Xabier Uribe-Etxebarría Jiménezi 15. augustil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 29. mai 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-577/15: Xabier Uribe-Etxebarría Jiménez versus EUIPO – Núcleo de comunicaciones y control, S.L.

(Kohtuasi C-534/18 P)

(2019/C 16/34)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Xabier Uribe-Etxebarría Jiménez (esindaja: advokaat M. Esteve Sanz)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) ja Núcleo de comunicaciones y control, S.L.

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse esimene väide , mis jaguneb kuueks osaks, on suunatud vaidlustatud kohtuotsuste nende põhjenduste vastu, millega lükatakse tagasi apellandi poolt oma hagiavalduse toetuseks Üldkohtus esitatud esimene väide, mille kohaselt EUIPO apellatsioonikoja otsusega rikuti määruse (EÜ) nr 207/2009 (1) artikli 63 lõiget 1, artikli 64 lõiget 1 ja artikli 76 lõiget 1, põhjendusel, et apellatsioonikoda võis põhjendatult jätta arvesse võtmata täiendava selgituse kaebuse aluste kohta, mille apellant esitas talle tähtaegselt.

Esimese väiteosaga heidetakse ette Euroopa Kohtu põhikirja artikli 36 ja Üldkohtu kodukorra artikli 81 rikkumist, sest Üldkohus ei täitnud põhjendamiskohustust, kuivõrd ta ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuses seisukohta seoses argumendiga, mille apellant esitas kohtuistungil ning mille kohaselt on vastuvõetamatud EUIPO poolt kostja vastuses esitatud väited.

Teise väiteosaga heidetakse ette: i) Euroopa Kohtu põhikirja artikli 36 ja Üldkohtu kodukorra artikli 81 rikkumist seeläbi, et jäeti täitmata kohustus tuvastada omal algatusel vaidlustatud otsuse põhjendamatus seoses põhjustega, miks jäeti arvesse võtmata apellandi taotlus hinnata uuesti tõendeid, mis ta esitas kaubamärgi kasutamise kohta tühistamisosakonnale; ii) apellandi kaitseõiguste rikkumist seeläbi, et vaidlustatud kohtuotsuses võeti vastu EUIPO poolt kostja vastuses esitatud uued väited, selle asemel et tuvastada omal algatusel apellatsioonikoja otsuse põhjendamatus, ja iii) faktiliste asjaolude moonutamist seeläbi, et vaidlustatud kohtuotsuses asuti seisukohale, et apellatsioonikoda võis põhjendatult tagasi lükata apellandi täiendava selgituse vaatamata sellele, et apellatsioonikoda seda selgitust tagasi ei lükanud.

Kolmanda väiteosaga heidetakse ette faktiliste asjaolude moonutamist ja konkreetselt apellandi poolt EUIPO apellatsioonikojas esitatud (esialgses ja täiendavas) selgituses kaebuse aluste kohta sisalduva moonutamist.

Neljanda väiteosaga heidetakse ette määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 63 lõike 1, artikli 64 lõike 1, artikli 76 lõike 1 ja artikli 57 lõike 2 rikkumist, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuses tõlgendati neid sätteid vääralt seeläbi, et kiideti heaks asjaolu, et EUIPO apellatsioonikoda ei teinud otsust ühe apellandi nõude kohta, mille üle apellatsioonikojas vaieldi.

Viienda väiteosaga heidetakse ette määruse (EÜ) nr 207/2009 rikkumist seeläbi, et vaidlustatud kohtuotsuses asuti seisukohale, et kui varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise küsimust ei ole apellatsioonikojas konkreetselt tõstatatud, siis ei kujuta see endast õigusküsimust, mida apellatsioonikoda peab tema menetluses oleva asja lahendamiseks tingimata analüüsima.

Kuuenda väiteosaga heidetakse ette määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklite 64 ja 60 ning määruse nr 2868/95 (2) eeskirja 49 lõike 1 rikkumist, kuivõrd kohtuasja suhtes kohaldati kohtupraktikat, mis on välja kujunenud nimetatud kahe artikli alusel, mis reguleerivad kaebuste vastuvõetavust EUIPO apellatsioonikojas, samas kui käesoleval juhul ei tunnistanud apellatsioonikoda kaebust vastuvõetamatuks ning isegi kui ta oleks seda teinud, oleks see olnud vastuolus kõnealuste artiklitega, sest apellandi poolt esitatud selgituste puhul ei esinenud ühtegi vastuvõetamatuse alust.

Apellatsioonkaebuse teine väide , mis jaguneb kaheks osaks, on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjenduste vastu, millega lükatakse osaliselt tagasi apellandi poolt oma hagiavalduse toetuseks Üldkohtus esitatud kolmas väide, mille kohaselt EUIPO apellatsioonikoja otsusega rikuti määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 8.

Esimese väiteosaga heidetakse ette Euroopa Kohtu põhikirja artikli 36 ja Üldkohtu kodukorra artikli 81 rikkumist, sest vaidlustatud kohtuotsus on põhjendamata, kuivõrd selles ei ole kuidagi põhistatud tähendust, mis otsustati anda EUIPO tühistamisosakonna ja apellatsioonikoja otsustes sisalduvatele järeldustele seoses kaupadega, mille puhul tuleb asuda seisukohale, et varasem kaubamärk on nende jaoks registreeritud. Samuti heidetakse ette kõnealuste järelduste moonutamist, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuses antud tähendus on vastuolus nendes otsustes sisalduvate hinnangute, poolte väidete ja menetluses esitatud tõenditega.

Teise väiteosaga heidetakse ette määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 rikkumist, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuses käsitatakse analüüsitava vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud klassi 42 teenuseid sarnastena nende kaupadega, mille puhul asuti seisukohale, et varasem kaubamärk on nende jaoks registreeritud.

(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1).

(2)  Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189).