4.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/16

1.

Kindlasti tuleb komisjoni teatist vaadelda Euroopa üldstrateegia “majanduskasvu saavutamine teadmiste abil” raames. Uuendusvõimeliste ühiskondade aluseks on kasvatus, haridus ja teadusuuringud. Lissaboni strateegia raames sõnastatud eesmärke on võimalik saavutada vaid globaalse konkurentsi tingimustes, milles on otsustav tähtsus teadusuuringutel, haridusel ja koolitusel. Sellega antakse kõrgkoolidele keskne roll Lissaboni protsessis.

2.

20 aasta pärast töötab ja elab Euroopas vaid 5 % maailma rahvastikust, Aasias aga 52 %. Antud arvud näitavad kõige selgemini, kui kiire on otsustavate meetmetega Euroopa haridus- ja teadusmaastiku atraktiivsuse suurendamiseks. Kõrgkoolide atraktiivsus on oluline tegur “võitluses parimate peade pärast”, keda Euroopa vajab oma tuleviku kindlustamiseks.

3.

Võimalikult laiahaardelise hariduse kättesaadavus ei ole mitte ainult teadmiste Euroopa tulevikuressurss, vaid samas ka Euroopa riikide ja Euroopa kui terviku sotsiaalse ühtekuuluvuse aluseks. Igal tasandil on keskseteks väljakutseteks haridustõkete kõrvaldamine, elukestvad haridusvõimalused kõigile ja haridussüsteemi kvaliteedi parandamine.

4.

Lissaboni strateegia elavdamise käigus pakkus Euroopa Komisjon aktiivseks tegelemiseks kõnealuste väljakutsetega välja terve meetmepaketi. Euroopa Komisjoni pädevusse kuuluvatest tegevustest moodustab olulise osa 7. teadusuuringute raamprogramm. Kõnealuses raamprogrammis nimetatud potentsiaali integreerimiseks Euroopa uuendusprotsessi on nõutavad reformid haridus- ja kõrgharidussektoris.

5.

Kõnealuses protsessis on Euroopa piirkondade kanda märkimisväärne vastutus ning nende käsutuses on olulised pädevused teadushariduse ja teadusuuringute vallas. Regioonide Komitee tunnustab erilist rolli, mida mängivad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused eelkõige kõigi kodanikega suhtlemise kanalina. Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused võivad kaasa aidata ka võrgustike koostööle, et luua sünergia erinevate sidusrühmade vahel. Euroopa piirkondade areng sõltub suuresti teaduse, teadusuuringute ja uuenduslikkuse potentsiaali ärakasutamisest; seejuures saab kõnealuse potentsiaali suurendamise protsessi Euroopas kujundada vaid koos piirkondadega.

1.1

tervitab komisjoni teatist “Euroopa ajupotentsiaali aktiveerimine: kuidas ülikoolid saaksid anda oma täispanuse Lissaboni strateegia rakendamisse” ning peab seda oluliseks impulsiks vajalikule üleeuroopalisele arutelule kõrghariduse parandamise üle;

1.2

rõhutab taas, kui mitmetahuline on Euroopa kõrg- ja ülikoolimaastik, mis teatises on koondatud mõiste “ülikoolid” alla. Käesolevas arvamuses kasutatakse kõrgkoolide mõistet nimetatud laiemas tähenduses;

1.3

jagab komisjoni seisukohta, et edasine majanduskasv ja sotsiaalne heaolu põhinevad järjest enam teadmismahukal tööstusel ja teenindusel ning järjest suuremal hulgal töökohtadel on vajalik kõrgharidus;

1.4

tunnistab, et Euroopa kõrghariduspoliitikas tuleb läbi viia põhimõtteline muutus, mis peab juhinduma nii kohalike kui piirkondlike kogukondade vajadustest, ent teisalt võimaldama ka ülemaailmselt konkurentsivõimelist teadus- ja õppetööd;

1.5

juhib kõnealuses seoses tähelepanu sellele, et Euroopas on suurepäraseid kõrgkoole, mis pakuvad ka ülemaailmses mõõtkavas väljapaistvaid tulemusi akadeemilise järelkasvu koolitamisel ja teadusuuringuis, ent teisest küljest on siiski ka palju kõrgkoole, mis ei suuda veel oma potentsiaali täielikult rakendada, nagu on mainitud komisjoni teatises;

1.6

tervitab selget viidet subsidiaarsusele, ent rõhutab lisaks sellele piirkondade vastutust, nagu see on sätestatud 2001. aasta valges raamatus Euroopa avaliku halduse kohta ning kajastub Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõus;

1.7

märgib rõhutatult, et ülikooliharidust saab vaadelda mitte ainult majanduslikust vaatenurgast, vaid et see loob ka sotsiaalset ja kultuurilist lisaväärtust, mida ei ole võimalik majanduslikult hinnata, ent mis on siiski arenenud ühiskonna aluseks;

1.8

rõhutab, et teatise aluseks olevaid ambitsioonikaid eesmärke on võimalik saavutada vaid siis, kui üldhariduse ja alushariduse raames on paika pandud põhitingimused. Komitee tunnustab piirkondliku tasandi erilist vastutust kõnealuses valdkonnas;

1.9

on seisukohal, et Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks tuleb ülikoolid ja kõrgkoolid tugevamini kaasata elukestva õppe kontseptsiooni;

