17.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 286/28

1.1

Teenustekaubanduse üldlepinguni jõuti Uruguay läbirääkimiste vooru käigus (1986–1994) ja kõnealune leping jõustus 1995. aasta algul, kui Maailma Kaubandusorganisatsioon asendas GATTi sekretariaadi. Vajadust teatud mitmepoolsete eeskirjade järele teenustekaubanduses tunnustati üldisemalt 1980ndatel, kui teenuste sektori (umbes kaks kolmandikku Euroopa Liidu SKTst ja tööhõivest) ja teenustekaubanduse kasv kiirenesid ning üha raskem oli määratleda piiri kaupade ja teenuste vahel. Kaupade eksport nõuab üha enam selliste teenuste nagu paigaldamine, koolitus, tugiteenused jm eksporti. Samuti avas rahvusvahelisele teenustekaubandusele (1). uusi huvitavaid turge suund turupõhisele lähenemisviisile suhtumises riiklikesse ja kohalikesse monopolidesse (nt elekter, telefon ja telegraaf, linna- ja raudteetransport). Kuigi põhieesmärgiks on teenustekaubanduse liberaliseerimine, ei sunni GATS liikmeid teenustekaubandust liberaliseerima enam, kui nad turvaliseks peavad, ning lepinguga on võimalik piirata ka enamsoodustusrežiimi põhimõtet ja välismaiste tarnijate võrdset kohtlemist. Selgelt on nimetatud ka õigust korrastada teenuseturge ja võtta kasutusele uusi reegleid. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ükski teenindusvaldkond, välja arvatud teenused, mida osutatakse riigiasutuste tellimuste täitmisel (2).

2.1.1

Vastavalt GATSi artikli 1 lõikele 2 on teenustekaubandus määratletud kui teenuse osutamine:

2.1.2

Kõnealuseid tarneviise nimetatakse tavaliselt 1., 2., 3. ja 4. tarneviisiks. 1. tarneviisi puhul on tegemist kaugteenustega (posti, faksi, telefoni või Interneti vahendusel). 2. tarneviisi korral reisib klient teenuse tarbimiseks välisriiki (kõige tavalisemaks näiteks on turism). 3. tarneviisi puhul on tegemist kaubandusliku kohalolekuga teises liikmesriigis (investeering) ning 4. tarneviisiga on tegemist, kui inimesed lähevad (ajutiselt) teenust osutama teise liikmesriiki, kas seetõttu, et vaja on isiklikku kontakti kliendiga või seetõttu, et teenuseid tuleb osutada kohapeal.

2.1.3

3. ja 4. tarneviis on sageli omavahel tihedalt seotud. Ettevõtted vahetavad tihti oma kõrgema astme töötajaid ja spetsialiste eri riikides asuvate kontorite vahel. Kõnealune sisemine liikuvus on teenusepakkumise tõhususe seisukohalt oluline. Kuid ka 1. ja 2. tarneviisi pakkumist saab hõlbustada 4. tarneviisi abil. Näiteks saavad ärireisile minejad pidada läbirääkimisi ja sõlmida lepinguid kõnealuseid tarneviise kasutades.

2.1.4

Nagu selgus OECD uurimusest GATSi 4. tarneviisi kohta, on tarneviiside omavahelise seotuse tõttu peaaegu võimatu hinnata ühe viisi, nt 4. tarneviisi täiendava liberaliseerimise makromajanduslikku mõju — kaubanduse lisandumist, majanduskasvu ja tööhõivet, konkurentsivõimet, paremat teenuste osutamist ja madalamaid tarbijahindu (3). Uurimusi 4. tarneviisi liberaliseerimise mõjust kaubandusele, majanduskasvule ja tööhõivele raskendab veelgi statistika puudumine tööjõu ajutise liikumise kohta vastavalt 4. tarneviisile. Küsimus ei ole tegelikult selles, kui ulatuslik on 4. tarneviisiga saavutatav kasu, vaid see, millist kasu on võimalik tagada ja milliseid negatiivseid mõjusid vähendada. Paljud äriühingud väidavad, et kaubandust takistab bürokraatia viisade ja töölubade hankimisel.

