20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/135

1.1

Kõnealune 2004. aasta kevade aruandes  (1) väljakuulutatud teatis peab aitama määratleda ühtset raamistikku toetamaks riikide püüdlusi tervishoiu ja hoolduse reformimisel “avatud kooskõlastusmeetodi” abil.

1.2

Komisjon on kindlaks määranud kolm põhimõtet, (2) mis võeti vastu Euroopa Ülemkogu Barcelona kohtumisel 2002. a märtsis ja mis võivad moodustada kõnealuse reformi raamistiku: tervishoiuteenuste ja hoolduse kättesaadavus universaalsuse, adekvaatsuse ja solidaarsuse alusel, kõrgkvaliteetsete tervishoiuteenuste pakkumine ning tervishoiuteenuste ja hoolduse rahastatavus pikaajalises perspektiivis, kusjuures püütakse suurendada süsteemi tõhusust.

1.3

Tervishoiu aktsepteerimine teenusena EÜ asutamislepingu tähenduses ning jätkuva ebavõrdsuse tõdemine tervishoiu kättesaadavuse osas, kohati puuduliku kvaliteediga teenused ja rahaline tasakaalustamatus on selgelt näidanud riikide poliitikate suurema kooskõlastamise vajadust toetamaks püüdlusi kõnealuse valdkonna kaasajastamiseks ja arendamiseks, arvestades seejuures mõju sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja tööhõivele, samuti elanikkonna vananemise kompleksseid tagajärgi.

1.4

Kõnealuse ülesande lahendamiseks tuleb reformi arendamisse kaasata sotsiaalkaitsesüsteemid ja tegutseda kooskõlastatult. Tervishoid ja hooldus on valdkonnad, kus tuleb rakendada sotsiaalkaitse kooskõlastusprotsesside “pinguldamist” (“Streamlining”): (3)“avatud kooskõlastusmeetod” on paindlik instrument, mis arvestab erinevaid tingimusi ja riikide pädevusi ning sobib seetõttu kõnealuses seoses eriti hästi. (4)

1.5

Teatise kohaselt on järgmisteks sammudeks:

2.1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kinnitab oma varasemates arvamustes väljendatud piiramatut toetust ühistele eesmärkidele tervishoiusüsteemide edasiarendamiseks, täpsemalt öeldes:

Komisjon jagab arvamust, et kõnealused eesmärgid moodustavad ühtse terviku ning süsteemide edasiarendamine ja ratsionaliseerimine eeldab tõhusat haldustegevust, mis toetub asjaosaliste osalusele ja kaasvastutusele. Seejuures peavad sotsiaalpartnerid ja kogu kodanikeühiskond andma reformipüüdlustesse oma panuse.

2.1.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee rõhutas muu hulgas ühes hiljuti välja töötatud omaalgatuslikus arvamuses, et riikide tervishoiusüsteemide suutlikkus kõnealuste eesmärkide saavutamisel sõltub reast sotsiaalmajanduslikest ja demograafilistest teguritest. Et mõista probleemi komplekssust ja näha ette võimalikke destruktiivse toimega arengutendentse, tuleb kõnealuseid tegureid lähemalt uurida. (5)

2.1.3

Taolised tegurid mõjutavad vajadust ning praegu ja edaspidi kättesaadavaid ressursse. Tervishoiu tõhususe saavutamine on vajalik ka seetõttu, et sotsiaalse turvalisuse süsteemi komponentide vahel esineb vastastikune toime ning rahalises mõttes konkureerib tervishoid sotsiaalkaitse muude sektoritega. Tervishoiu nõrkus kajastub teistes sektorites ja vastupidi.

2.1.4

Sarnane konkurents ressursside pärast valitseb ka tervishoiusüsteemi sees ja siin esinevad samasugused vastastikuse toime mehhanismid (näiteks võib ülesannete jaotamisel pinguldamine ühes sektoris anda vastupidise mõju mõnes teises sektoris; kui personal viiakse ühest struktuurist teise, võib see teenuste kvaliteeti ettenägematult halvendada). Sellist vastastikust toimet peab hooldussüsteemi ümberkorraldamisel arvesse võtma.

