26.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/60

(1)

Liit on seadnud endale eesmärgiks hoida ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, muu hulgas soodustades õiguskaitse kättesaadavust, ning tagada samal ajal tarbijakaitse kõrge taseme.

(2)

Tänapäeva majanduses tekib aeg-ajalt olukordi, kus ühe või mitme ettevõtja või muu isiku sama ebaseaduslik tegevus võib tekitada kahju paljudele isikutele, rikkudes nende ELi õigusest tulenevaid õigusi (massikahju). Seetõttu võib neil isikutel olla õigus nõuda sellise tegevuse lõpetamist või kahju hüvitamist.

(3)

Komisjon võttis 2005. aastal vastu rohelise raamatu, mis käsitleb EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamist, (1) ja 2008. aastal valge raamatu, mis sisaldas soovitusi meetmeteks konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta (2). 2008. aastal andis komisjon välja ka rohelise raamatu, mis käsitles kollektiivse hüvitamise mehhanisme tarbija jaoks (3). 2011. aastal korraldas komisjon avaliku konsultatsiooni „Euroopa ühtne lähenemisviis kollektiivse hüvitamise mehhanismidele” (4).

(4)

Euroopa Parlament võttis 2. veebruaril 2012 vastu resolutsiooni „Euroopa ühtne lähenemisviis ühistele kahjunõuetele”, milles nõudis, et kollektiivset õiguskaitset käsitlev ettepanek kujutaks endast valdkonnaülest raamistikku, mis sisaldab ühiseid põhimõtteid, mis tagavad õiguskaitse ühtse kättesaadavuse ELis kollektiivse õiguskaitse kaudu, ning käsitleb eelkõige, kuid mitte ainult, tarbija õiguste rikkumisi. Parlament rõhutas ka vajadust võtta arvesse eri liikmesriikide õigustraditsioone ja õiguskordi ning tõhustada heade tavade koordineerimist ja vahetamist liikmesriikide vahel (5).

(5)

Komisjon võttis 11. juunil 2013 vastu teatise „Euroopa horisontaalne kollektiivse õiguskaitse raamistik” (6), milles analüüsiti seni võetud meetmeid, huvirühmade ja Euroopa Parlamendi arvamusi ning esitati komisjoni seisukoht mõningate kollektiivse õiguskaitsega seotud oluliste küsimuste kohta.

(6)

Avaliku võimu üks peamisi ülesandeid on hoida ära isikute ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumisi ja määrata rikkumiste eest karistusi. Eraisikud, kes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise korral enda kaitseks hagi esitavad, täiendavad riigi tegevust eelnimetatud õiguste tagamisel. Kui käesolevas soovituses viidatakse ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumisele, mõeldakse mis tahes olukorda, kus liidu tasandil kehtestatud õigusnormide rikkumisega on kahjustatud või tõenäoliselt kahjustatakse füüsiliste või juriidiliste isikute huve.

(7)

Eraisikute sekkumisel oma ELi õigusest tulenevate õiguste kaitseks kollektiivsete õiguskaitsevahendite abil on avaliku võimu tegevusega võrreldes lisaväärtus sellistes valdkondades nagu tarbijakaitse, konkurents, keskkonnakaitse, isikuandmete kaitse, finantsteenuste reguleerimine ja investorikaitse. Käesolevas soovituses esitatud põhimõtteid tuleks kohaldada valdkonnaüleselt ja võrdselt nimetatud valdkondades, kuid ka muudes valdkondades, kus kollektiivne õiguskaitse ELi õigusest tulenevaid õigusi rikkuva tegevuse lõpetamiseks ja sellise tegevuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks oleks asjakohane.

(8)

Tavaliselt kasutatakse vaidluste lahendamisel kahju tekkimise vältimiseks ja hüvitise taotlemiseks eraldi hagisid, nagu näiteks väiksemate kohtuvaidluste menetluses tarbijakaitseasjade puhul.

(9)

Lisaks üksikisikute kasutatavatele õiguskaitsevahenditele on kõik liikmesriigid ette näinud võimaluse kasutada ühte või teist liiki kollektiivseid õiguskaitsevahendeid. Nende meetmete eesmärk on ebaseaduslikku tegevust ära hoida või see peatada või tagada võimalus saada hüvitist olukorras, kus on tekitatud massikahju. Nõuete liitmise ja nende kollektiivse esitamise võimalus võib muuta õiguskaitse paremini kättesaadavaks, eriti juhul, kui kahju kannatanud isik jätaks kulude tõttu eraldi nõude kohtusse esitamata.

