27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/7

1.

märgib, et naistevastane vägivald on inimeste põhiõiguste ja -vabaduste rikkumine ning takistab meestega võrdsete võimaluste saavutamist;

2.

meenutab, et Euroopa Liidu üheks põhisambaks olevat majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ei ole võimalik saavutada, kui pooltel elanikel on lihtsalt sellepärast, et nad on naised, vaja ületada oma isiklikus ja ametialases arengus takistusi, mis võivad seada ohtu koguni nende kehalise ja vaimse puutumatuse;

3.

märgib, et see probleem puudutab kogu maailma. Kõnealune sotsiaalne pahe esineb kõigis kultuurides, nii idas kui ka läänes. 1995. aasta septembris Pekingis toimunud naiste maailmakonverentsil kinnitati, et naistevastane vägivald on maailma kõige levinum, ent samas madalaima avastamisprotsendiga kuritegu: „Naistevastases vägivallas väljenduvad naiste ja meeste ajalooliselt ebavõrdsed võimusuhted, mis on viinud meessoo domineerimiseni naissoo üle ja naissoo diskrimineerimiseni meeste poolt ning takistanud naiste täielikku arengut. […] Naistevastase vägivalla aluspõhjus on kultuurinormid, milles naistel on meestest madalam staatus perekonnas, tööelus, kogukonnas ja ühiskonnas”;

4.

tunnistab, et möödunud sajandil toimunud naiste järkjärguline kaasamine avalikku ellu tõi kasu ühiskonnale tervikuna ja rikastas seda naiste panusega kultuuris, kõrghariduses, poliitikas, teaduses, majanduses ja teistes valdkondades;

5.

toetab kõnealuseid püüdlusi naiste vabaduse ja täieliku arengu saavutamise poole ning mõistab hukka neid ohustavad ja piiravad tõekspidamised ja tavad. Naistevastane vägivald on vastuolus demokraatliku ühiskonna elementaarsete põhimõtetega;

6.

sedastab, et naistevastast vägivalda esineb Euroopa Liidu kõigi liikmesriikide kõigis ühiskonnakihtides, sõltumata inimeste haridustasemest või kultuuritaustast;

7.

juhib tähelepanu kõnealuse vägivalla all kannatavate naiste ja alaealiste õiguste ja vabaduste rikkumisele, mida ei tohi sallida;

8.

märgib, et nii ennetustöö naistevastase vägivalla kaotamiseks kui ka vägivalla vastu võitlemine ning selleks lahenduste pakkumine on esmatähtis eesmärk, et säilitada naiste füüsiline ja vaimne puutumatus, tagada sooline võrdõiguslikkus ning saavutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurem majanduslik ja sotsiaalne areng;

9.

peab vajalikuks hinnata sotsiaalset olukorda soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt, et panna alus tõhusatele meetmetele, mida võtta kodanike vajadustele kohandatud sotsiaalpoliitika raames;

10.

kinnitab, et naistevastase vägivalla juured on sellises ühiskonnakorralduses, kus püsib naiste ja meeste ebavõrdsus, ning selle vägivalla kaotamiseks on esmatähtsad poliitikameetmed, mille eesmärk on saavutada tegelik sooline võrdõiguslikkus. Võrdõiguslikkus tähendab, et naistel ja meestel peavad olema samad võimalused ühiskonna ja iseenda elu kujundamiseks, ning see eeldab samu õigusi, võimalusi ja kohustusi kõigis eluvaldkondades;

11.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused seisavad kodanikele kõige lähemal ning suudavad tegutseda väärtuste vahendajana ja rakendada majandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitikat igapäevaelus. Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu koostas ELi soolise võrdõiguslikkuse viienda tegevuskava raames „Euroopa harta meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta kohalikus elus”. Selles tunnistatakse, et poliitikameetmeid meeste ja naiste võrdsete võimaluste saavutamiseks tugevdatakse kõige paremini kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

12.

