15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/147

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks Euroopa Komisjoni teatise veealase innovatsioonipartnerluse kohta, ent soovib esitada selgitusi ja parandusi, et aidata kõrvaldada takistusi, mis ahendavad innovatsiooni jõudsat arengut veesektoris.

1.2

Veealane innovatsioon Euroopas peaks põhinema terviklikul lähenemisviisil, milles arvestatakse kogu veeringlusega ja mille eesmärk peab Euroopa vee raamdirektiivi kohaselt (1) olema eelkõige pinnavee ja põhjavee hea seisundi saavutamine ning veeressursside kaitse tugevdamine, rakendades saastaja maksab põhimõtet, mis on piisavalt veenev, et hoida maksekohustuslasi saastamast ja mitte pakkuda puutumatust.

1.3

Veealase innovatsioonipartnerluse prioriteetide strateegilise rakenduskava puhul tuleb arvestada, et rohkem kui miljonil inimesel Euroopas puudub juurdepääs mõistliku hinnaga tervisele ohutule puhtale veele ning mitmel miljonil kodanikul ei ole mingisugust kanalisatsioonisüsteemi. Nende inimeste vajadused on kaasamise ja vaesuse vastase võitluse aspektidest lähtudes esikohal.

1.4

Tuleks tagada, et avalike veevarustusteenuste osutajad, kasutajad ja tarbijad saaksid veealase innovatsioonipartnerluse otsustusprotsessis oma sõna sekka öelda. Lisaks on vaja tagada, et veealase innovatsioonipartnerlusega kaasneks kooskõlastamise parandamine kõigi osalejate vahel, et innovatsioonist saadav kasu jõuaks kohaliku tasandini ning et lihtsustataks kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonide osalemist uutes loodavates võrgustikes ja rühmades.

1.5

Komitee arvates on vaja rakendada veealase innovatsioonipartnerluse valdkonnas Euroopa seitsmendast teadus- ja arendustegevuse raamprogrammist rahastatud uurimistöö tulemusi läbipaistval viisil, arvestades vee erilist inimeste eluks vajalikku olemust.

1.6

Komitee laidab maha kõnealuse tundliku valdkonna uuenduste käsitlemise üksnes kaubandusliku kaitse aspektist ja soovitab lihtsustada neile juurdepääsu ametiasutuste, organite, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalmajanduse ettevõtete jaoks.

1.7

Komitee palub komisjonil teha senisest suuremaid jõupingutusi, et tagada teatavate käimasolevate vee valdkonnaga seotud oluliste algatuste läbipaistvus ja kooskõlastatus. Komisjonil tuleb näiteks esitada täpsustusi vee, põllumajanduse ja toorainete vallas hiljuti sõlmitud veealaste innovatsioonipartnerluste koos- ja ühistoime kohta.

1.8

Reaalne veealane teadus- ja innovatsioonipoliitika ei saa toimida ilma läbipaistvuse ja kaasava tööhõivepoliitikata, millega tagataks juba praegu piisav töötajaskond, koolitus, kvalifikatsiooni tunnustamine ning tehnoloogia, mis võimaldaks parandada tervist ja ohutust nii vee puhastamisel ja töötlemisel kui ka kanalisatsioonisüsteemides ning tagada võimalikult tõhus erinevate tööülesannete täitmine kõigil tasandeil.

1.9

Komitee rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustike rolli, mida tuleks tunnustada ja hinnata, ning lisaks tuleks seda valdkonda uurida innovatsioonipotentsiaali aspektist, mida need organisatsioonid oma kogemuste ja teadmistekapitali tõttu saavad pakkuda.

2.1

Strateegiaga „Euroopa 2020” soovib Euroopa Liit Euroopa majandust taastada, et see soodustaks jällegi töökohtade loomist, konkurentsivõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

2.2

Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegias „Euroopa 2020” rõhutatakse teadmiste ja innovatsiooni keskset rolli majanduskasvus. Programmi „Horisont 2020” raames tehtud ELi teaduse ja innovatsiooni raamprogrammi (2014–2020) ettepanekus (2) soovitas komisjon suurendada teadus- ja arendustegevuse eelarvet 80 miljardi euroni ja liikmesriigid pooldasid ELi eesmärki investeerida kuni aastani 2020 keskmiselt 3 % oma SKPst teadustegevusse (vt ka komitee arvamus INT/571 teemal „Teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamine” (3)).