(10)

Käesoleva soovituse eesmärk on parandada õiguskaitse kättesaadavust liidu õigusest tulenevate õiguste rikkumise korral ning selleks soovitada kõikidel liikmesriikidel luua riigi tasandil kollektiivsete õiguskaitsevahendite süsteem, mis järgiks samu aluspõhimõtteid kogu liidus, võttes arvesse liikmesriikide õigustraditsioone ja vajadust välistada võimalused süsteemi kuritarvitamiseks.

(11)

Ebaseadusliku tegevuse kohtuliku keelamise valdkonnas on Euroopa Parlament ja nõukogu võtnud juba vastu direktiivi 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (7). Direktiiviga kehtestatud ettekirjutuste taotlemise menetlus ei võimalda siiski ebaseadusliku tegevuse tõttu väidetavalt kahju kannatanud isikul hüvitist saada.

(12)

Mõnes liikmesriigis on ette nähtud võimalus esitada kollektiivseid nõudeid kahju hüvitamiseks erinevas ulatuses. Kuid olemasolevad menetlused nõuete esitamiseks kollektiivse õiguskaitse raames on liikmesriigiti väga erinevad.

(13)

Käesolevas soovituses esitatakse rida põhimõtteid, mis on seotud nii kohtuliku kui ka kohtuvälise kollektiivse õiguskaitsega, mis peaksid olema ühtsed kogu liidus, kuid võtma siiski arvesse liikmesriikide erinevaid õigustraditsioone. Need põhimõtted peaksid aitama tagada pooltele nende põhilised menetlusõigused ja ära hoida süsteemi kuritarvitamist asjakohaste kaitsemeetmete abil.

(14)

Käesolevas soovituses käsitletakse nii kollektiivseid kahjuhüvitusnõudeid kui ka keelava iseloomuga kollektiivseid õiguskaitsevahendeid, niivõrd kuivõrd viimased on asjakohased iga konkreetse põhimõtte puhul. Soovituse eesmärk ei ole piirata liidu õiguses sätestatud sektoripõhiste keelava iseloomuga kollektiivsete õiguskaitsemehhanismide toimimist.

(15)

Kollektiivse õiguskaitse mehhanismid peaksid säilitama tsiviilkohtumenetluse poolte menetlusõiguslikud tagatised. Vältimaks kohtumenetluse kuritarvitamise tava tekkimist massikahju korral, peaksid liikmesriikide kollektiivse õiguskaitse mehhanismid sisaldama käesolevas soovituses välja toodud põhilisi kaitsemeetmeid. Üldiselt tuleks vältida selliseid elemente nagu karistuslikud kahjuhüvitised, sekkuvad kohtueelse tuvastamise (ingl. k. pre-trial discovery) menetlused ja vandekohtu otsused, mis ei kuulu suurema osa liikmesriikide õigustraditsiooni juurde.

(16)

Massikahju korral võib vaidluste kohtuväline lahendamine olla tõhus viis kahju hüvitamiseks. Vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismid peaksid eksisteerima paralleelselt kohtulike kollektiivse õiguskaitse mehhanismidega või olema nende vabatahtlik osa.

(17)

Kaebeõigus kollektiivhagi esitamisel liikmesriikides sõltub kollektiivse õiguskaitse mehhanismi liigist. Teatavat liiki kollektiivhagide puhul, nagu näiteks grupihagid, mille esitavad ühiselt isikud, kes väidavad, et on kahju kannatanud, on kaebeõiguse küsimus selgem kui näiteks esindushagide puhul, kus seda küsimust tuleks täpsustada.

(18)

Esindushagide puhul peaks hagi esitamise õigus olema ainult juhtumipõhiselt volitatud organisatsioonidel ja määratud esindusorganisatsioonidel, kes vastavad teatavatele õigusaktides sätestatud kriteeriumidele, või riigiasutustel. Esindusorganisatsioon peaks tõestama, et tal on hagejate huvide nõuetekohaseks esindamiseks vajalik haldus- ja finantssuutlikkus.

(19)

Kollektiivhagi esitamise rahastamine tuleks korraldada nii, et sellega ei saaks süsteemi kuritarvitada ega tekiks huvide konflikte.

