22.12.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 443/11

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2011)0398), mida on muudetud 6. juulil 2012 (COM(2012)0388), ja institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõu Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (COM(2011)0403),

—

võttes arvesse oma 19. novembril 2013. aastal antud nõusolekut mitmeaastase finantsraamistiku määrusele (1) vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 312 ning samal päeval antud nõusolekut institutsioonidevahelise kokkuleppe (2) sõlmimiseks,

—

võttes arvesse mitmeaastast finantsraamistikku ja institutsioonidevahelist kokkulepet, mis võeti lõpuks vastu 2. detsembril 2013 ning avaldati Euroopa Liidu Teatajas 20. detsembril 2013,

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel (3),

—

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku 2014-2020 heakskiitmise menetluse positiivse lõpptulemuse saavutamise huvides (4),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2013. aasta resolutsiooni 7.–8. veebruaril 2013 kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste kohta, milles käsitletakse mitmeaastast finantsraamistikku (5),

—

võttes arvesse oma 3. juuli 2013. aasta resolutsiooni mitmeaastast finantsraamistikku (2014–2020) käsitleva poliitilise kokkuleppe kohta (6),

—

võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi suhete kohta riikide valitsusi esindavate institutsioonidega (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A7-0254/2014),

A.

arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kokkulepe on kaks ja pool aastat kestnud pikkade ja pingeliste läbirääkimiste tulemus; arvestades, et lõplik poliitiline kokkulepe sai sündida vaid kõige kõrgemal poliitilisel tasandil kolme (Euroopa Parlamendi, nõukogu eesistujariigi ning komisjoni) presidendi vahel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 324;

B.

arvestades, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üldine tase (960 mlrd eurot kulukohustustena ja 908 mlrd eurot maksetena 2011. aasta hindades), mille määras kindlaks Euroopa Ülemkogu ja mille seejärel kiitis heaks Euroopa Parlament, tähendab mitmeaastase finantsraamistikuga (2007–2013) võrreldes kulukohustuste vähendamist 3,5 % ja maksete vähendamist 3,7 %, vaatamata ELi kasvanud pädevustele tulenevalt Lissaboni lepingust ning liidu laienemisest 28 liikmesriigini; arvestades, et see tase ei vasta ELi poliitilistele eesmärkidele ja kohustusele, eelkõige seoses strateegiaga „Euroopa 2020“;

C.

arvestades, et ELi aastaeelarve moodustab lähiaastatel endiselt vaid umbes 1 % ELi kogurahvatulust, mis jõudis sellele tasemele juba 1990. aastate alguses ning mis jääb tublisti alla omavahendite ülemmäära (1,29 % ELi kogurahvatulust kulukohustuste puhul ja 1,23 % ELi maksete assigneeringute puhul), milles lepiti algselt kokku 1992. aastal ja mida taaskinnitati 2010. aastal;

D.

arvestades, et seistes poliitiliselt silmitsi võimatusega muuta Euroopa Ülemkogu poolt kindlaks määratud mitmeaastase finantsraamistiku üldsummasid, keskendus Euroopa Parlament mitmeaastase finantsraamistiku üldsummade täitmise parandamisele, saavutades läbirääkimistel mitmete uute oluliste sätete lisamise, mis aitavad muuta uue finantsraamistiku ja ELi uue aastaeelarve toimivamaks, järjepidevamaks, läbipaistvamaks ja ELi kodanike vajadustele paremini vastavaks ning võimaldavad kasutada täies ulatuses mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid; arvestades, et need sätted puudutavad eelkõige uut korda, mis on seotud mitmeaastase finantsraamistiku muutmise, paindlikkuse, omavahendite ning ELi eelarve ühtsuse ja läbipaistvusega koos edasise kohustusega reformida ELi eelarve rahastamist (ühisavaldus omavahendite kohta);

E.