2.1.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuse kohaselt võib probleemi mingi osavaldkonna käsitlemine, võtmata arvesse selle mõju teistele osavaldkondadele ja arvestamata mitmete sektorite omavahel seotud arengutendentse, moonutada konkurentsi või püstitatud eesmärkide saavutamisele mitte kaasa aidata. Seepärast leiab komitee, et probleeme, nende vastastikust sõltuvust ning tänu ühistele lahendusstrateegiatele avaneda võivaid võimalusi tuleb vaadelda tervikuna ja laias plaanis.

2.1.6

Tervishoiul on äärmiselt oluline sotsiaalne ja psühholoogiline aspekt: kui kõne all on haiguste ravi ja kannatuste vähendamine ning eluohu kõrvaldamine, esitavad kodanikud kvaliteedile alati kõrgeimaid nõudmisi, arvestamata seejuures tulude-kulude suhet ja jätkusuutlikkust. See tingib keerulise olukorra poliitikas, kuna riiklikud otsustajad peavad määrama prioriteedid ning valima funktsioneeriva ja jätkusuutliku tervishoiu. Taolise valiku muudavad raskeks grupihuvid ja subjektiivsed suhtumised, mis muu hulgas takistavad abinõude rakendamist pakkumise ja nõudluse ümberkorraldamisel.

2.1.7

Kulude-tulude suhte ja finantsilise jätkusuutlikkuse hindamisel tuleb piisavalt arvesse võtta elanikkonna vajadusi ja nõudmisi seoses tervisega — see ei tähenda soovi mitte ainult elukvaliteedi parandamise, vaid ka elamisväärse elu järele. Seeläbi ei muutu hooldusvaldkonna restruktureerimisega seotud otsused mitte ainult ratsionaalsemaks ja püsivamaks, vaid see kergendab ka avalike otsuste vastuvõtmist arvestades kogu elanikkonna ning eelkõige haigete ja hooldust vajavate inimeste tegelike vajadustega.

2.1.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kinnitab, et tervise kaitse on õigus ja kujutab enesest ELi poliitika prioriteeti. Komitee on aga siiski ka arvamusel, et kõnealuse õiguse tagamiseks pikemas perspektiivis ja selleks, et kõigile kodanikele oleks võimalik tagada võrdväärsed, saadaolevatele ressurssidele vastavad teenused, on vaja tõhusaid instrumente. Lisaks tuleb põhjaliku võrdluse abil selgitada, millised elanikkonna ootused ja vajadused tervishoiu osas on õigustatud ning millised asjaosaliste kaasvastutuse mehhanismid soodustavad ressursside asjakohast kasutamist ja tervishoiusüsteemi tõhusat toimimist ning seega ka selle jätkusuutlikku finantseerimist.

2.2.1

Rahvastiku vananemine ei tähenda ainult seda, et rahvastikus suureneb üle 65-aaastate inimeste osakaal ning üle 80-aastaste osakaal kasvab veel kiiremini, millega sageli, kuid mitte paratamatult, kaasneb korduvate haigestumiste arvu kasv, mille tagajärjeks ei pruugi olla mitte raviprotseduuride arvu piiramatu suurenemine, vaid isiku tervikliku hoolduse vajadus. Veel enam, sellega on seotud probleemid, mis vahel tähelepanuta jäävad, mida tuleb aga arvestada:

2.2.2

Teenusteahel, mis on välja kujunenud aegadel, mil rahvastiku struktuur ja vajadused olid teistsugused, tuleb põhjalikult üle töötada, et muuta jäigad ja liikumatud organisatsioonilised struktuurid paindlikumaks, muuta kutsealaseid rollipilte ja kultuurist tingitud suhtumisi. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuse kohaselt on see võimalik rahvastiku tervisliku seisundi ja tervishoiuvajaduste analüüsi alusel, mis on liikmesriikide lõikes, aga ka üksikutes liikmesriikides endis väga erinevad. Seejuures peab algusest peale arvestama juba toimuva demograafilise muutusega, mis on süvenemas — olgugi et prognoositavas tempos.

2.2.3

Lisaks sellele tuleb välja töötada lahendused teenuste pakkumise ja nõudluse suhte paremaks reguleerimiseks, kusjuures teenuste osutamise järjepidevuse ja tulemuste süstemaatilise hindamise raames peab hindama tervishoiu kättesaadavust ja nõudluse rahuldamist. Lisaks tuleb nõrgematele inimestele osutada teenuste kasutamisel abi ning tagada vajaduse integreeritud hindamine ning individuaalsed ravimeetodid. Avatud kooskõlastusmeetod peaks hõlmama ka kõnealuseid aspekte ning soodustama seega ühtsemat lähenemist ning arendama sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdatud mehhanisme.

