5.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 356/80

—

kinnitab, et kuigi valdavalt maapiirkonnad on teinud teistele järele jõudmisel edusamme, jääb nende arengutase ikka veel oluliselt alla ELi keskmise;

—

väljendab kahetsust maaelu arengule eraldatavate rahastamisvahendite märkimisväärse vähendamise pärast võrreldes 2007.–2013. aasta finantsperspektiiviga;

—

märgib, et praegu kaalutakse nende valdkondade laiendamist, kus võib kasutada rahastamist ÜPP teisest sambast. Komitee väljendab sellise arengu pärast kahetsust, kuna sellega nõrgendatakse veelgi vahendite eraldamist tehnilise ja sotsiaalse taristu parendamiseks maapiirkondades;

—

LEADER-programmi jaoks eraldatud 5 % EAFRD vahenditest on täiesti ebapiisav investeeringute stimuleerimiseks maapiirkondades;

—

leiab, et funktsionaalses piirkonnas paiknevate valdade ulatuslik ja otsene koostöö on õigustatud eelkõige läbirääkimisstrateegiate ettevalmistamisel sellistes piirkondades asuvate linnadega;

—

tunnistab, et nende piirkondade arengustrateegiates tuleks määratleda mitmeaastane raamistik, mis kestaks vähemalt kaksteist aastat;

—

kutsub üles süstemaatiliselt ja täielikult kaardistama vaesuse all kannatavad alad maapiirkondades (vähemalt NUTS 3 tasandil), et tagada vahendite tõhusam kasutamine sotsiaalse marginaliseerumise vastu võitlemiseks;

—

leiab, et ELi tulevane maaelu arengu poliitika peaks:

Raportöör

Jerzy ZAJĄKAŁA, Łubianka linnapea (PL/EA)

1.

märgib, et Eurostati praeguste andmete kohaselt elab üle 23 % ELi elanikkonnast maapiirkondades ning veel 35 % vahepealsetes piirkondades. Samas juhib komitee tähelepanu asjaolule, et mitmetes liikmesriikides on üksnes maapiirkondades elavate inimeste arv tunduvalt suurem. Nii on see ELi 27st liikmesriigist lausa 17s, sealhulgas Iirimaal (73 %), Slovakkias (50 %), Eestis (48 %), Rumeenias (46 %), Soomes, Kreekas, Leedus ja Taanis (43 %);

2.

rõhutab, et maapiirkondades peitub tohutu potentsiaal inimressursside (kultuurilised ja sotsiaalsed tegurid), looduskeskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse, tooraine ja muude majanduslike ressursside näol, mis on eriti olulised ühiskondlikuks eluks Euroopa Liidus ja selle arenguks. Sellel taustal tunnistab komitee maapiirkondade elujõulisuse säilitamisele suunatud meetmete erilist tähtsust sotsiaal-, kultuuri-, keskkonna-ja majandusvaldkonnas;

3.

märgib, et maapiirkonnad on väga mitmekesised. Kui mõned piirkonnad satuvad rahvastiku vähenemise probleemi ohvriks ning on selle tulemusena tõsistes raskustes, siis teised, eeskätt linnapiirkondade lähedal asuvad piirkonnad tunnevad üha suuremat demograafilist survet ja kogevad üha suuremat nõudlust maa järele. Mõned piirkonnad alles püüavad toime tulla ka põllumajandusele mõju avaldanud majanduskriisi järgse tõsise langusega, samas naudivad teised üha kasvavat edu tänu turismile ja nende looduskeskkonna kvaliteedile;

4.

väljendab muret rahvastiku järsu vähenemise ja kasvava vananemise pärast paljudes Euroopa maapiirkondades. Asjaomaste piirkondade elujõulisus sõltub maapiirkondade stabiliseerimisest elupaiga ja majanduskeskkonnana, mis pakub piisavaid teenimisvõimalusi. Selleks on tarvis kogu ühiskonna jõupingutusi ja piirkonnapõhiseid kontseptsioone, mis lähtuvad nende sisemisest potentsiaalist;

5.