arvestades, et pidades kinni juhtmõttest, mille kohaselt miski ei ole kokku lepitud enne, kui kõiges on kokku lepitud, andis Euroopa Parlament oma nõusoleku uuele mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevale määrusele ning kiitis heaks uue institutsioonidevahelise kokkuleppe 19. novembril 2013. aastal pärast seda, kui nõukogu oli täitnud parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioonis seatud tingimused, sealhulgas täiendava 11,2 mlrd euro suuruse summa eraldamise 2013. aasta makseteks;

F.

arvestades, et nõukogu ei ole suutnud saavutada mingit edu ELi eelarve rahastamise praeguse süsteemi äärmiselt vajalikul reformimisel, hoolimata komisjoni esitatud ambitsioonikatest ettepanekutest, mille eesmärk on tulla välja mitte ainult ummikseisust, mille põhjuseks on tõelise omavahendite süsteemi puudumine, vaid muuta ka ELi eelarve rahastamise süsteem lihtsamaks, õiglasemaks ja ELi kodanike jaoks läbipaistvaks;

G.

arvestades, et pärast kokkuleppe saavutamist mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) üle ei kattu finantsraamistik endiselt parlamendi ja komisjoni ametiajaga, mis algab 2014. aastal;

H.

arvestades, et Lissaboni lepinguga kättesaadavaks tehtud võimalusi mitmeaastast finantsraamistikku ja omavahendeid käsitlevaid otsuseid puudutavate otsustamismenetluste muutmiseks ei ole kasutatud;

1.

väljendab kahetsust, et nii mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kokkuleppeni viinud menetlus kui ka neid läbirääkimisi ümbritsenud poliitiline arutelu näitasid selgesti ühtse nägemuse puudumist ELi eelarve ja poliitiliste prioriteetide suhtes, et ELi institutsioonid kasutavad väga erinevaid lähenemisviise ning ei täitnud ootusi parlamendi suurenenud rolli ja eelisõiguste osas vastavalt Lissaboni lepingule; peab seetõttu ülioluliseks, et käesolevast raportist tehtaks vajalikud poliitilised ja institutsioonilised järeldused, mis oleksid aluseks edaspidiste läbirääkimiste ettevalmistamisel, eelkõige seoses mitmeaastase finantsraamistiku valimistejärgse läbivaatamisega, mille komisjon peab algatama hiljemalt enne 2016. aasta lõppu;

2.

märgib, et eelarve konsolideerimine, millega liikmesriigid praegu silmitsi seisavad, muutis ambitsioonikama mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kokkuleppe võimatuks; väljendab sügavat kahetsust asjaolu pärast, et ELi eelarve rolli olulise ja ühtse poliitikavahendina praegusest majandus- ja sotsiaalkriisist väljatulekul ei ole nõuetekohaselt tunnustatud; tuletab meelde, et ELi eelarve on peamiselt investeerimiseelarve, mis loob ainulaadse raamistiku riiklike pingutuste koordineerimiseks ja tugevdamiseks, et taastada majanduskasv, soodustada konkurentsivõimet ja luua töökohti kogu ELis;

3.

väljendab sügavat kahetsust asjaolu pärast, et mis tahes eelarvearuteludel nõukogus on mitmete aastate jooksul tooni andnud nn õiglase tagastuse loogika Euroopa lisandväärtuse loogika asemel; rõhutab, et kuigi seda arutelu peeti juba enne kogurahvatulul põhinevate omavahendite kehtestamist, on see olukord on tugevalt süvenenud ELi rahastamise praeguse süsteemi tõttu, mille puhul ligi 74 % tuludest põhineb liikmesriikide osamaksetel, mitte tõelistel omavahenditel, nagu on ette nähtud Rooma lepingus ja kõigis sellele järgnenud ELi aluslepingutes; on seisukohal, et selline süsteem asetab ebaproportsionaalselt suure rõhu liikmesriikide vahelisele netobilansile ning on toonud kaasa üha uute keeruliste ja läbipaistmatute tagasimaksete ja muude korrektsioonimehhanismide kasutuselevõtmise ELi eelarve rahastamisel;

4.