2.2.4

Teatises nimetatud demograafilise muutuse teine aspekt — perekonna struktuuri muutumine ja naiste suurem tööhõive — toob kaasa selle, et perekonna osa hoolduses jääb väiksemaks. See tingib vajaduse koduse hoolduse tingimuste läbivaatamise järele. Hooldust ei tohi jätta ainult professionaalsete teenusepakkujate kätte, kuna see läheks liiga kalliks ja personali on raske leida; lisaks ei taga see ööpäevaringset ja “inimväärilist” hooldust. Seetõttu on peresisese hoolduse toetamiseks vaja uusi poliitilisi meetmeid, kusjuures kaaluda tuleks vastava hooldaja tasustamise mehhanisme. Lisaks tuleb toetada sobivate elamistingimuste võimaldamist, transporditeenuste ja muude koduses hoolduses vajalike teenuste osutamist.

2.2.5

Praegu tagavad koduse hoolduse väga erineval viisil omavalitsused, sotsiaalkindlustuse asutused ja organisatsioonid ja vastavate teenuste osutajad. Üldiselt tuleb märkida, et osades liikmesriikides ei ole kodune hooldus veel piisavalt arenenud. Igal juhul tuleb see täpsemalt kohandada eri vajadustega, mis tekivad dementsus-, närvi- ja veresoonkonnahaiguste ning mitmesuguste haigustega kaasneva iseseisvuse kao sagenemise tõttu. See puudutab rohkem kui 30 % üle 70 aasta vanuseid isikuid.

2.2.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee teeb ettepaneku osades liikmesriikides, kus mittekutselistele hooldajatele on leitud mitmesuguseid toetusvõimalusi (näiteks maksusoodustused ning paremad pensioni- ja sotsiaalkaitsetingimused hooldajatele, õigus töölt vabastamisele, puhkeaegadeks asendaja leidmine, päevakeskuste loomine jne (9)), juba omandatud kogemusi omavahel võrrelda ja intensiivsemalt kasutada.

2.2.7

Pikemas perspektiivis on sellised lahendused tervishoius odavamad ning need vastavad paremini hooldatava vanuri vajadustele, kuna need võimaldavad professionaalse ja ühiskondlikul solidaarsusel põhineva abi koosmõju ning lubavad seetõttu hoolduskulusid oluliselt alandada. Teiste sõnadega on need mõlemale poolele kasulikud: kuna samade vajaduste puhul on kulud koduse hoolduse korral märkimisväärselt suuremad, tuleb mitteametliku hoolduse korral igal juhul ette näha toetusi.

2.3.1

Tervishoiu ja pikaajalise hoolduse sektor moodustab olulise osa Euroopa Liidu kogutööhõivest ja on 15 liikmesriigiga ELis töökohtade loomisel ajavahemikus 1997—2002 1,7 miljoni uue töökohaga teisel kohal. Siiski on töötajate vananemise ja pakutavate teenuste kvaliteedi tõttu ilmnenud raske tööhõivekriis.

2.3.2

Kui tuleb tagada mitte ainult hoolduse kvaliteet, vaid ka see, et personal töölt ei lahkuks, on nõutav ametialase struktuuri kohandamine uutele vajadustele koolitusprojektide ja elukestva õppe raames.

2.3.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuse kohaselt tuleb lisaks eeltoodud kutsealase ja täiendkoolituse abinõudele õpetada eri teenuste pakkujatele järgmisi uusi oskusi:

2.3.4

Koolitusprojektide puhul toetab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee Euroopa Sotsiaalfondi kasutamist — ka selleks, et pikemas perspektiivis ühtlustada töökohtade kvaliteeti tervishoiu ja pikaajalise hoolduse valdkonnas, ennetada enneaegset töölt lahkumist ning parendada teenindusahela kvaliteeti, paindlikkust ja seega ka tõhusust. Eriti oluline on selline lähenemine uute liikmesriikide jaoks, kus kaasajastamise protsess on ulatuslikum ja kus seetõttu on vajadus ametialase koolituse järele tungivam.