rõhutab, et maapiirkondade elukvaliteet on oluline tegur valdade põllumajandusettevõtjate, nende perede, muid esmaseid ressursse kasutavate, edendavate ja töötlevate ettevõtjate ja teiste mittepõllumajanduslike elanike otsustes jätkata seal elamist ja töötamist. Sellised otsused avaldavad mõju elanikkonna suurusele ja demograafilisele struktuurile ning maapiirkondade elujõulisuse säilitamisele;

6.

toonitab vajadust säilitada maapiirkondade traditsioonilised kultuurilised eripärad kui kohaliku, piirkondliku, riigi ja Euroopa identiteedi oluline osa ning anda neile uut hoogu;

7.

tunnistab põllumajanduse olulist rolli selliste esmatähtsate avalike hüvede pakkumisel nagu maakohad ja ohutu toit. Sellest tulenevalt toetab komitee nimetatud hüvede pakkumisega tegelevatele põllumajandusettevõtjatele suunatud ELi rahastamise jätkamist. Samuti leiab komitee, et maapiirkonnad kannatavad kõige rohkem tulevaste kliimamuutuste all, mistõttu taotletakse nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise meetmete lisamist kavandamis-, territoriaalse haldamise ja rahastamisvahenditesse, et võimaldada osalusmehhanismide ja põllumajandustavade abil jätkusuutlikku arengut;

8.

leiab, et vaja on harida ühiskonda – eelkõige nooremat põlvkonda – tervikuna, et aidata inimestel mõista maapiirkondade positiivseid aspekte ja nende elujõulisuse säilitamise tähtsust üldsuse jaoks;

9.

tunnistab vajadust jätkata ühise põllumajanduspoliitika rakendamist ja täiendamist. ÜPP on oluline ELi instrument nii lühi- kui ka pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks ning suunatud heade tulemuste saavutamisele sisemajanduses ja ülemaailmses konkurentsis ning territoriaalse ühtekuuluvuse tagamisele liikmesriikide kõigis piirkondades;

10.

leiab, et maakeskkond on sunnitud oluliselt arenema tulenevalt energia- ja kliimapoliitika mõjust ja tooraine tõhusamast kasutamisest, mis võivad talle anda suurema rolli primaarmajandussektoris, ning et seda arengut tuleb juba praegu arvesse võtta, et tagada areng, mis oleks jätkusuutlik ja ühendaks harmooniliselt majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased mured. Lisaks tasub märkida, et külvikord on maakeskkonna jaoks endiselt väga oluline, kuna see võimaldab vähendada sõltuvust sojaoa impordist, parandada pinnase kvaliteeti, vähendada väetise kasutamist, muuta maakeskkonna majandustegevus jälle stabiilseks ja taastada Euroopa Liidu kaubanduse tasakaal. Komitee avaldab siiski kahetsust, et Regioonide Komitee arvamust ülempiiri kehtestamise ja keskkonnahoidlikkuse suurendamise kohta ei ole arvesse võetud riigi- ja valitsusjuhtide 26. juuni 2013. aasta otsustes, kuna need muudavad haavatavaks nii maaelu mitmekesisuse kui ka jätkusuutlikkuse;

11.

toetab samal ajal noori põllumajandustootjaid toetavate programmide ulatuslikku rahastamist Euroopa Liidu poolt ning samuti rahalist toetust elatuspõllumajandusettevõtetele ja vähem soodsates piirkondades asuvatele põllumajandusettevõtetele, mis on olulised vahendid maapiirkondade elujõulisuse säilitamisel; Samas juhib komitee tähelepanu vajadusele suurendada kaitsealade taastamisele, säilitamisele ja parandamisele suunatud meetmeteks antavat abi ja toetust eesmärgiga viia looduskeskkonna säilitamine kooskõlla maapiirkondade jätkusuutlikkusega, kuna maapiirkonnad kannavad hoolt valdava enamiku kaitsealade eest;

12.

märgib, et põllumajandustegevusest teenitav tulu ning samaväärsed maksed ja toetused, mida põllumajandustootjad ühise põllumajanduspoliitika mõlemast sambast saavad, avaldavad märkimisväärset mõju nende valdade olukorrale, kus põllumajandustootjad elavad ja ettevõtlusega tegelevad. See sissetulek ei mõjuta mitte ainult põllumajandustegevuse tõhusust ja põllumajandustootjate ja nende perede elatustaset, vaid ka nende elukoha maksutulu. Sissetuleku tase mõjutab märkimisväärselt seda, mil määral suudavad põllumajandustootjad parandada maapiirkondade elatustaset, ning nende isiklikku osalust selles protsessis;

