonilised ega olulised biotoopide ja elupaikade säilitamiseks, võib sellegipoolest olla teatavatel maa-aladel karjatamise seisukohast väärtuslik. Liikmesriikidel peaks olema võimalus käsitada tervel või osal oma territooriumil neid alasid püsirohumaana.

(27)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 (8) rakendamise esimestel aastatel saadud kogemused näitavad, et teatavad ühtse pindalatoetuse kava kohaldanud liikmesriigid ei kasutanud ära kõiki vahendeid, mis olid neile komisjoni rakendusmääruses (EL) 2015/1089 (9) sätestatud ülemmäära raames eelarvest ette nähtud. Põhitoetuskava kohaldavatel liikmesriikidel on vahendite tõhusama kasutamise tagamiseks juba teatavates piirides võimalik jaotada suurema väärtusega toetusõigusi, kui on nende põhitoetuskava raames ette nähtud. Ühtse pindalatoetuse kava kohaldavatel liikmesriikidel peaks samuti olema lubatud teatavate ühiste piirmäärade piires ja otsetoetuste netoülemmäärasid järgides arvutada vajalik summa, mille võrra võib nende ühtse pindalatoetuse kava ülemmäära suurendada.

(28)

Teatavates liikmesriikides on kasutusel riiklikud maksu- või sotsiaalkindlustusregistrid, millesse on kantud põllumajandustootjad seoses oma põllumajandustegevusega. Nendel liikmesriikidel peaks olema võimalus jätta otsetoetuste saajate hulgast välja põllumajandustootjad, kes ei ole vastavalt registritesse kantud.

(29)

Kuna minevikus saadud kogemused on näidanud, et paljudel juhtudel anti toetust füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle majandustegevus kas ei olnud üldse või oli üksnes vähesel määral seotud põllumajandusliku tegevusega, kehtestati määrusega (EL) nr 1307/2013 aktiivse põllumajandustootja klausel. Liikmesriigid peaksid sellest tulenevalt hoiduma otsetoetuste andmisest teatavatele isikutele, välja arvatud juhul, kui need isikud tõendavad, et nende põllumajanduslik tegevus ei ole marginaalne. Hilisemad kogemused näitavad siiski, et määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmandas lõigus loetletud nende kolme kriteeriumi kohaldamisega, mille alusel määratakse kindlaks aktiivsed põllumajandustootjad, on olnud raskusi paljudel liikmesriikidel. Nimetatud kolme kriteeriumi kohaldamisest tuleneva halduskoormuse vähendamiseks tuleks anda liikmesriikidele võimalus otsustada, et aktiivse põllumajandustootja kindlaksmääramiseks on võimalik tugineda ainult ühele või kahele kriteeriumile.

(30)

Lisaks puutusid mõned liikmesriigid kokku sellega, et määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 lõikes 2 sätestatud toetusesaamise tingimustele vastavate tegevuste või ettevõtete loeteluga seotud elementide rakendamisel esinenud raskused ja rakendamisega kaasnenud halduskulu on ületanud kasu, mida annab väga väikese arvu mitteaktiivsete põllumajandustootjate väljaarvamine otsetoetuskavadest. Kui liikmesriik leiab, et see on nii, peaks ta saama lõpetada kõnealuse määruse artikli 9 kohaldamise loetellu kantud tegevuste või ettevõtete osas.

(31)

On asjakohane sõnaselgelt sätestada, et määruse (EL) nr 1307/2013 artikliga 11 lubatakse liikmesriikidel vaadata kord aastas läbi oma otsused, mis käsitlevad põllumajandustootjatele makstava põhitoetuse selle osa vähendamist, mis ületab 150 000 eurot, tingimusel et selline läbivaatamine ei põhjusta maaelu arenguks ettenähtud summade vähenemist.

(32)

Et võimaldada liikmesriikidel kohandada ÜPP toetusi oma konkreetsetele vajadustele, tuleks neile anda asjakohane võimalus vaadata läbi oma otsus kanda vahendeid oma otsetoetuste ülemmäära alt üle oma maaelu arengu programmidesse ja vastupidi. Seepärast tuleks neile anda võimalus vaadata läbi oma otsus ka jõustumisega alates kalendriaastast 2019, tingimusel et ükski selline otsus ei põhjusta maaelu arenguks eraldatud summade vähenemist.

(33)

Lisaks põhitoetuskava alusel kehtestatud toetusõiguste väärtuse lineaarse vähendamise kasutamisele riiklike või piirkondlike reservide täiendamiseks, et lihtsustada noorte põllumajandustootjate ja põllumajandusliku tegevusega alustavate põllumajandustootjate osalemist toetuskavas, peaks liikmesriikidel samuti olema lubatud kasutada sama mehhanismi selleks, et rahastada meetmeid, mille eesmärk on vältida maa kasutamisest loobumist ja aidata põllumajandustootjatel tulla toime konkreetsete ebasoodsate asjaoludega.

