27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/13

1.

tervitab valget raamatut kliimamuutustega kohanemise kohta ning selle lisasid, mille puhul on tegemist hea ja läbimõeldud algatusega; märgib, et teadusringkondades, sh valitsustevahelises kliimamuutuste rühmas, valitseb üksmeel, et kliimamuutused tõepoolest toimuvad ja üha kiiremini ning et suur osa sellest on põhjustatud inimtegevusest tulenevatest pidevatest ja aina suurematest kasvuhoonegaaside heitkogustest. Seega seisab meie ees väljakutse kaasata kõik asjaomased sidusrühmad ulatuslikku ja jätkusuutlikku töösse, mis hõlmab nii kliimamuutuste ennetamise, leevendamise kui ka nendega kohanemise meetmeid;

2.

toetab Euroopa Komisjoni terviklikku lähenemisviisi, mis sisaldab eri sektorite nõudmisi, ning tunnistab vajadust hõlmata kohanemine horisontaalselt ELi peamistesse poliitikavaldkondadesse;

3.

rõhutab asjaolu, et ELi eri geograafilistele aladele avaldavad kliimamuutused erinevat mõju. Euroopa tegevusraamistik peab selle tõsiasjaga arvestama. See tähendab, et meetmed peavad olema võimalikult paindlikud ja subsidiaarsuse põhimõtet tuleb rakendada karmimalt. Üksnes nii on võimalik piisavalt arvestada piirkondlike erinevustega, et vähendada majandus-, keskkonna- ja sotsiaalset mõju;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et kliimamuutused ei hooli geograafilistest, organisatsioonilistest ega halduspiiridest ja soovitab seetõttu, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning riigid, kellel on ühised nt veekogud, jõesuudmed, rannikutasandikud või lammid, saared või äärepoolseimad piirkonnad, võtaksid ühise horisontaalse lähenemise, samas kui vertikaalsest perspektiivist nõuab kliimamuutustega kohanemine alt-üles lähenemisviisi, ning soovitab võtta kõigil asjaomastel valitsustasanditel ühiseid kohanemismeetmeid, määratledes vastavad meetmed, rahalised kohustused ja ajakavad, et saavutada kavandatud eesmärke, ning võimaldades terviklikku reageerimist ja jagatud vastutust tulemuse ees;

5.

rõhutab, kui oluline on tagada, et eri algatused ei töötaks üksteisele vastu ning et neid ei dubleeritaks teistel valitsustasanditel. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õigeaegne kaasamine tagab selle, et ettepanekud täiendavad üksteist, sest vallad, linnad ja piirkonnad saavad edastada teavet kogemuste ja lahenduste kohta, mida piirkondlikul tasandil on juba arendatud;

6.

märgib, et ambitsioonikas ja tõhus kliimapoliitika aitab vältida kliimamuutuste tagajärjel tekkiva sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. Eesmärk on käivitada nn uus roheline kokkulepe meetmete abil, mis näiteks edendavad teadustegevust kliimasõbralike energialahenduste leidmiseks, parandavad tööhõivet rohelistes majandusvaldkondades ning arendavad keskkonnasäästlikkust ja aitavad töötajatel omandada paindlikke oskusi kliimamuutustest mõjutatud piirkondades. Kohanemise peamine takistus on vastava väljaõppe ja paindlike oskuste puudus nii kohalikes kui ka riiklikes asutustes ja erasektoris. Projekteerimis- ja ehitustööstus ning kohalike omavalitsuste planeerimise ja ehituse osakonnad vajavad märkimisväärseid pikaajalisi investeeringuid ja koolitust, et arendada välja vajalikud oskused ja rakendada neid töös. Uus roheline kokkulepe aitaks ka vältida kliimast põhjustatud soovimatut rännet. Kliimamuutuste probleemi saab seega muuta võimaluseks tagada säästev keskkonnahoidlik majanduskasv, mis aitab võidelda finantskriisiga, ja seetõttu on see vaja ühendada 2010. aasta järgse tööhõive ja majanduskasvu strateegiaga;

7.

meenutab vajadust kombineerida poliitilisi vahendeid, sh kohaliku tasandi strateegilise planeerimise raames. On väga oluline, et kliimamuutuste aspektid hõlmataks otseselt kohaliku tasandi planeerimisvahenditesse, et tagada kliimamuutuste mõjuga arvestamine;