leiab, et selline loogika oli ülekaalukas ka 2013. aasta 8. veebruaril Euroopa Ülemkogus mitmeaastase finantsraamistiku kohta kokkuleppe saavutamisel; peab kahetsusväärseks, et see kajastus asjaolus, et kohe määrati kindlaks riiklikud assigneeringud, eelkõige kahes suurimas ELi eelarve kuluvaldkonnas: põllumajandus ja ühtekuuluvuspoliitika; kritiseerib eriti selliste eriassigneeringu ja „kingituste“ arvu suurenemist, milles lepiti kokku riigipeade ja valitsusjuhtide läbirääkimiste ajal ning mis ei põhine mingitel objektiivsetel ega kontrollitavatel kriteeriumidel, vaid pigem liikmesriikide kauplemisoskustel oma riiklike huvide kindlustamiseks ja netotulemi maksimeerimiseks; mõistab hukka läbipaistvuse puudumise kokkuleppe saavutamise käigus ning nõukogu ja komisjoni tõrksuse seoses parlamendile kõikide asjakohaste dokumentide esitamisega; rõhutab, et Euroopa lisandväärtus oleks seatud riikide huvidest kõrgemale;

5.

avaldab kindlat vastuseisu sellisele puhtalt raamatupidamislikule nägemusele ELi eelarvest, mis eirab Euroopa lisandväärtust, on vastuolus ELi solidaarsuse põhimõttega ning alahindab ELi eelarve praegust ja võimalikku rolli majanduse juhtimise tugevdamisel; rõhutab, et ELi eelarve on eelkõige tugeva võimendava mõjuga investeerimiseelarve, mis teeb võimalikuks mitmete selliste projektide läbiviimise, mille rakendamine oleks muidu keeruline või võimatu, majanduskasvu ja töökohtade loomise katalüsaator kogu liidu ulatuses ning võimas reforme edendav vahend; peab seetõttu tugevalt kahetsusväärseks asjaolu, et mõned liikmesriigid suhtuvad ELi eelarvesse tehtavasse liikmesriikide osamaksesse kui väljaminekusse, mis tuleb hoida võimalikult madalal tasemel;

6.

peab kahetsusväärseks, et Euroopa Ülemkogu kasutas mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kogumahu üle otsustades ülevalt–alla lähenemisviisi, mis omakorda annab tunnistust murettekitavast lahknevusest ühelt poolt Euroopa Ülemkogu poolt võetud ELi poliitiliste kohustuse ning teiselt poolt tema soovimatuse vahel neid piisavalt rahastada; on veendunud, et see otsus peaks vastupidi põhinema alt üles suunatud protsessil, mis tuleneb põhjalikust hinnangust ELi finantsvajadustele ja poliitilistele eesmärkidele, mis on sätestatud ELi mitmeaastastes programmides ja seadusandja poolt kindlaks määratud poliitikavaldkondades;

7.

on seetõttu veendunud, et mis tahes otsusele finantsraamistiku kohta peab eelnema – ning ka sellise otsuse aluseks olema – tõeline poliitiline arutelu ELi eelarve rollist, funktsioonist ja lisandväärtusest ning selle vastavusest liidu vastu võetud poliitilisele strateegiale ja liidule antud tegevusprioriteetidele ja -eesmärkidele; on seisukohal, et lähendamaks erinevaid nägemusi sellest, mille eest ELi eelarve seisab ja mida sellega on võimalik saavutada, tuleks selline arutelu korraldada juba aegsasti ELi kolme institutsiooni ja kõigi liikmesriikide parlamentide osavõtul, kuid kaasata ka kõige kõrgem poliitiline tasand liikmesriikides;

8.

on lisaks sellele veendunud, et tõelist edu on võimalik saavutada üksnes ELi eelarve rahastamise põhjaliku reformiga, millega tuleks austada aluslepingu teksti ja mõtet, pöörduda tagasi tõelise, selge, lihtsa ja õiglase omavahendite süsteemi juurde; rõhutab, et selle tulemuseks peaks olema ühe või mitme uue omavahendi kasutuselevõtmine, mis vähendavad miinimumini kogurahvatulul põhinevate osamaksete osakaalu ELi eelarves ja vastavalt ka koormust riikide eelarvetele; kordab oma tugevat toetust mis tahes protsessile, mis aitaks kaasa omavahendite süsteemi reformimisele, mida praegu iseloomustab keerulisus, läbipaistmatus ja puudulik toimimine; rõhutab, et lõplik nõukogu kokkulepe omavahendite süsteemi kohta on veelgi keerukam kui eelmine, sest sellega on kehtestatud uusi tagasimakseid ja erandeid;

