14.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 367/21

1.

Kas siseriiklik kohus peab — kas tõhususe põhimõttest, direktiiviga 1999/44 (1) liidus taotletud tarbijakaitse kõrgest tasemest või teistest liidu õiguse sätetest või normidest tulenevalt — uurima omal algatusel, kas ostja on lepingut sõlmides tarbija direktiivi 1999/44 artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses?

2.

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt: kas sama kehtib ka juhul, kui asja toimik ei sisalda tegelikku teavet (või on see teave puudulik või vastuoluline), mis võimaldaks ostja positsiooni kindlaks määrata?

3.

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt: kas sama kehtib apellatsioonimenetluse suhtes, kui ostja ei ole vaidlustanud esimese astme kohtu otsust selles osas, et viimane ei ole (omal algatusel) uurinud nimetatud asjaolusid ja on jätnud sõnaselgelt lahtiseks küsimuse, kas ostjat tuleb pidada tarbijaks?

4.

Kas direktiivi 1999/44 (täpsemalt selle artiklit 5) tuleb pidada õigusnormiks, mis on samal tasemel siseriiklike imperatiivsete õigusnormidega?

5.

Kas tõhususe põhimõttega, direktiiviga 1999/44 liidus taotletud tarbijakaitse kõrge tasemega või teiste liidu õiguse sätetega või normidega on vastuolus Madalmaade õigus tarbija/ostja asjaolude esitamise ja tõendamiskohustuse osas, pannes talle kohustuse teatada müüjale (õigeaegselt) üle antud asja väidetavatest puudustest?

6.

Kas tõhususe põhimõttega, direktiiviga 1999/44 liidus taotletud tarbijakaitse kõrge tasemega või teiste liidu õiguse sätetega või normidega on vastuolus Madalmaade õigus tarbija/ostja asjaolude esitamise ja tõendamiskohustuse osas selle kohta, et lepingu ese ei vasta lepingutingimustele ja lepingutingimustele mittevastavus ilmnes kuue kuu jooksul pärast asja üleandmist? Mida tähendavad direktiivi 1999/44 artikli 5 lõikes 3 toodud sõnad „Lepingule mittevastavus, mis tuleb ilmsiks kuue kuu jooksul”, eelkõige: millises ulatuses peab tarbija/ostja esitama faktid ja asjaolud, mis näitavad lepingule mittevastavust (või selle põhjust)? Kas selleks piisab, et tarbija/ostja näitab ja sisuliselt vaidlustades tõendab, et ostetud ese ei tööta (laitmatult) või peab ta ka esitama ja sisuliselt vaidlustades tõendama, milline müüdud eseme puudus on selle mittetöötamise (või mitte laitmatu töötamise) põhjustanud?

7.

Kas eespool toodud küsimustele vastamisel on oluline see, et F. Faberit esindas mõlemas kohtuastmes advokaat?