8.

nõustub seisukohaga, et kliimamuutused mõjutavad paljusid eluvaldkondi ning eelkõige infrastruktuuri (ehitised, transport, kaug- ja lähitranspordi võrgustikud, energia- ja veevarustus, üleujutustõrje, kanalisatsioon), ökosüsteemi, põllu- ja metsamajandust, ning seepärast läheb nende valdkondadega tegelemiseks vaja nii vastavale valdkonnale sobivaid kui ka valdkonnaüleseid vahendeid. Oluline on, et kliimamuutustega kohanemise meetmete võtmisel järgitaks valdkonnaülest poliitilist lähenemisviisi, mis ei tohi aga kahjustada üksikute poliitikavaldkondade algseid eesmärke;

9.

pooldab seisukohta, et kliimamuutuste tervisemõju käsitlevate suuniste ja järelevalvemehhanismide väljatöötamine aitab parandada vahendeid, mille abil tegeleda näiteks kliimamuutustega seotud piiriüleste haigustega, mis mõjutavad inimesi erineval moel;

10.

toonitab, et terviklik ja integreeritud lähenemisviis, mida on vaja jõuliste meetmete võtmiseks kliimamuutustega kohanemise eesmärgil, nõuab ametlikku järelevalvet meetmete valiku üle eri valdkondades. Sellega kaasneb valdkondade nii keskkonnaalane kui ka majanduslik koos- ja vastasmõju;

11.

nõustub seisukohaga, et kliimamuutused avaldavad otsest mõju põllu- ja metsamajandusele ja maapiirkondadele tervikuna, ning rõhutab seda, et kohanemismeetmed etendavad maakogukondades ning põllu- ja metsamajandustootjate puhul olulist ja pidevalt kasvavat rolli. Et tagada õigeaegne kohanemine kliimamuutustega ja vähendada seeläbi nende mõju kõnealuses sektoris miinimumini, on vaja edendada kliima ja põllumajanduse alast teadustegevust ning lähtuda seejuures iga piirkonna põllumajanduse erijoontest. Kliimakaitse- ja kohanemismeetmed on tihti seotud saagi vähenemise ning töömahu ja kulude suurenemisega. Üksikute meetmete osas tuleb seepärast läbi viia kulude-tulude analüüs. Lisaks peavad kliimakaitse- ja kohanemismeetmete kulud olema mõistlikud. Põllumajandussektoril on otsene ülesanne tagada maapiirkondade toimetulek kliimamuutustest põhjustatud probleemidega sellistes küsimustes nagu veehoidlad ja vee kaitse, põllukultuuride majandamine, metsamaa loomine ja majandamine, välja arvatud piirkondades, kus metsa osakaal on suurem kui 50 %, põllumaade muutmine rohumaadeks, mahepõllundus, märgalade majandamine jne. Linnade ja asulate lähedane maa ning põllumajanduslik maa võib saada ka strateegilise tähtsuse, näiteks toimides turvalise veepidurdusalana äärmuslike ilmastikutingimuste ja üleujutuste korral;

12.

tunnistab, et kliimamuutused avaldavad mõju metsadele ja neid ümbritsevatele ökosüsteemidele. Kliimamuutuste tagajärjed võivad mõjutada puidutootmist ning vabaõhuharrastusi, veekvaliteeti, bioloogilist mitmekesisust ja süsiniku sidumise määra. ELi metsanduse tegevuskava raames tuleks käivitada arutelu, et mõista kliimaga kohanemise tagajärgi ja mõju metsadele ning näha ette võimalikke meetmeid;

13.

nõustub seisukohaga, et kliimamuutused on täiendav stressi allikas (sisevete) kalandussektori jaoks, avaldades mõju (mere) ökosüsteemidele, mis on juba niigi haavatavad ülepüügi ja varude kahanemise tõttu;

14.

tunnistab, et kliimamuutused mõjutavad otseselt nii energiavarustust kui ka -nõudlust, nt kuumalained ja põuad mõjutavad elektri tootmist, samal ajal kui suured tormid ja üleujutused põhjustavad energiavarustuse katkestusi. Seepärast on positiivne, et strateegilistes energiaülevaadetes pööratakse tähelepanu kliimamuutuste mõjudele. Eelkõige on oluline parandada CO2 tasakaalu ning alternatiivsete energiaallikate kasutamist ja tõhusust;