9.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament oli esimene ELi institutsioon, kes esitas nägemuse mitmeaastasest finantsraamistikust (2014–2020) ja vajadusest reformida ELi eelarve rahastamist oma 2011. aasta juunis avaldatud 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni raportis; usub, et varane ettevalmistus aitas parlamendis saavutada ulatusliku konsensuse poliitiliste prioriteetide osas ja aitas hoida parlamenti üksmeelsena kogu järgnenud läbirääkimisprotsessi kestel; on samuti seisukohal, et nimetatud raportis anti suuniseid komisjonile ettepanekute koostamiseks mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite kohta, ning tunnustab kahe institutsiooni vahel peetud korrapärast poliitilist dialoogi selle raporti ettevalmistamise kõigis etappides; on seisukohal, et see tava tuleks enne mitmeaastase finantsraamistiku seadusandlike ettepanekute esitamist edasi arendada kahe institutsiooni veelgi struktureeritumaks dialoogiks;

10.

tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 312 kohaselt võtab nõukogu mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastu ühehäälse otsusega pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist ning kõik kolm ELi institutsiooni võtavad „kõik vajalikud meetmed asjaomase vastuvõtmise hõlbustamiseks“; juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et aluslepingus ei ole sätestatud mingit konkreetset menetlust Euroopa Parlamendi kaasamiseks mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistele ning et vastav kord määrati kindlaks praktilise töö käigus mitmete parlamendi initsiatiivil sündinud ad hoc kokkulepetega poliitilisel tasandil;

11.

peab kahetsusväärseks, et enne Euroopa Ülemkogu 8. veebruari 2013. aasta kokkulepet mitmeaastase finantsraamistiku kohta ei peetud parlamendi ja nõukogu vahel mingeid sisulisi läbirääkimisi; on seisukohal, et parlamendi läbirääkimisrühma ja järjestikuste nõukogu eesistujate vahel asjaomaste üldasjade nõukogu istungite raames peetud arvukad koosolekud ning parlamendi osalemine nõukogu mitteametlikel kohtumistel, kus käsitleti mitmeaastast finantsraamistikku, aitasid küll kaasa mõningasele teabejagamisele nõukogu ja parlamendi vahel; näeb seetõttu vajadust, et parlament võtaks aluseks kõik omandatud kogemused ja kasutaks kõiki saadavaid vahendeid, et tugevdada oma mõju nõukoguga peetavate läbirääkimiste vaimule, ajakavale ja sisule, mis paneks nõukogu rohkem tunnustama parlamendi põhjendusi ja seisukohti;

12.

taunib asjaolu, et vaatamata parlamendi tugevale vastuseisule sisaldasid kõik eri eesistujariikide esitatud järjestikused läbirääkimispaketid ning lõppkokkuvõttes ka Euroopa Ülemkogu 8. veebruari 2013. aasta kokkulepe mitmeaastase finantsraamistiku kohta märkimisväärsel hulgal seadusandlikke elemente, mis oleks tulnud otsustada seadusandliku tavamenetluse korras; rõhutab, et õiguslikult nõutav ühehäälsus mitmeaastase finantsraamistiku määruse suhtes suudeti nõukogus saavutada alles pärast teatavate oluliste poliitiliste muudatuste tegemist ELi poliitikavaldkondades, millega rikuti Euroopa Parlamendi kaasotsustamismenetlusest tulenevaid õigusi, eelkõige õigust teha muudatusi võrdväärselt nõukoguga, minnes ilmselgelt vastuollu aluslepingutega;

13.