(20)

Süsteemi kuritarvitamise vältimiseks ja hea õigusemõistmise huvides tuleks kollektiivhagi esitamist lubada ainult siis, kui on täidetud õigusaktidega sätestatud hagi menetlusse võtmise alused.

(21)

Kõikide kollektiivsete õiguskaitsemenetluste poolte õiguste ja huvide kaitsmine koos kollektiivhagide tõhusa menetlemisega tuleks teha ülesandeks kohtutele.

(22)

Õigusvaldkondades, kus riigiasutusel on pädevus teha otsus liidu õiguse rikkumise kohta, on oluline tagada ühtsus rikkumist käsitleva lõpliku otsuse ja kollektiivhagi menetluses tehtava otsuse vahel. Lisaks võib selliste kollektiivhagide puhul, mis esitatakse pärast otsuse tegemist riigiasutuse poolt (järelhagid), eeldada, et riigiasutus on liidu õiguse rikkumise välja selgitamisel juba võtnud arvesse avalikku huvi ja kuritarvitamise vältimise vajadust.

(23)

Keskkonnaõiguse valdkonnas on käesolevas soovituses võetud arvesse ÜRO Euroopa majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) artikli 9 lõigete 3, 4 ja 5 sätteid, mille eesmärk on vastavalt tagada õiguskaitse laialdane kättesaadavus keskkonnaasjades, milles on sätestatud kriteeriumid, millele kohtumenetlused peaksid vastama, muu hulgas, et menetlused oleksid kiired ja mitte takistavalt kallid, ning millega nähakse ette, et üldsust tuleb teavitada ning et kaaluda tuleb abistamismehhanismide loomist.

(24)

Liikmesriigid peaksid võtma vajalikud meetmed, et tagada käesolevas soovituses esitatud põhimõtete rakendamine hiljemalt kaks aastat pärast soovituse avaldamist.

(25)

Liikmesriigid peaksid andma komisjonile aru soovituse rakendamise kohta. Aruannete põhjal peaks komisjon liikmesriikide poolt võetud meetmeid jälgima ja hindama.

(26)

Nelja aasta jooksul pärast käesoleva soovituse avaldamist peaks komisjon hindama, kas oleks tarvis täiendavaid meetmeid, sealhulgas seadusandlikke meetmeid, et tagada käesoleva soovituse eesmärkide täielik täitmine. Komisjon hindab eriti soovituse rakendamist ja selle mõju õiguskaitse kättesaadavusele, hüvitise saamise õigusele, pahatahtlike kohtuasjade ärahoidmisele ja ühtse turu toimimisele, Euroopa liidu majandusele ja tarbijate usaldusele,

1.

Käesoleva soovituse eesmärk on parandada õiguskaitse kättesaadavust, lõpetada ebaseaduslik tegevus ja võimaldada isikutel, kes on kahju kannatanud, saada kahjuhüvitist olukordades, kus liidu õigusest tulenevate õiguste rikkumisega on tekitatud massikahju, vältides samal ajal kohtumenetluse kuritarvitamist asjakohaste menetlusõiguslike tagatiste abil.

2.

Kõikidel liikmesriikidel peaksid riigi tasandil olema kollektiivse õiguskaitse mehhanismid nii ebaseadusliku tegevuse kohtuliku keelamise kui ka kahju hüvitamise taotlemiseks, mis järgivad käesolevas soovituses sätestatud aluspõhimõtteid. Need põhimõtted peaksid olema kogu liidus ühised, kuid nendes tuleks võtta arvesse liikmesriikide erinevaid õigustraditsioone. Liikmesriigid peaksid tagama, et kollektiivsed õiguskaitsemenetlused oleksid ausad, õiglased ja kiired ega oleks takistavalt kallid.

3.