2.3

Seetõttu on Euroopa teadusruum strateegias „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuses „Innovaatiline liit” (4) kesksel kohal ja Euroopa Ülemkogu soovis, et viidaks lõpule 2014. aastaks (5). Algatuse „Innovaatiline liit” eesmärk on teha nii, et uued teadmistemahukad tooted ja teenused aitaksid märkimisväärselt kaasa majanduskasvule ja tööhõive suurenemisele ning piirata ajude väljavoolu. Selle eesmärgi saavutamiseks on tõeline maailmatasemel teadmistebaas vältimatu.

2.4

Kõnealuse ettepaneku kohaselt (6) nähakse Euroopa 2020. aasta juhtalgatuses „Innovaatiline liit” (7) kavandatud Euroopa innovatsioonipartnerlusega ette strateegiline lähenemisviis ja raamistik Euroopa teadus- ja innovatsioonisüsteemile ja selle meetoditele omaste puuduste käsitlemiseks, et kiirendada uuendusi ja aidata oluliselt kaasa ühiskonnaprobleemide lahendamisele. Euroopa innovatsioonipartnerlus võiks olla vahend peamisi poliitikaprioriteete käsitlevate erialateadmiste ja ressursside koondamiseks. Sellega mobiliseeritakse ja ühendatakse kõik asjaomased sidusrühmad kõigist poliitikavaldkondadest, sektoritest ning riikidest, et viia murdelistest saavutustest ja innovatsioonist saadav kasu kiiremini inimesteni (nagu soovitab ka komitee arvamustes INT/599 „Partnerlus teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas” (8) ja NAT/546 „Ökoinnovatsiooni tegevuskava” (9)). On oluline rõhutada, et lisaks seitsmenda teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi raames soovitatud 40 miljonile eurole ei nähta veealases innovatsioonipartnerluses ette mitte mingisugust täiendavat rahastamist võrreldes praeguste ressurssidega ning et innovatsioonipartnerluse eesmärk piirdub koostoime uurimise ja olemasolevate instrumentide kooskõlastamisega.

2.5

ELi liikmesriigid on tunnistanud innovatsiooni tähtsust veemajanduse valdkonnas. 21. juunil 2011 palus Euroopa Liidu Nõukogu komisjonil „uurida tihedas koostöös liikmesriikidega veed puudutava innovatsioonipartnerluse loomise võimalust, eesmärgiga saavutada säästev ja tõhus veekasutamine” (10).

2.6

Vee kui elutähtsa ressursi säästva majandamise olulisust Euroopa jaoks on rõhutatud strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuses „Ressursitõhus Euroopa” (11). Ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas (12) juhitakse tähelepanu säästule, mida on võimalik suurema tõhususega saavutada. Euroopa innovatsioonipartnerluse strateegilised eesmärgid aastaks 2020 on

2.7

Komisjon töötas välja Euroopa veevarude kaitsmise kava, mis on verstapost ressursitõhususe tegevuskavas. Kavas esitatakse 2012. aasta lõpuks strateegiline lahendus ELi veevarude majandamise poliitika praeguse raamistiku rakendamisel täheldatud probleemide ja puudustega seotud ülesannetele. Euroopa veevarude kaitsmise kava ja innovatsioonipartnerlus viiakse ellu tihedas koostöös. Lisaks toetub Euroopa innovatsioonipartnerlus ökoinnovatsiooni tegevuskavale (13).

2.8

Veevarude kaitse poliitikas võiksid soovitavalt sisalduda ka hüvitised piirangute eest, mida kaitsemeetmed teatavate rängalt saastatud piirkondade majandustegevusele kaasa toovad. Sellistel erijuhtudel võiks ajakohastatud riigiabi kohandada, võttes arvesse Euroopa veekaitsekava.