15.

juhib tähelepanu asjaolule, et turismile avaldavad kliimamuutused nii positiivset kui ka negatiivset mõju, muutes seniseid reisimarsruute;

16.

on üllatunud, et komisjoni valges raamatus ei mainita vajadust määratleda valdkondlikud eesmärgid heidete vähendamiseks lennundus- ja merendussektoris;

17.

märgib, et muutuvad ilmastikuolud avaldavad mõju rannikualade majandamisele. Tuleb teha jõupingutusi, et kindlustada rannikualade integreeritud haldamise soovituste täielik järgimine ning tagada see, et rannikualade integreeritud haldamise soovitustele järgnev ettepanek ja sellega kaasnev mõjuhinnang (alustatakse 2009. aastal) kaasaks kohanemismeetmetesse piisavas ulatuses ka rannikualade majandamise, arvestades samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet, kasutades näiteks kohalike omavalitsuste ja asjaomaste sidusrühmade loodud kohalikke rannikupartnerlusi, mille puhul kohanemismeetmed on alt-üles meetodil täielikult lülitatud rannikualade majandamisse;

18.

viitab sellele, et kliimamuutused toimuvad kiiremini kõrgmägede piirkonnas, mis on paljudes valdkondades eriti tundlik kliimamuutuste tagajärgede suhtes;

19.

toetab seisukohta, et kliimamuutused avaldavad väga suurt mõju ka loomade ja taimede tervisele ning et sellega kaasneb kasvav sisseränne ning võõrpäritolu haiguste ja kahjurite levik looma- ja taimeliikide seas. Maa ökosüsteemid muutuvad silmatorkavalt seoses kohalike liikide bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja sisserände suurenemisega. Meetmed, mille eesmärk on kliimamuutustega kohanemine, võivad mõjutada bioloogilist mitmekesisust üha enam ja ootamatul määral. Elupaikade direktiiv on oluline vahend, mida tuleks selle pädevusvaldkonna piires kasutada ettenägevalt, et tagada Natura 2000 aladele soodne kaitsestaatus ja neid edasi arendada;

20.

märgib, et lisaks loomade ja taimede tervisele on kliimamuutustel suur mõju ka inimeste tervisele ja elukeskkonnale;

21.

juhib tähelepanu vajadusele töötada välja rannikualasid käsitlev terviklik kava, mis käsitleks merepinna oodatavat tõusu ja tormide sagenemist, millega kaasnevad üleujutused. Seetõttu tuleks tagada vahendid rannikualade terviklikuks kaitsmiseks ja haldamiseks;

22.

nõustub seisukohaga, et kliimamuutused avaldavad mõju nii veevarude kvantiteedile kui ka kvaliteedile, millel on tähelepandavad tagajärjed keskkonnale, inimestele ja majandusele. ELis esineb edaspidi nii üleujutusi kui ka põuda. Üleujutused koos olemasolevate kanalisatsioonisüsteemide piiratud läbilaskevõimega võivad põhjustada takistusi liikumisele, sest vesi voolab maanteedele ning kahjustab hooneid ja muid infrastruktuure. Seepärast on kahetsusväärne, et komisjon ei ole ettepanekus maininud ühe olulise vahendina kanalisatsiooni. Kliimamuutused avaldavad sellele süsteemile eriti suurt mõju ning olemasolevate kanalisatsioonisüsteemide kohandamine saab olema väga kulukas. Ehkki see küsimus kuulub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse ja vastutusalasse, ei suuda riiklikust tasandist allpool olevad ametiasutused sellega kaasnevat finantskoormust üksi kanda;

23.