2.1.5

GATSi 4. tarneviis hõlmab rände üht väga erilist vormi. Kõnealusel vormil on kolm olulist tunnust: 1) see on ajutine; 2) otsuse teeb ja eesmärki kontrollib teenusepakkuja; 3) sellega ei määratleta ega kaitsta asjaomaste töötajate huve ega õigusi, mida võib reguleerida iga sihtriik, mis ei ole WTO liige. Tööjõu liikumine GATSi 4. tarneviisi kohaselt on teenusepakkuja algatatud ajutine ränne teenuse pakkumise eesmärgil. 4. tarneviisi võib kohaldada ka olukordades, kus teenusepakkuja kohustab töötajat töötamise eesmärgil riigi piiridest väljuma.

2.1.6

Oluline on märkida, et 4. tarneviis erineb märgatavalt tööjõu vaba liikumise põhimõttest ELis/EMPs. Euroopa Liidus on isikul õigus valida, kus elada ja töötada. 4. tarneviisi puhul on aga tegemist teenusepakkuja õigusega siseneda teatud ajaks riiki (ELi) teenuse osutamise eesmärgil.

2.1.7

Tööjõu liikumine kuulub peamiselt sisserände ja tööturu valdkonda, mitte niivõrd rahvusvahelise kaubanduse valdkonda. On oht, et seoses tööjõu ajutise liikumisega hakatakse tööjõudu WTO reeglite raames käsitlema tarbekaubana. ILO (Rahvusvaheline Tööorganisatsioon) juhtmõtteks on, et tööjõud ei ole kaup (4). 4. tarneviis tegeleb inimestega. Inimõigusi, töötajate õigusi ja töötingimusi GATSis siiski ei mainita, kuid neid saaks ja tuleks järgida mõlema liikme taotlustes, pakkumistes ja kohustustes, nagu seda on teinud Euroopa Liit ja liikmesriigid.

2.2.1

4. tarneviisis sisalduvat seost kaubanduse, inimeste liikumise ja tööturu eeskirjade vahel on käsitletud GATSi vastavasisulises lisas. Kõnealuse lisa punktis 2 on märgitud, et GATSi ei kohaldata meetmete suhtes, mis mõjutavad liikmesriigi tööturule pääsu otsivaid füüsilisi isikuid, ega meetmete suhtes, mis on seotud alalise rände ja alalise elu- või töökoha problemaatikaga. Lisa joonealuses märkuses mainitakse, et ainuüksi tõsiasja, et mõne liikmesriigi füüsilistelt isikutelt nõutakse viisat ja teiste liikmesriikide füüsilistelt isikutelt seda ei nõuta, ei tohi pidada eritingimusest tulenevate soodustuste tühistamise või vähendamise aluseks. Samuti märgitakse lisas, riikidele jääb õigus rakendada meetmeid, millega reguleeritakse füüsiliste isikute pääsu kõnealuste riikide territooriumile või füüsiliste isikute ajutist viibimist nende territooriumil (kaasa arvatud viisakorraldus), tingimusel et kasutatud meetmed ei oleks kaubandust piirava mõjuga. Viisanõuet teatud rahvuste osas ei käsitleta kaubandust piirava asjaoluna. Lisas näidatakse, kuivõrd tundlik teema on WTO liikmetele tööjõu ajutise liikumise küsimus.

2.3.1

WTO liikmete 4. tarneviisi osas võetud kohustused erinevad mõnevõrra teiste tarneviiside osas võetud kohustustest, eelkõige selle poolest, et kõnealused kohustused on horisontaalsed ning kehtivad kõigile liikmesriigi kohustuste loetelus esitatud sektoritele. See kajastab viisi, kuidas immigratsiooniametnikud reguleerivad ajutist rännet eeskirjadega, mida kohaldatakse riiki sisenemise eesmärgi, oskuste, hariduse jt tegurite suhtes, sõltumata sellest, millise sektoriga on tegemist.

