—

nõustuvad, et otsust anda Gruusiale täiendavat makromajanduslikku finantsabi tuleks näha laiemas kontekstis, milleks on vajadus kujundada välja raamistik, mille abil tagada kolmandatele riikidele makromajandusliku finantsabi andmise otsuste usaldusväärsus ja tõhusus;

—

nõustuvad, et makromajandusliku finantsabi andmist käsitlevate tulevaste otsuste vastuvõtmine peaks põhinema alltoodud põhjendustel ja põhimõtetel, mis on juhiseks liidu makromajandusliku finantsabi andmisel abikõlblikele kolmandatele riikidele ja territooriumidele, ilma et seejuures piirataks seadusandlikku algatusõigust ja neid põhjendusi ja põhimõtteid kajastava tulevase õigusakti võimalikku juriidilist vormi;

—

kohustuvad võtma neid põhjendusi ja põhimõtteid liidu makromajandusliku finantsabi andmist käsitlevate tulevaste üksikotsuste puhul täielikult arvesse.

(1)

Euroopa Liit annab kolmandatele riikidele olulisel määral majanduslikku, finants- ja tehnilist abi. Liidu makromajanduslik finantsabi („makromajanduslik finantsabi”) on osutunud sellist abi saavate riikide ja territooriumide jaoks („abisaajad”) tõhusaks majandusliku stabiilsuse saavutamise ja struktuurireformide toetamise vahendiks. Kooskõlas oma üldise poliitikaga kandidaatriikide, potentsiaalsete kandidaatriikide ja naabruspoliitikaga hõlmatud riikide suhtes peaks Euroopa Liidul olema võimalik anda neile riikidele makromajanduslikku finantsabi eesmärgiga luua ühine stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu piirkond.

(2)

Makromajandusliku finantsabi andmine peaks põhinema Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühekordsetel riigipõhistel otsustel. Käesolevate põhimõtete eesmärk on tõhustada ja parandada selliste otsuste tegemist ja rakendamist, tugevdada makromajandusliku finantsabi andmise poliitiliste eeltingimuste täitmist abisaajariikides ning suurendada kõnealuse abi läbipaistvust ja demokraatlikku järelevalvet.

(3)

Euroopa Parlament nõudis oma 3. juuni 2003. aasta resolutsioonis kolmandatele riikidele antava makromajandusliku finantsabi rakendamise kohta makromajandusliku finantsabi raammääruse kehtestamist, et kiirendada otsustamisprotsessi ja luua asjaomase rahastamisvahendi kasutamiseks ametlik ja läbipaistev kord.

(4)

Nõukogu kehtestas oma 8. oktoobri 2002. aasta järeldustes kriteeriumid (nn Genvali kriteeriumid), millest makromajandusliku finantsabi tehingute puhul juhinduda. Neid kriteeriume, muu hulgas asjakohase abi liigi (laen, toetus või nende kombinatsioon) määramise kriteeriume, tuleks aga ajakohastada ja täpsustada.

(5)

Nende põhimõtete alusel peaks liidul olema võimalik anda kiiret makromajanduslikku finantsabi, eelkõige viivitamatut tegutsemist nõudvate asjaolude korral, ning suurendada makromajandusliku finantsabi kasutamisel kohaldatavate kriteeriumide selgust ja läbipaistvust.

(6)

Komisjon peaks tagama makromajandusliku finantsabi kooskõlastatuse välistegevuse eri valdkondade peamiste põhimõtete, eesmärkide ja meetmetega ning liidu muude asjaomaste poliitikavaldkondadega.

(7)

Makromajandusliku finantsabi andmisega tuleks toetada liidu välispoliitikat. Komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus peaksid tegema makromajandusliku finantsabi andmise käigus tihedat koostööd, et kooskõlastada liidu välispoliitikat ja tagada selle järjepidevus.

(8)

Makromajandusliku finantsabiga peaks toetama abisaajate pühendumist liiduga ühistele väärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõtte järgimisele, heale valitsemistavale, inimõiguste austamisele, säästvale arengule ja vaesuse vähendamisele, aga ka avatud, eeskirju järgiva ja õiglase kaubanduse põhimõtetele.

(9)

Makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimuseks peaks olema see, et abikõlblik riik järgib tõhusaid demokraatlikke mehhanisme, nagu parlamentaarne mitmeparteisüsteem ja õigusriigi põhimõte, ning tagab inimõiguste austamise. Komisjon peaks nende eeltingimuste täitmist korrapäraselt jälgima.