(34)

Rohestamismeetmete suhtes kohaldatavate eeskirjade lihtsustamiseks ja nendevahelise sidususe parandamiseks tuleks ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala olemasolu kohustuse järgmise vabastust, mida kohaldatakse põllumajanduslike majapidamiste suhtes, kes kasvatavad liblikõielisi kultuure kas ainsa põllumajanduskultuurina või kombinatsioonis rohu või muude rohttaimede või kesaga rohkem kui 75 % põllumaast vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 46 lõike 4 punktile a, laiendada ka põllumajanduskultuuride mitmekesistamise kohustuse suhtes.

(35)

Et tagada sidusus eri laadi põllumajanduskultuuride käsitlemisel, võttes arvesse nende märkimisväärset osakaalu maa-aladel, seoses põllukultuuride mitmekesistamise nõudega, tuleks määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 44 lõike 2 kohast põllumajanduskultuuride mitmekesistamise eeskirjade kohaldamise paindlikkust laiendada, et hõlmata olulisel osal aastast või olulisel osal kasvutsüklist vees kasvavate põllumajanduskultuuride kasvatamine.

(36)

Et lihtsustada määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 44 lõike 3 punktides a ja b sätestatud põllumajanduskultuuride mitmekesistamise kohustuse praeguste vabastuste kasutamist, mida kohaldatakse maa puhul, mida kasutatakse peamiselt rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks, liblikõieliste kultuuride kasvatamiseks või vees kasvavate põllumajanduskultuuride kasvatamiseks või mis on peamiselt kesa või püsirohumaa, ning nii et tagada sama maakasutuse proportsioonidega põllumajandustootjate võrdne kohtlemine, ei tuleks 30 hektari suuruse põllumaa ülempiiri enam kohaldada.

(37)

Selleks et võtta arvesse speltanisu (Triticum spelta) agronoomilist eripära, tuleks seda määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 44 kohaldamise eesmärgil käsitada eri põllumajanduskultuurina.

(38)

Et lihtsustada määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 46 lõike 4 punktides a ja b sätestatud ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala olemasolu praeguste vabastuste puhul, mida kohaldatakse maa puhul, mida kasutatakse peamiselt rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks, liblikõieliste kultuuride kasvatamiseks või vees kasvavate põllumajanduskultuuride kasvatamiseks või mis on peamiselt kesa või püsirohumaa, ei tuleks 30 hektari suuruse põllumaa ülempiiri enam kohaldada.

(39)

Võttes arvesse, et teatavad püsikultuurid võivad tuua potentsiaalset kaudset keskkonnakasu elurikkuse jaoks, tuleks määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 46 sätestatud ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade liikide loetelu laiendada, et hõlmata ka siidpööris (Miscanthus) ja kaelus-vaigulill (Silphium perfoliatum). Pidades silmas, et taimkatte liik võib avaldada positiivset mõju sellele, kuidas kesaks jäetud maa aitab kaasa elurikkusele, tuleks maad, mis on jäetud kesaks korjetaimede jaoks, tunnustada erineva ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala liigina. Seepärast tuleks kehtestada kaalutegurid maa-alade liikidele jaoks, kus kasvab siidpööris, kaelus-vaigulill või mis on kesa all korjetaimede jaoks. Kaalutegurid tuleks kehtestada sellisel viisil, et need kajastaksid selliste maa-alade erinevat tähtsust elurikkuse jaoks. Täiendavate ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade liikide kehtestamiseks on vaja kohandada olemasolevaid kaalutegureid lämmastikku siduva põllumajanduskultuuriga alade ja lühikese raieringiga madalmetsaga alade jaoks, et kajastada uut tasakaalu kõikide ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade liikide vahel.

(40)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 50 kohase noorte põllumajandustootjate toetuskava kohaldamisel saadud kogemused on näidanud, et mõningatel juhtudel ei saa noored põllumajandustootjad kasutada toetust kõigil viiel aastal. Kuigi nimetatud toetus keskendub endiselt põllumajandustegevust alustavate noorte põllumajandustootjate uuele majandustegevusele, peaksid liikmesriigid lihtsustama noorte põllumajandustootjate juurdepääsu noorte põllumajandustootjate toetusele kõigi viie aasta jooksul ka juhtudel, kui noored põllumajandustootjad ei ole toetust taotlenud kohe pärast tegevuse alustamist.

(41)

Mõned liikmesriigid on leidnud, et noortele põllumajandustootjatele määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 50 alusel antav toetus on ebapiisav, et asjakohaselt käsitleda noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise ja nende põllumajandusliku majapidamise struktuurilise kohandamise finantsprobleeme. Et veelgi parandada noorte põllumajandustootjate võimalusi osaleda põllumajanduslikus tootmises, peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada suurendada noortele põllumajandustootjatele antava toetuse summa arvutamiseks kohaldatavat protsendimäära vahemikus 25 % – 50 % ja olenemata kasutatavast arvutusmeetodist. Selline otsus ei tohiks piirata 2-protsendilise riikliku ülemmäära kohaldamist noorte põllumajandustootjate toetuste rahastamiseks antavate otsetoetuste puhul.