2.3.5

Tõhusate tulemuste saavutamiseks peab lisaks sellele positiivse algatusena kaaluma riikliku ja eratervishoiu koostöövõimalusi. Taolise koostöö poole tuleb püüelda mitte ainult selleks, et rahvastikus töötajate osakaalu pideva langemise tingimustes vältida konkurentsi teenuste osutajate vahel (ning sellest tulenevat tööjõupuuduse ja ülemäära kõrgete personalikulude ohtu), vaid ka selleks, et teenindussüsteemide siseselt täiel määral arvestada nii tõhususe kui ka inimeste vajaduste aspekti; kumbki sektor pöörab praegu ilmselgelt tähelepanu ainult ühele või teisele aspektile, kuigi mõlemad peaksid olema sama tähtsad.

2.4.1

Pakkuda ka tulevikus kõrge kvaliteediga ja kättesaadavaid tervishoiuteenuseid, kahjustamata muude prioriteetsete sektorite või poliitikate finantseerimist — see on kõigi, nii uute kui vanade liikmesriikide jaoks suur väljakutse. Seejuures tuleb arvestada nii pikaajalisi arenguid kui ka meetmeid, mis puudutavad pakkumist ja nõudlust (meetmed, mille puhul arvestatakse ainult üht kahest aspektist, on osutunud kokkuhoiu saavutamisel keskpikas perspektiivis ebatõhusaks).

2.4.1.1

Kulude piiramise tõttu, mis muu hulgas on seostatav ka stabiilsuspaktiga, ei ole üldiselt võimalik suurendada teeninduskulusid proportsionaalselt sotsiaalteenuste nõudluse kasvuga. Võimalik on siiski tuntav parendamine pakkumise poolel, kui keskendada praegune pakkumine tõhusaks osutunud teenustele ja takistada tervishoiuteenuste põhjendamatut kasutamist. Toimiva tervishoiupoliitika huvides tuleb aga uuesti läbi mõelda ka tervishoiu ja sotsiaalhoolekande vastasmõjud, selgitamaks välja struktuurid, ravimeetodid ja teenuste tüübid, mis suudavad paremini rahuldada elanikkonna praegusi ja tulevasi nõudmisi ja vajadusi.

2.4.1.2

Kõnealuse tendentsi takistamiseks on proovitud mitmesuguseid lähenemisi; need ulatuvad osa kulude ülekandmiselt kasutajale (mis aitab mitte ainult rahastamist kindlustatud isikutele üle kanda, vaid ka vähendada nõudlust teenuste järele) kuni hindade ja mahtude kontrollimiseni nii nõudluse kui ka pakkumise poolel, reformidest ressursside tõhusa kasutamise soodustamiseks kuni ressursside suunamiseni haiglatest ja hooldusasutustest kodusesse hooldusesse.

2.4.1.3

“Avatud kooskõlastusmeetodi” abil on võimalik hinnata, millised neist abinõudest on tõhusaimad ja millise abinõude kombinatsiooniga võib saavutada parimaid tulemusi, kuna need arvestavad kõige tõenäolisemalt eri lähtetingimusi ja prognoositavat mõju sotsiaalkaitsesüsteemi muudele valdkondadele.

2.4.2

Ennetavad abinõud on kindlasti tähtsad ja vajalikud, kahjuks ei anna need siiski sageli piisavat efekti. Konkreetsed, eelistatult kaugeleulatuvad ja ulatuslike instrumentide abil teostatavad ennetusmeetmed peaksid väljapakutud “arengu- ja reformistrateegiate” raames moodustama tervishoiu ja hoolduse peamise tugisamba. “Avatud kooskõlastusmeetodi” raames tuleks mitmesuguseid võimalikke ennetusmeetmeid — eriti selliseid, mis on riikide tasandil juba ära proovitud — uurida ja põhjalikult analüüsida, et alustada konkreetset tegevust. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee saab aru, et kõnealuse ennetustöö teostamine on raske, kuna see eeldab eri poliitikavaldkondade kaugeltki mitte veel saavutatud ühtsust ja sisaldab projekte, mis peaksid elanikkonna suunama tervislikumate elu- ja tööviiside juurde (kaasa arvatud tervislikum toitumine ning intensiivsem kehaline ja vaimne tegevus) ja kaasama eelkõige elanikkonnarühmad, keda riskifaktorid kõige enam ohustavad ning kes on sotsiaal-majanduslikust vaatenurgast kõige ebasoodsamas olukorras. Selliste meetmete elluviimine on aga aeganõudev ja seotud märkimisväärsete pingutustega, kusjuures tulemus ei ole ikkagi kindel.