(10)

Makromajandusliku finantsabi andmise riigipõhise otsuse konkreetne eesmärk peaks olema muu hulgas abisaajariigi rahanduse juhtimise tõhususe, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamine. Komisjon peaks nende eesmärkide saavutamist korrapäraselt jälgima.

(11)

Makromajandusliku finantsabi eesmärk peaks olema toetada jätkusuutliku välisrahastamise taastamist kolmandates riikides ja territooriumidel, kus on välisvaluuta lisavajadusest tingitult raskusi välisrahastusega. Makromajandusliku finantsabi raames ei tohiks anda korrapärast finantsabi ning selle esmane eesmärk ei tohiks olla abisaajate majandusliku või sotsiaalse arengu toetamine.

(12)

Makromajanduslik finantsabi peaks täiendama Rahvusvahelise Valuutafondi ja muude mitmepoolsete finantseerimisasutuste antavat abi ning koormus peaks liidu ja muude rahastajate vahel jagunema õiglaselt. Makromajandusliku finantsabiga tuleks tagada liidu osalemisest tingitud lisandväärtus.

(13)

Selleks et tagada makromajandusliku finantsabiga seotud liidu finantshuvide tõhus kaitse, peaksid abisaajad võtma asjakohased meetmed kõnealuse abiga seotud pettuste, korruptsiooni ja muude rikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks, samuti tuleks ette näha tingimus, et abi kasutamist kontrollib komisjon ja auditeerib kontrollikoda.

(14)

Vastastikuse mõistmise memorandumite vastuvõtmise kord tuleks valida vastavalt määruses (EL) nr 182/2011 sätestatud kriteeriumidele. Sellega seoses tuleks üldjuhul kasutada nõuandemenetlust, kuid arvestades B-osas sätestatud lävendit ületavate tehingute võimalikku suurt mõju, on asjakohane kasutada nende puhul kontrollimenetlust.

a)

Makromajanduslik finantsabi peaks olema erandlik rahastamisvahend, millega antakse abikõlblikele kolmandatele riikidele ja territooriumidele sidumata ja mittesihtotstarbelist maksebilansi toetust. Selle eesmärk peaks olema taastada nende abikõlblike riikide ja territooriumide jätkusuutlik välisrahastamine, kel on välisrahastusega raskusi. Sellega peaks kaasnema sellise poliitilise programmi rakendamine, mis hõlmaks programmitöö perioodil maksebilansi olukorra parandamiseks võetavaid tugevaid kohandamis- ja struktuurireformimeetmeid, ning asjaomaste lepingute ja programmide tugevam rakendamine liidus.

b)

Makromajandusliku finantsabi andmise tingimuseks peaks olema see, et komisjon teeb koos mitmepoolsete finantseerimisasutustega eelnevalt kindlaks, et riigil on pärast Rahvusvahelise Valuutafondi ja teiste mitmepoolsete institutsioonide poolset vahendite eraldamist endiselt suur ja püsiv vajadus välisrahastuse järele, kuigi asjaomane riik või territoorium on juba rakendanud jõulisi majanduse stabiliseerimis- ja reformikavasid.

c)

Makromajanduslik finantsabi peaks olema põhimõtteliselt lühiajaline ning selle andmine tuleks lõpetada kohe, kui olukord välisrahastuse osas on stabiliseerunud.

—

kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid;

—

Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riigid ja territooriumid;

—

erandkorras ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel muud kolmandad riigid, kellest sõltub kogu piirkonna stabiilsuse tagamine, kes on liidu jaoks strateegiliselt olulised ning kes asuvad geograafiliselt liidu naabruses ja jagavad liidu poliitilisi ja majanduslikke seisukohti.

a)

Makromajanduslikku finantsabi tuleks üldjoontes anda laenuna. Erandkorras võib abi anda ka toetusena või toetuse ja laenu kombinatsioonina. Toetuse asjakohase osa kindlaksmääramisel peaks komisjon oma ettepanekut koostades arvestama võimaliku abisaaja majandusarengut, mille mõõtmisel lähtutakse sissetulekust elaniku kohta ning vaesuse määrast, samuti abisaaja tagasimaksevõimet, mille puhul lähtutakse võla jätkusuutlikkuse analüüsist. Samal ajal tuleks tagada, et koormus jaguneks liidu ja muude rahastajate vahel õiglaselt. Seetõttu peaks komisjon arvesse võtma ka seda, mil määral kohaldavad rahvusvahelised finantseerimisasutused ja muud rahastajad kõnealusele riigile soodustingimusi.