nimetab, et kõnealusele hartale alla kirjutanud kohalikud omavalitsused tunnistavad artiklis 22, et sooline vägivald kujutab endast põhiliste inimõiguste rikkumist, ja kohustuvad rakendama poliitikameetmeid ja abinõusid selle vastu võitlemiseks;

13.

sõnab, et ELi institutsioonid tunnistavad, et eri meetmete edu sõltub ELi institutsioonide suutlikkusest kasutada ära tavasid ja ressursse, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba kasutavad. Seepärast on nimetatud omavalitsused, mis asuvad kodanikele kõige lähemal, sobivad elanikkonna arvamuste ja mureküsimuste vahendamiseks, tõhusate lahenduste leidmiseks ning Euroopa poliitikameetmete toetamiseks ja edendamiseks;

14.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kõnealustes küsimustes suur vastutus ning neil on ka suured kogemused, head tavad ning nii ohvritele kui ka vägivalla tarvitajatele suunatud programmid;

15.

rõhutab Euroopa Liidu institutsioonide tegevust, milles tunnistatakse subsidiaarsuse põhimõtte ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli olulisust kõnealuses valdkonnas ning millega edendatakse omavalitsuste tegevuse arendamist ja kooskõlastamist;

16.

juhib tähelepanu kasvavatele jõupingutustele, mida tehakse teadlikkuse tõstmiseks naistevastasest vägivallast kui inimõiguste rikkumisest. Need jõupingutused kajastuvad rahvusvahelistes deklaratsioonides ja riikide õigusnormides;

17.

peab huvitavaks õigusnormide arengut, mis on toimunud naistevastase vägivallaga võitlemise valdkonnas eri liikmesriikides ning kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes, ning kogemuste vahetamise tähtsust seoses õigusnormide loomise ja nende rakendamisega. Komitee rõhutab kõnealuse probleemi olulisust ja vajadust võtta õiguslikke meetmeid naistevastase vägivalla kaotamiseks ennetuse ja tervikliku ohvriabi kaudu;

18.

märgib, et üks ühenduse õiguse peamisi põhimõtteid on naiste ja meeste võrdsete võimaluste saavutamine, nagu sätestatakse 1997. aasta Amsterdami lepingu artiklites 2 ja 3, kus öeldakse, et Euroopa Liidu ülesanne on edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi, hõlmates selle põhimõtte kõigisse poliitikameetmetesse ja programmidesse;

19.

tunnistab, et mõistet „naistevastane vägivald” määratletakse erinevalt, ent kõige aktsepteeritum määratlus on ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta resolutsiooniga 48/104 vastu võetud naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni esimeses artiklis esitatud määratlus, mille kohaselt naistevastane vägivald tähendab igasuguseid naiste vastu suunatud vägivallategusid, mis põhjustavad või võivad põhjustada naisele füüsiliselt, seksuaalselt või vaimselt kahju või kannatust, sealhulgas selliste tegudega ähvardamine, sunniabinõude tarvitamine või omavoliline vabadusest ilmajätmine, ükskõik kas avalikus sfääris või eraelus. Esitatava arvamuse eelnõu koostamisel kasutataksegi nimetatud määratlust;

20.

leiab, et soolise vägivalla kaotamine kuulub ELi esmatähtsate tegevusvaldkondade hulka soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, nagu tõdeti Regioonide Komitee 6. detsembri 2006. aasta arvamuses komisjoni teatise kohta nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010”;

21.

märgib, et paljud liikmesriigid on tunnistanud kõnealuse ühiskondliku probleemi tähtsust ning vajadust leida terviklikke lahendusi. Euroopa Nõukogu käivitas 27. novembril 2006 kampaania naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Sellel algatusel on kolm mõõdet: valitsustevaheline, parlamentaarne ning kohalik ja piirkondlik, arvestades kodanikele kõige lähemal asuvate asutuste kaasamise olulisust;

22.

sedastab, et probleemi kohta kättesaadav teave ei võimalda saada tervikpilti olukorrast. See kahjustab selgesti naiste täielikku võrdväärset osalemist ühiskonnas;

