25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/42

1.1

17.–18. oktoobril 2007 toimunud Euroopa Ülemkogul vastu võetud asutamislepingute reform tähistab uut edasiminekut ka üldhuviteenuste osas, kuna ELi toimimise sätetesse lisati säte üldist majandushuvi pakkuvate teenuste üldise kohaldamise kohta (artikkel 14), mis peaks rakenduma kõikidele Euroopa Liidu poliitikavaldkondadele, kaasa arvatud siseturg ja konkurents. Samuti lisati mõlemale lepingule protokoll, mis puudutab kõiki üldhuviteenuseid, sh majandushuvi mitte pakkuvaid üldhuviteenuseid.

1.2

Üldhuviteenused, üldist majandushuvi pakkuvad teenused ja majandushuvi mitte pakkuvad üldhuviteenused aitavad kõik kaasa kodanike heaolule ja põhiõiguste tõhususele. Üldist huvi silmas pidavad teenused on poliitiline valik ja seega kuulub otsuste tegemine majandushuvi mitte pakkuvate üldhuviteenuste üle seadusandja ülesannete hulka.

1.3

Sellest tulenevalt ei ole ELil ja liikmesriikidel mitte ainult rangem kohustus jälgida üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korralikku toimimist, mis eeldab eelkõige seda, et kõnealuste teenuste tulemuslikkuse hindamine peab olema pidev protsess, vaid otsuseid tegevad institutsioonid peavad selgelt määratlema nende kolme tüüpi teenuse mõisted, eesmärgid ja ülesanded. Nii kaua, kui seda ei ole tehtud, ei saa tulemuslikkuse hindamisega tagada kodanikele õiguslikku kindlust, mida neil on õigus nii liikmesriikide kui ka Euroopa institutsioonidelt oodata.

1.4

Hindamise eesmärk on suurendada üldhuviteenuste tõhusust ja kohandada teenused kodanike ja ettevõtete muutuvate vajadustega ning anda ametiasutustele teavet, mis võimaldaks neil teha võimalikult asjakohaseid valikuid. Samuti on hindamine oluline selleks, et saavutada harmooniline tasakaal nii turu ja üldhuvi kui ka majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide vahel.

1.5

Arvestades üldhuviteenuste tähtsust võitluses sotsiaalse tõrjutuse vastu ja sotsiaalse õigluse ning kaitse edendamisel, mis lepingus on seatud ELi eesmärkideks, on hädavajalik mitte ainult üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korrapärane hindamine, mille kohta on olemas ELi eeskirjad, vaid ka mittemajanduslike üldhuviteenuste korrapärane hindamine liikmesriikide tasandil.

1.6

Üldhuviteenuste (majanduslike ja mittemajanduslike) hindamine liikmesriikides riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil peab olema sõltumatu, pluralistlik ja arvestama erinevaid seisukohti, hõlmama Lissaboni strateegia kolme sammast, põhinema real kriteeriumidel ning asjaomastesse konsultatsioonidesse tuleb kaasata kõik sidusrühmad.

1.7

ELi tasandil tuleb määratleda vahetamise, kogumise, võrdlemise ja kooskõlastamise viisid ning edendada subsidiaarsuse põhimõtet järgides sõltumatu hindamise dünaamikat, töötades dialoogis sidusrühmade esindajatega Euroopa tasandil välja ühistel näitajatel põhineva ühtlustatud hindamismeetodi.

1.8

Selleks et hindamine oleks asjakohane ja kasulik, tuleb luua pluralistlik sõltumatult tegutsev juhtkomitee, kuhu kuuluvad Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide alaliste esinduste Euroopa Liidu juures, Regioonide Komitee ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esindajad.

2.1

Lepingute alusel kuuluvad üldist majandushuvi pakkuvad teenused ELi ühiste väärtuste hulka, eelkõige tänu nende panusele sotsiaalsesse ja territoriaalsesse ühtekuuluvusse. 17.–18. oktoobril 2007 toimunud Euroopa Ülemkogul vastu võetud Lissaboni leping kinnitab eelöeldut, andes Euroopa Parlamendile ja ELi Nõukogule võimaluse kehtestada määruste abil põhimõtted ja tingimused, mille kaudu üldist majandushuvi pakkuvad teenused saavad täita neile pandud ülesandeid. Sealjuures ei piirata liikmesriikide pädevust neid teenuseid osutada, tellida ja rahastada, rõhutades samas liikmesriikide ja ELi jagatud vastutust.

2.2

Seega tuleb ELil ja liikmesriikidel oma pädevuse ja Lissaboni lepingu reguleerimisala piires tagada nende teenuste tõhus toimimine selliste, eelkõige majanduslike ja finantsalaste põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil eesmärke täita, ning seda kontrollida

2.3

Lissaboni lepingu rakendumisel peavad Euroopa Parlament ja ELi Nõukogu määratlema kõnealused põhimõtted ja tingimused õigusloome tavamenetluse kohaselt, lähtudes subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest.