märgib, et tõelised läbirääkimised mitmeaastase finantsraamistiku määruse ja institutsioonidevahelise kokkuleppe üle käivitati alles mais 2013, kusjuures nõukogu läbirääkijatel ei olnud ametlikku mandaati läbirääkimiste pidamiseks, selle asemel pidas Euroopa Ülemkogu mitmeaastase finantsraamistiku kokkulepet ainsaks viiteraamistikuks, mis ei jätnud mingit ruumi aruteludeks; rõhutab, et sellise suhtumise tulemuseks ei olnud mitte üksnes tarbetu ajakulu, vaid ka nõukogu vastuvõetamatu katse jätta teatavad teemad läbirääkimistelt kõrvale, mistõttu Euroopa Parlamendil tuli kõige kõrgemal poliitilisel tasandil näha vaeva selleks, et saaks pidada läbirääkimisi mitmeaastase finantsraamistiku määruse / institutsioonidevahelise kokkuleppe iga üksiku artikli üle;

14.

tuletab meelde, et vastavalt aluslepingule ei täida Euroopa Ülemkogu seadusandlikke ülesandeid; toonitab seetõttu, et Euroopa Ülemkogu järeldusi tuleb käsitleda kui läbirääkimisjuhiseid nõukogule ja et mingil juhul ei ole need jäigad seisukohad, mille üle Euroopa Parlamendiga ei oleks võimalik läbi rääkida; nõuab, et Euroopa Ülemkogu järeldustesse lisataks standardsõnastuses säte, milles tuletatakse meelde Euroopa Liidu lepingu artikli 15 lõiget 1;

15.

väljendab sügavat kahetsust, et sama probleem iseloomustas ka läbirääkimisi ELi mitmeaastaste programmide üle, eriti põllumajanduse ja ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas; märgib, et nõukogu keeldus mitmel puhul isegi viitamast nimetatud õiguslike aluste „mitmeaastase finantsraamistikuga seotud aspektidele“; rõhutab parlamendi märkimisväärseid jõupingutusi ja ajakulu, mis oli vajalik selle tagamiseks, et kõik nõukogu ja Euroopa Parlamendi kaasotsustamismenetluse käigus otsustatud õiguslike aluste punktid jääksid läbirääkimistelauale alles; märgib rahuloluga, et parlamendi läbirääkijatel õnnestus lõpuks siiski vaidlustada mõningaid osad Euroopa Ülemkogu kokkuleppes;

16.

märgib, et kokkuvõttes parlament ei vaidlustanud Euroopa Ülemkogu poolt kindlaks määratud mitmeaastase finantsraamistiku summasid (üldine tase ning jaotus rubriikide kaupa), tunnustades otsuse tegemise momendil valitsenud äärmiselt keerulist majandus- ja finantsolukorda; rõhutab siiski, et seda ei tuleks käsitleda kui pretsedenti, ning kordab oma seisukohta, et mitmeaastase finantsraamistiku summad, nagu ka Euroopa Ülemkogu asjaomase poliitilise kokkuleppe kõik muud osad, tuleb kokku leppida läbirääkimistel Euroopa Parlamendiga;

17.

rõhutab vajadust märkimisväärselt parandada mis tahes tulevaste mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste pidamise korda, et vältida läbirääkimiste käigus ummikseise ning hoida kokku väärtuslikku aega ja ressursse; on seisukohal, et selline kord tuleks vormistada kõige kõrgemal poliitilisel tasandil sõlmitud kokkuleppena, milles tuleks arvesse võtta lõppenud läbirääkimiste vajakajäämisi ning kaitsta täies ulatuses parlamendi rolli ja eesõigusi, mis on sätestatud ELi lepingus; on seisukohal, et selline menetlus peaks edaspidi olema sätestatud ka institutsioonidevahelises kokkuleppes endas, nagu see juba on eelarvemenetluse puhul;

18.

