1.

jõupingutused tuumarelva leviku tõkestamise lepingu terviklikkuse säilitamiseks ja selle rakendamise tugevdamiseks;

2.

tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tunnustamine ainulaadse ja asendamatu mitmepoolse kokkuleppena rahvusvahelise rahu, julgeoleku ja stabiilsuse säilitamiseks ja tugevdamiseks, kuna see kehtestab õigusliku raamistiku tuumarelvade suurenenud leviku tõkestamiseks ja sellise kontrollimehhanismi edasiarendamiseks, mis tagab, et tuumarelvavabad riigid kasutavad tuumaenergiat üksnes rahuotstarbel, ning kuna see kujutab endast tuumadesarmeerimise saavutamise põhialust vastavalt tuumarelva leviku tõkestamise lepingu artiklile VI;

3.

tuumarelva leviku tõkestamise lepingu ülemaailmse kohaldamise suunas töötamine;

4.

rõhutamine, et on absoluutselt vajalik tagada, et kõik osalisriigid järgivad tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kõiki sätteid;

5.

tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga mitteühinenud riikide üleskutsumine võtma tuumarelva tõkestamise ja desarmeerimise kohustust ning kõnealuste riikide üleskutsumine ühinema tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga tuumarelvavabade riikidena;

6.

tunnistamine, et pärast lepingu läbivaatamise 2000. aasta konverentsi lõppu on tuumarelvastumise alal toimunud tõsised sündmused;

7.

ÜRO julgeolekunõukogu kui lõpliku arbiitri rolli tugevdamise vajaduse rõhutamine, et ÜRO julgeolekunõukogu saaks võtta asjakohased meetmed, kui ei järgita tuumarelva leviku tõkestamise lepingust tulenevaid kohustusi, vastavalt Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) põhikirjale, kaasa arvatud kaitsemeetmete kohaldamine;

8.

tähelepanu juhtimine tuumarelva leviku tõkestamise lepingust taganemise võimalikele tagajärgedele rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule. Nimetatud lepingust taganemist mittesoodustavate meetmete võtmise soovitamine.

9.

taotlemine, et lõpetataks tuumaenergiaalane koostöö nende riikidega, kelle puhul IAEA ei suuda anda piisavat tagatist, et kõnealuse riigi tuumaprogrammi kasutatakse üksnes rahuotstarbelistel eesmärkidel, niikauaks, kui agentuur suudab vastava tagatise anda;

10.

Lähis-Ida riikide üleskutsumine kujundama Lähis-Idast tuumarelva- ja teiste massihävitusrelvade ning nende kandevahendite vaba tsooni vastavalt lepingu 1995. aasta läbivaatamise ja pikendamise konverentsi resolutsioonile Lähis-Ida kohta;

11.

tuumaleviku tõkestamise režiimi Vahemere piirkonnas rakendamise käsitlemine esmatähtsana, kuna julgeolek Euroopas on seotud julgeolekuga selles piirkonnas;

12.

tuumarelvavabade tsoonide olulisuse tunnustamine rahu ja julgeoleku jaoks kõnealuse regiooni riikide vahel vabatahtlikult sõlmitud lepingute alusel;

13.

selle rõhutamine, et on vajalik teha kõik võimalik, hoidmaks ära tuumaterrorismi ohtu, mis seondub terroristide võimaliku ligipääsuga tuumarelvadele või tuumamaterjalile, mida võidaks kasutada radioaktiivse aine laialipaiskamise seadmete tootmiseks, ning sellega seonduvalt vajaduse rõhutamine järgida julgeolekunõukogu resolutsioonist 1540 (2004) tulenevaid kohustusi. Kõrge radioaktiivsusastmega kinniste kiirgusallikate julgeoleku tugevdamine. G8 ja IAEA tegevuse toetamine selles osas;

14.

tõdemine, et pidades silmas tuumarelvastumise ja terrorismi kasvanud ohtu, tuleks leviku julgeolekualgatus, ülemaailmse ohu vähendamise algatus ja G8 ülemaailmne koostööalgatus heaks kiita;

15.