(42)

Et paremini selgitada liikmesriikide vastutust seoses vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse tootmist piirava laadiga, on asjakohane sõnastada ümber määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 52 lõiked 5 ja 6. Kuna ümbersõnastamine kajastab tava, mida seoses asjaomaste sätetega kasutatakse alates 1. jaanuarist 2015, on asjakohane kohaldada seda alates taotlusaastast 2015.

(43)

Et tagada võimalikult suur sidusus liidu kavade vahel, mis on suunatud sektoritele, kus teatavatel aastatel esineb turgude struktuurilist tasakaalustamatust, tuleks anda komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, millega võimaldatakse liikmesriikidel jätkata kuni 2020. aastani vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse maksmist, lähtudes eelneval võrdlusperioodil toetust saanud tootmisühikutest.

(44)

Vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse paindlikkuse suurendamiseks tuleks võimaldada liikmesriikidel vaadata oma toetuse andmise otsused igal aastal läbi jõustumisega alates taotlusaastast 2019.

(45)

Üks suuremaid takistusi tootjaorganisatsioonide loomisel, peamiselt organiseerituse tasemelt maha jäänud liikmesriikides, näib olevat vastastikuse usalduse ja varasemate kogemuste puudumine. Selle takistuse kõrvaldamiseks võiksid toimivad tootjaorganisatsioonid nõustada tootjaorganisatsioone ja -rühmi või üksiktootjaid puu- ja köögiviljasektoris ning selline tegevus tuleks lisada puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide eesmärkide hulka.

(46)

Lisaks tasuta jagamise eesmärgil turult kõrvaldamisele on kohane anda finantstoetust ka nõustamismeetmetele, mille eesmärk on ergutada tootjaid looma tunnustamise tingimustele vastavaid organisatsioone, et saada täielikku liidu rahastamist olemasolevate tootjaorganisatsioonide rakenduskavade raames.

(47)

Kriisiennetus- ja kriisiohjemeetmeid tuleks laiendada nii, et need hõlmaksid ka ühisfondide vahendite täiendamist, et kasutada ühisfonde uue vahendina kriisiolukordadega toimetulekuks ning müügiedendus- ja teavitustegevuseks puu- ja köögiviljasektori mitmekesistamiseks ja tugevdamiseks.

(48)

Selleks et lihtsustada praegust korda, mille kohaselt lubatakse kõigepealt liikmesriikidel anda täiendavat riiklikku finantsabi tootjaorganisatsioonidele nendes liidu piirkondades, kus organiseerituse tase on eriti madal, ja seejärel hüvitatakse osa nimetatud abist, kui on täidetud täiendavad tingimused, tuleks kehtestada uus süsteem nende liikmesriikide jaoks, kus organiseerituse tase on olulisel määral alla liidu keskmise. Selleks et tagada sujuv üleminek praeguselt korralt uuele süsteemile, tuleks ette näha üheaastane üleminekuperiood. Seetõttu hakatakse uut süsteemi kohaldama alates 1. jaanuarist 2019.

(49)

Selleks et kaitsta geograafilise tähisega piiritusjooke maine seadusvastase omastamise eest, peaks liikmesriikidel olema lubatud kohaldada geograafilise tähisega veinide tootmiseks sobivate viinapuude istutuseks antavaid lube käsitlevaid norme ka viinamarjaveini puhul, mis sobib geograafilise tähisega piiritusjookide tootmiseks.

(50)

Lepingute kasutamine piima- ja piimatootesektoris võib aidata tugevdada ettevõtjate vastutust ja tõsta nende teadlikkust vajadusest võtta paremini arvesse turusignaale, parandada hindade ülekandumist ja kohandada pakkumist nõudlusega, ning aidata ära hoida teatavaid ebaausaid kaubandustavasid. Piima- ja piimatootesektoris ning samuti muudes sektorites selliste lepingute kasutamise soodustamiseks peaks tootjatel, tootjaorganisatsioonidel ja tootjaorganisatsioonide liitudel olema õigus nõuda kirjalikku lepingut, isegi kui asjaomane liikmesriik ei ole teinud selliste lepingute kasutamist kohustuslikuks.

(51)

Kuigi toorpiima tarnimise lepingu pooltel on õigus pidada läbirääkimisi selliste lepingute elementide üle, on liikmesriikidele, kes teevad lepingute kasutamise kohustuslikuks, antud võimalus kehtestada teatavad lepinguklauslid, eelkõige lepingute miinimumkestuse kohta. Et tagada lepingupooltele lepinguline selgus tarnitava koguse ja hindade osas, peaks liikmesriikidel olema samuti võimalus kehtestada pooltele kohustus leppida kokku tarnitava koguse ja sellise tarne eest makstava hinna omavahelises suhtes.