3.1

Euroopa veealase innovatsioonipartnerluse töörühm määratles oma esimesel kokkusaamisel järgmised kaheksa prioriteetset valdkonda:

3.2

WHO ja UNICEFi ühises vee ja kanalisatsiooni järelevalve programmi aruandes öeldakse, et parandatud kvaliteediga joogiveele (veevärk ja kaitstud kaevud) juurdepääsu omava maailma rahvastiku osakaal peab suurenema 2010. aasta 89 %-lt (mis vastab 6,1 miljardile inimesele) umbes 92 %-le aastaks 2015.

3.3

Kuigi ÜRO tunnistab üldist õigust veele ja kanalisatsioonile, ei ole 11 % maailma rahvastikust ehk umbes 783 miljonil inimesel endiselt juurdepääsu puhtale joogiveele ning 2,5 miljardil kanalisatsioonivõrku.

3.4

Vesi on eluliselt tähtis peaaegu kõikjal majanduslikus ja sotsiaalses inimtegevuses: tööstustoodangus, energeetikas, põllumajanduses, transpordis, hobides ning elurikkuse, kultuuri- ja looduspärandi kaitsmisel. Ei ole võimalik kavandada toidu või energiaga kindlustatust Euroopas või rahvusvahelisel tasandil, jättes tähelepanuta vee kui esmatähtsa ressursi, millest on 21. sajandil koos maaga saamas üks olulisim väljakutse. Eelmise sajandi teisest poolest jäid kahjuks maha kahjustunud, nõrgestatud, kuivanud ja saastatud looduslikud veekogud.

3.5

See ressurss on sattunud tõsisesse ohtu keskkonda kahjustava majandusliku arengu tõttu, mille puhul eeldatakse, et vesi on teistega sarnaselt kasutatav loodusvara – kõik see toob nii Euroopas kui ka kogu maailmas kaasa põhjavee liigse kasutamise, maapinna, vooluveekogude ja ookeanide saastatuse, veeringluse paigast nihkumise, ressursi ökoloogilise olukorra halvenemise, mis mõjutab bioloogilist mitmekesisust. Selleks et veepoliitika oleks õiglane, tõhus ja jätkusuutlik, tuleb nõustuda, et vett ei saa käsitleda kaubana, vaid ülemaailmse kultuuripärandina, mida tuleb hoida ja kaitsta (14).

3.6

Vee majandamine peaks suutma vastata elanikkonna vajadustele, tagades veeressursside säilitamise tulevaste põlvkondade jaoks. Seda asjaolu tuleb kiiresti ja täiel määral teadvustada ning innovatsiooni soodustavates teadusuuringutes tuleb sellest juhinduda. Kõnealune olukord näitab selgelt veealase innovatsioonipartnerluse tähtsust vahendina, millega suurendada vee integreeritud majandamise materiaalset ja finantstõhusust.

3.7

Ent seda eesmärki ei ole võimalik saavutada, kui ressursside kontroll ja majandamine loovutatakse täielikult suurtele rahvusvahelistele eraettevõtetele ja -kontsernidele ega ka uuendus- ja teadustegevuse erastamise kiirendamisega kõnealuses esmatähtsas sektoris. Vastupidi, kvaliteetsed avalikud teenused on parim vahend selleks, et luua õiglusel, jätkusuutlikkusel, rahumeelsusel ja demokraatial rajanevad ühiskonnad, ning kvaliteetsetesse avalikesse teenustesse tehtavad investeeringud, mida toetab õiglane, uuendus- ja teadustegevust soodustav maksupoliitika, aitavad luua majanduskasvu ning lahendada majanduskriisi, parandades kõigi juurdepääsu eluliselt tähtsatele põhiteenustele,. See õigustabki avaliku sektori poolsel juhtimisel põhinevaid vee valdkonna partnerlusi ja seitsmenda raamprogrammi teadusuuringute rahastamist avalike vahenditega.