23.

toetab võitlust naistevastase vägivallaga selle ärahoidmise ja selle kohta teadlikkuse tõstmise meetmete ning ohvriabi ja ohvrite kaitse meetmete abil, toetab sobivate teenuste ja tavade rakendamist, et teavitada sisserändajaid, eelkõige naisi ja lapsi, petturlike sisserändepakkumiste ja ekspluateerimise võimalikkusest;

24.

leiab, et naistevastase vägivalla probleemi tuleb vaadelda eri nurkade alt ja kõiki tema avaldumisviise uurides, et mõista selle nähtuse kogu keerukust.

25.

toetab algatusi ja projekte, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused viivad ellu naistevastase vägivalla kaotamiseks, ning heade tavade vastastikust tutvustamist;

26.

tunnistab, et võitlus naistevastase vägivallaga on vältimatu tingimus vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks Euroopa Liidus, ent vägivalla tagajärgedel ja vägivalla kaotamiseks vajalikel meetmetel on ka märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne mõju;

27.

leiab, et inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil ja kõik muud ekspluateerimise vormid rikuvad üksikisikute põhiõigusi. Inimkaubandus solvab tõsiselt üksikisiku inimväärikust ja rikub tema õigust enda elu ja keha üle otsustada. Inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil puudutab esmajoones noori naisi ja tüdrukuid ning on orjuse kaasaegne vorm, mis õõnestab ühiseid euroopalikke väärtusi ning inimeste põhiõigusi ja kujutab seega endast olulist takistust sotsiaalsele võrdsusele ja soolisele võrdõiguslikkusele;

28.

juhib tähelepanu otsestele ja kaudsetele majanduslikele kuludele, mida naistevastane vägivald tekitab liikmesriikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Vägivalla eri tagajärjed mõjutavad ohvrite elus nende ametialast arengut ning kehalist, vaimset ja sotsiaalset tervist. Need mõjutavad negatiivselt ka naistevastase vägivalla tunnistajaks olnud teiste pereliikmete, eelkõige laste tervist ja heaolu ning pikaajaliste terviseprobleemide kulud jäävad sageli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kanda. Nendele kaudsetele kuludele, mis kajastuvad kaupade ja teenuste kaos ning ohvrite heaolu vähenemises, tuleb lisada otsesed kulud vägivalla tõttu kasutatavate eri- või üldressursside näol. Kokku arvutatud summade suurus õigustab igati ennetusprogramme, mille kulud on vägivalla sotsiaalsest kulust selgelt madalamad;

29.

juhib tähelepanu tagajärgedele, mida vägivald põhjustab ühiskonnale tervikuna. Seetõttu tuleb kõnealust küsimust pidada eriti oluliseks ühiskondlikuks probleemiks. Vägivald ei mõjuta mitte ainult üksikisikuid, perekondi ja kogukondi, vaid vähendab ka riikide majandusarengut;

30.

väljendab muret andmete üle, mis selgusid Carol Hagemann-White'i poolt 2006. aastal Euroopa Nõukogule koostatud uuringust meetmete kohta, mida nõukogu liikmesriigid on võtnud naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Uuringu andmetel on 12–15 % Euroopa üle 16-aastastest naistest kannatanud paarisuhtes väärkohtlemise all, mõnikord isegi pärast paarisuhte lõppemist;

31.

toetab Daphne algatusi, mis käivitati 1997. aastal, aitamaks kaotada naistevastast vägivalda Euroopa Liidus. Ajavahemikuks 2007–2013 kiideti heaks 116,85 miljoni euro suuruse eelarvega programm Daphne III, mille eesmärk on töötada välja programme laste, noorte ja naiste kaitseks mis tahes vägivalla eest ning tervisekaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge taseme saavutamine. Lisaks edendatakse selle programmiga valdkondadevaheliste võrgustike osalemist ning rahastatavate projektide väljatöötamisega saadakse teavet vastutavate asutuste vajaduste ja tegevuseelduste kohta;