osutab tohutu suure mahuga teabevahetusele ja koordineerimisele, mida on parlamendis vaja, et tagada järjepidevus mitmeaastase finantsraamistiku ja enam kui 60 mitmeaastase programmi õiguslike aluste paralleelsetel läbirääkimistel; rõhutab, et on väga oluline eristada teemasid, mis tuleb vastu võtta kaasotsustamismenetlusega ning hoida neid vastava komisjoni pädevusalas võimalikult pika ajavahemiku jooksul; teeb ettepaneku, et Euroopa Parlament läheneks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste käigus seadusandlikele ettepanekutele paralleelselt ja võtaks nad lõpuks paketina vastu, kohaldades seejuures põhimõtet, mille kohaselt midagi ei ole otsustatud, enne kui kõik on võimalikult suures ulatuses otsustatud;

19.

on veendunud, et ühehäälsuse nõue nõukogus tähendab seda, et kokkuleppe kujutab endast väikseimat ühisnimetajat, mis põhineb vajadusel vältida mõne üksiku liikmesriigi vetot; rõhutab, et üleminek kvalifitseeritud häälteenamusele mitmeaastase finantsraamistiku määruse hääletamisel oleks kooskõlas mitte ainult seadusandliku tavamenetlusega, mida kasutatakse praktiliselt kõigi ELi mitmeaastaste programmide vastuvõtmisel, vaid ka iga-aastase ELi eelarve vastuvõtmise menetlusega;

20.

märgib, et Euroopa Ülemkogu võiks kasutada sillaklausli üldjuhtumit (Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõige 7), et minna omavahendeid ja mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevate otsuste puhul üle kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele ja seadusandlikule tavamenetlusele; märgib lisaks, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõige 2 võimaldab mitmeaastase finantsraamistiku puhul igal juhul kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist; nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu kasutaks mõlemat sillaklauslit nende ettenähtud eesmärgil, et muuta otsuste tegemine nõukogus sujuvamaks ja piirata riikide „õiglase vastutasu“ poliitika valitsemist liidu kui terviku ühise huvi väljendamise üle;

21.

väljendab oma kavatsust tagada, et kõiki mitmeaastase finantsraamistiku määrusesse ja institutsioonidevahelisse kokkuleppesse edukalt lisatud uusi sätteid kasutataks täies ulatuses iga-aastases eelarvemenetluses; loodab, et nõukogu ei püüa peale suruda nimetatud sätete piiratud tõlgendusi, eriti kõigi erivahendite iseloomu ja ulatuse osas, vaid et ta tegutseb selle asemel vastutustundlikult ja kinnitab vajalikud assigneeringud, et katta nii oma varasemad kohustused kui ka ettenägematud kulud isegi siis, kui selle tõttu tuleb mitmeaastase finantsraamistiku iga-aastaseid ülemmäärasid ületada; tuletab seetõttu meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) ülemmäärad on seatud märgatavalt allapoole omavahendite ülemmäärasid;

22.

paneb erilist rõhku uutele paindlikkuse eeskirjadele, mis peaksid võimaldama vastavate mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste ülemmäära ja maksete ülemmäära täielikku ärakasutamist; rõhutab, et eelmiste finantsraamistike ajal valitsenud praktika, mille puhul ELi aastaeelarve jäi tunduvalt allapoole mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid, seda eriti maksete osas, ei tohi enam jätkuda;

23.

rõhutab sellega seoses, et akumuleerunud täitmata kulukohustused on jõudnud kriitilise tasemeni, mis võib lõpuks viia ELi eelarve struktuursesse puudujääki, mis oleks vastuolus aluslepingu sätetega (Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 310 ja 323); väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et aasta lõpus maksmata arvete summa kasvab pidevalt alates 2011. aastast (ainuüksi ühtekuuluvuspoliitika puhul 23,4 miljardit eurot 2013. aastal), mis seab mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) maksete ülemmäärad tugeva surve alla; rõhutab vajadust kehtestada täpselt mitmeaastase finantsraamistiku iga-aastaste maksete ülemmäärad, võttes nõuetekohaselt arvesse muu hulgas ühtekuuluvuspoliitika dünaamikat, sealhulgas programmide ja kohustustest vabastamise programmitöö, rakendamise ja lõpliku sulgemise ajastust;

24.