2.3.2

Kuigi enamik riike võttis Uruguay vooru lõpus 4. tarneviisi osas kohustusi, kehtib üle 90 % kõnealustest kohustustest vaid kõrgema kvalifikatsiooniga oskustöötajate (juhid, professionaalid ja ettevõtlusalaste teadmistega spetsialistid) või ärilisel eesmärgil riiki sisenejate suhtes. Isegi oskustöötajatele on enamikul kohustustel mõju vaid siis, kui teenusepakkuja alustab sihtriigis kaubandustegevust (3. tarneviis) — tegemist on ettevõttesisese ümberpaiknemisega. Ainult mõned riigid on võtnud kohustusi teenusepakkujate suhtes, kellel ei ole sihtriigis kaubanduslikku kohalolekut — kes on välisriigis asuva ettevõtte töötajad või sõltumatud teenusepakkujad (vabakutselised, spetsialistid, ettevõtjad jne). Veelgi vähem riike on hõlmanud madalama kvalifikatsiooniga töötajaid. Tegelikult puudutavad enamiku riikide võetud kohustused 90 % osas vaid kõrgema kvalifikatsiooniga oskustöötajaid.

2.3.3

Sel kujul puudutavad 4. tarneviisiga seotud kohustused vaid tegevusi, mis toimuvad ja on olulised sektorites, kus 4. tarneviis on peamiseks teenuste osutamise liigiks (nt professionaalsed teenused, sealhulgas tervishoiutöötajad) või ilma kaubandusliku kohalolekuta sektorites (nt ehitus, kohalolekut nõudvad arvutiteenused).

2.3.4

Uruguay voorus võtsid Euroopa Liit ja liikmesriigid kohustusi, mis lubavad mõnedel välisriikide kodanikel teenuste osutamise eesmärgil ajutiselt Euroopa Liitu siseneda. Siia kuuluvad ka kohutused, mis võeti pärast Uruguay vooru toimunud laiendatud läbirääkimistel 4. tarneviisi üle.

2.4

EÜ jagab 4. tarneviisi teenuseosutajad kolme suurde kategooriasse ning teised WTO liikmed kasutavad sama liigitust:

2.5.1

Euroopa Liit esitas taotlused 4. tarneviisiga seotud täiendavateks kohutusteks 106 WTO liikmele. Taotlused olid koostatud, lähtudes liikmesriigi arengust ja tähtsusest kaubanduspartnerina. Selles peegelduvad Euroopa Liidu enda ekspordihuvid kõnealuse tarneviisi osas. Euroopa Liit püüab tuua enamiku olulisemaid WTO partnereid sarnasele kohustuste tasemele. Esitati järgmised taotlused:

2.6.1

Seoses läbirääkimistega sai Euroopa Liit rohkem kui 50 taotlust teistelt liikmesriikidelt, arendamaks 4. tarneviisi erinevatel tasanditel: ühelt poolt taotleti suuremat läbipaistvust seoses võetud kohustustega, samas soovisid mõned peaaegu kõigi enamikule teenustele kohaldatavate piirangute kaotamist.

2.6.2

Enamik taotlusi on tulnud arengumaadest ning peaaegu poolte arengumaade puhul taotleti kõigi piirangute kaotamist (see tähendaks isikute täielikku liikumisvabadust), madalamate oskustasemete kaasamist, majanduslike vajaduste testi ja tööturu testi kõrvalejätmist seoses 4. tarneviisiga. Kolm riiki tahavad, et loobuksime oma viisarežiimist ning annaksime automaatselt õiguse riiki siseneda ja riigis elada. Mitu riiki soovivad kolmandate riikide kvalifikatsioonitunnistuste tunnustamist või Euroopa Liidu vastastikust tunnustamist käsitlevate direktiivide kohaldamise laiendamist kolmandate riikide kodanikele, kes on oma kvalifikatsiooni omandanud Euroopa Liidus.