13.

tunneb muret maaelu arenguks eraldatavate vahendite eeldatava vähendamise pärast 2014.–2020. aasta finantsperspektiivis. Komitee väljendab kahetsust maaelu arengule eraldatavate rahastamisvahendite märkimisväärse vähendamise pärast võrreldes 2007.–2013. aasta finantsperspektiiviga (95,7 miljardilt eurolt vähem kui 85 miljardi euroni). Valdadele tegelikult kättesaadavaid vahendeid võidakse veelgi vähendada, arvestades kavatsust anda liikmesriikidele õigus kanda kuni 15 % ÜPP esimese samba vahenditest üle teise samba alla (teatud ELi piirkondades kuni 25 %);

14.

märgib, et praegu kaalutakse nende valdkondade laiendamist, kus võib kasutada rahastamist ÜPP teisest sambast, et hõlmata taime- ja loomahaiguste, keskkonnajuhtumite või põllumajandustootmisest saadava tulu märkimisväärse vähenemise tõttu kaotatud sissetuleku katmiseks loodud usaldusfondid, mis tavapäraselt olid osa ÜPP esimesest sambast. Komitee väljendab sellise arengu pärast kahetsust, kuna sellega nõrgendatakse veelgi vahendite eraldamist tehnilise ja sotsiaalse taristu parendamiseks maapiirkondades;

15.

tunneb heameelt, et ühise strateegilise raamistiku ja partnerluslepingutega luuakse koordineerimise ja integratsiooni edendamiseks vajalikud tingimused maapiirkondade jätkusuutliku arengu toetamiseks. LEADER-programmi jaoks miinimummmäära 5 % EAFRD vahenditest kehtestamine on oluline lähtepunkt kohaliku arengu toetamiseks. Komitee märgib siiski, et see määr on maapiirkondade majanduse hoogustamiseks ebapiisav;

16.

toetab kogukonna juhitud kohaliku arengu kaasamist struktuurifondide programmidesse kohaliku arengustrateegia kujul, mida rakendavad kohalikud sidusrühmad. Sellegipoolest leiab komitee, et mitmel fondil põhineva strateegiaga peab kaasnema asjaomaseid fonde käsitlevate eri määruste kooskõlastamine. Komisjoni ettepanek, milles pakutakse lahendusena välja vaheaste, ei ole piisav. See paneb vastutuse mitme ametiasutuse asemel ühele ametiasutusele, kuid ei lihtsusta haldusmenetlust kui niisugust. Eeskirjad ei ole omavahel kooskõlastatud ning valitseb selge oht, et kaebuste vältimise peale kulutatakse rohkem aega ja vahendeid kui arengumeetmetele;

17.

kahetseb, et LEADER-algatuse kasutamine regionaalarengufondi ja sotsiaalfondi rakenduskavades on fakultatiivne ning et seda võib rahastada üksnes üheksanda eesmärgi „sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine” raames. See põhimõte piirab kohalike algatusrühmade manööverdamisruumi ning samuti võimalusi kasutada eri fonde kohalike arengustrateegiate väljatöötamiseks;

18.

rõhutab, et kvaliteetsete avalike või erasektori teenuste säilitamine nõuab sageli suuri poliitilisi, ühiskondlikke või rahalisi jõupingutusi ning erinevuste otsustavamat vähendamist, mis eeldab suuremat solidaarsust maa- ja linnapiirkondade vahel;

19.

prognoosib, et Euroopa põllumajandusturgude edasine dereguleerimine suurendab põllumajandushindade kõikumist, ohustades eeskätt väikeseid ja keskmise suurusega põllumajanduslikke pereettevõtteid. Komitee juhib ka tähelepanu asjaolule, et piimakvootide liberaliseerimine võib viia piimakarjakasvatuse suurema industrialiseerimise ja intensiivistamiseni, kiirendades veelgi nii maapiirkondadest lahkumist kui ka kliimamuutusi; Komitee leiab, et endiselt on oluline hüvitada põllumajandustootjatele nende panus ühiskondliku väärtuse loomisse, sealhulgas sellised loodus- ja kultuuriväärtused, mida pakuvad karjamaad ja avamaastikud, ning millel puudub turuväärtus. Kui selgub, et piimakvootide süsteemi kaotamine toob endaga kaasa soovimatuid loomapidamise vorme, tuleb võtta poliitilisi meetmeid, et toetada tarbijate ja turu paremat teavitamist tervikuna, ning tagada loomade heaolu Euroopa Liidus;