tunnistab, et ELi veevarude olukorda mõjutavad mitu ELi direktiivi. Direktiivides on rakendamise lahutamatu osana esitatud kohustuslikud tähtajad. Vee raamdirektiivi kohaldatakse 2015. aasta tähtaega silmas pidades. Selleks ajaks peavad kõik veeametid saavutama hea keskkonnaseisundi. Esimesed vesikonna majandamiskavad tuleb valmis saada hiljemalt 2009. aasta 22. detsembriks ning seepärast on oluline, et suunised ja vahendid töötataks välja 2009. aasta lõpuks, et tagada, et vesikonna majandamiskavades oleks arvestatud praeguste teadmistega kliimamuutuste kohaliku mõju kohta ja et neid kohandataks pidevalt vastavalt uusimatele andmetele kliima modelleerimise kohta ning kliimauuringutele. Üleujutuste direktiivi kohaldatakse kolme tähtaega silmas pidades. Aastatel 2011, 2013 ja 2015 tuleb ellu viia üleujutusohu esialgne hindamine, koostada üleujutusohu kaardid ja välja töötada üleujutusriski maandamise kavad. Veepuudust ja põuda käsitleva strateegiaga viiakse sisse põuaohjekavad. Need kindlaksmääratud eesmärgid viivad suurelt jaolt ellu ja neid juhivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kogu Euroopas. Seepärast on väga oluline, et EL ja liikmesriigid annaksid kohalikele ja piirkondlikele valitsustasanditele õigeaegselt õiged ja piisavad vahendid;

24.

leiab, et piirkonnad peavad tegema jõupingutusi, et arvestada esimese põlvkonna vesikonna majandamiskavades kliimamuutustega nii palju kui võimalik, lähtudes seejuures praegustest teaduslikult põhjendatud teadmistest ja ühiskondlikult rakendatavatest meetmetest, ning et arvestada 2015. aastale järgnevaks perioodiks teise põlvkonna majandamiskavade koostamisel kliimauuringute tulemusena omandatud uusimate teadmistega. Selle ellu viimiseks on väga oluline, et välja töötatud suunised ja vahendid põhineksid teaduslikult põhjendatud teadmiste kõige uusimatel arusaamadel ning oleksid samas piirkondlike omavalitsuste jaoks praktiliselt kasutatavad;

25.

leiab, et on vaja tagada kehtivate ELi veemajanduse õigusaktide (vee raamdirektiiv, põhjavee direktiiv, üleujutuste direktiiv, veepuudust ja põuda käsitlev strateegia jne) täielik sidusus ning edaspidiste kliimamuutusi puudutavate ELi ettepanekute ja eesmärkide kooskõla kehtivate õigusaktidega. Euroopa veemajanduse õigusaktide rakendamine avaldab suurt mõju sellele, kuidas viiakse veeplaneerimist ellu Euroopa valdades, linnades ja piirkondades;

26.

tunnistab, et veemajanduse kohandamise rahastamisel peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaitsma põhjavett, et tagada jätkusuutlik veevarustus. Osa vahenditest oleks võimalik saavutada finantsmehhanismi loomisega vastavalt vee raamdirektiivile, mis tagab selle, et kliimamuutuste mõju veeringele on jagatud vastavalt vee tarbijate tarbimismäärale;

27.

avaldab heameelt, et komisjon on lisanud ettepanekusse no-regret meetmed, et suurendada ökosüsteemide ja infrastruktuuri vastupanuvõimet;

28.

rõhutab, et valdkondlike probleemide lahendused võivad aidata kaasa säästva keskkonnasõbraliku majanduskasvu saavutamisele ning suurendada innovatsiooni ja teadusuuringute abil tööhõivet;

29.

tervitab komisjoni kaheetapilist lähenemisviisi, kuid märgib siiski, et eelseisev ülesanne nõuab kõigi valitsustasandite tihedat koostööd kõigil etappidel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei saa nõustuda sellega, et nad on kaasatud üksnes esimesse etappi. Tuleb tunnistada, et valdadel, linnadel ja piirkondadel on võtmeroll kliimamuutustega kohanemisel. Üldine kohanemise strateegia ELi tasandil peaks olema piisavalt detailne, et strateegiat saaks rakendada piirkondlikul tasandil kogu ELis, võttes arvesse piirkondade, kliimatingimuste ja majandusstruktuuride mitmekesisust;

30.

taotleb seda, et olemasolevad teaduslikud tõendid oleks kättesaadavad enne 2012. aastat. Kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste eelarvetavad erinevad ELi omast ning paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba tegelevad kohanemisega. Nad peavad tundma kliimamuutuste stsenaariume, millega neil tuleb kohaneda. Kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused soovivad koguda andmeid, valmistada ette kohanemisstrateegiaid ning alustada tööd kohanemisega enne 2012. aastat. EL peaks seda arengut toetama, eelkõige koostades kõigi ELi piirkondade jaoks piisavalt detailsed teaduslikud stsenaariumid enne 2012. aastat ja toetades käimasolevat tööd rahaliselt, kui kliimamuutustega kohanemise meetmed on hõlmatud eelarvesse;