b)

Kui makromajanduslikku finantsabi antakse laenuna, tuleks komisjonile anda volitused laenata vajalikud rahalised vahendid liidu nimel kapitaliturgudelt või finantseerimisasutustelt ning laenata need seejärel edasi abisaajale.

c)

Laenu võtmise ja andmise tehingud tuleks teostada eurodes, kasutades samu väärtuspäevi, ning need tehingud ei tohiks liidu jaoks kaasa tuua laenutähtaegade muutumist ega mis tahes valuuta- või intressiriski.

d)

Abisaaja peaks kandma kõik laenutehingutega seotud liidu kulud.

e)

Abisaaja taotluse korral ja juhul, kui asjaolud võimaldavad laenu intressimäära vähendamist, võib komisjon otsustada esialgse laenu täielikult või osaliselt refinantseerida või vastavad finantstingimused restruktureerida. Refinantseerimine ja restruktureerimine peaksid toimuma kooskõlas punkti 3 alapunktis d sätestatud tingimustega ega tohiks põhjustada laenu keskmise tagasimaksetähtaja pikenemist ega refinantseerimise või restruktureerimise kuupäevaks laekumata põhisumma suurenemist.

a)

Toetusena antava makromajandusliku finantsabi suurus peaks olema kooskõlas mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud eelarveassigneeringutega.

b)

Laenu vormis antav makromajanduslik finantsabi tuleks eraldada vastavalt määrusele välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta. Eraldiste suurus peaks olema kooskõlas mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud eelarveassigneeringutega.

c)

Eelarvepädevad institutsioonid peaksid kinnitama iga-aastased assigneeringud mitmeaastase finantsraamistiku piirides.

a)

Abi suuruse kindlaksmääramisel tuleks lähtuda abikõlbliku riigi või territooriumi välisrahastamise vajadusest ning arvesse tuleks võtta ka riigi või territooriumi suutlikkust finantseerida end omavahenditest, eelkõige tema käsutuses olevatest rahvusvahelistest reservidest. Need rahastamisvajadused peaks kindlaks määrama komisjon koostöös rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, võttes aluseks täielikud kvantitatiivsed hinnangud ja läbipaistvad tõendavad dokumendid. Eelkõige peaks komisjon lähtuma Rahvusvahelise Valuutafondi poolt asjakohase riigi või territooriumi kohta koostatud viimastest maksebilansi prognoosidest ning võtma arvesse mitmepoolsete rahastajate eeldatavat rahalist panust, aga ka abikõlblikus riigis või asjaomasel territooriumil juba kasutatavaid liidu muid välisrahastamisvahendeid.

b)

Komisjoni dokumendid peaksid sisaldama teavet ka välisvaluutareservide prognoositava suuruse kohta ilma makromajandusliku finantsabita – seda tuleks võrrelda piisavaks peetava tasemega ning mõõtmisel tuleks tugineda sellistele asjakohastele näitajatele nagu abisaajariigi reservide ja lühiajalise välisvõla suhe ning reservide ja impordi suhe.

c)

Makromajandusliku finantsabi suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta vajadust tagada koormuse õiglane jagunemine liidu ja muude rahastajate vahel, samuti tuleks arvestada liidu osalemisega saavutatavat lisandväärtust.

d)

Kui abisaaja rahastamisvajadus väheneb makromajandusliku finantsabi väljamaksete perioodil olulisel määral (võrreldes algsete prognoosidega), peaks komisjon vähendama antava abi summat või peatama või tühistama abi andmise, kasutades nõuandemenetlust juhul, kui abi suurus on maksimaalselt 90 miljonit eurot, ning kontrollimenetlust, kui abi suurus ületab 90 miljonit eurot.

a)

Makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimuseks peaks olema see, et abikõlblik riik või -territoorium järgib tulemuslikke demokraatlikke mehhanisme, sh parlamentaarne mitmeparteisüsteem ja õigusriigi põhimõte, ning tagab inimõiguste austamise. Komisjon peaks esitama selle tingimuse täitmise kohta üldsusele kättesaadava hinnangu (1) ning jälgima tingimuse täitmist kogu makromajandusliku finantsabi andmise perioodi jooksul. Selle punkti kohaldamine peaks olema kooskõlas otsusega, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine.