20.

soovib juhtida tähelepanu võimalusele siduda teise samba raames antav maaelu arenguprogrammi toetus selliste ühise strateegilise raamistiku fondide nagu Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetusmeetmetega. Biogaasi tootmine, IKT maismaataristu, uuendustegevus, oskuste, ettevõtluse ja kogukonna juhitud kohaliku arengu edendamine on meetmed, mis kuuluvad maaelu arenguprogrammi alla, ent on seotud ka teiste fondidega, mille raames eri majandussektorid üksteist toetada saavad ning milles ühitatakse linnade ja maapiirkondade vajadused ja vahendid;

21.

mõistab valdade konkreetseid probleeme piirkondades, kus keskmise suurusega ja suurlinnadel on otsene mõju, ning soovitab nende piirkondade arengustrateegiate määratlemisel kasutada funktsionaalset lähenemisviisi;

22.

märgib, et nii funktsionaalsetes piirkondades paiknevad linnad kui ka vallad hõlmavad väärtuslikke ja väga kasulikke sotsiaalseid ja majanduslikke ressursse. Komitee soovitab funktsionaalse piirkonna arengustrateegia ettevalmistamisel uurida kogu funktsionaalse piirkonna kõiki olemasolevaid vahendeid ning tagada, et arengustrateegias võetakse arvesse ja kasutatakse optimaalselt nii valdade kui ka linnade potentsiaali jätkusuutlikkust silmas pidades. Komitee juhib ka tähelepanu maapiirkondade võimalikele ohtudele, mis võivad tuleneda linnade ja maapiirkondades asuvate valdade tasakaalustatud arengu puudumisest. See võib ilmneda olukorras, kus linn kasutab ära oma majanduse ja elanikkonna seisukohast valitsevat seisundit;

23.

leiab, et funktsionaalses piirkonnas paiknevate valdade ulatuslik ja otsene koostöö on õigustatud eelkõige läbirääkimisstrateegiate ettevalmistamisel sellistes piirkondades asuvate linnadega;

24.

leiab, et funktsionaalsete piirkondade jätkusuutlike arengustrateegiate koostamisel on soovitav kasutada sellist metoodikat, millega tagatakse kohalike omavalitsuste ja nii linna- kui ka maapiirkondade elanike kaasamine. Nende osalus tuleks tagada nii ettevalmistava töö etapis (uuringud ja analüüsid) kui ka strateegia lõpliku kuju määravate otsuste tegemisel;

25.

toonitab ka, et vaid osa eeslinnapiirkondades asuvate valdade elanikkonnast tegeleb põllumajandustegevusega. Inimesed, kes on linnadest nendesse piirkondadesse kolinud, eeldavad neid häirivate teatavat liiki põllumajandustegevuste lõppemist, nagu näiteks looduslike või kunstväetiste ja põllumajandusseadmete kasutamine, loomakasvatus ja karjatamine jne. Komitee soovitab, et ruumilise planeerimise poliitikas ennetataks neid probleeme ja lahendataks need, et minimeerida võimalikke sotsiaalseid konflikte, eelkõige jätkusuutliku arengustrateegia kaudu, milles on lepitatud kõigi majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased huvid, ja näiteks määratledes põllumajandustootmiseks eraldatud alad;

26.

on seisukohal, et sotsiaalse integratsiooni programmid maapiirkondades, kus toimub pidev elanikkonna sissevool linnapiirkondadest, on vahend selleks, et vältida sotsiaalseid konflikte, mis võivad tekkida eri elustiilide, väärtuste ja sotsiaalsete normide kokkupuutumisel;

27.

juhib tähelepanu vajadusele jagada valglinnastumise majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete mõjude kõrvaldamise kulud õiglaselt linna- ja maapiirkondade vahel;

28.

