16.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 210/8

(1)

Euroopa Ülemkogu kiitis 26. märtsil 2010 heaks komisjoni ettepaneku käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia – Euroopa 2020. aasta strateegia –, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta; (2) mõlemaid dokumente koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus – ja tööhõivepoliitika kujundamisel.

(3)

Komisjon võttis 12. jaanuaril 2011 vastu esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis tähistab ELi majanduse juhtimise uue tsükli ja majanduspoliitika integreeritud eelkoordineerimise esimese Euroopa poolaasta algust; majanduspoliitika parem koordineerimine on ette nähtud Euroopa 2020. aasta strateegiaga.

(4)

Euroopa Ülemkogu kiitis 25. märtsil 2011 heaks eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide prioriteedid (kooskõlas nõukogu 15. veebruari ja 7. märtsi 2011. aasta järelduste ning komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsiga). Ülemkogu rõhutas vajadust pidada esmatähtsaks eelarve usaldusväärsuse ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist, tööturureformide abil töötuse määra vähendamist ning uute jõupingutuste tegemist majanduskasvu toetamiseks. Ta kutsus liikmesriike üles viima neid prioriteete ellu konkreetsete meetmete abil, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(5)

Euroopa Ülemkogu kutsus laiendatud euroala paktiga ühinenud liikmesriike 25. märtsil 2011 üles esitama õigeaegselt kohustused, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(6)

Austria esitas 27. aprillil 2011 oma 2011. aastal ajakohastatud stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2011–2014 ja 2. mail 2011 riikliku reformikava 2011. aastaks. Vastastikuse seose arvessevõtmiseks hinnati neid kaht programmi üheaegselt.

(7)

Kriisi puhkedes oli Austria majandus kindlatel alustel ja kriisieelsel perioodil ei täheldatud riigi majanduses suuremaid probleeme ega kõrvalekaldeid. Sellest hoolimata põhjustas finants- ja majanduskriis viimaste aastakümnete suurima majanduslanguse. SKP reaalkasv vähenes 2009. aastal peaaegu 4 %. Tööhõive vähenes 2009. aastal kriisi tõttu 1 % ning töötus suurenes selle võrra 4,8 %-ni (võrreldes eelnenud aasta 3,8 %-ga). Kriisi tõttu peatus jooksevkonto ülejäägi varasem pidev kasv. Kriis tekitas kahju ka riigi rahandusele. Stimuleerivate meetmete ja täielikult toimivate automaatsete stabilisaatorite kasutuselevõtu tõttu suurenes valitsemissektori eelarve puudujääk 2009. aastal 4,1 %-ni SKPst ja 2010. aastal 4,6 %-ni SKPst. Valitsemissektori võlg suurenes aastail 2009 ja 2010 vastavalt 69,6 %-ni ja 72,3 %-ni SKPst. Kuna enamik stimuleerivatest meetmetest olid püsivad, tekkis pärast majandustingimuste paranemist vajadus eelarve konsolideerimise järele. 2011. aasta eelarveseaduse raames võeti vastu eelarve konsolideerimise meetmed mahus ligikaudu 1 % SKPst. Alates 2009. aasta kolmandast kvartalist on majandus kriisist kindlalt taastumas. Selle põhjuseks on välisnõudluse suurenemine ja eelkõige elavnenud majandustegevus Saksamaal. 2010. aastal oli SKP reaalkasv 2 %.

(8)