b)

Makromajandusliku finantsabi andmise tingimuseks peaks olema ka mitte-ennetav krediidikokkulepe abikõlbliku riigi või territooriumi ja Rahvusvahelise Valuutafondi vahel, kusjuures see peab vastama järgmistele tingimustele:

c)

Abi väljamaksed peaksid sõltuma Rahvusvahelise Valuutafondi poolt heaks kiidetud poliitilise programmi jätkuvast rahuldavast elluviimisest ning käesoleva punkti alapunktis a osutatud eeltingimuse täitmisest. Samuti peaks abisaaja rakendama teatava ajavahemiku jooksul mitmeid täpselt kindlaks määratud ning struktuurireformidele ja usaldusväärsele avaliku sektori finantsjuhtimisele keskenduvaid majanduspoliitilisi meetmeid, mis lepitakse kokku komisjoni ja abisaaja vahel ning sätestatakse vastastikuse mõistmise memorandumis.

d)

Pidades silmas vajadust kaitsta liidu finantshuve ja parandada abisaajariikide või -territooriumide juhtimist, peaks vastastikuse mõistmise memorandum hõlmama meetmeid, mille eesmärk on riigi rahanduse juhtimissüsteemide tõhususe, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamine.

e)

Poliitikameetmete väljatöötamisel tuleks nõuetekohaselt arvestada ka turgude vastastikusel avamisel tehtavaid edusamme, eeskirjadel põhineva ja õiglase kaubanduse arengut ning liidu välispoliitika muid prioriteete.

f)

Poliitikameetmed peaksid olema kooskõlas liidu ja abisaaja vahel sõlmitud kehtivate partnerlus-, koostöö- või assotsieerimislepingutega ning makromajanduslike kohandamis- ja struktuurireformikavadega, mida abisaaja rakendab Rahvusvahelise Valuutafondi toel.

a)

Makromajanduslikku finantsabi sooviv riik või territoorium esitab selleks komisjonile kirjaliku taotluse. Komisjon kontrollib, kas punktides 1, 2, 4 ja 6 esitatud tingimused on täidetud, ning võib seejärel teha ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus.

b)

Laenuandmise otsuses tuleks täpsustada makromajandusliku finantsabi suurus, laenu keskmine maksimaalne tagasimaksetähtaeg ja osamaksete maksimaalne arv. Kui otsus hõlmab toetust, tuleks täpsustada ka toetuse suurus ning maksimaalne osamaksete arv. Toetuse andmise otsusega peaks kaasnema ka toetuse (või osalise toetuse) andmise põhjendus. Nii laenu kui ka toetuse andmise korral tuleks kindlaks määrata makromajandusliku finantsabi andmise ajavahemik. Reeglina ei ületa see ajavahemik kolme aastat. Kui komisjon teeb ettepaneku võtta vastu uus makromajandusliku finantsabi andmise otsus, peaks ta esitama punkti 12 alapunktis c osutatud teabe.

c)

Makromajandusliku finantsabi andmise otsuse vastuvõtmise järel peaks komisjon leppima abisaajaga vastastikuse mõistmise memorandumis kokku poliitikameetmetes, millele on osutatud punkti 6 alapunktides c, d, e ja f, kasutades nõuandemenetlust juhul, kui abi suurus on maksimaalselt 90 miljonit eurot, ning kontrollimenetlust, kui abi suurus ületab 90 miljonit eurot.

d)

Pärast makromajandusliku finantsabi andmise otsuse vastuvõtmist peaks komisjon leppima abisaajaga kokku abi üksikasjalikud finantstingimused. Need üksikasjalikud finantstingimused sätestatakse toetus- või laenulepingus.

e)

Komisjon peaks teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu konkreetsele riigile antava abiga, sh abi väljamaksetega, seotud arengutest ning esitama nendele institutsioonidele õigeaegselt asjakohased dokumendid.

a)

Komisjon peaks rakendama makromajanduslikku finantsabi vastavalt liidu finantseeskirjadele.

b)

Makromajandusliku finantsabi rakendamisel tuleks kasutada otsest tsentraliseeritud haldamist.

c)

Eelarvelised kulukohustused tuleks võtta käesoleva punktiga kooskõlas tehtud komisjoni otsuste alusel. Kui makromajanduslikku finantsabi antakse mitme eelarveaasta jooksul, võib selle eelarvelised kulukohustused jagada iga-aastasteks osamakseteks.

