26.3.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 95/2

1.

Kas ühenduse õigusega ning eelkõige tarbijakaitseõigusega on vastuolus see, kui siseriiklik kohus hoidub otsustamast omal algatusel ja ab limine litis ning mis tahes menetlusetapis, kas tarbijakrediidilepingus kehtestatud viivisintressi (käesoleval juhul 29 %) tingimus on tühine või ei ole ning kas seda tuleb muuta või mitte? Kas kohus võib ilma ühenduse õigusaktidega [antud] tarbijaõigusi muutmata otsustada, et ta lükkab sellise tingimuse võimaliku analüüsimise edasi võlgniku enda algatuseni (asjakohase vastuväitemenetluse teel)?

2.

Kuidas tuleb direktiivi 93/13/EMÜ (1) artikli 6 lõike 1 ja direktiivi 2009/22/EMÜ (2) artikli 2 seisukohast kooskõlaliselt tõlgendada kuninga 19. juuli 1984. aasta seadusandliku dekreedi nr 1/2007 artiklit 83 (19. juuli 1984. aasta Ley General 26/1984 para la Defensa de los Consumidores y Usuarios 26/1984 (tarbijate ja kasutajate kaitse üldseadus) endine artikkel 8)? Mis ulatus on selles suhtes direktiivi 93/13/EMÜ artikli 6 lõikel 1, kui selles on sätestatud, et ebaõiglased tingimused lepingus „ei ole tarbijale siduvad”?

3.

Kas omaalgatusliku ja ab limine litis kohtuliku kontrolli võib välistada, kui hageja määrab hagis selgelt kindlaks viivisintressimäära, võla summa, sh põhisumma ja intressid; leppetrahvid ja kulud, intressimäära ja ajavahemiku, mille eest kõnealuseid intresse nõutakse (või viite, et põhisummale tuleb omal algatusel lisada päritoluliikmesriigi õiguse alusel seaduslik intress); hagi aluse, sealhulgas võla aluseks olevate asjaolude kirjelduse ning nõutava intressi, ning täpsustab, kas tegemist on seadusjärgse intressiga, lepingulise intressiga, liitintressidega või laenu intressimääraga, kas selle on arvutanud hageja ja mitme protsendipunkti võrra on see kõrgem keskpanga baasmäärast, nagu näeb ette ühenduse määrus Euroopa maksekäsumenetluse kohta (3)?

4.

Kas juhul, kui direktiiv 2008/48/EÜ (4) ei ole üle võetud, kohustavad [selle artikli 5 lõike 1 punktid l ja m ning artikli 6 lõike 1 punkt i (mis käsitlevad viivisintressimäära „kohandamise üksikasju”) ja artikli 10 lõike 2 punkt l (milles on nimetatud „kohandamise korda”)] finantsasutust sätestama lepingus spetsiaalselt ja eraldi väljatoodult (mitte tekstikorpuses, ülejäänud tekstist eristamata) „lepingueelse teabena” viited maksmata jätmise korral kohaldatavale viivisintressimäärale, selgelt ja esiletõstetud kohas ning selle kindlaksmääramiseks arvesse võetavad elemendid (finantskulud, sissenõudmiskulud …), ja lisama hoiatuse kuluelementidega seoses kaasnevate tagajärgede kohta?

5.

Kas direktiivi 2008/48/EMÜ artikli 6 lõige 2 sisaldab kohustust teatada krediidi või laenu ennetähtaegsest maksetähtajast, mis annab õiguse kohaldada viivisintressi? Kas direktiivi 2008/48/EMÜ artiklis 7 sätestatud alusetu rikastumise keelu põhimõte on kohaldatav juhul, kui krediidiasutus ei taha tagasi saada mitte üksnes vara (laenu põhisumma), vaid tahab kohaldada eriti kõrgeid viivisintresse?

6.

Kui ülevõtmise õigusnorm puudub, kas siis direktiivi 2005/29/EÜ (5) artikli 11 lõike 2 seisukohast võib kohus omal algatusel analüüsida ja lugeda ebaausaks tava lisada viivisintresside tingimus lepingu teksti?