31.

tervitab sellise üleeuroopalise teabevõrgustiku (Clearing House Mechanism) loomist, mis põhineb riiklikel platvormidel, mis võimaldavad teabevahetust kliimamuutuste, haavatavuse ja heade tavade kohta, ning rõhutab vajadust, et teabevõrgustik oleks kliimamuutuste kohalike ja/või piirkondlike seirekeskuste ja teiste asutuste kaudu kättesaadav kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, et sellesse oma panus anda ja sellest kasu saada. Interaktiivsus, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kliimamuutuste seirekeskuste ja teiste asutuste kaudu aktiivselt kaasata peamisi asjaomaseid sektoreid ning paluda teistelt omavalitsustelt õigeaegselt oskusteavet ja kogemusi näiteks erakorralistele ilmastikutingimustele reageerimiseks, oleks märkimisväärse väärtusega ja tuleks teabevõrgustikku lisada. Teabevõrgustik peaks keskenduma kasutajasõbralike mudelite, andmete ja instrumentide tagamisele ning kogemuste ja teabevahetuse hõlbustamisele;

32.

kinnitab sellise komisjoni toetatava kliimamuutuste järelevalveplatvormi loomise vajadust, mis põhineb linnapeade pakti edukal mudelil. Platvorm võiks olla abiks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kohaliku kliima alaste teadmiste arendamisel ja vahetamisel. See toetaks otseselt omavalitsusi ning võiks olla mehhanism, mis annaks panuse ELi teabevõrgustikku;

33.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles kasutama täiel määral ära kohalike ja piirkondlike omavalitsuste lähedust kohalikele kliimamõjudele ja nende paremat mõistmist, pakkudes neile piisavaid volitusi ja ressursse, mis võimaldaksid neil rakendada kohalikke kohanemisalgatusi;

34.

nõustub sellega, et rahalised piirangud on kliimamuutustega kohanemisel suurimaks takistuseks. Neist rahalistest vahenditest, mida EL ja liikmesriigid praegu eraldavad, ei piisa. Seetõttu on vaja eraldada piirkondliku tasandi jaoks rohkem rahalisi vahendeid, mis oleksid suunatud just kliimamuutustega kohanemiseks ning nende kasutamist on vaja kooskõlastada loodusõnnetuste ärahoidmiseks eraldatavate vahendite kasutamisega;

35.

tervitab asjaolu, et Euroopa majanduse elavdamise kavas võetakse majanduse taaselustamise meetmetes arvesse kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist; kahetseb siiski, et ei ole esitatud Euroopa keskkonnasäästliku elavdamise kava ning et keskkonnateema on tagandatud kooskõlastamata viisil erinevatesse riiklikesse tegevuskavadesse, hoolimata sellest, et on aeg rajada teed keskkonnasõbraliku, säästva ja väheste süsihappegaasiheidetega majanduse suunas, mis ühtlasi oleks ka väljapääs praegusest finants- ja majanduskriisist;

36.

pooldab Euroopa Komisjoni arvamust, et liikmesriigid peaksid alates 2013. aastast eraldama vähemalt 50 % saastekvootidega kauplemise süsteemist saadud tuludest kliimaprobleemide lahendamisele, muuhulgas kliimamuutustega kohanemisele. Komitee on seisukohal, et olemasolevate vahendite kulutamine kohanemise ja leevendamise eesmärkidele peab muu hulgas sõltuma ka piirkonnale iseloomulikest oludest. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vajavad palju rahalisi vahendeid ja seetõttu tuleb eelkõige lühikeses perspektiivis kohaliku ja piirkondliku tasandi projektide jaoks mõeldud vahendite osakaalu oluliselt suurendada;

37.

tunnistab vajadust uurida, kuidas tagada erasektori osalemine vabatahtlike (või keskkonnaalaste) kokkulepetega saadavatele eelistele toetudes, finantsmehhanismide kaudu. Kliimamuutuste struktuurilist ja pikaajalist mõju silmas pidades võib avaliku sektori toetus siiski vajalikuks osutuda, eelkõige selleks, et lahendada probleeme ja kõrvaldada turutõrkeid, mis erasektoril ei ole õnnestunud;

38.