2.4.3

Ratsionaliseerimise soovitavaks vormiks on kulude diferentseerimine vastavalt teenusteahelale, vastavatele kättesaadavuse tagamise võimalustele ja konkreetsetele ravimeetoditele. Igas investeeringus, mis aitab kaasa sellele, et teenusteahel suudab vajadusi paremini rahuldada või soodustab selle kaasajastamist, tuleb näha vahendit, mille abil saab tervishoiukulusid pikemas perspektiivis vähem koormavaks muuta. Vahel loobutakse sellistest investeeringutest konjunktuurist tingitud finantseerimisvajaduste tõttu. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et paralleelselt investeeringutega teenusteahela ratsionaliseerimisse tuleb võtta ka rida meetmeid nii nõudluse poolel (erialaarstide ravitingimused, teenuste kataloogi kinnitamine, millest väljajäävate teenuste kulud peavad patsiendid ise kandma, omafinantseerimine jne) kui ka pakkumise poolel (meditsiiniasutuste klassifitseerimine, innovatiivsete tehnoloogiate ja ravimite kulud, teenuseosutaja kaasvastutus ravikulude osas jne).

2.4.3.1

Teenusteahela toimimise tingimuste struktuuri ning üleminekuid üksikute segmentide vahel tuleb hoolikalt kontrollida selle suhtes, kas nende kuju ja toimimisviis tagavad tõepoolest produktiivsuse ja ökonoomsuse. See peaks enesest kujutama “avatud kooskõlastusmeetodi” ühte raskuspunkti.

2.4.3.2

Uued liikmesriigid teevad oma tervishoiusüsteemide kaasajastamisel intensiivset tööd ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab arvamust, et infrastruktuuride ja teenindusasutuste väljaehitamist tuleb kiirendada struktuurifondide, eriti EFRE ja ühtekuuluvusfondi abil. Lisaks on komitee arvamusel, et saadud kogemuste hindamine “avatud kooskõlastusmeetodi” abil võib olla eriti kasulik uutele liikmesriikidele, kuna see takistab neid kasutusele võtmast mudeleid, mis võivad kiiresti tarbetuks osutuda.

2.4.4

Teatises soovitatud kooskõlastamise intensiivistamine teenuste osutajate vahel, kes praegu tegutsevad teistega kooskõlastamata (intensiivraviteenused, põhiteenused, sotsiaalteenused), on kindlasti kasulik, kuna abi vajavad isikud vajavad reeglina meditsiinilise ja mittemeditsiinilise hoolduse eri vorme. Hea koostöö perekonna, kutseliste hooldajate ja meditsiinitöötajate vahel võimaldab saavutada paremaid tulemusi ja vähendada kulusid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab arvamust, et hiljuti moodustatud “tervishoiu ja meditsiinilise abi kõrgetasemelisele töörühmale” tuleb anda selged volitused ja sätestada, et ta peab oma institutsionaalsete ülesannete raames pakkuma välja ka konkreetsed meetmed sellise kooskõlastamise tagamiseks.

2.4.5

Tehnoloogiline innovatsioon ja patsientide teadlikum käitumine soodustavad kulude vähendamist, kuna need aitavad teatud haigusi odavamalt ravida ning selliste haiguste tekkimist takistada. Samal ajal tekivad tehnoloogilise progressi tõttu siiski uued vajadused, mille rahuldamise õigus on antud ipso facto. Selle tulemusena loobutakse end õigustanud odavamatest ja enamikul juhtudest sobivatest diagnoosi- ja ravimeetoditest. Kui uusi võimalusi ei suunata tõhusamalt spetsiifilisse vanurite hooldusesse, võib see pikemas perspektiivis vaadelduna tervishoiu bilansile pigem negatiivset kui positiivset mõju avaldada. Elanikkonna paremini informeeritud ja terviseteadlikuma osa surve võib viia selleni, et teenuste kättesaadavus elanikkonna nõrgemale osale, s.t nendele, kes nagunii saavad tasuta tervishoidu kasutada ainult piiratult, väheneb veelgi.