märgib, et suur enamus valdu asub piirkondades, mis jäävad suurlinnade ja keskmise suurusega linnade otsesest mõjusfäärist väljapoole. See olukord nõuab konkreetsete vahendite kasutamist nende piirkondade toetamiseks. Seepärast soovitab komitee, et nii ühine põllumajanduspoliitika kui ka ühtekuuluvuspoliitika – mida rakendatakse samuti regionaalarengu vahenditest – peaksid sisaldama lahendusi, mis tõesti aitavad saavutada territoriaalset ühtekuuluvust ning tagada võrdsed arenguvõimalused jätkusuutlikkust silmas pidades;

29.

tunnistades maapiirkondade säilitamise tähtsust, kutsub üles rohkem toetama kohalikke omavalitsusi, et aidata neil luua ja säilitada tehniline ja sotsiaalne taristu, millel on oma roll nende piirkondade elujõulisuse säilitamisel;

30.

rõhutab äärepoolseimate piirkondade ja väikelinnade vahelisi funktsionaalseid seoseid ning kutsub üles looma asjakohased mehhanismid ühistegevuse innustamiseks, et parandada asjaomaste piirkondade elukvaliteeti, eelkõige tagades, et väikelinnad osutavad kõiki selliste piirkondade nõuetekohaseks toimimiseks vajalikke teenuseid;

31.

märgib, et strateegilised dokumendid, milles sätestatakse kõnealuste piirkondade arengupoliitika, peaksid olema naabervaldade ühistegevuse ja kokkulepete (kahepoolne ja ulatuslikum koostöö) ning regionaalpoliitika valdkonnas tehtava koostöö tulemus;

32.

rõhutab veelkord, kuivõrd oluline ja vajalik on valdade ja linnade jaoks teha koostööd ja toimida funktsionaalse piirkonna osana. Samuti tunnistab komitee, et nende piirkondade arengustrateegiates tuleks määratleda mitmeaastane raamistik, mis kestaks vähemalt kaksteist aastat;

33.

soovitab, et maa- ja linnapiirkondade omavalitsuste koostöö võiks toimuda territoriaalse partnerlusena;

34.

leiab, et enne ühistegevuse käivitamist tuleks funktsionaalse piirkonna sees viia läbi laiaulatuslik avalik arutelu, mis viiks asjaomaste kohalike omavalitsuste suveräänse otsuseni. Kui vald sellisest koostööst funktsionaalses piirkonnas hiljem loobub, peaksid taristuvõrgu ja sotsiaalsete seoste olemasolu tõttu kiitma selle loobumise heaks ka kõik asjaomases funktsionaalses piirkonnas koostööd tegevad linnad ja vallad;

35.

juhib tähelepanu linnade ja valdade vastastikusele sõltuvusele funktsionaalsetes piirkondades, mis põhinevad inim-, keskkonna- ja majandusressursside ühisel kasutamisel ja avalike teenuste ühisel korraldamisel;

36.

teeb linnaühiskonna eluviisi praeguseid suundumusi arvestades ettepaneku kasutada neid suundumusi maapiirkondades elamise eeliste propageerimiseks. Komitee rõhutab, et võrgustumine pakub enneolematu võimaluse edendada tihedaid sidemeid põllumajandustootjate ja toidu tarbijate vahel. Komitee märgib, et sellist liiki algatused annavad märkimisväärse panuse linna- ja maapiirkondade uut tüüpi suhete arengusse;

37.

rõhutab, et põllumajandustoodete lühike tarneahel aitab arendada säästvat tootmist ja vastutustundlikku tarbimist. Tootjad vastavad tarbijate kasvavale nõudlusele autentsete, hooajaliste, kohalike ja kogukonna toodetud toodete järele. Tegemist on ka sotsiaalselt vastutustundliku tarbimismudeliga, millega austatakse keskkonda, vähendatakse pakendamist, piiratakse CO2-heidet ja toetatakse säästvaid tootmistavasid. Lühikeste tarneahelate toetamisega peab kaasnema ühistutesse kuulumise edendamine, kuna selle abil tugevdatakse põllumajandustootjate positsiooni turgudel. Pakkumise kontsentreerimine on tõhus vahend selleks, et tagada põllumajandustootjatele õiglased hinnad ja rahuldada suurenevat nõudlust toiduainete järele;

38.