3.8

Euroopa tasandil peaksid liikmesriigid avaldama mõju selleks, et veeteenuste ja kanalisatsiooni turgu ei liberaliseeritaks ning et neid määratletaks avalike üldhuviteenustena. Lisaks peaks Euroopa Liit aktiivsemalt osalema rahvusvahelisel tasandil, et tõhusalt rakendada õigust veele. Komitee laidab maha kõnealuse tundliku valdkonna uuenduste käsitlemise üksnes kaubandusliku kaitse aspektist ja soovitab lihtsustada nii palju kui võimalik neile juurdepääsu ametiasutuste, organite, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalmajanduse ettevõtete jaoks.

3.9

Veealase innovatsioonipartnerluse raames võetud meetmeid ja lahendusi tuleb ühitada kohandamismeetmetega, mille eesmärk on parem arvestamine kliimamuutustega kaasnevate mõjudega.

4.1

Komitee võtab teadmiseks kõrgetasemelise eksperdirühma ja töörühma loomise, mille eesmärk on töötada välja veealase innovatsioonipartnerluse strateegia. Väljatöötamise käigus tuleks ka määratleda veepoliitika innovatsioonialased suunised ja tagada õigus piisaval hulgal tervisele ohutule ja puhtale veele ja ressurssi säästev majandamine.

4.2

Selle saavutamine on võimalik tänu innovaatilistele meetoditele, rakendades kõige kaasaegsamaid uuenduslikke tehnoloogiaid, arvestades valgalade terviklikku majandamist piirkondlikul tasandil ja tegutsedes reostuste vältimise nimel. Ressursside jätkusuutliku majandamise peavad tagama vee jaotamine erinevate kasutusviiside vahel, kindlustades piirkondade jätkusuutliku inim-, majandusliku ja keskkonnaarengu, integreeritud veemajanduse raames teostatav kasutusviiside kavandamine, veekeskkonna hea seisundi taastamine, tarbimise ohjamise ja saastatuse ennetamise edendamine kogu kasutusahela ulatuses tarbimisest kuni ümbertöötlemiseni ning saastamise keelustamine ja saastajate karistamine.

4.3

Need eesmärgid tuleb ellu viia piisava rahastamise abil ning jaotades panuse proportsionaalselt ja võrdselt kõigi kasutajate (tööstus-, põllumajandus- ja kodutarbijate) vahel, ja seda peavad juhtima ametiasutused, püüeldes ise parema juhtimisviisi poole, nagu seda soovitas komitee juba ettevalmistavas arvamuses NAT/495 pealkirjaga „Veepoliitika kaasamine” (15).

4.4

Õiglane ja tõhus veepoliitika ning veealase innovatsioonipartnerluse elluviimine nõuavad uuenduslikku tööhõivepoliitikat, millega koolitatud ja kvalifitseeritud töötajaid – iseäranis uute või ümberkorraldatud ametikohtade puhul – kaitstakse tööeeskirjade abil, mis tagavad avaliku hüve majandamisega seotud tööülesannete täitmise ning annavad neile õiguse sekkuda majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimustesse. Tuleb uurida uuenduslikke meetmeid kanalisatsioonisektori töötajate tööülesannete kergendamiseks ja nende tervist kahjustava mõju vähendamiseks.

4.5

Kanalisatsioonitöötajatele suunatud epidemioloogilised uuringud, hügieeni- ja tööohutuskomisjonide tugevdamine ning meditsiinilise järelevalve, kaitsevahendite ning gaasi- ja lekke andurite parendamine peavad kuuluma sotsiaalsetes ja tehnilistes teadusuuringutes käsitlevate küsimuste hulka, mida töörühm peaks arutama strateegilise kava väljatöötamisel veealase innovatsioonipartnerluse prioriteetide elluviimiseks.

4.6

Juurdepääs tuleb tagada kõigile, ressurssi tuleb hoida ja see peab vastama üldhuvile. Kõige sellega peab töörühm arvestama juba praegu, kui ta koostab veealase innovatsioonipartnerluse prioriteetide elluviimise strateegilist kava, mille ta peab esitama vastuvõtmiseks 18. detsembril 2012.