2.6.3

31. maist 2. juunini 2003 Dhakas, Bangladeshis toimunud vähim arenenud riikide kaubandusministrite teisel kohtumisel taotleti Dhaka deklaratsiooni lõike 15 punktis IV vaba juurdepääsu arenenud riikide turgudele füüsiliste isikute ajutise liikumise näol, eriti madalama oskustasemega või oskusteta teenuseosutajatele 4. tarneviisi raames, tunnustades muu hulgas kvalifikatsioonitunnistusi, lihtsustades viisa andmise korda ning majanduslike vajaduste testi läbimist nõudmata.

3.1

Mitmes valdkonnas pakutakse märkimisväärseid edasiarendusi: lepinguliste teenuseosutajate puhul on 22 alamsektori (enamasti professionaalsed ja äriteenused) ning veel nelja sõltumatuid spetsialiste puudutava sektori osas kokku lepitud viibimine kuni kuus kuud. Sama põhigrupi suhtes on Euroopa Liit nõustunud mitte rakendama majanduslike vajaduste testi, vaid kasutama arvulist määra teenuseosutajatele, kelle suhtes kõnealune kohustus kehtib. Täpsem määr ja selle kohaldamise eripärad tuleb alles kindlaks määrata. Lisaks võib noortele ettevõttesisese üleviimise korral ette näha koolituse pikkusega kuni 12 kuud. ELi kõnealune pakkumine on kahtlemata üks ambitsioonikamaid ja proaktiivsemaid pakkumisi, mis kunagi tehtud.

4.1

Vaid piiratud arv (38) WTO liikmeid on teinud esialgseid ettepanekuid teenustekaubanduse edasiseks liberaliseerimiseks Doha deklaratsiooniga kehtestatud tähtajaks, vaatamata tõsiasjale, et sellega kaetakse 91,6 % maailmakaubandusest. Nii tööstusriikide kui arengumaade ettepanekute tase jääb isegi kvaliteedi osas suhteliselt madalaks ja piiratuks. Siiski tuleks meeles pidada, et teatud riigid, nagu India, Filipiinid, Tai ja Indoneesia sõnastasid oma taotlused ELi uue pakkumise alusel ümber.

5.1

4. tarneviisiga seotud probleemid ei piirdu kaubandusega. Küsimused puudutavad ka üldisemat rännet ja tööjõupoliitikat. Ränne hõlmab ühe alajaotusena ajutist rännet, mis omakorda sisaldab rännet tööhõive eesmärgil. GATSi 4. tarneviis kujutab endast teist alajaotust.

5.2

4. tarneviisi rakendusulatus ei ole siiski selgelt määratletud. Täpsustada tuleb seost tööhõive eesmärgil toimuva ajutise rände ning kaubandusliku kohalolu eesmärgil toimuva ajutise rände vahel. Kuid eelkõige tuleb määratleda termin “ajutine”, mis võib hõlmata aega paarist kuust enam kui viie aastani. Lisaks on veel määratlemata hõlmatavad tööhõiveliigid. Veelgi enam, EL (leping) ja WTO kasutavad terminit “ajutine ränne” erinevalt.

5.3

On selge, et 4. tarneviisi tuleks rakendama vaid piiratud osa kõrge kvalifikatsiooniga töötajate ja sõltumatute spetsialistide suhtes. Kui tulevikus peaks 4. tarneviisi laiendatama ka teistele tööhõiverühmadele, läheks vaja mõiste “ajutine” palju täpsemat ja piiritletumat määratlust, samuti mõiste “teenuseosutaja” täpsemat määratlust. Arvestades, et kaubanduskokkulepped ei ole ideaalsed vahendid tööõiguse küsimustega tegelemiseks, aitaks 4. viisi selgemaks muuta 1998. aasta ILO deklaratsioonis (5). põhimõtete ja põhiõiguste kohta tööl ja selle järelmeetmete kohta esitatud terminite kohaldamine. ILO deklaratsiooni näol on iseenesest tegemist õigusliku alusega. Nice'is vastu võetud põhiõiguste harta on ELi liikmesriikidele esmase tähtsusega, eriti kuna harta on nüüd hõlmatud põhiseaduse lepingusse.