Käesolevas soovituses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „kollektiivne õiguskaitse”– i) õiguslik mehhanism, mis võimaldab kahel või enamal füüsilisel või juriidilisel isikul või organisatsioonil, kellel on õigus esitada esindushagi, kollektiivselt nõuda ebaseadusliku tegevuse lõpetamist (keelava iseloomuga kollektiivne õiguskaitse); ii) õiguslik mehhanism, mis võimaldab kahel või enamal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes väidavad, et nad on kannatanud massikahju, kollektiivselt nõuda kahju hüvitamist (kahju hüvitamisele suunatud kollektiivne õiguskaitse);

b)   „massikahju”– olukord, kus kaks või enam füüsilist või juriidilist isikut väidavad, et on kandnud kahju, mille põhjustas ühe või mitme füüsilise või juriidilise isiku sama ebaseaduslik tegevus;

c)   „kahju hüvitamise hagi”– hagi, millega esitatakse liikmesriigi kohtule kahju hüvitamise nõue;

d)   „esindushagi”– hagi, mille esitab esindusorganisatsioon, juhtumipõhiselt volitatud organisatsioon või riigiasutus kahe või enama sellise füüsilise või juriidilise isiku nimel ja arvel, kes väidavad, et neid ähvardab oht kannatada massikahju või et nad on kannatanud massikahju, kusjuures need isikud ei ole menetluse pooled;

e)   „kollektiivne järelhagi”– kollektiivhagi, mis esitatakse pärast seda, kui riigiasutus on teinud lõpliku otsuse, millega on tuvastatud, et liidu õigust on rikutud.

Käesolevas soovituses on välja toodud ühised põhimõtted, mida tuleks kohaldada kõikide kollektiivse õiguskaitse mehhanismide suhtes, ning eraldi keelava iseloomuga kollektiivse õiguskaitse ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivse õiguskaitse kohta käivad põhimõtted.

4.

Liikmesriigid peaksid määrama esindusorganisatsioonid, kellel on õigus esitada esindushagisid, selgelt kindlaks määratud kriteeriumide alusel. Kriteeriumide hulka peaksid kuuluma vähemalt järgmised tingimused:

5.

Liikmesriigid peaksid tagama, et määratud organisatsioon kaotab oma staatuse, kui ta ei vasta enam ühele või mitmele nimetatud tingimustest.

6.

Liikmesriigid peaksid tagama, et esindushagi saab esitada ainult esindusorganisatsioon, kes on eelnevalt ametlikult esindusorganisatsiooniks määratud, nagu on soovitatud punktis 4, või organisatsioon, kelle on juhtumipõhiselt volitanud konkreetse esindushagi esitamiseks liikmesriigi ametiasutus või kohus.

7.

Lisaks sellele või selle asemel peaksid liikmesriigid andma riigiasutustele õiguse esitada esindushagisid.

8.

Liikmesriigid peaksid ette nägema, et kohtumenetluse võimalikult varases etapis tehtaks kindlaks asjad, mis ei vasta kollektiivhagi nõuetele, ja ilmselgelt alusetud asjad, ning selliste asjade menetlus lõpetataks.

9.

Selleks peaksid kohtud tegema vajaliku kontrolli omal algatusel.

10.

Liikmesriigid peaksid tagama, et esindusorganisatsioonil või hagejate rühmal oleks võimalus levitada teavet liidu õigusest tulenevate õiguste väidetava rikkumise kohta ja nende kavatsuse kohta taotleda rikkumise lõpetamist, samuti massikahju kohta ja nende kavatsuse kohta esitada kahju hüvitamise nõue kollektiivhagi vormis. Esindusorganisatsioonile, juhtumipõhiselt volitatud organisatsioonile, riigiasutusele või hagejate rühmale tuleks tagada samasugused võimalused seoses teabega juba menetlusse võetud kahju hüvitamise hagide kohta.

11.

Teavitamismeetodite puhul tuleks võtta arvesse konkreetse massikahju tekkimise asjaolusid, sõnavabadust, õigust teabele, õigust kaitsta kostja head nime või äriühingu väärtust enne, kui vastutus väidetava rikkumise või kahju tekitamise eest on kohtu lõpliku otsusega kindlaks tehtud.

12.

Teavitamismeetodid ei piira liidu nende õigusnormide kohaldamist, mis reguleerivad siseteabe alusel kauplemist ja turuga manipuleerimist.

13.

Liikmesriigid peaksid tagama, et kollektiivse õiguskaitse asja kaotanud pool tasuks võitnud poole vajalikud õigusabikulud vastavalt asjakohase siseriikliku õigusakti sätetele (põhimõte „kaotaja maksab”).

14.

Hageja peaks olema kohustatud teatama kohtule menetluse alguses hagi rahastamiseks kasutatavate rahaliste vahendite päritolu.

15.

Kohtul peaks olema õigus peatada menetlus juhul, kui kolmanda isiku poolse rahastamise korral

16.