(52)

Tootjaorganisatsioonidel ja nende liitudel võib olla oluline roll pakkumise koondamisel, turustamise parandamisel, tootmise kavandamisel ja kohandamisel vastavalt nõudmisele, tootmiskulude optimeerimisel ja omahindade stabiliseerimisel, teadusuuringute läbiviimisel, parimate tavade edendamisel ja tehnilise abi andmisel, kõrvalsaaduste käitlemisel ja oma liikmete käsutusse antud riskijuhtimise vahendite haldamisel, aidates seeläbi tugevdada tootjate positsiooni toiduainete tarneahelas. Selliste tootjaorganisatsioonide ja nende liitude tegevus, sealhulgas nende poolt läbirääkimiste pidamine põllumajandustoodete tarnelepingute üle pakkumise koondamisel ja oma liikmete toodete turule viimisel, aitab seega kaasa Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 39 sätestatud ÜPP eesmärkide saavutamisele, kuna see tugevdab põllumajandustootjate positsiooni toiduainete tarneahelas ja aitab kaasa toiduainete tarneahela paremale toimimisele. ÜPP reform 2013. aastal tugevdas tootjaorganisatsioonide rolli. Erandina ELi toimimise lepingu artiklist 101 peaks võimalus viia läbi selliseid tegevusi nagu tootmise kavandamine, kulude optimeerimine, tootjaliikmete toodete turule viimine ja lepingute sõlmimiseks läbirääkimiste pidamine olema seepärast sõnaselgelt reguleeritud kui õigus, mis on tunnustatud tootjaorganisatsioonidel kõikides sektorites, kus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1308/2013 (10) kehtestatakse ühine turukorraldus. Nimetatud erand peaks kehtima ainult nende tootjaorganisatsioonide puhul, kes reaalselt tegutsevad majandusliku integratsiooni eesmärgil ja kes tegelevad oma liikmete pakkumise koondamise ja nende toodangu turule viimisega. Lisaks ELi toimimise lepingu artikli 102 kohaldamisele selliste tootjaorganisatsioonide suhtes tuleks siiski näha ette kaitsemeetmed tagamaks, et sellised tegevused ei välista konkurentsi ega ohusta ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide täitmist. Konkurentsiasutustel peaks olema õigus sellistel juhtudel sekkuda ja otsustada, et selliseid tegevusi tuleks edaspidi muuta, need lõpetada või et need ei peaks üldse toimuma. Kuni konkurentsiasutuse poolt otsuse vastuvõtmiseni tuleks tootjaorganisatsioonide tegevusi pidada õiguspäraseks. Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 156 lõike 1 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonide liidud peaksid saama nende endi poolt ellu viidavate tegevuste puhul kasutada nimetatud erandit samas ulatuses ja samadel tingimustel mis tootjaorganisatsioonidki.

(53)

Tootjaorganisatsioone tunnustatakse määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõikes 2 osutatud konkreetsetes sektorites. Kuna tootjaorganisatsioonid võivad tegutseda rohkem kui ühes sektoris ja et vältida halduskoormust, mis tuleks neile pandavast kohustusest luua tunnustamise eesmärgil mitu tootjaorganisatsiooni, peaks ühel tootjaorganisatsioonil olema võimalik saada rohkem kui ühe tunnustuse. Sellistel juhtudel peaks kõnealune tootjaorganisatsioon siiski vastama tunnustamise tingimustele igas asjaomases sektoris.

(54)

Võttes arvesse rolli, mis võib olla tootmisharudevahelistel organisatsioonidel toiduainete tarneahela paremas toimimises, tuleks loetelu võimalikest eesmärkidest, mida sellised tootmisharudevahelised organisatsioonid võivad taotleda, laiendada, nii et see hõlmaks ka meetmeid eesmärgiga ennetada ja juhtida loomatervise, taimekaitse ja keskkonnaga seotud riske.

(55)

Tootmisharudevahelisi organisatsioone tunnustatakse määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõikes 2 osutatud konkreetsetes sektorites. Kuna tootmisharudevahelised organisatsioonid võivad tegutseda rohkem kui ühes sektoris ja et vältida halduskoormust, mis tuleks neile pandavast luua tunnustamise eesmärgil mitu tootmisharudevahelist organisatsiooni, peaks ühel tootmisharudevahelisel organisatsioonil olema võimalik saada rohkem kui ühe tunnustuse. Sellistel juhtudel peaks tootmisharudevaheline organisatsioon siiski vastama tunnustamise tingimustele igas asjaomases sektoris.

(56)

Et lihtsustada turusignaalide paremat edastamist ja tugevdada seoseid omahindade ja lisandväärtuse vahel kogu tarneahelas, peaks põllumajandustootjatel, sealhulgas põllumajandustootjate liitudel olema lubatud leppida oma esmaostjatega kokku väärtuse jaotamist käsitlevates sätetes, sealhulgas turukasumite ja -kahjumite puhul. Kuna tootmisharudevahelistel organisatsioonidel võib olla oluline roll tarneahelas osalejate vahelise dialoogi võimaldamisel, parimate tavade edendamisel ja turu läbipaistvuse suurendamisel, tuleks neil lubada näha ette väärtuse jaotamist käsitlevad standardsätted. Väärtuse jaotamist käsitlevate sätete kasutamine põllumajandustootjate, põllumajandustootjate liitude ja nende esmaostjate poolt peaks jääma siiski vabatahtlikuks.