4.7

Veealane innovatsioonipartnerlus, mis toimib pakutud ja vastuvõetud strateegilise kava kohaselt, peaks hõlmama sobivaid Euroopa tehnoloogiaplatvorme, mis ei ole vaid teabeallikad teatud koha või sektori tegeliku olukorra kohta, vaid üksused, mis osalevad teadus- ja arendustegevuses ja uute tehnoloogiate rakendamises (16).

4.8

Komitee soovitab lisaks horisontaalsetele teemadele ja kinnitatud prioriteetidele iga innovatsiooniprojekti puhul pöörata tähelepanu ka vee ja maapinna omavahelisele mõjule, eelkõige kui tegemist on pinnavee majandamisega.

4.9

Põuad, tulekahjud ja üleujutused muutuvad üha hävitavamaks nii kestvuse kui ka haarde poolest. Vaatamata kokkuhoiupoliitikale on elutähtis alles hoida avalikke veevarustus-, päästeabi- ja katastroofide ohjamise teenuseid, võttes arvesse seda uut, ettearvamatult käituvat keskkonda. Innovatsiooniuuringutes tuleks välja selgitada, milline on vee osatähtsus ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse hoidmisel.

4.10

Veemajanduse osalised ja ametiasutused peavad võtma meetmeid, mille eesmärk on vee saastatuse ennetamine ja mis mitte ainult ei hoia vee kvaliteeti, vaid ka ennetavad potentsiaalselt pöördumatu kahju tekkimist põhjustavaid tuntud ohutegureid (pidev orgaaniline saastatus, sisesekretsioonisüsteemi kahjustajad jne) ja tundmatuid ohutegureid, mis tekivad keemiliste ainete kuhjumise tagajärjel. Viimaste hulka kuuluvad ka nanoosakesed, mida võib kindlasti pidada ohuteguriteks veekeskkonnas. Neid uusi ohtusid, mis võivad inimeste tervist tõsiselt kahjustada, tuleb kindlasti hinnata.

4.11

Vee hinna määramisel tuleb lähtuda piisavas koguses ressursi tagamise eesmärgist. Komitee soovitab hinna määramisel tagada juurdepääs kõigile, sest tegemist on eluks vajaliku ja mitte turundusliku tootega. Sellegipoolest rõhutab komitee, et hinna määramine ei lahenda probleemi, kuna lähtuda tuleb mitte ainult vee kogusest, vaid ka kvaliteedist. Et tõsta üksikisikute ning tööstus- ja põllumajandustarbijate teadlikkust veekvaliteedi muutumisest ja selle parandamise kõige kulutasuvamatest vahenditest, tuleb avalikus sektoris võtta meetmeid, milleks on ennetusmeetmed.

4.12

Kliimamuutustel ja inimtegevusel on mõju veele, mis muutub järjest haruldasemaks, saastatus suureneb ja tagajärjed on järjest tõsisemad. Euroopa Liit peab selle probleemiga tegelema ja teostama selle kohta vajalikke uuringuid. Ta peab aitama edendada seda teemat rahvusvahelisel tasandil ning koostöö- ja arengupoliitikas kasutama toetusfonde, et soodustada juurdepääsu veele ja innustada võtma meetmeid vee kvaliteedi parandamiseks (17).

4.13

Komitee märgib, et kõnealuses valdkonnas on piirkondlikud erinevused kogu Euroopa territooriumil eriti suured (põuad ja üleujutused) ning redaktsioonirühmade suunistes tuleb nendega arvestada. Tekib küsimus, kas ei ole võimalik leida tasakaalu nende piirkondade vahel, kus on liiga palju vett ja kus ei ole piisavalt vett.