üldiste kaitsemeetmete lepingute ja lisaprotokollide ülemaailmsele kohaldamisele üleskutsumine;

16.

tunnistamine, et üldiste kaitsemeetmete lepingutel ja lisaprotokollidel on hoiatav mõju tuumarelvade levikule ja nad on tänapäevase kontrollimise standardiks, ning töö jätkamine tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohustuste mis tahes rikkumiste avastamise suurendamise nimel;

17.

IAEA kuberneride nõukogu tunnustuse palumine selle kohta, et üldiste kaitsemeetmete lepingu ja lisaprotokolli sõlmimine on tänapäevase kontrollimise standardiks;

18.

selle rõhutamine, et IAEA omab asendamatut rolli kontrollimisel, kas riigid järgivad oma kohustusi tuumarelvade leviku tõkestamise valdkonnas ning nõudmise korral riikide abistamisel tuumamaterjalide ja -rajatiste julgeoleku suurendamisel, ning riikide üleskutsumine toetama agentuuri;

19.

asjakohaste ja tõhusate ekspordikontrollide tähtsuse tunnustamine järgides julgeolekunõukogu resolutsiooni 1540 (2004) ja vastavalt tuumarelva leviku tõkestamiselepingu artikli III lõikele 2;

20.

tõhusate ekspordi, transiidi, ümberlaadimise ja reekspordi kontrollide rakendamine siseriiklikul tasandil, sealhulgas asjakohaste õigus- ja haldusnormide rakendamine sel eesmärgil;

21.

kooskõlas julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1540 (2004) tõhusate kriminaalsanktsioonide jõustamine, et ära hoida ebaseaduslikku eksporti, transiiti, vahendamist, kauplemist ja nendega seotud rahastamist;

22.

Zanggeri komitee ja tuumatarneriikide gruppi (NSG) innustamine jagada oma kogemusi ekspordi kontrolli vallas, et võimalda kõigil riikidel tugineda Zanggeri komitee korrale ja NSG suunistele;

23.

tuletada meelde vajadust tugevdada NSG suuniste tugevdamist lähiajal, et neid kohandada tuumarelva leviku tõkestamise uute väljakutsetega;

24.

tuumamaterjalide füüsilise kaitse konventsooniga ühinenud riikide üleskutsumine töötama muudetud konventsiooni kiire sõlmimise nimel;

25.

tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osalisriikide õiguse omada tuumaenergiat rahuotstarbelistel eesmärkidel tunnustamine, vastavalt nimetatud lepingu artiklile IV ja võttes nõuetekohaselt arvesse selle artikleid I, II ja III;

26.

tuumaohutuse, jäätmete ohutu käitlemise ja kiirguskaitse suurendamiseks tehtava koostöö jätkamise tähtsuse rõhutamine ning nende riikide, kes seda veel teinud ei ole, üleskutsumine ühinema esimesel võimalusel kõikide asjakohaste konventsioonidega ning rakendama täielikult kõiki nendest tulenevaid kohustusi;

27.

märkimine, et tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osalisriigid võivad vastavalt selle lepingu artiklile IV kasutada tuumaenergiat rahuotstarbelisel, muuhulgas elektri, tööstuse, tervise ja põllumajanduse valdkondades;

28.

selliste tagatiste väljatöötamise innustamine, mis tagavad asjakohastel tingimustel juurdepääsu tuumakütusega seonduvatele teenustele või kütusele endale;

29.

riikidevahelisi tuumakütusetsüklile lähenemise viise käsitleva IAEA ekspertide grupi aruande arvesse võtmine ja selle läbitöötamise kiire alustamise IAEA poolt;

30.

pärast külma sõja lõppu toimunud tuumarelvade vähendamise tunnustamine, tuumarelvastuse üldise vähendamise vajaduse rõhutamine tuumarelva leviku tõkestamise lepingu artikli VI alusel süstemaatilise ja järkjärgulise tuumadesarmeerimise saavutamiseks ning sellega seoses Moskva lepingu ratifitseerimise tervitamine 2003. aastal Vene Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide poolt, rõhutades samal ajal vajadust nende relvastust veelgi rohkem vähendada;

31.