nõustub sellega, et spetsiaalsete turupõhiste vahendite kasutamist ning avaliku ja erasektori partnerlust tuleks samuti vaadelda kui kliimamuutuste vastu võitlemise finantsinstrumente. Kui erasektor kaasatakse turupõhiste vahendite ning avaliku ja erasektori partnerluse kaudu kliimamuutustega kohanemisse, võib see luua erasektori esindajate jaoks õiged majanduslikud stiimulid oma tegevuses kohanemismeetmetega arvestamiseks;

39.

rõhutab vajadust tagada ELi tasandil välja töötatavate terviklike poliitikameetmete kasutamine kliimamuutustest tulenevate üldiste ja horisontaalsete poliitiliste ülesannete käsitlemisel. Nii on võimalik terviklikust perspektiivist lähtuvalt käsitleda täielikult kattuvusi, ebajärjepidevusi ning eri poliitikavaldkondade ja valitsustasandite, sealhulgas kohaliku ja piirkondliku tasandi erinevusi;

40.

leiab, et tulevases ELi eelarve läbivaatamises ja finantsperspektiivis 2013. aastal algavas järgmises finantsperspektiivis, tuleks muuta prioriteediks kliimamuutuste vastu peetav võitlus, et võtta arvesse Maailma Keskkonnafondi ja Kyoto protokolli kohanemisfondi tugevdamist, mille üle on kavas otsustada 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimuval ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 15. tippkohtumisel, ning rahastada spetsiifilisi Euroopa meetmeid, mille üle otsustatakse ELi tulevase säästva arengu strateegia kontekstis. Lisaks tuleb tunnistada, et jätkusuutlik majanduskasv ja meetmed kliimamuutustega kohanemiseks käivad käsikäes, vaatamata algsetele kuludele, mida kliimamuutustega kohanemine võib lühikeses ja keskpikas perspektiivis kaasa tuua. Kuna kohanemismeetmeid rakendatakse paljudel juhtudel kohalikul ja piirkondlikul tasandil, on eriti oluline, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleks juurdepääs ELi toetusele;

41.

toetab seisukohta, et samal ajal kui Euroopa Liidu sellised rahastamismehhanismid ja võrgustikud nagu üleeuroopalised võrgud, struktuurifondid ja EAFRD peaksid lihtsustama kliimakaitse ja kohanemise teema integreerimist eri poliitikavaldkondadesse, eelkõige sellistel teemadel nagu tootmissüsteemide ja füüsiliste infrastruktuuride suurem vastupidavus, ei tohiks kliimamuutustega võitlemise vajadus kahjustada nende poliitikate ja fondide algseid eesmärke, ja seetõttu tuleks selleks otstarbeks kavandada spetsiifilised meetmed ja ELi fondid, et eelkõige vältida ühenduse rahastamisvahendite hajutamist kõnealuses valdkonnas; kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles käsitlema olemasolevate struktuurifondide sihtotstarbelist eraldamist keskkonnale, mis põhineb Lissaboni strateegia puhul kasutatud sihtotstarbelise eraldamise mudelil, või looma Euroopa keskkonnaalase kohanemisfondi, millest rahastataks töötajate koolitusi, ümberõpet või tööturule naasmise programme sektorites, mida säästev areng tõenäoliselt mõjutab, või toetataks keskkonna vajadustele kohandatud ettevõtete loomist;

42.

toetab kliimamuutuste mõju ja nendega kohanemise juhtrühma loomist, kuna ELi strateegia ja riiklike strateegiate väljakujundamise protsessi tuleb juhtida nii, et tagataks poliitikavaldkondade ja valitsustasandite kooskõla. Siiski on oluline tagada, et juhtrühma volitused ja eelarve määrataks kindlaks enne juhtrühma moodustamist. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles seda võimalikult kiiresti tegema;

43.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad olema kaasatud juhtrühma tegevusse, kuna nad vastutavad paljude meetmete planeerimise, juhtimise ja rakendamise eest. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on seetõttu väärtuslikud teadmised ja nad võivad anda olulise panuse teadmistebaasi ülesehitamisse nii mõju kui ka võimalike lahenduste osas. Juhtrühm peaks lähtuma alt-üles lähenemisviisist ning määratlema selgelt pädevusvaldkonnad subsidiaarsuse põhimõtte alusel;

44.

