7.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 377/7

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/76/EL, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ seoses kauplemisportfelli ja edasiväärtpaberistamisega seotud kapitalinõuetega ning tasustamispoliitika üle järelevalve teostamisega (1);

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0074/2011),

1.

tervitab komisjoni rohelist raamatut ja võimalust parandada äriühingu üldjuhtimise struktuuri kogu ELis;

2.

rõhutab, et siseturu nõuetekohane toimimine sõltub finantssüsteemi stabiilsusest ning sellega seoses ka Euroopa kodanike ja tarbijate usaldusest finantsasutuste ja -tehingute vastu; märgib, et praegused tasustamissüsteemid on viinud ebaproportsionaalsete struktuuride tekkeni;

3.

on teadlik asjaolust, et finantskriisi järel on selge, et tarbijakaitse ja finantsteenuste sektori tagatiste kvaliteeti on vaja märkimisväärselt ja jõuliselt parandada, eelkõige seoses kontrolli ja järelevalvet käsitlevate aspektidega;

4.

on seisukohal, et finantssektor peaks vastama reaalmajanduse vajadustele, toetama jätkusuutlikku majanduskasvu ning näitama üles võimalikult kõrget sotsiaalset vastutust;

5.

märgib, et paljudel finantsasutustel kogu maailmas oli hiljutise finantskriisi jooksul suuri ebaõnnestumisi maksumaksjate ees; usub, et komisjon käitub õigesti, uurides finantsinstitutsioonide ebaõnnestumiste kõiki võimalikke põhjuseid, et uut kriisi vältida;

6.

märgib väärtuste ja eetika puudumist mõne finantsturgude ja -asutuste tegevuses osaleja käitumises; rõhutab, et ettevõtte sotsiaalse vastutuse raames peavad finantsturud ja -asutused võtma arvesse kõigi kaasatud osapoolte, sh klientide, aktsionäride ja töötajate huve;

7.

märgib, et USA Sarbanes-Oxley akt ei suutnud finantskriisis USA finantsinstitutsioone kaitsta, suurendades samal ajal kõikide börsil noteeritud äriühingute ja eelkõige VKEde kulusid, vähendades konkurentsivõimet ja takistades uute börsil noteeritud äriühingute loomist; rõhutab, et praegusest majanduslikust olukorrast ja kasvuvajadusest tingituna tuleb vältida nn Sarbanes-Oxley efekti ELis;

8.

märgib mitmekesisust Euroopa Liidu äriühingute juhtimisstruktuurides ja lähenemisviisides, kuidas liikmesriigid neid reguleerivad; tunnistab, et lähenemisviis „üks suurus sobib kõigile” oleks kohatu ja kahjustaks finantsasutuste konkurentsivõimet; täheldab, et riiklikud järelevalveasutused mõistavad neid mitmekesiseid lähenemisviise ja on paljudel juhtudel kõige pädevamad võtma vastu otsuseid, järgides ELi põhimõtteid; rõhutab siiski, et kogu ELi finantssektori hea juhtimise tagamiseks on vaja kindlaid miinimumstandardeid;

9.

tunnistab, et äriühingute üldjuhtimine areneb pidevalt; on veendunud, et sobilik on proportsionaalne lähenemine, milles kombineeritakse võrdsetel alustel nii põhimõtetel põhinevaid määruseid kui ka paindlikke parimate tavade kogumeid, mille aluseks on põhimõte „järgi või selgita”; rõhutab, et seda peab täiendama regulaarne välishindamine ning asjakohane regulatiivne järelevalve;

10.

on veendunud, et muudes valdkondades võib siiski olla tõhustatud „järgi või selgita” kontrolliga menetlus sobivam koos konkreetsete õigusnormide ning sekkuvama kontrolliga nõuetele vastavuse või erinevuse üle ning et nõutavad on nii kvalitatiivne kui ka kvantitatiivne hinnang, et nõuetekohasuse hindamine ei taanduks n-ö lahtrite täitmisele;

11.