2.4

Lissaboni lepingule lisatud üldhuviteenuste protokollis rõhutatakse riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste olulist rolli ja suurt otsustamisvabadust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisel, tellimisel ja korraldamisel, nii et see võimalikult hästi vastaks tarbijate vajadustele ja tagades teenuste kvaliteedi, ohutuse ja taskukohasuse, võrdse kohtlemise, üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamise.

2.5

Kõnealune protokoll on esimene ELi esmane õigusakt, kus mainitakse mittemajanduslikke üldhuviteenuseid Selles rõhutatakse, et kõnealuste teenuste osutamine, tellimine ja korraldamine kuulub liikmesriikide pädevusse ja et lepingute sätted ei piira seda pädevust mitte mingil moel, nii et mittemajanduslikud üldhuviteenused jäävad siseturgu, konkurentsi ja riigiabi reguleerivatest eeskirjadest põhimõtteliselt välja pidades silmas seda, et riikliku pädevuse rakendamist reguleerivad ühenduse õiguse põhiprintsiibid.

2.6

Lissaboni lepingus ei määratleta, mida käsitletakse majandusliku ja mida mittemajandusliku teenusena, mille tulemusena tuleb selles osas ka edaspidi Euroopa Liidu Kohtu otsustele toetuda ja seetõttu jätkub praegune õiguslik ebakindlus. Kodanikud ootavad Euroopa Liidult palju. EL peaks suurendama heaolu, tagama põhiõigustest kinnipidamise ja selle, et ELis tehtud valikute tulemusel ei lange liikmesriikide standardid.

3.1

Kohustus jälgida üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korralikku toimimist vastavalt Lissaboni lepingu artiklile 14 eeldab eelkõige seda, et kõnealuste teenuste tulemuslikkuse hindamine peab olema pidev protsess.

3.2

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korralikuks toimimiseks peaks teenus komitee arvates vastama muuhulgas järgmistele põhimõtetele:

3.3

Ehkki Lissaboni lepingus hindamist otseselt ei mainita, vihjatakse vajadusele valvsuse järele, ning hindamine on sobiv järelevalvevahend.

3.4

Liikmesriigid või EL peaksid kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja kõigi nende huvides ja üldise rahulolu nimel, kellele kõnealused teenused on suunatud, määratlema ja kohandama läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil oma pädevusse kuuluvate valdkondade üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ülesanded ja eesmärgid.

3.5

Selleks et kontrollida, kas üldhuvi ülesanded on nõuetekohaselt ja tõhusalt täidetud ning kas saavutatakse eesmärgid, mis erinevad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja mittemajanduslike üldhuviteenuste puhul või erinevad vastavalt teenuse iseloomule, peab pädev asutus looma teenuste tulemuslikkuse, tõhususe ja kvaliteedi hindamise süsteemi, mis on midagi enamat kui tavalised arvamusküsitlused ja -uuringud.

3.6

Seega on hindamine üldhuvi spetsiifilise ülesande analüüs ja tõhusa rakendamise tingimuste süstemaatiline järelevalve, arvestades ülesande täitmist, tarbijate, ettevõtete, kodanike ja ühiskonna vajaduste rahuldamist, aga ka ELi eesmärkide täitmist, eelkõige sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse, sotsiaalse turumajanduse, Lissaboni strateegia ja põhiõiguste tagamise osas.

3.7

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul otsitakse tavaliselt tasakaalu

3.8

Tasakaal muutub majanduslike ja tehnoloogiliste muutuste ning individuaalsete ja kollektiivsete vajaduste ning ootuste muutumise tulemusena ja peegeldab ka vajadust sidususe järele eri liikmesriikide olude, geograafiliste eripärade ja valdkondlike tunnuste vahel.

3.9

Tulemuslikkuse hindamine erineb reguleerimisest, aga on ka üks selle aspektidest. Reguleerimine peaks toetuma asjakohasele hindamisele ja hindamist ka soodustama. Samas peab hindamine näitama ära teenuste toimehäired, kvaliteedi ja/või teenuse tüübi erinevused eri riikides, pöörates tähelepanumuutuvate ootustega kohanemisele lähtuvalt kasutajate ja tarbijate vajadustest ning probleemidest, samuti sõltuvalt muutustest majanduslikus, tehnoloogilises ja sotsiaalses keskkonnas.

4.1

Silmas pidades üldhuviteenuste eesmärke ja nende tähtsust ELi eripoliitikate rakendamisel, on hädavajalik mitte ainult üldist majandushuvi pakkuvate teenuste korrapärane hindamine, mille kohta on olemas ELi eeskirjad, vaid ka mittemajanduslike üldhuviteenuste hindamine. Viimased aitavad kaasa põhiõiguste tõhusale rakendamisele ja sellele, et need toimiksid solidaarsuse ning inimväärikuse austamise põhimõttel, mis kuuluvad Euroopa sotsiaalmudeli ühiste väärtuste hulka.