a)

Makromajandusliku finantsabi väljamaksed tuleks teha abisaaja keskpangale.

b)

Makromajanduslik finantsabi tuleks välja maksta järjestikuste maksetena, mis sõltuvad punkti 6 alapunktis a osutatud eeltingimuse ja punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimuste täitmisest.

c)

Komisjon peaks korrapäraste ajavahemike järel kontrollima, et punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimused on jätkuvalt täidetud.

d)

Kui punkti 6 alapunktis a osutatud eeltingimust ja punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimusi ei täideta, peaks komisjon makromajandusliku finantsabi väljamaksed ajutiselt peatama või tühistama. Sellisel juhul peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule peatamise või tühistamise põhjendused.

a)

Kõigis riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes peaksid sisalduma sätted, millega tagatakse, et abisaajad kontrollivad korrapäraselt liidu eelarvest eraldatud vahendite nõuetekohast kasutamist, võtavad asjakohaseid meetmeid rikkumiste ja pettuste ärahoidmiseks ning vajaduse korral ka õiguslikke meetmeid, et nõuda tagasi kõik riigipõhise otsuse alusel antud ebaseaduslikult omastatud rahalised vahendid.

b)

Riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes tuleks ette näha liidu finantshuvide kaitse vastavalt liidu asjaomastele õigusaktidele, eelkõige seoses pettuste, korruptsioonijuhtude ja muude rikkumistega.

c)

Punkti 6 alapunktis c osutatud vastastikuse mõistmise memorandumiga tuleks komisjonile ja kontrollikojale anda selgesõnaliselt õigus teostada makromajandusliku finantsabi andmise perioodil ja selle järel auditeid, sealhulgas dokumentide auditeid ja kohapealseid auditeid (näiteks tegevuse hindamine). Memorandumis tuleks samuti anda komisjonile või tema esindajatele selgesõnalised volitused kohapealsete kontrollide ja uurimiste läbiviimiseks.

d)

Makromajandusliku finantsabi rakendamise ajal peaks komisjon viima läbi tegevuse hindamisi, et kontrollida abisaaja finantskorra, haldusmenetluste ning sise- ja väliskontrollimehhanismide usaldusväärsust, kui see on abi andmise seisukohast oluline.

e)

Riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes tuleks sätestada, et liidul on õigus nõuda toetuse täielikku tagasimaksmist ja/või laenu ennetähtaegset tasumist, kui on kindlaks tehtud, et abisaaja on makromajandusliku finantsabi haldamise kontekstis olnud seotud mis tahes pettuse või korruptsioonijuhtumiga või mõne muu ebaseadusliku tegevusega, mis kahjustab liidu finantshuve.

a)

Komisjon peaks kontrollima makromajandusliku finantsabi kasutamisel tehtavaid edusamme ning peaks esitama selle kohta iga aasta 30. juuniks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastaaruande.

b)

Aastaaruandes tuleks hinnata abisaajate majanduslikku olukorda ja väljavaateid ning punkti 6 alapunktis c osutatud poliitikameetmete rakendamisel tehtud edusamme.

c)

Samuti tuleks aruandes esitada ajakohastatud teave laenuks ja toetusteks ette nähtud eelarvevahendite kohta, pidades silmas kavandatavaid tegevusi.

a)

Komisjon peaks saatma Euroopa Parlamendile ja nõukogule järelhindamise aruanded, milles hinnatakse makromajandusliku finantsabi viimatiste tehingute tulemusi ja tulemuslikkust, samuti seda, mil määral on need aidanud kaasa abi eesmärkide saavutamisele.

b)

Komisjon peaks korrapäraselt ja vähemalt iga nelja aasta järel hindama makromajandusliku finantsabi andmist ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule selle kohta üksikasjaliku ülevaate. Sellise hindamise eesmärk peaks olema kontrollida, kas makromajandusliku finantsabi eesmärgid on täidetud ning kas makromajandusliku finantsabi tingimused, sh punkti 7 alapunktis c kehtestatud normid, on jätkuvalt täidetud, samuti peaks sellise hindamise eesmärk olema võimaldada komisjonil teha soovitusi tulevaste tehingute täiustamiseks. Ühtlasi peaks komisjon hindama makromajandusliku finantsabi andmisel Euroopa või mitmepoolsete finantseerimisasutustega tehtavat koostööd.