palub komisjonil kõikide ettepanekute puhul, mis komisjoni hinnangul võiksid parandada äriühingu üldjuhtimist, viia läbi kulude-tulude mõju hindamine, mis keskendub finantsasutuste tugevuse, stabiilsuse ja konkurentsivõime hoidmise vajadusele, et nad saaksid majanduskasvule kaasa aidata, võttes samas arvesse reguleerimatuse mõju finantsstabiilsusele ja reaalmajandusele;

12.

märgib, et mõned finants- ja järelevalveasutused ei mõista, et riskide iseloom, ulatus ja keerukus aitasid finantskriisi kujunemisele kaasa; usub, et tõhusal riskijuhtimisel on tulevaste kriiside ennetamises peamise tähtsusega roll;

13.

nõuab, et kõigis finantsasutustes loodaks tõhus üldjuhtimissüsteem, mis hõlmaks piisavat riskijuhtimist, nõuetele vastavust, siseauditi ülesandeid (ja kindlustusandja korral kindlustusmatemaatilisi toiminguid), strateegiaid ja põhimõtteid, menetlusi ja korda;

14.

rõhutab, et riskid on finantssektorile omased ja vajalikud likviidsuse suurendamiseks, konkurentsivõime edendamiseks ning majanduskasvu ja töökohtade tagamisele kaasaaitamiseks; on äärmiselt oluline, et juhatusel oleks riskist täpne arusaam ja ta oskaks seda põhjalikult hinnata, et ära hoida finantskriiside esinemist tulevikus;

15.

nõuab nõukogu tasandil kohustuslike riskikomiteede või samaväärsete töörühmade loomist kõikidele majanduslikult olulistele finantsasutustele ja emaettevõtte nõukogu tasandil kõikidele majanduslikult olulistele finantskontsernidele; ELi tasandi järelevalveasutused peaksid asjaomaste riiklike ametiasutustega konsulteerides looma kriteeriumid sobiva ja nõuetele vastava isiku jaoks ning menetlused juhtivametnike ja kõigi olulise riski võtjate jaoks, mida finantsinstitutsioon rakendama peab, ning riiklikud ametiasutused peaksid tagama asjaomaste kriteeriumide järgimise;

16.

usub, et riskikomitee või muu samaväärne organ peaks vastutama nõukogu järelevalve ja nõukogule nõu andmise eest, mis puudutab asjaomaste finantsasutuste riske ning riskianalüüsi strateegiat tulevikus, sealhulgas kapitalihalduse ja likviidsuse juhtimise strateegiat, võttes arvesse järelevalveasutuste ja riiklike pankade koostatud finantsstabiilsuse hinnanguid;

17.

rõhutab, et riskijuhtimise lõplik vastutus on nõukogul, kes peab samuti võtma vastutuse nõuetele vastavuse tõendamise ja taastumiskavade koostamise eest;

18.

rõhutab, et kõikides asutustes on ebaproportsionaalsete riskide võtmine vastuolus nõukogu liikmete kõige tähtsama kohustusega, nimelt pikaajalise ja jätkusuutliku äristrateegia tagamisega;

19.

usub, et äriühingud peavad kehtestama sisemenetluse, mida kontrollib järelevalveasutus, et käsitleda võimalikke konflikte riskijuhtimise üksuste ja tegevusüksuste vahel; peale selle peab nõukogul olema kohustus teavitada järelevalveasutusi kõigist talle teada olevatest olulistest riskidest;

20.

pooldab teabe liikumise kanalite loomist, et edastada riskikomiteele või välistele järelevalveasutustele teavet sisekonfliktide või sobimatute tavade kohta äriühingus, ent tunnistab ühtlasi, et tavad erinevad vahel poliitikast ning et juhtkond ei ole alati tegelikest tavadest teadlik;

21.

juhib tähelepanu sellele, et riskivaldkonna töötajate ja nõukogu vahelist kommunikatsiooni tuleks parandada sellise korra kehtestamisega, mis võimaldaks pöörduda konfliktide ja probleemide lahendamiseks organisatsiooni kõrgema tasandi poole;

22.