4.2

Kuna Lissaboni lepingule lisatud protokollis kinnitatakse, et mittemajanduslikud üldhuviteenused kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse, saab kõnealuste teenuste hindamine toimuda vaid riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil.

4.3

Kuna nii nagu üldist majandushuvi pakkuvad teenused, on ka mittemajanduslikud üldhuviteenused seotud mitmete ELi eesmärkidega (põhiõiguste kaitse, kodanike heaolu edendamine, sotsiaalne õiglus, sotsiaalne ühtekuuluvus jne) ja kuna ELil on vastutus nende eesmärkide saavutamisel, on ELil kohustus vähemalt jälgida, et liikmesriigid hindaksid korrapäraselt kõnealuste mittemajanduslike üldhuviteenuste toimimist.

5.1

Euroopa Ülemkogul Nizzas (2000) ja Laekenis (2001) lepiti kokku, et ELi tasandil on vaja tõhusat ja dünaamilist üldhuviteenuste konkurentsimõjude ja tulemuslikkuse hindamist, mis arvestaks nõuetekohaselt riiklike, piirkondlike ning kohalike eripära ja pädevustega.

5.2

Lisaks märgiti, et hindamist peaks läbi viima olemasolevate struktuuride raames, tuginedes eelkõige horisontaalsetele ja valdkondlikele aruannetele ning ka komisjoni koostatavale majandusreformi käsitlevale Cardiffi aruandele. Hindamisel tuleks hõlmata turu struktuuri ja tulemuslikkust, sh tööhõive aspekt, avaliku teenuse osutamise kohustuste majanduslikku ja sotsiaalset hindamist, kodanike ja tarbijate arvamust üldhuviteenuste tulemuslikkuse ja liberaliseerimise mõju kohta.

5.3

Alates aastast 2001 on Euroopa Komisjon igal aastal (välja arvatud 2003) võrgutööstuste osas (elekter, gaas, elektrooniline side, postiteenused, lennu- ja raudteetransport) läbi viinud horisontaalse hindamise komisjoni teatises (1) määratletud meetodi alusel, millega aga kõik osapooled nõus ei ole, leides, et meetodiga hinnatakse pigem ELi tegevust võrgutööstuste valdkonnas, mitte aga teenuste tulemuslikkust.

5.4

2003. aastal algatas Euroopa Komisjon üldhuviteenuste rohelise raamatuga avaliku arutelu, et määratleda, kuidas hindamist korraldada, milliseid kriteeriume kasutada, kuidas kaasata kodanikke ja kuidas parandada andmete kvaliteeti. Kõnealuse avaliku arutelu peamised tulemused tõid esile vajaduse mitmetahulise hindamise ja hindamismehhanismide läbivaatamise järele, aga komisjoni sõnul ei leitud üksmeelt selles osas, kes seda tegema peaks.

5.5

Valges raamatus üldhuviteenuste (2) kohta tuuakse välja see, et edaspidi peab ELi õigusraamistiku igale kohandamisele eelnema hindamisprotsess, eelkõige siis, kui küsimuse all on teenuste liberaliseerimine.

5.6

Kõnealuses valges raamatus tunnistab komisjon ELi institutsioonide erilist vastutust riiklikult tasandilt saadud andmete abiga läbiviidud hindamise puhul nende teenuste kohta, mis kuuluvad ELi tasandil kehtestatud sektoripõhisesse õigusraamistikku. Valges raamatus ei välistata, et ka muudes valdkondades võiks hindamist teostada Euroopa tasandil, kui on võimalik tõestada, et teatud juhtudel annab see ELi jaoks lisaväärtust.

5.7

Lisaks tellis komisjon väliskonsultandilt põhjaliku hindamisaruande hindamismeetodite kohta; aruande peamised järeldused esitatakse uues teatises 2008. aastal.

5.8

Komisjoni sõnul peaks kõnealune välisaudit hindama vajadust ELi tasandil võrgutööstuste osutatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tulemuslikkuse hindamise järele, esitama soovitusi horisontaalse hindamise parandamiseks ja hindama seda, kui mõttekas on, et need horisontaalseid hindamisi teostab komisjon.

5.9

Komisjoni teatises üldhuviteenuste (3) kohta on komisjon „arvamusel, et otsustamisprotsessi kvaliteedi ja läbipaistvuse tagamiseks on vaja korrapäraselt koostada põhjalik hinnang ning avalikustada selle meetodid ja tulemused, et neid oleks võimalik igati kontrollida”.