(57)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 188 kohaldamisel saadud kogemused näitavad, et rakendusaktide vastuvõtmine kvootide jaotamisega seotud lihtsate arvutuste haldamiseks on tülikas ja ressursimahukas ega paku ühtegi konkreetset eelist. Komisjonil ei ole tegelikult selles küsimuses mingit kaalutlusõigust, sest kasutatav valem on juba kindlaks määratud komisjoni määruse (EÜ) nr 1301/2006 (11) artikli 7 lõikes 2. Seonduva halduskoormuse vähendamiseks ja protsessi lihtsustamiseks tuleks sätestada, et komisjon avaldab tariifikvootide jaotuse asjaomasel veebisaidil. Ühtlasi tuleks lisada erisäte, et liikmesriigid tohivad litsentse välja anda alles pärast seda, kui komisjon on kõnealuse jaotuse avaldanud.

(58)

Et tagada määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 209 tulemuslik kasutamine põllumajandustootjate või põllumajandustootjate organisatsioonide või nende liitude poolt, tuleks näha ette võimalus taotleda komisjonilt arvamust selle kohta, kas põllumajandustootjate või põllumajandustootjate organisatsioonide või nende liitude kokkulepped, otsused ja selline kooskõlastatud tegevus on kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkidega.

(59)

Tagamaks et turgudel valitsevate tõsiste tasakaaluhäirete perioodidel asjaomaste sektorite ajutiseks stabiliseerimiseks tehtavaid kollektiivlepinguid ja otsuseid võimaldavaid määruse (EL) nr 1308/2013 sätteid saaks tõhusalt ja õigel ajal rakendada, tuleks sellise ühise tegutsemise võimalusi laiendada põllumajandustootjatele ja põllumajandustootjate liitudele. Peale selle ei tohiks nimetatud ajutised meetmed enam olla lubatud viimase võimalusena, vaid need võiksid täiendada liidu tegevust riikliku sekkumise ja eraladustamise või erandlike meetmete raamistikus, nagu on ette nähtud määrusega (EL) nr 1308/2013.

(60)

Kuna on asjakohane jätkata piima- ja piimatootesektori abistamist üleminekuperioodil pärast kvoodisüsteemi kohaldamise lõppu ning innustada seda sektorit tulemuslikumalt reageerima turu- ja hinnakõikumistele, ei peaks määruse (EL) nr 1308/2013 sätetel, millega tugevdatakse lepingulisi tingimusi piima- ja piimatootesektoris, olema enam kehtivuse lõppkuupäeva.

(61)

Põllumajandusturud peaksid olema läbipaistvad ja hinnateave peaks olema kõikidele asjaomastele isikutele kättesaadav ja kasulik.

(62)

Määruse (EL) nr 1308/2013 VIII lisa II osa A jao kohaldamisel saadud kogemused näitavad, et rakendusaktide vastuvõtmine oma olemuselt tehniliste ja vastuoludeta veini rikastamise piirmäärade piiratud suurendamiste heakskiitmiseks, on tülikas ja ressursimahukas lähenemisviis ega paku ühtegi konkreetset eelist. Seonduva halduskoormuse vähendamiseks ja protsessi lihtsustamiseks tuleks sätestada, et liikmesriigid, kes otsustavad seda erandit kasutada, peavad teavitama komisjoni igast sellisest otsusest.

(63)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 652/2014 (12) on sätestatud, et eelarvelised kulukohustused võib jaotada aastasteks osamakseteks ainult juhul, kui on heaks kiidetud mitmeaastane taudide ja zoonooside likvideerimis-, tõrje- ja seireprogramm, taimekahjurite esinemisega seotud uuringukava või kava taimekahjurite tõrjeks liidu äärepoolseimates piirkondades. Lihtsustamise ja halduskoormuse vähendamise huvides tuleks nimetatud võimalust laiendada ka muudele kõnealuses määruses sätestatud meetmetele.

(64)

Et käesolevas määruses sätestatud muudatusi saaks hakata kohaldama alates 1. jaanuarist 2018, peaks määrus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

(65)

Määruseid (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013, (EL) nr 1308/2013 ning (EL) nr 652/2014 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artikli 2 lõike 1 teist lõiku muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 8 lõike 1 punkti h alapunkt ii asendatakse järgmisega:

3)

Artikli 14 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Käesoleva meetme kohased rahastamiskõlblikud kulud hõlmavad teadmussiirde ja teavituse korraldamise ja osutamise kulusid. Esitluse tulemusena valminud infrastruktuuri võib pärast tegevuse lõpetamist kasutada. Esitlusprojektide puhul võib toetus hõlmata ka vastavaid investeerimiskulusid. Rahastamiskõlblikud on ka osalejate reisi- ja majutuskulud, päevarahad ning ka põllumajandustootjate asendamisega seotud kulud. Kõik käesolevas lõikes nimetatud kulud hüvitatakse toetusesaajale.“

4)

Artiklit 15 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 16 muudetakse järgmiselt:

6)

Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

7)

Artiklit 19 muudetakse järgmiselt:

8)

Artiklisse 20 lisatakse järgmine lõige:

„4.   Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata, kui toetust antakse rahastamisvahendite vormis.“

9)

Artiklit 23 muudetakse järgmiselt:

10)

Artiklit 28 muudetakse järgmiselt:

11)

Artiklit 29 muudetakse järgmiselt:

12)