rõhutab, et riskijuhil peab olema võimalus pöörduda otse äriühingu nõukogu poole; selleks et vältida kõnealuse ametniku sõltumatuse ja objektiivsuse ohtu seadmist, otsustab tema ametisse nimetamise ja töölt vabastamise kogu nõukogu;

23.

soovitab täiendavalt kehtestada riskikomitee tagasikutsumise järgse dokumenteerimise korra ning edastada dokumendid audiitoritele ja järelevalveasutustele;

24.

võtab teadmiseks läbipaistvusdirektiivi, mis nõuab asutustelt peamiste riskide avalikustamist, ja äriühinguõiguse neljanda direktiivi, mis nõuab asutustelt finantsaruandlusega seotud sisemiste kontrollisüsteemide kirjeldamist; täheldab, et finantsasutustelt tuleks nõuda taastumiskavade ja sellekohaste järelevalvearuannete avalikustamist;

25.

on seisukohal, et finantsasutusi peaks kohustama igal aastal koostama võimalikult vähest bürokraatiat nõudva aruande sisekontrolli süsteemi ajakohasuse ja toimimise kohta ning finantsasutuste nõukogusid peaks kohustama seda aruannet vastu võtma; on lisaks seisukohal, et ka välisaudiitori koostatud finantsasutuse aastaaruanne peaks kohustuslikus korras sisaldama samasugust hinnangut; rõhutab siiski, et ELis peab vältima nn Sarbanes-Oxley efekti;

26.

on seisukohal, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata niisuguste meetmete rakendamisele finantsasutustes, mis suurendavad riskiteadlikkust, kuna riskiteadlikkuse suurendamisel äriühingu kõikidel tasanditel – ka töötajate seas – on parema riskijuhtimise jaoks otsustav tähtsus;

27.

nõustub seisukohaga, et on vaja tõhustada ELi tasandil võetavaid meetmeid huvide konflikti vältimiseks, eesmärgiga säilitada nõukogu liikmete objektiivsust ja sõltumatust pangandus-, väärtpaberi- ja kindlustussektoris;

28.

palub, et ELi tasandi järelevalveasutused töötaksid asjaomaste riiklike ametiasutustega konsulteerides välja pädevuskriteeriumid sobiva ja nõuetele vastava isiku testimiseks, et hinnata isikute sobivust kontrolliga seotud ülesanneteks, võttes arvesse finantsasutuse olemust, keerukust ja suurust; järelevalveasutused peavad esitama oma hinnangud ja heakskiitmise korra õigeaegselt ja efektiivselt, võttes arvesse reguleeritud äriühingute otsust; suuremate ja süsteemselt asjassepuutuvate finantsasutuste puhul peaksid järelevalveasutused sekkuvalt kontrollima nõukogu liikmete sobivust, asjatundlikkust ja mitmekülgsust nii eraldi kui ka kollektiivselt ning sobivust seoses ametisse nimetamisega, samuti kontrollima nõukogusse kuuluvate liikmete üldisemat koosseisu ja nende ajalist seotust, arvestades nende muid kohustusi;

29.

palub komisjonil töötada välja õigusaktid, millega nõutakse suurtelt finantsasutustelt, et nad esitaksid oma nõukogu regulaarse välishindamise, eesmärgiga tagada mitte ainult iga üksiku nõukogu liikme kõrgetasemeline panus, vaid ka see, et nõukogu tervikuna ja selle komiteed oleksid võimelised kaasa aitama asutuse strateegiliste eesmärkide saavutamisele ja riskijuhtimisele; nõuab suurtelt finantsasutustelt, et nad oma aastaaruannetes kinnitaksid sellise hindamise läbiviimist, välishindaja nime, hindamise ulatuse kirjelduse ja seda, et nad on tegutsenud hindaja soovituste järgi; palub Euroopa järelevalveasutustel koostöös finantssektori, aktsionäride ja reguleerivate asutustega töötada välja sellise hindamise ulatuse kohta juhend;

30.

