—

tühistada Üldkohtu (üheksas koda) 10. jaanuari 2019. aasta otsus kohtuasjas T-832/17,

—

rahuldada 22. detsembril 2017 Ülekohtu kantseleisse saabunud nõuded nr 1 ja 3,

—

mõista Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametilt välja ka muud käesolevas menetluses tekkinud kulud.

Esimene apellatsioonkaebuse väide puudutab õigusnormi rikkumist taotletud kaubamärgi „achtung!“ (sõna-/kujutismärk) eristusvõime hindamisel kaubamärgimääruse (1) artikli 7 lõike 1 punkti b alusel. Apellant väidab, et Üldkohus leidis vaidlustatud otsuses ekslikult, et tähistel, mida saab pidada reklaamlauseks, puudub eristusvõime täielikult. Pealegi ei hinnanud Üldkohus mitte taotletud kaubamärgi „achtung!“ eristusvõimet vaid sõna „Achtung“ eristusvõimet. Lisaks lähtus Üldkohus eristusvõime hindamisel ebaõigetest faktilistest asjaoludest taotlemata vaidluse lahendamise seisukohast asjakohaste küsimuste kohta tõendite esitamist.

Teine apellatsioonkaebuse väide käsitleb samuti õigusnormi rikkumist kaubamärgi eristusvõime hindamisel kaubamärgimääruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel. Üldkohus rikkus vaidlustatud otsuses õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et kaupade ja teenuste omadus olla „reklaami esemeks“ on tavapärane omadus, mille puhul tuleb automaatselt eitada, et kaubamärgil on taotluses nimetatud kaupade ja teenuste suhtes eristusvõime.

Kolmanda apellatsioonkaebuse väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtet. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis hindamata, kas apellatsioonikoda oli piisavalt arvesse võtnud apellandi varasemaid asjakohaseid registreeringuid ja kas ta kontrollis, kas kõnealuses asjas tuleb teha samasugune otsus või mitte. EUIPO varasemate registreeringute arvesse võtmata jätmine kujutab endast õigusnormi rikkumist.