Artikli 30 lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Esimeses lõigus osutatud toetustega seotud maksete arvutamisel arvavad liikmesriigid maha summa, mis on vajalik selleks, et välistada määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 43 osutatud tavade topeltrahastamine. Liikmesriigid võivad mahaarvatava summa arvutada kindlaksmääratud keskmise summana, mida kohaldatakse kõikide asjaomaste toetusesaajate puhul, kes viivad ellu asjaomaseid allmeetmeid.“

13)

Artiklit 31 muudetakse järgmiselt:

14)

Artikli 33 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Käesoleva meetme kohast loomade heaolu toetust antakse põllumajandustootjatele, kes vabatahtlikult viljelevad tegevusi, mis hõlmavad ühte või mitut loomade heaolu parandavat kohustust, ning kes on aktiivsed põllumajandustootjad määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 tähenduses, nagu seda kohaldatakse asjaomases liikmesriigis.“

15)

Artiklit 36 muudetakse järgmiselt:

16)

Artikli 37 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Artikli 36 lõike 1 punkti a kohast toetust antakse üksnes selliste kindlustuslepingute puhul, millega on hõlmatud sellise kahju hüvitamine, mille on põhjustanud ebasoodsad ilmastikutingimused või looma- või taimehaigus või kahjurite levik või keskkonnajuhtum, või direktiivi 2000/29/EÜ kohaselt vastu võetud meede taimehaiguse või kahjuripuhangu likvideerimiseks või selle leviku piiramiseks, mille tõttu on kahjustunud rohkem kui 20 % asjaomase põllumajandustootja keskmisest aastatoodangust kolme eelneva aasta jooksul või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmisest, välja arvatud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja. Põllumajandustootja aastatoodangu arvutamiseks võib kasutada indekseid. Kasutatud arvutusmeetod võimaldab kindlaks määrata üksikpõllumajandustootja tegeliku kahju kõnealusel aastal.“

17)

Artiklit 38 muudetakse järgmiselt:

18)

Artiklit 39 muudetakse järgmiselt:

19)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 39a

Teatava sektori põllumajandustootjatele ette nähtud sissetuleku stabiliseerimise vahend

1.   Artikli 36 lõike 1 punkti d kohast toetust antakse üksnes piisavalt põhjendatud juhtudel sissetuleku sellise languse puhul, mis ületab vähemalt 20 % üksikpõllumajandustootja keskmisest aastasissetulekust kolme eelneva aasta jooksul või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmisest, välja arvatud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja. Põllumajandustootja saamata jäänud aastasissetuleku arvutamiseks võib kasutada indekseid. Artikli 36 lõike 1 punkti d tähenduses moodustab sissetuleku tulude summa, mille põllumajandustootja saab turult, sealhulgas mis tahes vormis riiklik toetus, millest on maha arvatud tootmiskulud. Ühisfondist põllumajandustootjatele makstava toetusega võib hüvitada vähem kui 70 % saamata jäänud sissetulekust sel aastal, mil põllumajandustootjal tekib õigus saada sellist toetust.

2.   Artikli 39 lõikeid 2–5 kohaldatakse artikli 36 lõike 1 punkti d kohase toetuse suhtes.“

20)

Artiklit 45 muudetakse järgmiselt:

21)

Artiklit 49 muudetakse järgmiselt:

22)

Artikli 59 lõiget 4 muudetakse järgmiselt:

23)

Artiklit 60 muudetakse järgmiselt:

24)

Artikli 62 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Kui toetust antakse standardkulude või lisakulude ja saamata jäänud tulu alusel kooskõlas artikli 21 lõike 1 punktidega a ja b seoses saamata jäänud tuluga ja hoolduskuludega ning artiklitega 28–31, 33 ja 34, tagavad liikmesriigid, et vastavad arvutused on piisavad ja õiged ning eelnevalt kindlaks määratud korraliku, õiglase ja tõendatava arvutuse alusel. Selleks teeb programmi rakendamise eest vastutavatest ametiasutustest oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning vajalike eksperditeadmistega asutus arvutused või kinnitab, et arvutused on piisavad ja õiged. Kinnitus arvutuste piisavuse ja õigsuse kohta lisatakse maaelu arengu programmi.“

25)

Artikli 66 lõike 1 punkt b jäetakse välja.

26)

Artikli 74 punkt a asendatakse järgmisega:

27)

II lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse I lisale.

1)

Artiklit 26 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 38 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Edasilükkava mõjuga kohtu- või haldusmenetluse korral katkestatakse lõikes 1 või 2 osutatud automaatne kohustustest vabastamine asjaomaste tegevustega seotud summa ulatuses nimetatud kohtu- või haldusmenetluse ajaks, tingimusel et komisjon saab liikmesriigilt põhjendatud teatise N + 4 aasta 31. jaanuariks.“

3)

Artikli 43 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

4)

Artikli 54 lõike 3 punkti a alapunkt ii asendatakse järgmisega:

5)

Artikli 63 lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Kui mittevastavus on seotud liikmesriigi või liidu avalike hangete eeskirjadega, võetakse toetuse mittemakstava või lõpetatava osa kindlaks määramisel aluseks mittevastavuse raskusaste ja järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. Mittevastavus mõjutab tehingute seaduslikkust ja korrektsust üksnes osas, mis vastab toetuse mittemakstavale või lõpetatavale osale.“