usub, et tegevjuhi ja esimehe ametikohad peaksid olema lahutatud, kuid märgib, et teatavatel juhtudel võib ühendatud ametikoht osutuda siiski lühiajaliselt vajalikuks; rõhutab samuti, et äriühingute juhtimisel ja tasustamispoliitikas tuleb järgida ja edendada naiste ja meeste võrdse tasustamise ning võrdse kohtlemise põhimõtteid, mis on sätestatud aluslepingutes ja ELi direktiivides;

31.

usub, et üheastmelise või järelevalve juhtimisorganite liikmed peaksid kollektiivselt omama hiljutisi ja asjakohaseid, sealhulgas finantsalaseid oskusi, teadmisi ja kogemusi, et finantsasutust ühiselt juhtida; nõuab, et kõigi majanduslikult oluliste finantsasutuste nõukogudes oleks tegevülesanneteta liikmeid; usub siiski, et iga finantsasutuse nõukogusse kuuluvad liikmed peaksid olema mitmekülgsete kogemuste, teadmiste ja loomuomadustega, et tagada kindel ja usaldusväärne juhtimine, ning et ametissenimetamine peaks olema välja teenitud;

32.

rõhutab, et nõukogude suurem mitmekesisus vähendab kriisiolukordade tekkimise ohtu ja aitab kaasa majanduslikule stabiilsusele; kutsub komisjoni üles esitama naiste ja meeste osakaalu järkjärgulise ühtlustamise kava, et saavutada kummagi soo vähemalt 30-protsendiline esindatus finantsasutuste nõukogudes, tagama nimetatud eesmärgi saavutamise juba lähiajal ning kaaluma kutselist, sotsiaalset ja kultuurilist mitmekesisust tugevdavate meetmete võtmist;

33.

toonitab, et nõukogude liikmete suurem mitmekesisus parandab tõenäoliselt arutelude ja otsuste vastuvõtmise kvaliteeti;

34.

rõhutab töötajate esindajate tähtsust nõukogus, eelkõige nende pikaajalise huvi tõttu äriühingu jätkusuutliku üldjuhtimise vastu, samuti nende kogemuste ja teadmiste tõttu äriühingu sisestruktuuride alal;

35.

on seisukohal, et avaliku sektori finantsasutused peavad tagama, et ametissenimetamise kord oleks avatud ja sõltumatu;

36.

rõhutab, et juhid peavad pühendama oma kohustuste täitmiseks piisavalt aega; asjaomaste kohustuste suunised peaksid välja töötama ELi tasandi järelevalveasutused ja kohustuste täitmist peaksid kontrollima nõukogu ja riiklikud järelevalveasutused;

37.

usub, et ühe eeldusena peaks välistama, et üks isik kuuluks liiga paljude eri finantskontsernide nõukogudesse;

38.

nõuab Euroopa äriühingu põhikirja täiendava direktiivi 2001/86/EÜ raames valitud konsulteerimise ja töötajate osalemise eeskirjade tõhusat rakendamist;

39.

on seisukohal, et nii kõrgem juhtkond kui ka juhatus peaksid olema tegelikult ja vastutavad äriühingu üldjuhtimise põhimõtete juurutamise ja rakendamise eest ettevõtte kõikidel tasanditel;

40.

peab vajalikuks selgelt määratletud Euroopa miinimumstandardi kehtestamist seoses nõukogu liikmete kohustustega finantsasutustes;

41.

märgib, et Euroopa Keskpanga, Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Investeerimisfondi ja kõigi liikmesriikide keskpankade eesotsas on meessoost juhid; märgib, et praegu on liikmesriikide keskpankade ja finantsasutuste juhtivatel kohtadel vaid väga üksikuid naisi;

42.

on veendunud, et nõukogu liikmetel peaks olema üldine hoolsuskohustus ning nad peaksid olema kohustatud teavitama järelevalveasutusi olulistest riskidest;

43.

kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma soolise tasakaalustatuse meetmeid Euroopa Liidu finantsasutuste ja -organite juhtide ametisse nimetamisel;

44.