Nõukogu, kelle arvamus põhineb ajakohastatud stabiilsusprogrammi hindamisel kooskõlas määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikega 1, on seisukohal, et eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on realistlik, ent stabiilsusprogrammi kehtivusaja lõpupoole liiga optimistlik. Ajakohastatud stabiilsusprogrammis esitatud keskpika perioodi eelarvestrateegia peamine eesmärk on vähendada valitsemissektori eelarve puudujääki peamiselt kulusid piirates järk-järgult 4,6 %-lt SKPst 2010. aastal 2,4 %-ni SKPst 2014. aastal. Selle eesmärgi saavutamist võivad ohustada teatavad riskid, mis on seotud täpsustamata meetmetega, mida riigil on kavas võtta konsolideerimise tagamiseks piirkondlikul tasandil, ning asjaoluga, et mõne föderaaltasandil võetava meetme säästumõju ei pruugi avalduda, näiteks juhul, kui maksupettuste vastasest kampaaniast ei saada loodetud tulu (kampaania prognoositav mõju on äärmiselt spekulatiivne). Teiselt poolt võib positiivse tegurina nimetada föderaalvalitsusele 2009. aastal kehtestatud mitmeaastast kuluraamistikku, mille puhul tundub, et see on aidanud parandada eelarvemenetluse prognoositavust keskpikal perioodil, ent seda ainult föderaaltasandil. Stabiilsusprogrammis ennustatakse, et võla suhe SKPsse suureneb 72,3 %-st 2010. aastal 75,5 %-ni 2013. aastal ning väheneb 75,1 %-ni 2014. aastal. Seda prognoosi mõjutavad siiski mõned riskid, mis on seotud valitsemissektoriväliste riigi osalusega äriühingute võlgade suurenemise ja pangandussektori toetuseks ette nähtud meetmetest tuleneva võimaliku lisakoormusega. Samal ajal võib võla suhe osutuda siiski prognoositust väiksemaks, kuna on tõenäoline, et kriisi ajal riigilt toetust saanud pangad maksavad toetussummad tagasi stabiilsusprogrammis kavandatust kiiremini.

(9)

Stabiilsusprogrammis eeldatakse, et valitsemissektori eelarve puudujääk jõuab nõukogu määratud tähtajaks, 2013. aastaks, allapoole kontrollväärtust 3 % SKPst. Samas on stabiilsusprogrammis ajavahemikuks 2011–2013 kavandatud eelarve konsolideerimise maht aastas keskmiselt 0,2 % SKPst ning see on oluliselt väiksem kui nõukogu poolt Austriale soovitatud 0,75 % SKPst. Komisjoni viimase hinnangu kohaselt on riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ohustavad riskid keskmise suurusega.

(10)

Ehkki Austrial on hästi arenenud riiklik stabiilsuspakt, aitaks eri valitsustasandite vaheliste eelarveliste suhete edasine reformimine saavutada märkimisväärse säästu, toetada eelarve konsolideerimise protsessi ja vabastada rahalisi vahendeid majanduskasvu soodustavate investeeringute jaoks sellistes valdkondades nagu teadus- ja arendustegevus ning haridus. On üldteada, et sellised suhted on praegu keerulised: enamikust üksikutest maksudest saadavat tulu jagatakse eri territoriaaltasandite vahel kindlaksmääratud proportsiooni alusel ning ka otsustuspädevus jaguneb mitmes piirkonnas eri valitsemistasandite vahel. Paljudes valdkondades ei kanna tulude ja kuludega seotud kohustusi sama valitsustasand. Eriti silmatorkavaid näiteid praegustest eelarvelistest suhetest tulenevast ebatõhususest võib leida tervishoiu- ja haridussektorist.

(11)

Keskmine maksukoormus on Austrias üks ELi suurimaid. Töövõtjate sotsiaalkindlustusmaksed on seal võrreldes muude ELi riikidega väga suured. Tööjõumaksude koormat aitasid vähendada madalapalgaliste töötajate töötuskindlustusmaksete alandamine 2008. aastal ja 2009. aasta tulumaksureform, aga sellest hoolimata ei suudetud ära hoida nii madala kui ka keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormuse väikest tõusu võrreldes viimase aastakümne algusega. Selline maksukoormus mõjutab negatiivselt tööhõivet, eelkõige madalapalgaliste ja madala kvalifikatsiooniga töötajate osas.

(12)

Vanemate töötajate tööhõive määr on Austrias hoolimata viimasel aastakümnel toimunud järsust tõusust ikka veel allpool ELi keskmist. Ennetähtaegne pension ja invaliidsuspension on endiselt laialt levinud. Kokku 72 % kõigist uutest pensionidest 2010. aastal määrati inimestele, kes ei olnud veel jõudnud seadusega ette nähtud pensioniikka. Vanemate töötajate madal tööhõive määr on tingitud ka sellest, et seadusega on naistele ette nähtud võrdlemisi varane pensioniiga (60). Võttes arvesse Austria demograafilist arengut, on tegeliku pensioniea tõstmine ja sellise raamistiku tugevdamine, mis võimaldaks vanematel töötajatel kauem tööturule jääda, oluline nii riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks kui ka tööjõupakkumise suurendamiseks. Tööjõupakkumine hakkab prognooside kohaselt alates 2020. aastast vähenema.