rõhutab, et kulukohustuste koguvaru eesmärk on toetada investeeringuid majanduskasvu ja tööhõivesse Euroopas ja eelkõige noorte tööhõivesse; tuletab meelde, et see vahend oli Euroopa Parlamendi algatus;

25.

tuletab meelde, et järgmine komisjon, mis astub ametisse pärast 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimisi, peab 2016. aasta lõpuks läbi viima mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kohustusliku läbivaatamise ja muutmise; rõhutab asjaolu, et see valimistejärgne mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise/muutmise klausel oli üks parlamendi põhinõudmisi mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistel, põhinedes vajadusel võimaldada komisjoni ja Euroopa Parlamendi järgmisel koosseisul hinnata uuesti ELi poliitilisi prioriteete, et uuendada seega mitmeaastase finantsraamistiku demokraatlikku legitiimsust; rõhutab, et pärast majanduskriisi on investeeringute tase ajavahemikul 2008–2012 Euroopas märkimisväärselt langenud, ja tuletab meelde, et osade hinnangute (8) kohaselt läheb see Euroopa jaoks 2020. aastaks maksma 540 miljardit eurot saamata jäänud tulu;

26.

rõhutab, et järgmisel Euroopa Parlamendi koosseisul on vaja aegsasti kindlaks määrata poliitilised prioriteedid, ehk määratleda valdkonda, mis vajavad rohkem investeeringuid järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) teises pooles, pidades silmas valimistejärgset mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist/muutmist; kutsub seetõttu järgmist Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles hoolikalt hindama strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamist, eelkõige tööhõive ja majanduskriisiga võitlemise valdkonnas ning selliste põhiliste ELi programmide nagu Horisont 2020 tulemuslikkuse osas, et kehtestada valdkondadele, kus ELi kulutustel on tõendatud lisandväärtus ja mille jaoks on vaja täiendavaid finantsvahendeid;

27.

nõuab mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte tegemist, et valmistuda ette järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kokkulepitud kehtivusaja võimalikuks lühendamiseks, et tagada hilisemad uued läbirääkimised selle üle iga parlamendi ja komisjoni ametiaja jooksul, tagades nii liidu finantsperspektiivide suhtes tehtavate tavapäraste otsuste täieliku demokraatliku legitiimsuse, astudes samal ajal samme selleks, et tagada programmitöö tsüklite stabiilsus ja kindlustada investeerimise prognoositavus; usub kindlalt, et mitmeaastase finantsraamistiku viieaastane tsükkel suurendaks demokraatlikku legitiimsust, parandaks eelarvevahendite prioriteetide seadmist ja seda võiks pidada suurema poliitilise arutelu eeltingimuseks;

28.

rõhutab, et komisjoni ettepanekud mitmeaastase finantsraamistiku muutmiseks peaksid täielikult arvesse võtma kõige värskemaid makromajanduslikke prognoose ning sisaldama põhjalikku hinnangut kõigi erivahendite, eelkõige maksete ja kulukohustuste koguvaru toimimisele; tuletab meelde, et sellel protsessil ei ole negatiivset mõju liikmesriikidele sihtotstarbeliselt eraldatud summadele, sealhulgas ESFi osa liikmesriikidele sihtotstarbeliselt eraldatud summadest; ootab sellega seoses, et komisjon esitaks parlamendile ja nõukogule identsed ja järjepidevad andmed arvude ja hinnangute kohta, et vältida läbirääkimistel vääriti mõistmist seoses arutelu alusega;

29.

rõhutab vajadust algatada laiaulatuslik ja avatud arutelu ELi rahastamisprogrammidega saavutatud tulemuste üle ja eeskätt selle hindamine, mil määral need programmid on aidanud kaasa strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele;

30.

rõhutab, et sellistel innovaatilistel rahastamisvahenditel nagu Euroopa projektivõlakirjad, võib olla väga tähtis osa hädavajalike investeeringute ergutamisel, kui neile antakse õige vorm; palub komisjonil sellega seoses tungivalt kasutada optimaalselt ära nende eelseisvat hindamist ka mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamise/muutmise kontekstis;

31.