4.14

Reaalne veealane teadus- ja innovatsioonipoliitika ei saa toimida ilma läbipaistvuse ja kaasava tööhõivepoliitikata, millega tagataks juba praegu piisav töötajaskond, koolitus, kvalifikatsiooni tunnustamine ning tehnoloogia, mis võimaldaks parandada tervist ja ohutust nii vee puhastamisel ja töötlemisel kui ka kanalisatsioonisüsteemides ning tagada võimalikult tõhus erinevate tööülesannete täitmine kõigil tasandeil.

4.15

ÜRO veealasest aastakümne programmist suutlikkuse suurendamise kohta (UN-Water Decade Programme on Capacity Development) ja äsja (2012. aastal) ilmunud raamatust „Vesi ja roheline majandus, suutlikkuse suurendamise aspektid” („Water and the Green Economy, Capacity Development Aspects” (18)) lähtuvalt tuleb kõikjal esinevate probleemide lahendamiseks muuta veevarusid vähendavat ja veekvaliteeti halvendavat lähenemisviisi, mis tuleneb agressiivsetest arengumeetoditest kõikjal maailmas. Teisisõnu ei tohiks lõputult saastamist jätkata, sest vesi on samuti selle levitaja. Samas on juba olemas mitmeid uusi tehnoloogiaid, kuid on reaalne oht, et need tehnoloogiad aeguvad sama kiiresti kui nad tekkisid, kui korraga ei arvestata kõigi teguritega: näiteks vee magestamiseks on vaja energiat, vee taaskasutamisel nii-öelda teisestel eesmärkidel (põllumajanduses) ei tohi vesi olla korduvalt saastatud.

4.16

Euroopa Keskkonnaamet väljendas oma viimases, 2011. aasta aastaaruandes sama muret. Seega on näha, et isegi uuendatud ja töödeldud kujul ei ole vesi piiramatu ei kvaliteedilt ega koguseliselt ning et veealane teadus- ja uuendustegevus peab laienema, et muuta vee kasutamine kõigis valdkondades jätkusuutlikuks ja säästvaks ning saada saastatus, eelkõige hajureostus kontrolli alla (19).

4.17

Komitee rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustike rolli, mida tuleks tunnustada ja hinnata ning lisaks tuleks seda valdkonda uurida innovatsioonipotentsiaali aspektist, mis neil organisatsioonidel on kogemuste ja teadmistekapitali tõttu.

4.18

Komitee tuletab meelde, et vee kvaliteedinormid ja selle hindamiskriteeriumid peavad olema samasugused kogu Euroopa territooriumil.

4.19

Vesi, selle kasutamine, majandamine ja tulevik tekitavad osalistes erinevaid tundeid: kirgi, huvi ja muret. Seetõttu kordab komitee vajadust võtta tõsiselt nii kohustuslikku konsulteerimist valgalade tervikliku majandamise raames kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimist kodanike osalemise kohta neid puudutavates keskkonnateemalistes otsustes ja kohtusüsteemile juurdepääsu, mis tulenevad Århusi konventsioonist. Komitee palub komisjonil koostada nende kahe punkti kohta hindamisaruanne, et EL saaks asjakohaseid andmeid vajaduse korral kasutada innovatsioonialases uurimistöös ja kodanikuühiskonna panuses partnerlustesse.

4.20

Komitee laidab maha kõnealuse tundliku valdkonna uuenduste käsitlemise üksnes kaubandusliku kaitse aspektist ja soovitab lihtsustada neile juurdepääsu ametiasutuste, organite, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalmajanduse ettevõtete jaoks. Näiteks pani komitee kahtluse alla Hiina tehnoloogia- ja teadusministeeriumi talituste kaasamise Euroopa veealases innovatsioonipartnerluse kõrgetasemelisesse juhtkomiteesse (20). Kui välise arengukoostöö küsimuses võiks komitee ülaltoodud ministeeriumi vahetu osalemise Euroopa strateegia koostamisel heaks kiita, siis miks on kiiresti areneva majandusega riigid esindatud vaid ühe riigiga? Ja miks ülejäänud tehnoloogilisi uuendusi vajavad riigid ei osale selles Euroopa töörühmas (21)?