5.4

Kõnealune muutus oleks väga oluline mitmetele sõltumatutele spetsialistidele, samuti pensioniskeemide valdkonnas ja tööpuudusega võitlemisel. On selge, et väljarändega tuleb tegeleda riigi tasandil, mitte WTO raames. Sarnaselt tuleb teatud tööjõu aspektidega, sealhulgas inimõiguste ja sotsiaalse turvalisusega, tegeleda rahvusvahelisel tasandil sellistes organisatsioonides nagu ILO.

6.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tunnustab ülemaailmse teenustekaubanduse edasise liberaliseerimise tähtsust majanduskasvule nii arengu- kui tööstusriikides. Siiski ei ole veel teostatud mõjuanalüüsi liberaliseerimise tegelike sotsiaalsete tagajärgede ja tööturgude kohta teenuseosutaja riigis ja vastuvõtvas riigis.

6.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee möönab, et WTO liikmete õigus teenuste osutamist reguleerida ja uusi eeskirju kasutusele võtta on oluline.

6.2.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab Euroopa Liidu esialgseid pakkumisi GATSi 4. tarneviisi edasiseks liberaliseerimiseks, kuid tingimusel, et järgitakse vastuvõtjariigi tööjõu põhistandardeid, riiklikku tööseadusandlust ning olemasolevaid kollektiivlepinguid. Komitee kiidab heaks ja tervitab asjaolu, et komisjon on oma kohustuste loetellu lülitanud ka töötajate õigused.

6.2.1.1

Ettepanek lisada pakkumisele ettevõttesisese praktikandi liik võiks olla huvitav nii Euroopa Liidu rahvusvahelistele ettevõtetele kui ka noortele juhtidele ja kolmandate riikide ettevõtetele, seega tervitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kõnealust ettepanekut. Muidugi tuleb täpselt määratleda kõnealuste suhete koolitusalane olemus, vältimaks ohtu, et see teisendatakse vähetasustatud tööks teenuste sektoris, kuna sel juhul oleks tegemist riigi õigusaktide või kollektiivlepingute vormis koolituseeskirjade või rahvusvaheliste tööjõu standardite rikkumisega.

6.2.2

Euroopa Liit teeb ettepaneku ka uute kohustuste võtmiseks lepinguliste teenuseosutajatena tegutsevate sõltumatute spetsialistide osas, kuigi vaid mõnedes alamsektorites ja kõrge kvalifikatsiooniga ekspertide osas (6).

6.2.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee rõhutab meetmete tähtsust, mida liikmed võtavad, et tagada ajutiste töötajate kaitse, hoiduda diskrimineerimisest ja rakendada nõuetekohaseid järelevalvemehhanisme, nt vastavalt palkade kaitset puudutava ILO konventsiooni nr 95 põhimõtetele.

6.2.4

Eriti nõuavad sama tõhusate kontrollimehhanismide sisseviimist eesseisvad Euroopa Liidu laienemised, mis kaasavad riike, kus kollektiivlepingud on haruldased.

6.2.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et teenustekaubanduse edasiseks liberaliseerimiseks peaks Euroopa Liit astuma samme, et:

6.3

Põhimõtteliselt toetab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee Euroopa teenuste foorumi ettepanekut GATS-loa loomiseks. Kõnealune luba muudaks teenusepakkujate liikumise nii Euroopa Liidust kui Euroopa Liitu sujuvamaks ning 4. tarneviisi kasutamise jälgimise läbipaistvamaks.

6.4

Paljude arengumaade jaoks on “ajude äravoolu” oht muutunud reaalsuseks. Mitmetes arengumaades on puudu nt meditsiiniõdedest, kes kolivad arenenud riikidesse, kus on kvalifitseeritud tööjõu puudus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja eeskirjad või tava (nagu Ühendkuningriigi tervishoiusektor on teinud, eriti meditsiiniõdede osas, kus on välja töötatud töölevõtmise eetikakoodeks), vältimaks olukorda, kus arengumaad kaotavad oma pädeva tööjõu ja sellega võime hoolitseda oma elanikkonna vajaduste eest.