julgustab komisjoni soodustama korda, mis saab aidata finantssektori äriühingutel praeguses majanduskeskkonnas hinnata ja juhtida meeste ja naiste tasakaalustatumat esindatust otsuseid langetavates organites;

45.

rõhutab, et ettevõtete juhtimisel ja palgapoliitikas tuleb järgida ja edendada naiste ja meeste võrdse tasustamise ning võrdse kohtlemise põhimõtteid, mis on sätestatud aluslepingutes ja ELi direktiivides;

46.

usub, et tasustamispoliitika peab põhinema üksikisikute ja nende ettevõtte pikaajalisel tulemuslikkusel, et tasustamispoliitika ei saaks soodustada liigsete riskide võtmist, ning et tasustamispoliitika või maksed ei tohiks kunagi õõnestada ettevõtte stabiilsust;

47.

väljendab heameelt finantsinstitutsioonide poolt tasustamispoliitikas juba läbiviidud muudatuste üle, mille kohaselt seotakse boonuste maksmine pikaajaliste edukate tulemustega ja mida makstakse välja mitte varem kui kolme aasta pärast; väljendab samuti heameelt võimaluse üle nõuda boonuste tagasimaksmist juhul, kui majanduslikke eesmärke ei saavutata;

48.

rõhutab, et kõik aktsiaoptsioonid peavad olema nõuetekohaselt avaldatud ja omama vähemalt kolmeaastast õiguste omandamise perioodi; on seisukohal, et rohkem tuleks ära kasutada tingimuslikke kapitaliinstrumente, eelistades neid aktsiatele, kuna nende puhul on huvide konflikt lühiajalise lähenemisviisi ajendeid silmas pidades väiksem;

49.

märgib, et finantsasutustes on tasustamise küsimust käsitletud kapitalinõuete kolmanda direktiivi kohaselt;

50.

rõhutab kapitalinõuete direktiivis (CRD III) ja Solvency II projektis sätestatud range tasustamispoliitika olulisust; eeldab, et neid ja muid kehtivaid õigusmeetmeid rakendatakse kiiresti ajavahemikus 2011–2013; palub komisjonil avaldada 2015. aastal hindamisaruanne;

51.

tunnistab, et eri liikmesriigid kasutavad eri lähenemisviise; toetab tavasid, mis tõhustavad äriühingu üldjuhtimist vastavalt finantsasutuse õiguslikule vormile, suurusele, iseloomule, keerukusele ja majanduslikule mudelile;

52.

märgib, et noteeritud äriühingute juhtide tasustamist puudutavate olemasolevate soovituste rakendamine pole ühtne ega rahuldav; seepärast palub komisjonil esitada ettepanekuid noteeritud äriühingute juhtide tasusid reguleerivate ELi tasandi õigusaktide kohta tagamaks, et noteeritud äriettevõtete tasustamissüsteem ei innustaks võtma liigseid riske, samuti kindlustamaks ELi tasandil võrdsed võimalused;

53.

tõstab eriti esile muret, et aktsionärid ei saa praegu teostada ega teosta vajalikku kontrolli finantsasutuste tasustamispoliitika üle;

54.

toonitab, et aktsionäridel on tasustamispoliitika nõuetekohase järelevalve teostamiseks vaja täielikku läbipaistvust, ning nõuab kõigi asutuste poolt eriti selliste töötajate arvu avalikustamist, kes teenivad rohkem kui 1 miljon eurot, vahemikuga vähemalt 1 miljon eurot;

55.

on arvamusel, et aktsionärid peaksid aitama kaasa jätkusuutliku tasustamispoliitika kindlaksmääramisele ning neil peaks olema võimalik väljendada oma arvamust tasustamispoliitika kohta üldkoosolekul, omades õigust töötasukomisjoni määratletud tasustamispoliitika tagasi lükata;

56.