6)

Artikli 72 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Erandina käesoleva artikli lõike 1 punktist a võivad liikmesriigid otsustada, et

7)

Artikli 75 lõike 1 kolmas ja neljas lõik asendatakse järgmisega:

„Olenemata käesoleva lõike esimesest ja teisest lõigust võivad liikmesriigid

Artikli 67 lõikes 2 osutatud maaelu arengu raames antava toetuse puhul kohaldatakse käesoleva lõike esimest ja teist lõiku nende toetuse- või maksetaotluste suhtes, mis esitatakse alates taotlusaastast 2019.“

1)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 6 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik:

„Kui liikmesriik kasutab artikli 36 lõike 4 teises lõigus sätestatud võimalust, võib II lisas kõnealuse liikmesriigi suhtes sätestatud riiklikku ülemmäära asjaomase aasta osas ületada summa võrra, mis arvutatakse kõnealuse lõigu kohaselt.“

3)

Artiklit 9 muudetakse järgmiselt:

4)

Artikli 11 lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6.   Liikmesriigid võivad oma käesoleva artikli kohased otsused, mis käsitlevad toetuste vähendamist, kord aastas läbi vaadata, tingimusel et selline läbivaatamine ei põhjusta maaelu arenguks ettenähtud summade vähenemist.

Liikmesriigid teatavad komisjonile käesoleva artikli kohaselt tehtud otsustest ning kuni 2019. aastani ette nähtud vähendamiste hinnangulise tulemuse selliste otsuste kohaldamise aastale eelneva aasta 1. augustiks, kusjuures sellise teavitamise viimane võimalik kuupäev on 1. august 2018.“

5)

Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:

6)

Artikli 31 lõike 1 punkt g asendatakse järgmisega:

7)

Artikli 36 lõikesse 4 lisatakse järgmised lõigud:

„Käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt arvutatud summat võib iga liikmesriigi puhul suurendada summa võrra, mis on maksimaalselt 3 % II lisas kehtestatud asjaomasest iga-aastasest riiklikust ülemmäärast, pärast sellise summa lahutamist, mis tuleneb artikli 47 lõike 1 kohaldamisest asjaomasel aastal. Kui liikmesriik kasutab sellist suurendamise võimalust, võtab komisjon kõnealust suurendamist arvesse käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt ühtse pindalatoetuse kava iga-aastase riikliku ülemmäära kehtestamisel. Liikmesriigid teatavad sel eesmärgil komisjonile 31. jaanuariks 2018 iga-aastased protsendimäärad, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat alates 2018. aastast igal kalendriaastal suurendatakse.

Liikmesriigid võivad käesoleva lõike teises lõigus osutatud otsuse igal aastal läbi vaadata ja nad teavitavad komisjoni sellise läbivaatamise tulemusel tehtud otsusest selle kohaldamise aastale eelneva aasta 1. augustiks.“

8)

Artiklit 44 muudetakse järgmiselt:

9)

Artiklit 46 muudetakse järgmiselt:

10)

Artiklit 50 muudetakse järgmiselt:

11)

Artiklit 52 muudetakse järgmiselt:

12)

Artikli 53 lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6.   Liikmesriigid võivad iga aasta 1. augustiks vaadata oma käesoleva peatüki kohase otsuse läbi ja teha alates järgnevast aastast jõustuva otsuse:

Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellisest otsusest esimeses lõigus osutatud kuupäevaks.“

13)

Artiklit 70 muudetakse järgmiselt:

14)

X lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse II lisale.

1)

Artiklit 33 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 34 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Lõikes 1 sätestatud 50 % piirmäära suurendatakse 100 %-ni järgmistel juhtudel:

3)

Artikkel 35 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 35

Riiklik finantsabi

1.   Liikmesriikide nendes piirkondades, kus puu- ja köögiviljasektori tootjate organiseerituse tase on oluliselt madalam liidu keskmisest, võivad liikmesriigid anda tootjaorganisatsioonidele riiklikku finantsabi, mis moodustab maksimaalselt 80 % artikli 32 lõike 1 punktis a osutatud rahalistest osalustest ning kuni 10 % iga sellise tootjaorganisatsiooni turustatud toodangu väärtusest. Kõnealune finantsabi täiendab rakendusfondi kaudu toimuvat rahastamist.

2.   Tootjate organiseeritust liikmesriigi mingis piirkonnas loetakse liidu keskmisest oluliselt madalamaks siis, kui organiseerituse keskmine tase on rakenduskava täitmisele eelneval kolmel järjestikusel aastal olnud alla 20 %. Organiseerituse tase arvutatakse nii, et määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 125e või määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 27 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonide, tootjaorganisatsioonide liitude ja tootjarühmade poolt asjaomases piirkonnas toodetud ja turustatud puu- ja köögiviljatoodangu väärtus jagatakse asjaomases piirkonnas toodetud kogu puu- ja köögiviljatoodangu väärtusega.