kutsub üles looma riiklikul tasandil kliimamuutuste töörühmi, millesse on täielikult kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Kohalikul ja piirkondlikul tasandil väljatöötatavad kliimamuutustega kohanemise kavad on nimetatud töörühmade töö aluseks. Nende töö peaks olema otseselt seotud mõju ja kohanemise juhtrühma tööga. Need töörühmad võiks luua teadusuuringute vajaduse, sotsiaal-majandusliku mõju, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, üldsuse ja eraettevõtete teemal;

45.

rõhutab vajadust harida avalikkust, kuna kliimamuutustega kohanemine hõlmab ka muutusi elustiilis. Kodanikud peavad mõistma, miks kohanemismeetmed on vajalikud, miks mõningate teenuste hinnad võivad tõusta, kuidas nad saavad aidata ja mida võetakse ette selleks, et viia neid ähvardavaid ohtusid miinimumini. Niisugused muutused suhtlemises ja käitumises eeldavad hoolikalt kavandatud ja sihipärast lähenemist, mida toetavad sobivad meetmed. Seetõttu kutsub komitee ELi, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles tegema koostööd meediaga, et töötada välja üleeuroopaline teabekampaania kliimamuutuste põhjuste ja mõjude ning nende mõjude tagajärjel tekkivate muutuste teemal. Tuleks teha selgeks, et kliimamuutused kutsuvad esile järjest suurema ressursside nappuse, mistõttu ongi vaja keskenduda igapäevasele käitumisele. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rõhutavad, et niisugused kampaaniad nõuavad korralikke rahastamisvahendeid, samuti on sõnumid vaja eri liikmesriikides, kohalikes ja piirkondlikes haldusüksustes kohandada kohalikele oludele;

46.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll ka väljaspool ELi piire. Valdadel, linnadel ja piirkondadel võib olla otsustav tähtsus ekspertteadmiste edastamisel arengumaadele, kelle ees seisavad suurimad kohanemisega seonduvad probleemid;

47.

palub komisjonil ja ELi eesistujariigil võtta poliitiline kohustus, mille kohaselt EL töötab õigeaegselt välja kohanemisstrateegia ning rakendab seda koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

48.

nõuab, et komisjon ja ELi eesistujariik kaasaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ELi tegevusraamistiku väljatöötamisse ja rakendamisse, kaasates nad mõju ja kohanemise juhtrühma töösse. Tagamaks üldiste pikaajaliste strateegiate eduka elluviimise, tuleks neid arendada valitsustasandite ulatusliku koostöö kaudu. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on praktilised teadmised kliimamuutuste mõju kohta, kuna nemad on kõnealuses valdkonnas esirinnas. Lisaks pöörduvad kodanikud kliimamuutustest tulenevates hädaolukordades eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poole. See õigustab kahtlemata nende kaasamist;

49.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad olema kesksed osalejad võitluses kliimamuutuste tagajärgedega, kuna nad on valmis võtma oma osa vastutusest ning töötavad juba selle nimel, et kohandada kogukondi ja piirkondi kliimamuutuste mõjuga;

50.

kutsub üles pöörama rohkem tähelepanu linnakeskkonda (eelkõige rannikul ja suuremate jõgede ääres) ja infrastruktuuri puudutavatele lahendustele ja vahenditele, mis seonduvad nt tammide ja kanalisatsiooniga, kuna need on äärmiselt olulised infrastruktuuri haavatavuse vähendamiseks;

51.

kutsub üles töötama välja realistlikke piiriüleseid, kõigi ELi piirkondade jaoks piisavalt detailseid kliimaohuga seonduvaid stsenaariume koostöös kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandiga. Andmed, mudelid, meetodid ja kliimastsenaariumid peaksid olema vabalt kättesaadavad võimalikult kiiresti, et määrata kindlaks ohupiirkonnad ja võtta tarvitusele vastumeetmed;

52.

rõhutab vajadust sobivate majanduslike stiimulite järele kohanemistegevuse raames. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks toetada nende püüdlustes leida ettenägevaid lahendusi, mis vähendavad kohalike kogukondade haavatavust;

53.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid saama lisatoetust leevendamaks kaotusi ning tulemaks toime lisakuludega, mis kaasnevad kohanemismeetmetega, kuna erinevad kliimamuutustega seonduvad väljakutsed põhjustavad kohalikele omavalitsustele suurt finantskoormust.