tervitab kolme institutsiooni poolt mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste raames kokku lepitud ühisdeklaratsiooni, mille kohaselt iga-aastased eelarvemenetlused integreerivad vajaduse korral sootundlikud elemendid, võttes arvesse viise, kuidas liidu üldine finantsraamistik toetab suuremat soolist võrdõiguslikkust (ja tagab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise); rõhutab, et need põhimõtted tuleks integreerida komisjoni ettepanekusse mitmeaastase finantsraamistiku muutmise kohta;

32.

kinnitab oma kavatsust teha mitmeaastase finantsraamistiku kohustuslikust läbivaatamisest peamine nõue komisjoni järgmise koosseisu ametisse astumisel; kutsub seetõttu Euroopa Parlamendi järgmist koosseisu üles seadma Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi valimise eeltingimuseks tugeva ja ühemõttelise kohustuse rakendada valimistejärgse läbivaatamise/muutmise klauslit ning käivitada tõeline ja põhjalik poliitiline dialoog selle sisu üle;

33.

märgib, et läbirääkimiste järgmises voorus kohaldatakse parlamendi kodukorra uusi artikleid 70 ja 70a (institutsioonidevahelised läbirääkimised seadusandlikus menetluses); soovitab, et kohe parlamendi järgmise ametiaja algul palutaks kodukorra eest vastutaval komisjonil ühitada need artiklid artikliga 75 (mitmeaastane finantsraamistik), artikliga 75c (kolmepoolsed kohtumised finantsküsimustes) ja artikli 81 lõikega 3 (nõusolekumenetlus), eesmärgiga koostada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 311 ja 312 sätestatud seadusandlike erimenetluste jaoks üksainus sidus artikkel, mis puudutab mandaadi kindlaksmääramist, kolmepoolsete kohtumiste läbiviimist (sh presidendi rolli) ning täiskogu poolset kontrolli;

34.

on seisukohal, et aluslepingute järgmise läbivaatamise ajal peaks konvent tegema ettepanekuid nõukogu ja parlamendi vahel mitmeaastast finantsraamistikku ja omavahendeid käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks tõelise kaasotsustamissüsteemi loomiseks;

35.

usub kindlalt, et omavahendite kõrgetasemeline töörühm kujutab endast unikaalset võimalust tulla välja ummikseisust, mis on tekkinud seoses praeguse omavahendite süsteemi reformiga; loodab, et töörühm annab märkimisväärse panuse selle mõistmiseks, millised on praeguse süsteemi puudujäägid ning millist kasu võib anda põhjalik ja kõikehõlmav reform ja uute tõeliste omavahendite kasutuselevõtmine, millega saab märgatavalt vähendada kogurahvatulul põhinevate osamaksete osakaalu ELi eelarves;

36.

tuletab meelde, et kõrgetasemelisel töörühmal on volitused omavahendite süsteemi reformi kõigi aspektide uurimiseks; on võtnud kindlaks kohustuseks osaleda oma kolme esindaja kaudu intensiivselt protsessi kõigi etappide töös ning see edukalt lõpule viia; ootab ka nõukogult samaväärset pühendumust ja vastutust selle protsessi käigus; rõhutab vajadust tõsta ka liikmesriikide parlamentide tasandil teadlikkust selle teema olulisusest; rõhutab, et kõrgetasemelise töörühma aruanded ja järeldused peaksid valmima varakult, et neid saaks arvestada 2016. aasta mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise/muutmise käigus, eesmärgiga sillutada teed võimalike reformide toimimahakkamisele enne järgmist mitmeaastast finantsraamistikku;

37.

väljendab kindlat veendumust, et iga uus finantssuutlikkus või eelarve, mis on välja töötatud spetsiaalselt nende euroala liikmesriikide jaoks, kelle fiskaalsed funktsioonid ei ole hõlmatud mitmeaastase finantsraamistikuga, tuleb välja töötada liidu raamistikus ja selle suhtes tuleb kohaldada nõuetekohast demokraatlikku kontrolli ja aruandekohustust olemasolevate institutsioonide kaudu;

38.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.