32.

kutsub liikmesriikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles järgima Maailma Terviseorganisatsiooni soovitust, milles väljendatakse vajadust toetada uuringuid naistevastase vägivalla põhjuste, tagajärgede, kulude ja tõhusate vältimismeetmete kohta, et need andmed moodustaksid meetmete ja ennetustegevuse aluse ning võimaldaksid saada paremat teavet juba võetud meetmete tõhususest;

33.

kordab, et kõik tehtavad uuringud peavad esitama andmeid soo, vanuse, sotsiaalsete tingimuste ja muude sooga seotud näitajate lõikes, et saada ülevaade olukorrast ning kohandada eri majanduslikke ja sotsiaalseid strateegiaid ja meetmeid vastavalt, et saavutada rohkem võrdsusel põhinev ühiskond, mille majanduslik ja sotsiaalne edu ja heaolu on suurem;

34.

kutsub üles looma süsteemi ja head tava, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel koguda ühtseid ja võrreldavaid statistilisi andmeid vägivalla ja poliitikameetmete kohta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas, et tõsta teadlikkust probleemist ja teha tõhusate meetmete ettepanekuid poliitiliste, majanduslike ja muude selle probleemiga seotud otsuste vastuvõtmiseks;

35.

palub korraldada Euroopa tasandi uuringu, mis esitaks andmeid naistevastase vägivalla esinemissageduse kohta eri piirkondades, et saada ülevaade probleemi suurusest ja suuta teha uusi ettepanekuid, kuidas seda vägivalda kaotada. Uuringute väljatöötamine peaks toimuma vastavalt kõnealuse valdkonna ühistele kriteeriumidele, mis määratleksid mõisted ja sekkumisreeglid;

36.

rõhutab, et on vaja pöörata rohkem tähelepanu haridusele, mis on koos perekonnaga peamine poiste ja tüdrukute sotsialiseerija. On väga oluline edendada naiste ja meeste võrdsete võimaluste põhimõtet ning luua naistevastase vägivallaga võitluses koolituse, vältimise ja teadlikkuse tõstmise strateegiaid kõigil hariduskogukonna tasanditel ja valdkondades;

37.

soovitab võtta kogu ühiskonnale suunatud teavitusmeetmeid, et soolist vägivalda ei peetaks asjaosaliste eraasjaks, vaid osaletaks selle probleemi lahendamisel;

38.

kutsub üles võtma meetmeid, millega taunitakse naise väärikust kahjustavat vägivaldset ja diskrimineerivat käitumist ning millega saadetakse erinevaid sõnumeid ühiskonna eri rühmadele (noored, vägivallaohvritest naised, vägivaldsed mehed, alaealised, mehed ja naised, kellel ei ole teemaga otsest seost), et lihtsustada kogu elanikkonna kaasamist. Samuti tuleks tagada vägivallatsejatele määratud karistuste täitmine;

39.

rõhutab, et on vaja kaotada ühiskonnast mehelikkuse ja naiselikkuse mõistmise sellised reklaami, meedia ja õppematerjalide kaudu levitatavad vormid, mis eeldavad majandusliku, sotsiaalse või poliitilise võimu ebavõrdsust, ning pakkuda välja uusi alternatiivseid vorme, mis on õiglasemad ja võrdsematel alustel;

40.

kinnitab positiivseid tulemusi, mis on saadud haridus-, õigus-, tervishoiu-, psühholoogia- ja sotsiaalteenuste ning julgeolekuvaldkonna töötajatele antava eriväljaõppega riikides, kus sellist koolitust antakse, et nimetatud töötajad suudaksid aegsasti märgata soolise vägivalla juhtumeid ja pöörata probleemile teadlikult tähelepanu;

41.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles võtma rohkem julgeolekumeetmeid vägivalla ohvriks langenud naiste kaitsmiseks sihipäraste meetmete kaudu, näiteks suurendades politsei inimressursse ja kasutades rohkem tehnoloogilisi ressursse, mis tagavad naiste kehalise ja isikupuutumatuse;