rõhutab siiski, et tootjad, kes soovivad sellistes algatustes osaleda, seisavad silmitsi arvukate probleemidega. Tavaliselt kindlat kvaliteeti ja valikut nõudva tarbija pidev ja korrapärane varustamine on sageli raske. Tavaliselt on selleks vaja kalleid seadmeid (nt spetsiaalselt kohandatud sõidukid, jahutussüsteemid, müügipunktid ja töötlemisrajatised jne). Seepärast soovitab komitee sellist tegevust asjakohaselt toetada;

39.

märgib, et sellised küsimused nagu füüsiline ligipääsetavus, kaugus otsustus- ja uurimistegevuse keskustest ning piiratud juurdepääs uutele tehnoloogiatele on kõik takistused, mida paljudel piirkondadel on raske ületada ja millel on arenguvõimaluste, võrdsete võimaluste ning elukvaliteedi seisukohast otsustav tähtsus. Lisaks on tööjõu osalus maapiirkondades madalam kui linnapiirkondades ning maal luuakse vähem uusi töökohti;

40.

märgib, et praegustele probleemidele lisanduvad uued väljakutsed, nagu kliimamuutuste mõju, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja muud keskkonnaprobleemid, maakohtade, eeskätt põllumajandusmaa vähenemine ning samuti elanikkonna vananemise küsimus. Komitee rõhutab, et tuleb teha olulisi jõupingutusi, et suurendada kõnealuse problemaatika mõistmist, ja võtta tarvitusele vajalikud meetmed probleemi lahendamiseks, rakendades aktiivselt poliitilisi strateegiaid elanikkonna lahkumise takistamiseks;

41.

väljendab kahetsust, et maapiirkonnad kaotavad oma dünaamilisust linnapiirkondadega võrreldes. Samuti rõhutab komitee, et novembris 2010 avaldatud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas viiendas aruandes juhiti tähelepanu Euroopa piirkondade sotsiaal-majanduslikele erinevustele;

42.

kinnitab, et kuigi valdavalt maapiirkonnad on teinud teistele järele jõudmisel edusamme, jääb nende arengutase ikka veel oluliselt alla ELi keskmise. Komitee märgib, et see lõhe on eriti märgatav võrreldes valdavalt linnapiirkondadega. EL-12 liikmesriikides on maapiirkondade SKP keskmine 73 % madalam linnapiirkondade SKPst. See erinevus maa- ja linnapiirkondade vahel on eriti märgatav Kesk- ja Ida-Euroopas ning samuti Lõuna-Euroopas;

43.

kutsub üles süstemaatiliselt ja täielikult kaardistama vaesuse all kannatavad alad maapiirkondades (vähemalt NUTS 3 tasandil), et tagada vahendite tõhusam kasutamine sotsiaalse marginaliseerumise vastu võitlemiseks;

44.

märgib veelkord, et väga oluline on kehtestada mitmetasandilise valitsemise raamistik, et tagada Euroopa ja riikliku poliitika, sealhulgas ühise põllumajanduspoliitika tõhus muutmine pärast 2013. aastat. Sellega seoses tekib mitmeid kahtlusi, mida tuleks viivitamata käsitleda. Kuigi kõnealust põhimõtet on selgelt tunnustatud üldmääruse ettepanekus, jääb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll partnerluslepingutes ebaselgeks. Piirkonnad ja maapiirkondade kogukonnad ei ole enam rahul oma rolliga üksnes kaasrahastavate üksustena, kes ei saa kaasa rääkida prioriteetide ega rakendus- ja haldusmeetodite valikul. Euroopa Komisjoni koostatud suunistes partnerluslepingute sisu kohta tuleks selgesõnaliselt rõhutada, kui oluline on kaasata maapiirkondade esindajad kõnealuste lepingute ettevalmistamisse;

45.

leiab, et ELi tulevane maaelu arengu poliitika peaks:

46.

on seisukohal, et nende eesmärkide saavutamiseks peab tulevane maaelu arengu poliitika tagama põllumajandustootjate suurema kaasatuse avalike teenuste osutamisse;

47.

on seisukohal, et järgmisel programmiperioodil tuleb praegust kalduvust keskenduda maaelu arengu rahastamisel peamiselt põllumajandussektorile paremini tasakaalustada, et tagada maapiirkondades tõeline majanduslik areng.