(13)

Naiste tööhõive määr on Austrias võrdlemisi kõrge, ent sellega seoses on üks Euroopa kõrgemaid ka osalise tööajaga töötamise määr. Väga suur osa naisi töötab madalapalgalistel töökohtadel. Selle tulemusel on sugupoolte palgaerinevus 25,4 %, mis on ELis suuruselt teine näitaja ja ühtlasi üks põhjus, miks naistel on Austrias võrdlemisi suur risk vaesuda. Üks naiste osalise tööajaga töötamise põhjusi on laste ja eakate hooldamise kohustuste ebavõrdne jaotus naiste ja meeste vahel ning lastehoiu- ja pikaajalise hoolduse teenuste vähesus.

(14)

Haridussüsteemi iseloomustab varane diferentseerimine, mille raames peavad õpilased 10-aastaseks saades otsustama oma edasise haridustee üle, kusjuures hiljem otsust muuta on keeruline. Lisaks sellele on laialt levinud ka lühikesed koolipäevad (pool päeva). Seetõttu ei pruugi ebasoodsas olukorras olevate, eelkõige sisserändaja taustaga noorte haridustulemused olla optimaalsed. Varased valikud määravad suures osas kindlaks edasise haridustee ning muudavad keerulisemaks kõrgema haridustaseme omandamise hilisemas etapis. Ühine kool kõigile 10–14-aastastele õpilastele aitaks suurendada võrdseid võimalusi haridussüsteemis ja vähendada koolist väljalangemist.

(15)

Konkurents teenustesektoris, eelkõige võrguteenuste, sealhulgas kommunikatsiooniteenuste sektoris, samuti transpordi- ja kommunaalteenuste ning jaekaubandus- ja erialateenuste sektoris ei ole piisavalt välja arenenud. Tootlikkuse kasv on olnud aeglane ning turu struktuur ei ole soosinud ostujõu ja tarbijanõudluse suurenemist. Tarbija valikuvõimalusi ja hindade taskukohasust aitaks suurendada konkurentsi edendamine turule sisenemise lihtsustamise ja kutsealade õigusliku reguleerimise vähendamise ning konkurentsivõimeliste hindade kujundamise tagamise kaudu. Austria on pikalt viivitanud teenuste direktiivi rakendamisega. Direktiivi kiire rakendamine võib aga aidata stimuleerida majanduskasvu. Ennekõike on endiselt vastu võtmata horisontaalne õigusakt, nimelt föderaalseadus, millega rakendatakse kõnealuse direktiivi peamisi põhimõtteid.

(16)

Austria on võtnud laiendatud euroala pakti raames hulga kohustusi. Kohustusi on võetud paktis käsitletud neljast valdkonnast kolmes. Fiskaalpoliitika valdkonnas võetavate meetmetega püütakse tõsta tegelikku pensioniiga ning kontrollida tõhusamalt avaliku sektori kulutusi eri valitsustasanditel. Tööhõive valdkonnas keskendutakse noorte töötuse vähendamisele ning konkurentsivõime valdkonnas investeeringutele teadusuuringutesse ja tehnilisse haridusse, samuti koolide pikapäevaõppe mudelite väljatöötamisele. Pakti raames kavandatud algatused on kooskõlas riikliku reformikavaga ning eelarveraamistikku käsitleva föderaalseaduse ja stabiilsusprogrammiga. Ehkki nende meetmete abil on võimalik kõrvaldada mõned peamised sotsiaal-majanduslikud probleemid, oleks tulnud kasuks võtta lahendamata probleemidega tegelemiseks kohustused ka sellistes valdkondades nagu eelarvepoliitika, haridus, konkurents ja innovatsioon. Laiendatud euroala pakti kohustusi on soovitusi koostades hinnatud ja arvesse võetud.