42.

tunnustab olulist tööd, mis valitsusvälised organisatsioonid võitluses naistevastase vägivalla vastu on mitmel tasandil ära teinud ning toetab aktiivset koostööd nende organisatsioonidega, sealhulgas sobivat logistilist ja finantstoetust;

43.

teeb kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ettepaneku võtta meetmeid, mis tagavad vägivallaohvrite juurdepääsu erivahenditele, et anda terviklikku abi nii naistele kui ka nende ülalpeetavatele, võimaldades neile kohe ajutise eluaseme. Lisaks tehakse ettepanek käivitada sekkumise eriprogrammid alaealistele, keda tuleb samuti lugeda soolise vägivalla ohvriteks, kuna nad on eriti haavatavad oma vanuse ning vanematest sõltuvuse tõttu;

44.

innustab kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustajaid arvestama oma kavandamis- ja haldusmenetlustes naiste turvalisust ning avalikes kohtades toimepandavate vägivallategude ennetamist, eelkõige seoses vajalike abinõudega nagu avalike kohtade valgustus, ühistranspordi ja taksoteenuse korraldus ning autoparklate, elamute ja avalike hoonete kujundus ja planeerimine;

45.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles aitama neid institutsioone, kes võtavad vastu õigusakte, looma eeskirju soolisest vaatepunktist ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusest lähtudes, tegeledes soolise vägivalla probleemiga globaalselt ja terviklikult, asetades selle diskrimineerimise ja võrdsuspõhimõtte raamistikku ning käsitledes naistevastast vägivalda struktuurilise ja poliitilise probleemina, mille lahendamisse peavad otsustava panuse andma kõik ametiasutused ja kodanikud;

46.

meenutab liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kohustust tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine kõigis valdkondades, s.o majanduses, hariduses, poliitikas ja tööhõives, nagu sätestatakse direktiivis 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes ning direktiivis 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega. Vaid neis omavalitsustes, kus austatakse naiste ja meeste võrdseid võimalusi, on võimalik saavutada kõrgemat majandusliku ja sotsiaalse õigluse ja arengu taset;

47.

rõhutab, et on vaja edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste heade tavade vastastikust tutvustamist teavituskampaaniate, ennetusmeetmete, asjatundjate koolitamise ja vägivallaohvritest naiste abistamise valdkonnas;

48.

soovitab, juhul kui seda ei ole veel tehtud, moodustada julgeoleku-, tervishoiu-, õigus- ja sotsiaalvaldkonnas eriüksused, mis sekkuvad naistevastase vägivalla korral ja on suutelised pakkuma eesmärgipärast abi. Peale selle tuleks uurida, kas on võimalik rakendada hädaabiteenuseid, nagu anonüümne tasuta telefoniliin, uued info- ja sidetehnoloogiad, mis pakuvad vägivallaohvritele ja/või vägivallaga kokku puutunud või sellest ohustatud isikutele online-nõustamist ja kaebuste esitamise menetlusi; need teenused peaksid lihtsustama ka juurdepääsu asjakohasele meditsiinilisele ja kohtumeditsiinilisele uurimisele ja ravile, samuti traumajärgsele psühholoogilisele ja sotsiaalsele toetusele ja õigusabile;

49.

teeb ettepaneku edendada kvaliteedikriteeriumidele vastavaid eriprogramme, mille eesmärk on muuta vägivallatsevate meeste käitumist, lihtsustades saadud kogemuste vastastikust tutvustamist, et optimeerida ressursse;

50.

palub Euroopa Liidu institutsioonidel ning liikmesriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel käivitada kvaliteedikriteeriumidele vastavaid eriprogramme, mille eesmärk on soolise vägivalla all kannatanud või kannatavate naiste ja nende ülalpeetavate abistamine ja neile vajalike hooldusteenuste osutamine;