Liikmesriigid peaksid tagama, et selliste asjade puhul, kus kollektiivhagi esitamist rahastab kolmas isik, on kolmandal isikul keelatud:

17.

Liikmesriigid peaksid tagama, et mitmest liikmesriigist pärit füüsilisi või juriidilisi isikuid puudutavate vaidluste korral ei takistaks ühtse kollektiivhagi esitamist ühele kohtule siseriiklikud normid, mis reguleerivad hagi menetlusse võtmise aluseid või välisriigist pärit hagejate rühma või muust õigussüsteemist pärit esindusorganisatsiooni poolt hagi esitamist.

18.

Igal esindusorganisatsioonil, kellele liikmesriik on eelnevalt ametlikult andnud esindushagi esitamise õiguse, peaks olema õigus pöörduda liikmesriigis selle kohtu poole, kelle alluvusse asjaomane massikahju asi kuulub.

19.

Kohtud ja pädevad avalikud asutused peaksid menetlema taotlusi keelava ettekirjutuse saamiseks liidu õigusest tulenevate õiguste rikkumise lõpetamise või keelamise kohta võimalikult kiiresti, vajaduse korral kiirmenetluses, et hoida ära kahju või täiendava kahju tekitamine sellise rikkumisega.

20.

Liikmesriigid peaksid kehtestama asjakohased sanktsioonid, et menetluse kaotanud kostja täidaks ettekirjutust, sealhulgas kindlaksmääratud summa maksmise iga täitmisega viivitatud päeva eest või muu siseriiklikes õigusaktides ette nähtud summa maksmise.

21.

Hagejate rühm peaks olema moodustatud väidetavalt kahju kannatanud füüsiliste või juriidiliste isikute sõnaselge nõusoleku teel (osalemisvõimaluse põhimõte). Õigusakti või kohtumäärusega sellest põhimõttest tehtud erandeid tuleks tõrgeteta õigusemõistmise huvides nõuetekohaselt põhjendada.

22.

Hagejate rühma liikmel peaks olema õigus hagejate rühmast enne lõpliku kohtuotsuse tegemist või asja muul kehtival viisil lahendamist mis tahes hetkel lahkuda samadel tingimustel, mis kehtivad isikute poolt individuaalselt esitatud hagi tagasivõtmisel, ilma et ta kaotaks võimaluse oma nõuet muul viisil esitada, kui see ei ole vastuolus tõrgeteta õigusemõistmise tagamisega.

23.

Füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes väidavad, et on kannatanud sama massikahju, peaks olema õigus liituda hagejate rühmaga mis tahes hetkel enne lõpliku kohtuotsuse tegemist või asja muul kehtival viisil lahendamist, kui see ei kahjusta tõrgeteta õigusemõistmist.

24.

Kostjat tuleks teavitada hagejate rühma koosseisust ja muudatustest selles.

25.

Liikmesriigid peaksid tagama, et massikahju käsitleva vaidluse pooli kutsutaks üles lahendama vaidlust kahju hüvitamise üle konsensuse teel või kohtuväliselt nii kohtueelses etapis kui ka tsiviilkohtumenetluse ajal, võttes arvesse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ (vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) (8) nõudeid.

26.

Liikmesriigid peaksid tagama, et kohtulike kollektiivse õiguskaitse mehhanismidega kaasneksid asjakohased kollektiivsete vaidluste kohtuvälise lahendamise võimalused, mida pooled saaksid kasutada enne kohtumenetlust ja selle vältel. Nende võimaluste kasutamine peaks sõltuma asjas osalevate poolte nõusolekust.

27.

Nõude suhtes kohaldatava aegumistähtaja kulgemine tuleks peatada alates hetkest, kui pooled lepivad kokku, et üritavad vaidlust kohtuväliselt lahendada, vähemalt kuni hetkeni, mil üks pooltest või mõlemad pooled sõnaselgelt loobuvad vaidluse kohtuvälisest lahendamisest.

28.

Kollektiivses vaidluses sõlmitud kokkuleppe seaduslikkust peaks kontrollima kohus, võttes arvesse vajadust kaitsta kõikide poolte huve ja õiguseid.

29.

Liikmesriigid peaksid tagama, et juristide tasud ja nende arvutamise meetod ei tekitaks stiimulit sellise kohtumenetluse algatamiseks, mis on tarbetu kõikide poolte huvides.