Venemaa ja USA presidendi 1991.–1992. aastal tehtud deklaratsioonide (nende mittestrateegiliste tuumarelvavarude ühepoolse vähendamiste kohta) rakendamisvajaduse rõhutamine ning kõikide riikide, kelle valduses on mittestrateegilisi tuumarelvi, üleskutsumine lülitama need vähendamise ja kõrvaldamise eesmärgil üldisesse relvakontrolli- ja desarmeerimisprotsessi;

32.

pöördumatuse põhimõtte kohaldamise tunnustamine, et juhtida kõiki meetmeid tuumadesarmeerimise ja -relvade kontrolli valdkonnas panusena rahvusvahelise rahu, julgeoleku ja stabiilsuse säilitamisse ja võttes arvesse nimetatud tingimusi;

33.

tuumarelvade hävitamise ja kõrvaldamise programmide ja lõhustuva materjali kõrvaldamise, nagu see on määratletud G8 maailmapartnerluse alusel, tähtsuse tunnustamine tuumadesarmeerimise seisukohalt;

34.

jõupingutuste jätkamine, et tagada läbipaistvus, mis on desarmeerimise vallas edasisi edusamme toetav vabatahtlik usaldust suurendav meede;

35.

kuna üldine tuumakatsetuste keelustamise leping on tuumadesarmeerimise ja tuumarelva leviku tõkestamise režiimi oluline osa ning eesmärgiks on selle võimalikult kiire ja tingimusteta jõustumine, siis riikide, eriti II lisas mainituid riikide üleskutsumine nimetatud leping viivitamata ja tingimusteta allakirjutada ja ratifitseerida ning kuni selle jõustumiseni kõikide riikide üleskutsumine moratooriumist kinni pidama ja hoiduma igasugusest tegevusest, mis on vastuolus nimetatud lepingu sätete ja sellest tulenevate kohustustega. Üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu organisatsiooni ettevalmistuskomisjoni töö olulisuse rõhutamine ning selle lepingu ratifitseerinud riikide eriesindaja, kelle ülesandeks on edendada nimetatud lepinguga liitumist kogu maailmas, töö aktiivne toetamine;

36.

desarmeerimiskonverentsi taas üleskutsumine võimalikult kiiresti ja eeltingimusteta sõlmima mittediskrimineeriv ja ülemaailmselt kohaldatav leping, millega keelustatakse lõhustuva materjali tootmine tuumarelvade või muude tuumalõhkeseadmete jaoks, ning pidades silmas selles sisalduvat erikoordinaatori aruannet ja tema volitusi ning kuni selle lepingu jõustumiseni, kõikide riikide üleskutsumine kuulutama ja säilitama moratoorium lõhustuva materjali tootmise suhtes tuumarelvade või muude tuumalõhkeseadmete jaoks. EL tervitab nende viie tuumarelvariigi tegevust, kes on asjakohase moratooriumi kuulutanud;

37.

kõikide asjaomaste riikide üleskutsumine võtma asjakohased praktilised meetmed, et vähendada tahtmatu tuumasõja ohtu;

38.

tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osalisteks olevate tuumavabade riikide julgeolekutagatiste küsimuse lahendamise jätkamine;

39.

tuumariikide üleskutsumine veel kord kinnitama ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonis 984 (1995) märgitud olemasolevaid julgeolekutagatisi ning allkirjastama ja ratifitseerima asjaomased protokollid tuumarelvavabade tsoonide kohta, mis koostati pärast nõutud konsultatsioone, tunnustades, et neile tsoonidele on kättesaadavad lepingu kohased julgeolekutagatised;

40.

üldise desarmeerimise vajaduse rõhutamine;

41.

bioloogiliste ja toksiinrelvade konventsiooni ning keemiarelvade konventsiooni ülemaailmse kohaldamise ja rakendamise ning konventsionaalse relvastuse kontrollile kaasa aitavate konventsioonide, meetmete ja algatuste tähtsuse rõhutamine;

42.

ballistiliste kanderakettide leviku tõkestamist käsitleva Haagi tegevusjuhendi ülemaailmsele kohaldamisele ja tõhusale rakendamisele üleskutsumine;

43.

regionaalse ebastabiilsuse ja ebakindluse probleemide ning konfliktsituatsioonide, mis on tihti relvastusprogrammide ajendiks, lahendamise suunas töötamine.