51.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kasutada ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta resolutsioonis 48/104 esitatud naistevastase vägivalla määratlust;

52.

soovitab rakendada erimeetmeid, mille eesmärk on abistada eriti haavatavas olukorras olevaid naisi, nagu puuetega naised, sisserännanud naised ja naised, kes elavad väiksema sotsiaalkaitsega piirkondades, nt vaesemates maa- või linnapiirkondades, samuti mitme sotsiaalse probleemi tõttu erivajadustega naisi, nagu vaimse tervise probleemidega ja uimastisõltlastest naised;

53.

leiab, et võitluses inimkaubandusega või muu ekspluateerimise vormiga seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, ekspluateerivate töösuhete eesmärgil (majapidamistööd, toitlustus, laste, eakate ja haigete hooldamine jne), kaubandusliku abieluturu jaoks ning elunditega kaubitsemise eesmärgil, samuti naissuguelundite sandistamise ja sundabielude tava vastu on vaja teha suuri jõupingutusi. Sama oluline on olemasolevad riiklikud ja rahvusvahelised mudelid ja meetodid välja arendada, kaardistada ja neile hinnang anda, et ennetada nimetatud vägivallavorme ning nendele lõpp teha. Probleemi lahendamiseks otsustava tähtsusega on üldised arvamust kujundavad ja teadlikkust tõstvad meetmed;

54.

soovitab vastu võtta meetmeid teadlikkuse tõstmiseks naissuguelundite sandistamisest, selle ärahoidmiseks ning selle ohvritele tähelepanu juhtimiseks;

55.

soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel edendada programme, mille eesmärk on kaasata väärkohtlemise ohvriks langenud või vägivallaga kokku puutunud naised ühiskondlikku ja tööellu, soodustades selliste töötajate töölevõtmist või innustades neid tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana ning soodustades nende liikumist karjääriredelil koolitus- ja töökavade abil, et tagada nende iseseisvus ja majanduslik sõltumatus;

56.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles looma eri valdkondades asutustevahelisi koostöö- ja kooskõlastusmehhanisme, et parandada vägivallaohvrite terviklikku abistamist, jälgimist ja toetamist ning lihtsustada naistevastases koduvägivallas süüdistatud isikute vastutusele võtmist;

57.

kutsub kõiki asjaomaseid naistevastase vägivallaga tegelevaid asutusi (politsei, meditsiini- ja sotsiaalasutused) üles koostama keskpikki ja pikaajalisi kooskõlastatud tegevuskavasid, et võidelda vägivalla vastu ja tagada ohvrite kaitse. Meedia võib olla kasulik vahend teabe levitamisel niisuguste kooskõlastatud tegevuskavade kohta ning seda teavet tuleks kasutada teadlikkuse tõstmiseks kõnealustest teemadest;

58.

kutsub kõikidel tasanditel tegutsevaid meediakanaleid tegema üldsuse teavitamisel koostööd, et teha ennetustööd ning kõik selleks, et kaotada sooline vägivald, ja edendama mehhanisme, mis tagavad naistevastase vägivalla alase teabe piisava leviku;

59.

soovitab luua Euroopa tasandil naistevastase vägivalla seireüksuse. Seireüksus tegutseks määrusega (EÜ) 1922/2006 loodud Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi raames ning selle ülesanne oleks soodustada ja kooskõlastada kõnealuses valdkonnas võetavaid meetmeid võrgustike aktiivse loomise abil;

60.

tuginedes kõigi ELi institutsioonide toetusele, soovib Regioonide Komitee kohalikul ja piirkondlikul tasandil edendada ühenduse poliitikat, mille aluseks on naiste vabaduse ja täieliku ühiskonnaelus osalemise austamine. Seda tuleks teha tõhusate haridus- ja sotsiaalpoliitika menetluste abil, millega välditakse vägivalda ja parandatakse ohvriabi, koolitades eri valdkondade spetsialiste ning tagades naistele tugi- ja sotsiaalkaitsevõrgustiku ning suurema isikliku julgeoleku.