3.   Liikmesriigid, kes annavad lõike 1 kohast riiklikku finantsabi, teavitavad komisjoni piirkondadest, mis vastavad lõikes 2 osutatud kriteeriumidele, ning nende piirkondade tootjaorganisatsioonidele antud riiklikust finantsabist.“

4)

Artikli 37 punkti d alapunkt ii asendatakse järgmisega:

5)

Artikli 38 esimese lõigu punkt i asendatakse järgmisega:

6)

Artiklisse 62 lisatakse järgmine lõige:

„5.   Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat peatükki nende piirkondade suhtes, kus toodetakse veini, millest saab toota veinist valmistatud piiritusjooke, millel on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 110/2008 (*1) III lisas registreeritud geograafiline tähis. Käesoleva peatüki kohaldamisel võib neid piirkondi käsitada piirkondadena, kus võib toota kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veine.

7)

Artiklit 64 muudetakse järgmiselt:

8)

Artiklit 148 muudetakse järgmiselt:

9)

Artikli 149 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Artikli 161 lõike 1 kohaselt tunnustatud piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioon võib pidada tema liikmeks olevate põllumajandustootjate nimel kogu või osa nende ühistoodangu osas läbirääkimisi lepingute üle, mis käsitlevad toorpiima tarnimist põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale või artikli 148 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses kogujale.“

10)

Artiklit 152 muudetakse järgmiselt:

11)

Artiklit 154 muudetakse järgmiselt:

12)

Artiklit 157 muudetakse järgmiselt:

13)

Artikli 159 pealkiri asendatakse järgmisega:

„Kohustuslik tunnustamine“.

14)

Artiklit 161 muudetakse järgmiselt:

15)

Artiklit 168 muudetakse järgmiselt:

16)

Artiklid 169, 170 ja 171 jäetakse välja.

17)

Lisatakse järgmine jagu:

„5a. jagu

Väärtuse jaotamist käsitlevad sätted

Artikkel 172a

Väärtuse jaotamine

Ilma et see piiraks mis tahes konkreetsete väärtuse jaotamist käsitlevate sätete kohaldamist suhkrusektoris, võivad põllumajandustootjad, sealhulgas põllumajandustootjate liidud, ja nende esmaostjad leppida kokku väärtuse jaotamist käsitlevates tingimustes, sealhulgas turukasumite ja -kahjumite puhul, määrates kindlaks, kuidas asjaomaste toodete asjakohaste turuhindade või muude kaubaturgude mis tahes muutused omavahel jaotada.“

18)

Artikli 184 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Põllumajandustoodete impordi tariifikvoodid liidus või selle osas vabasse ringlusse lubamiseks või liidu põllumajandustoodete kolmandatesse riikidesse impordi tariifikvoodid, mida liit peab ELi toimimise lepingu kohaselt või vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 või artiklile 207 vastuvõetud muu õigusakti kohaselt sõlmitud rahvusvahelisest kokkuleppest tulenevalt osaliselt või täielikult haldama, avatakse ja/või hallatakse komisjoni poolt käesoleva määruse artikli 186 kohaselt delegeeritud õigusaktidega ja rakendusaktidega vastavalt käesoleva määruse artiklile 187.“

19)

Artikkel 188 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 188

Tariifikvootide jaotamise protsess

1.   Komisjon avaldab tariifikvootide jaotuse tulemused teatavaks tehtud taotluste kohta asjaomasel veebisaidil, võttes arvesse kättesaadavaid tariifikvoote ja teatavaks tehtud taotlusi.

2.   Kui see on asjakohane, viidatakse lõike 1 kohasel avaldamisel vajadusele lükata tagasi menetluses olevaid taotlusi, peatada taotluste esitamine või jaotada kasutamata koguseid.

3.   Liikmesriigid annavad impordi- ja ekspordilitsentsid koguste jaoks, mida impordi- ja eksporditariifikvootide raames taotleti, võttes arvesse asjaomaseid jaotuskoefitsiente ja pärast seda, kui komisjon on need lõike 1 kohaselt avaldanud.“

20)

Artiklit 209 muudetakse järgmiselt:

21)

Artiklit 222 muudetakse järgmiselt:

22)

Artikli 232 lõige 2 jäetakse välja.

23)

VII ja VIII lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse III lisale.

1)

Artiklisse 4 lisatakse järgmine lõige:

„4.   Juhul kui mitmeaastased meetmed kiidetakse heaks, võib eelarvelised kulukohustused jaotada aastasteks osamakseteks. Kui eelarvelised kulukohustused jaotatakse aastasteks osamakseteks, võtab komisjon igal aastal osamakse tegemisel arvesse meetmete elluviimisel tehtud edusamme, hinnangulisi vajadusi ning olemasolevaid eelarvevahendeid.“

2)

Artikli 13 lõige 5 jäetakse välja.

3)

Artikli 22 lõige 5 jäetakse välja.

4)

Artikli 27 lõige 5 jäetakse välja.

a)

artikli 3 punkti 11 alapunkte a ja b alates 1. jaanuarist 2015;

b)

artikli 1 punkti 23 alapunkti b alates 1. jaanuarist 2016 ning

c)

artikli 4 punkti 3 alates 1. jaanuarist 2019.