usub, et tihedam kolmepoolne dialoog järelevalveasutuste, audiitorite (nii sise- kui välisaudiitorite) ja institutsioonide vahel parandaks võimalust märkimisväärseid või süsteemseid riske varakult avastada; ergutab järelevalveasutusi, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, audiitoreid ja institutsioone avalikel aruteludel osalema ja korraldama tihedamalt koosolekuid usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve hõlbustamiseks; soovitab täiendavalt kahepoolseid koosolekuid suuremate finantsasutuste audiitorite ja järelevalveasutuste vahel; usub, et nõukogu ja siseaudiitori kohustus on tagada vajalike sisekontrollisüsteemide olemasolu, et avastada süsteemsed riskid ja luua negatiivsete tagajärgede vältimiseks kord nõukogu ja järelevalveasutuste riskidest teavitamiseks;

57.

rõhutab, et audiitori peamine ülesanne ei tohiks olla liigselt seotud erikohustuste koormaga, näiteks auditivälise teabe uurimise ja hindamisega, mis ei kuulu tema tegevusvaldkonda; on veendunud, et audiitor peaks teatama otse järelevalveasutusele, kui ilmneb järelevalvet eeldavaid asjaolusid, ja ta peaks osalema kogu valdkonda hõlmavatel erikontrollide hindamistel;

58.

rõhutab, et avaliku sektori asutused, sealhulgas EVJA ja riiklikud järelevalveasutused, peavad järgima kõrgeid sõltumatuse norme ja äriühingu üldjuhtimise põhimõtteid;

59.

ergutab institutsioonilisi aktsionäre haarama endale aktiivsema rolli, nõudes nõukogult ja tema strateegialt nõuetekohast vastutust ning tulusaajate pikaajaliste huvide kajastamist;

60.

nõuab õigusakte, millega nõutakse kõigilt, kes on volitatud juhtima investeeringuid ELis kolmandate osapoolte nimel, et nad selgitaksid avalikult, kas nad rakendavad haldamise juhendit ja teevad selle avalikuks – ja kui rakendavad, siis millist ja miks, ja kui ei rakenda, siis miks;

61.

usub, et märkimisväärsete (kindlaksmääratud ja proportsionaalsest suurusest suuremate) tehingute korral tuleks nõuda aktsionäri spetsiaalset kinnitust või peaks olema kohustuslik aktsionäride teavitamine enne tehingu jõustumist, eeldusel, et aktsionäride kaasamine on teostatav, täidetakse konfidentsiaalsuse põhimõtet ja ei kahjustata finantsasutuse igapäevast majandustegevust; EVJA võib asjaomaste riiklike ametiasutustega konsulteerides väljastada asjakohase võrdlusnäitaja kohta juhendi;

62.

tunnistab, et seotud osapoolte tehinguid silmas pidades on läbipaistvus vajalik ja seotud osapoolt hõlmavatest olulistest tehingutest peaks väärtpaberiturgude ametile teada andma ning nendega peaks kaasas olema kiri sõltumatult nõuandjalt, kes kinnitab tehingu õigsuse ja mõistuspärasuse, või peaks sellise tehingu üle otsustama aktsionäride hääletus, millest seotud osapooled osa ei võta; EVJA võib asjaomaste riiklike ametiasutustega konsulteerides väljastada asjakohase võrdlusnäitaja kohta juhendi;

63.

nõuab iga nõukogu liikme kohustuslikke iga-aastaseid valimisi, kohustuslikke iga-aastaseid taotlusi nõukogu poliitika kinnituseks või selle tagasikutsumiseks korralisel üldkoosolekul, et anda nii nõukogule suurem vastutus ning edendada suurema vastutuse kultuuri;

64.

nõuab tõhusat aktsionäridepoolset kontrolli tõkestavate asjaolude uurimist ja mõistlikku koostööd takistavate normide kaotamist;

65.

nõuab, et võetaks kasutusele elektrooniline hääletus, et motiveerida aktsionäre aktiivselt osalema finantsasutuse üldjuhtimises;

66.

on arvamusel, et kõigil avalik-õigusliku juriidilise isiku osalusega äriühingutel peaks olema võimalik oma põhikirjas valida, kas nende liikmed jäävad anonüümseks või on nende nimed avalikustatud, ja et viimasel juhul peab seadus tagama tegeliku isiku tuvastamisvõimaluse;

67.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.