(17)

Komisjon on hinnanud Austria stabiilsusprogrammi, riiklikku reformikava ja laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi. Hindamisel on arvesse võetud kõnealuste dokumentide asjakohasust Austria fiskaal- ja sotsiaal-majandusliku poliitika jätkusuutlikkuse seisukohast ning ka seda, kuidas neis järgitakse ELi eeskirju ja juhiseid, pidades silmas vajadust tugevdada ELi majanduse üldist juhtimist ELi tasandi panuse lisamise kaudu tulevastesse riigi tasandi otsustesse. Komisjon leiab, et arvestades soodsaid majandustingimusi, tuleks eelkõige 2012. aastal kiirendada eelarve konsolideerimist ning et eri valitsustasandite vahelisi eelarvelisi suhteid tuleks täiendavalt reformida. Tööturgu aitaks dünaamilisemaks muuta maksukoormuse piiramine, haridustulemuste parandamine ja tööturu soolise jagunemise probleemi lahendamine, ning konkurentsivõimet aitaks suurendada konkurentsi edendamine ja innovatsiooni soodustamine.

(18)

Võttes arvesse kõnealust hinnangut ning samuti nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitust, mis koostati Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohaselt, on nõukogu läbi vaadanud Austria 2011. aasta ajakohastatud stabiilsusprogrammi, ja tema arvamus (3) kajastub eelkõige tema allpool punktides 1 ja 2 esitatud soovitustes,

1.

Tuleks kiirendada ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamist, mis on kavandatud peamiselt kulude poolel, tuues seega valitsemissektori sektori võla suhte langusesse, kasutades ära praegust majanduse elavnemist, et tagada aastail 2011–2013 eelarve korrigeerimine keskmiselt vähemalt 0,75 % SKPst aastas kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames antud nõukogu soovitustega. Selleks tuleks vastu võtta ja rakendada vajalikke meetmeid, sealhulgas piirkondliku tasandi meetmeid. Tuleks täpsustada meetmeid, mida on vaja keskpika perioodi eesmärgi saavutamise tagamiseks kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga pärast ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamist.

2.

Riigi eelarveraamistiku edasiseks tugevdamiseks tuleks teha jõupingutusi ja kooskõlastada eri valitsustasandite vahel õigusloomealased, haldus- ning tulude ja kuludega seotud kohustused eelkõige tervishoiu valdkonnas.

3.

Sotsiaalpartneritega konsulteerides ja riiklikke tavasid järgides tuleks võtta samme, et veelgi vähendada juurdepääsu praegu kohaldatavale ennetähtaegselt pensionile jäämise kavale, millega kaasnevad pikad kindlustusperioodid, ning võtta samme lühendamaks üleminekuperioodi seadusega ette nähtud pensioniea ühtlustamiseks meeste ja naiste vahel, et tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus ja asjakohasus. Kohaldada rangemaid invaliidsuspensioni saamise tingimusi.

4.

Võtta tuleks tööturul osalemist soodustavaid meetmeid: vähendada eelarvet mõjutamata eelkõige madala ja keskmise sissetulekuga töötajatega seotud tõhusat maksukoormust ja tõhusaid sotsiaalkindlustusmakseid; rakendada riiklikku tegevuskava, mis käsitleb naiste ja meeste võrdset kohtlemist tööturul, sealhulgas parandada hooldusteenuste ja pikapäevarühma kohtade kättesaadavust, et suurendada naiste võimalusi töötada täistööajaga ja vähendada seega suuri palgaerinevusi sugupoolte vahel; võtta meetmeid haridustulemuste parandamiseks ja koolist väljalangemise vältimiseks.

5.

Täiendavaid meetmeid tuleks võtta konkurentsi edendamiseks, eelkõige teenustesektoris. Selleks tuleks vähendada turule sisenemise tõkkeid, eemaldada mõnede kutsealade põhjendamatud piirangud ning suurendada konkurentsiasutuse volitusi. Kiirendada tuleks teenuste direktiivi rakendamist käsitleva horisontaalse õigusakti vastuvõtmist.