3.1

Arvestades fakti, et ühenduse poliitika tervishoiu ja hoolduse valdkonnas ei ole õiguslikult võimalik, rõhutab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et “avatud kooskõlastusmeetod” kujutab enesest kõrge kvaliteediga, kõigile kättesaadava ja jätkusuutliku tervishoiu ja hoolduse kaasajastamise ja arendamise eesmärkide saavutamisel erakordselt tähtsat vahendit — seda ka erinevates tingimustes ning kasvava surve ja suurenevate väljakutsete puhul.

3.1.1

Analüüsimisel ja kogemusi vahetades tuleks keskenduda järgmisele:

3.2

Sellise “avatud kooskõlastusmeetodi” rakendamine tegelikkuses eeldab terve rea indikaatorite kindlakstegemist, mis aitavad täita praeguseid lünki teadmistes ja võimaldavad samal ajal arvesse võtta olemasolevaid asjaolusid ja kogu ühiskonda puudutavaid arengutendentse, mis avaldavad mõju iseäranis tervishoiu ja hoolduse valdkondadele. Need indikaatorid peavad hõlmama nii struktuurilisi aspekte (teenusteahel, varustus, personal, asjakohane haridus ja kogemused jne) kui ka hooldusteenuste kvaliteeti (teenuste osutamise ja ravi tingimused, operatiivsuunised, meditsiinilised standardid ja praktikad, patsiendi õiguste kaitse jne) ning teenuste osutamise spetsiifilisi tulemusi teenuste liikide lõikes ja vastavaid ühiskonna ootusi.

3.2.1

Sihipärast tööd tuleb teha veel sellega, et kõnealused indikaatorid võimaldaksid ka vanureid ja neile pakutavaid teenuseid puudutavate arengute konkreetset jälgimist ja hindamist. Seni kasutatud või kindlaks määratud indikaatorid kõnealust aspekti ei arvesta. Näitajate areng peab toimuma käsikäes ühiste eesmärkide väljaselgitamisega. Vahepealse aja jooksul oleks mõistlik koguda erinevate allikate — näit. WHO, OECD ja ECHI (Euroopa Tervishoiunäitajate Ühisprojekt) juures juba saadaolevaid andmeid. Arvesse tuleks võtta ka andmeid, mis avaldati juba 2004. a EU-SILC-i (tulu ja elutingimusi käsitlev ühenduse statistika) raames.

3.3

Teatises soovitatud “järgmised sammud” puudutavad probleemi äärmiselt tähtsaid aspekte ja juhivad tähelepanu olulistele valdkondadele. Ettepanekud on siiski üsna üldised, mis peidab eneses ohtu, et nad jäävad liiga ähmaseks ning ei too avatud kooskõlastusmeetodi puhul kaasa olulist edu.

3.3.1

Komitee toetab rohkemate “ühiste eesmärkide” kindlaksmääramist, kuivõrd need ei sisalda liiga palju eeskirju ega mõjuta negatiivselt siseriiklike süsteemide korraldust ja kuivõrd ettenähtud “riikide aruanded” kujunevad kasulikuks vahendiks, toomata kaasa halduskulude suurenemist või uute liikmesriikide piiratud võimalusi ületavaid kohustusi.

3.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee väljendab oma toetust sellele, et komisjon viivitamatult

3.5

Eriti tähtis ja tungivalt vajalik on arendada tegevust teenuste osutajate ja spetsialistide koolitamiseks, et sobivate ametialase ja täiendkoolituse meetmete abil saavutada tervishoiu kutsealadel ja sotsiaalkutsealadel, mille esindajad osutavad hooldusteenuseid, ühtne kvalifikatsioonitase. See eeldab koolitust, mis ei ole ainult tehnilise suunitlusega, ning uute oskuste omandamist nagu näiteks infohaldus võrgus ja kulude juhtimine pikaajalises perspektiivis. Selliseid uusi koolitusmudeleid tuleb ühenduse meetmetega toetada ja arendada kasutamaks ära “avatud kooskõlastusmeetodi” raames vahetatud kogemusi.