18.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 260/20

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL (1) artikli 2 ja artikli 6 lõigetega 1 ja 3 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt peab kriminaalmenetluses süüdistatav, kes ei ela selles liikmesriigis, nimetama tema suhtes tehtud käskotsuse vastuvõtmiseks volitatud isiku ka juhul, kui süüdistatava käsutuses ei ole selle tagajärjel kogu sellele otsusele vastuväite esitamiseks ette nähtud tähtaeg, aga tal puudub ka aadress, millel saab teda käskotsusest tõendatavalt teavitada, ning otsuse vastuvõtmiseks volitatud isiku nime ja aadressi teatamine annab talle võimaluse hoida otsuse vastuvõtmiseks volitatud isikut kursis sellega, kuhu saab käskotsuse koos kättesaamise kinnitusega saata.

2.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL artikli 2 lõikega 1 ja artikli 6 lõigetega 1 ja 3 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt peab kriminaalmenetluses süüdistatav, kes ei ela selles liikmesriigis, nimetama tema suhtes tehtud käskotsuse vastuvõtmiseks volitatud isiku ja vastuväite vastuvõetavuse tähtaja arvutamiseks piisab ilma pikemata käskotsuse kättetoimetamisest selle vastuvõtmiseks volitatud isikule, kui süüdistataval on selliselt arvutatud tähtaja möödalaskmise korral õigus nõuda tähtaja ennistamist ning kui siis piisab tuginemisest sellele, et talle on käskotsus edastatud ja et ta esitas pärast selle edastamist vastuväite õigel ajal, seega kui ta saab tähtaja ennistamise korral nõuda tagantjärele vastuväite esitamise lühendamata tähtaega isegi siis, kui tähtaja möödalaskmise korral on tavaliselt seadusega ette nähtud käskotsuse täitmisele pööramine.