6.1

Teatises KOM(2002) 331 võttis komisjon kohustuse kaasata kodanikuühiskond üldhuviteenuste tulemuslikkuse horisontaalsesse hindamisse, eelkõige luues alalise mehhanismi kodanike arvamuste ja nende muutumise jälgimiseks ja konsulteerides vajaduse korral konkreetsete küsimuste osas sidusrühmade, sh sotsiaalpartneritega.

6.2

Ühiskonna areng peegeldub avalikkuse suurenevates nõudmistes, kõnealusel juhul nende kasutajate või tarbijate nõudmises, kes ei nõua mitte ainult oma õiguste tunnustamist, vaid ka oma eripärade arvestamist. Üldhuviteenuste osutamise viisid on tihedalt seotud neid osutavate ettevõtetega.

6.3

Hindamine peab olema mitmetahuline, sest riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused kasutavad üldhuviteenuste osutamise tagamiseks eri tüüpi struktuure ja põhikirju (avaliku või erasektori ettevõtted või avaliku ja erasektori partnerlus).

6.4

Lisaks peab riiklikul tasandil toimuv hindamine olema pluralistlik ja kaasama kõik asjaomased sidusrühmad ja isikud: asutused, kelle ülesanne on üldhuviteenuste määratlemine ja rakendamine, seadusandjad, ettevõtjad/teenuste osutajad, tarbijate, ametiühingute ja kodanikuühiskonna esindajad jne.

6.5

Lisaks pluralistlikule iseloomule peab hindamine olema sõltumatu ja arvestama erinevaid seisukohti, kuna mitte kõigil sidusrühmadel ei ole ühesugused huvid, mõnikord võivad need huvid olla ka vastuolulised ja erineda teabe ja asjatundlikkuse taseme osas.

6.6

Üldhuviteenuste majanduslikku ja sotsiaalset tõhusust, toimimist ja tulemuslikkust ei saa hinnata ühe kriteeriumi ehk siis konkurentsireeglite alusel, vaid tuleb kasutada tervet rida kriteeriume.

6.7

Nagu rõhutavad CIRIEC ja CEEP Euroopa Komisjoni taotlusel 2000. aastal koostatud uurimuses (4), on hindamisel mõte vaid siis, kui see seostataksepüstitatud eesmärkide ja ülesannetega, mille määratlemisel võetakse arvesse kolme allikat, tarbija, kodanik ja ühiskond, ja millel on kolm osa, inimeste põhiõiguste tagamine, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus ja avalik-õigusliku poliitika määratlemine ja korraldamine.

6.8

Hindamine peaks katma Lissaboni strateegia kolm sammast (majandus-, sotsiaal- ja keskkonnamõõde) ja samaaegselt hõlmama siseturu, konkurentsi, tarbijakaitse, tööhõive ja kõikide vastavate valdkondade poliitikat.

6.9

Hindamine peab seega põhinema mitmel kriteeriumil, võttes arvesse eelkõige järgmist:

6.10

Seega peab kõnealune protsess hõlmama teavet ja hinnangut tegelike tegutsemisviiside kohta ning meetmete mõju kohta eri tüüpi kasutajatele, mis võimaldab kaotada teabe struktuurilise tasakaalustamatuse ettevõtete/teenuse osutajate, seadusandjate ja tarbijate vahel.

7.1

Hindamissüsteem peaks põhinema riikliku või kohaliku tasandi hindamisasutuste koostatud korrapärastel aruannetel. Liikmesriigid loovad hindamisasutused vastavalt eeltoodud põhimõtetele.

7.2

ELi tasandil tuleb määratleda vahetamise, kogumise, võrdlemise ja kooskõlastamise viisid. Euroopa Liidul tuleb seega edendada sõltumatu hindamise dünaamikat, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ja Lissaboni lepingule lisatud protokollis sätestatud põhimõtteid, töötades Euroopa tasandil dialoogis sidusrühmadega välja ühiste näitajate alusel ühtlustatud hindamismeetodi ja selle toimimise tingimused.

7.3

Selleks, et hindamine oleks asjakohane ja kasulik, tuleb luua pluralistlik juhtkomitee, mis esindab kõiki sidusrühmi (ametiasutused, sotsiaalpartnerid, ettevõtjad, seadusandjad, kasutajad (erakasutajad ja ettevõtted), ametiühingud) ja kuhu ELi tasandil kuuluksid Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide alaliste esinduste Euroopa Liidu juures, Regioonide Komitee ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esindajad.

7.4

Kõnealune juhtkomitee peaks tegelema järgmiste küsimustega:

7.5

Arutelud hindamisaruannete üle võiksid toimuda kõikide sidusrühmadega iga-aastase konverentsina üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tulemuslikkuse küsimuses sarnaselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldatud võrgutööstuste teemalise konverentsiga. Konverentsi võiks korraldada ka kevadise Euroopa sotsiaalteemalise tippkohtumise raames.