30.

Liikmesriigid ei tohiks sellise stiimuli vältimiseks lubada vaidluse tulemusest sõltuvat tasustamist. Liikmesriigid, kes erandkorras lubavad vaidluse tulemusest sõltuvat tasustamist, peaksid siseriiklikus õiguses sätestama sellise tasustamise erisused kollektiivhagide puhul, võttes eelkõige arvesse hagejate rühma liikmete õigust neile tekitatud kahju täielikule hüvitamisele.

31.

Massikahju kannatanud füüsilisele või juriidilisele isikule määratud hüvitis ei tohiks ületada hüvitist, mis oleks määratud, kui nõue oleks esitatud individuaalse hagina. Eelkõige peaksid olema keelatud karistuslikud kahjuhüvitised, mis viivad hageja poolt kantud kahju ülemäärase hüvitamiseni.

32.

Liikmesriigid peaksid tagama, et lisaks üldpõhimõtetele kollektiivhagide esitamise rahastamise kohta kolmandate isikute poolt oleks keelatud rahastaja tasu või talle makstava intressi suuruse määramine kokkuleppega saavutatud summa või kohtu määratud hüvitise suuruse alusel, välja arvatud juhul, kui tasu määramist reguleerib poolte huvide kaitsmiseks riigiasutus.

33.

Liikmesriigid peaksid tagama, et valdkondades, kus riigiasutusel on pädevus võtta vastu otsus, millega tuvastatakse, kas liidu õiguse rikkumine on aset leidnud, peaksid kollektiivhagid saama üldjuhul käigu alles siis, kui riigiasutus on oma eelnevalt algatatud menetluse lõpetanud. Kui riigiasutuse menetlus algas pärast kollektiivhagi kohtusse esitamist, peaks kohus vältima sellise otsuse tegemist, mis oleks vastuolus riigiasutuse kavandatava otsusega. Selleks peaks kohus peatama kollektiivhagi menetlemise, kuni riigiasutuse menetlus on lõpetatud.

34.

Liikmesriigid peaksid tagama, et kollektiivsete järelhagide puhul ei kaota isikud, kes on väidetavalt kahju kannatanud, võimalust taotleda kahju hüvitamist selle tõttu, et aegumistähtaeg lõpeb enne seda, kui riigiasutus on teinud menetluses lõpliku otsuse.

35.

Liikmesriigid peaksid looma kollektiivhagide riikliku registri.

36.

Iga huvitatud isik peaks saama riikliku registriga tutvuda tasuta elektrooniliste või muude vahendite abil. Registreid avaldavad veebisaidid peaksid pakkuma võimalust tutvuda põhjaliku ja objektiivse teabega kahju hüvitamise taotlemise võimaluste kohta, sealhulgas kohtuväliste võimaluste kohta.

37.

Liikmesriigid peaksid komisjoni abiga püüdma tagada registritesse kogutud teabe ühtsuse ja registrite koostalitlusvõime.

38.

Liikmesriigid peaksid rakendama käesolevas soovituses esitatud põhimõtted riikliku kollektiivse õiguskaitse süsteemi kohta hiljemalt 26. juuliks 2015.

39.

Liikmesriigid peaksid koguma usaldusväärset aastapõhist statistikat kohtuväliste ja kohtulike kollektiivse õiguskaitse menetluste kohta ja teavet asja poolte, eseme ja tulemuste kohta.

40.

Liikmesriigid peaksid esitama eelmise punkti kohaselt kogutud teabe komisjonile korra aastas ja esimest korda hiljemalt 26. juuliks 2016.

41.

Komisjon peaks hindama käesoleva soovituse rakendamist praktiliste kogemuste põhjal hiljemalt 26. juulil 2017. Sellega seoses hindab komisjon eelkõige soovituse rakendamist ja selle mõju õiguskaitse kättesaadavusele, hüvitise saamise õigusele, pahatahtlike kohtuasjade ärahoidmisele ja ühtse turu toimimisele, VKEdele, Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõimele ja tarbijate usaldusele. Komisjon peaks hindama ka vajadust teha ettepanekuid täiendavate meetmete võtmiseks, et konsolideerida ja tugevdada soovituses võetud valdkonnaülest lähenemist.

42.

Käesolev soovitus tuleks avaldada Euroopa Liidu Teatajas.