6.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike praegu mitte nõustuma 4. tarneviisi laiendamisega vähese väljaõppega või väljaõppeta töötajatele. Laiendamine viiks sisuliselt olukorrani, mis võiks ohustada ILO põhimõtet, et tööjõud ei ole kaup. Väheste oskustega võõrtöölised on tööturul pea alati nõrgas positsioonis. Välismaiste juhtide ja ekspertide või kõrge kvalifikatsiooniga sõltumatute spetsialistide positsioon on tavaliselt tugev ning nad on hästi kaitstud.

6.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ei saa nõustuda sellega, et töötajate ajutist liikumist, de facto ajutist rännet, reguleeritaks eelkõige WTO kaudu ja GATSiga, ilma inimõiguste või põhiliste tööjõustandardite (nt diskrimineerimise vältimine) tagatiseta. Toimiv koostöö WTO ja vähemalt ILO, Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IMO) ning ÜRO vahel ajutiste sisserändajate kaitseks peab olema 4. tarneviisi mahu edasise laiendamise eeltingimuseks WTOs. Sellega seoses suurendataks ILO rolli dialoogi kolmanda osapoolena ning võimaliku kooskõlastusorganina.

6.7

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvab, et Euroopa valitsused peaksid uuesti kaaluma juulis 2003 jõustunud võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitset käsitleva ÜRO rahvusvahelise konventsiooni ratifitseerimist. Kõnealuses konventsioonis määratletakse ajutiste sisserändajate õigused, näiteks “spetsiifilistel töökohtadel töötajad”. Kõnealust konventsiooni kui rahvusvaheliselt tunnustatud standardite kogumit peaks kasutama poliitika suunamiseks isegi ratifitseerimata. ILO konventsiooni nr 146 on ratifitseerinud kuus Euroopa Liidu liikmesriiki ja liituvat riiki (enne ja pärast laienemist) ning neli muud Euroopa riiki. Kõnealuse konventsiooni sätteid peaks kohaldama koos soovitusega nr 151. Samuti tuleb kohaldada Euroopa Sotsiaalharta (Euroopa Nõukogu) asjakohaseid artikleid. Euroopa Liidu meetmed seoses GATSi 4. tarneviisiga peavad sobima kõnealuste standarditega, eriti nendega, millega Euroopa Liidu liikmesriigid on liitunud.

6.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Parlamendi GATS resolutsiooni (12. märts 2003), eriti punkte 5, 10 ja 11 ning kutsub komisjoni ja liikmesriike seda GATSi puudutavatel läbirääkimistel arvestama.

Punktis 5 tuletatakse meelde, et GATS on vabatahtlik leping ning kõnealuse lepingu põhimõtted ei sunni erastama või piiranguid vähendama, need ei näe ette ka kindlat liberaliseerimise astet; toonitatakse aga, et arengumaadele ja vähim arenenud riikidele ei peaks avaldama survet teenuste liberaliseerimiseks, eriti avalike teenuste osas.

Punktis 10 tervitatakse pakkumist tagada eriti arengumaadele paremad võimalused teenuste osutamiseks Euroopa Liidu turul, võimaldades kvalifitseeritud tööjõul ajutiselt siseneda, kuid toonitakse, et läbirääkimistega tuleb kindlustada võõrtöötajate kaitse mis tahes diskrimineerimise eest; tuletatakse meelde, et igal juhul peavad kehtima jääma Euroopa Liidu ja siseriiklikud töötingimused, miinimumpalga nõue ning olemasolevad kollektiivsed palgakokkulepped, olenemata sellest, kas tööandja on registreeritud Euroopa Liidu liikmesriigis või mitte.

Punktis 11 rõhutatakse, et kaubanduslik kohalolek (investeering) peab jätkuvalt alluma kodumaisele maksustamisele, sotsiaalsetele ja muudele regulatiivsetele meetmetele; toonitatakse, et kaubandusliku kohaloleku välisriigis võib teha sõltuvaks ILO deklaratsiooni täitmisest (ILO kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtetest) ning 2000. aasta suvel täiendatud OECD rahvusvaheliste ettevõtete juhisest.