1.10

on seisukohal, et paindlikud struktuurid on tõhusaimaks vastuseks kiirelt muutuvatele ühiskondlikele nõudmistele kõrghariduse suhtes. Selliste struktuuride loomine on esmajoones kõrgkoolide ülesanne. Ent piirkondlikud ja riiklikud tasandid vastutavad paindlikkusele eelduste loomise eest õiguslike tõkete kõrvaldamise ja vajalike vahendite eraldamise teel;

1.11

kahetseb, et Euroopa Komisjon ei näinud võimalust koostada komisjoni talituste vahel kooskõlastatud teatis Euroopa kõrghariduspoliitika kõigi aspektide kohta, mis oleks hõlmanud ka teadusuuringute valdkonda. Euroopa teadusruum ja komisjoni ettepanek 7. teadusuuringute raamprogrammi kohta “teadmiste piirkondade” tegevusliiniga on Euroopa kõrgharidussüsteemile olulised lähtekohad, eriti Lissaboni eesmärkide elluviimise osas;

1.12

märgib, et teadusuuringute valdkonna eraldamisega kaob seos nii teadustöö, akadeemilise järelkasvu koolitamise ja teadustööks vajaliku akadeemilise kvalifikatsiooni vahel kui ka ülikoolides teostatava ja ülikoolidevälise uurimistöö vahel.

2.1

jagab komisjoni muret, et piisavalt ei arendata Euroopa riikide haridusvaldkonna ressursse ja näeb komisjoni analüüsis olulisi lähtekohti muutusi vajavate valdkondade jaoks;

2.2

on siiski seisukohal, et teatises kasutatud statistilised andmed moonutavad tegelikku olukorda paljudes Euroopa riikides. Eelkõige kõrgkoolilõpetajate ja kõrgkoolides õppijate madal osakaal ei võta arvesse suurt hulka Euroopa rakenduskõrgkoolide ja kutseharidusasutuste õppureid, kuigi Põhja-Ameerika või Aasia kõrgkoolides pakutakse võrreldavaid õppekavu;

2.3

nõustub kõrgharidussektori dünaamilist arengut takistavate tegurite analüüsiga, eelkõige seoses ilmse tendentsiga kõrgkoolide eraldamiseks majandusest ja ühiskonnast, süsteemi liigseks reguleerimiseks riikliku eelkontrolli kaudu ja Euroopa kõrgharidussektori suhteliseks vaesuseks sõltuvuse tõttu riiklikest vahenditest;

2.4

rõhutab siiski, et Euroopa kõrgharidusasutuste kvaliteet on üldiselt hea ja rida kõrgkoole on juba aastate eest suutnud teostada teatises vajalikuks peetud muutused või siis on teel nende elluviimise poole, seda tihtipeale Lissaboni eesmärkidest teadlikult juhindumata. Tõsiasi, et paljudele kõrgkoolidele on Bologna protsess veel tundmatu mõiste, ei tohi põhjustada negatiivset üldhinnangut Euroopa kõrgkoolidele;

2.5

toetab Bologna protsessi püüdlusi ühise kõrgharidusruumi loomiseks, ent juhib tähelepanu ka riiklike ja piirkondlike lähenemiste paljususele kõrghariduse vallas, mis peavad esile tulema ka ühises kõrgharidusruumis. Regioonide Komitee ei jaga teatises väljendatud kriitikat keelelise mitmekesisuse kohta.

3.1

kordab oma seisukohta, et Bologna protsessi raames 2010. aastaks kavandatud Euroopa kõrgharidusruumi loomine näeb ette konkreetsed asjakohased eesmärgid kõrghariduse arenguks Euroopa Liidus. Need sisaldavad eelkõige võrreldavate kraadide süsteemi kasutuselevõttu, mis toetub kahele põhitsüklile, punktisüsteemile, liikuvusele, kvaliteedi tagamisele ja Euroopa mõõtme edendamisele. Komitee märgib, et veel ei ole astutud piisavalt vajalikke samme kõnealuste eesmärkide saavutamiseks ja selleni jõudmiseks on vaja kõrgkoolide, aga ka piirkondade, liikmesriikide ja liidu tugevdatud jõupingutusi;

3.2

jagab komisjoni seisukohta, et ülikoolid vajavad nõutavate muutuste läbiviimiseks ümbruskonna toetust. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teevad vajalike sammude toetamiseks juba pikka aega tihedat koostööd kõrgkoolide ja teiste kohalike asutustega.

3.3

tervitab nõudmist üldise “pädevuse kultuuri” järele. Seejuures käsitab komitee teaduskondi ja uuenduslike teadlaste võrgustikke oluliste osalejatena pädevuse nõudmise ja edendamise protsessis. Kõikjal tuleb tugevdada ja toetada motivatsiooni pädevuseks õppe- ja teadustöös;

3.4

tunnistab ja pooldab komisjoni analüüsi kõrgkoolide atraktiivsuse suurendamise tegurite kohta. Just inimkapitali alal avaneb märkimisväärseid võimalusi kõrgkoolide Euroopa orientatsiooni suurendamiseks;

3.5

tervitab senisest kõrgemaid eesmärke programmi ERASMUS osas, kuhu on kavas kaasata kuni kolm miljonit üliõpilast;

3.6

toetab komisjoni seisukohta, et eriti tähtis on partnerlus kõrgkoolide ja tööstuse vahel, ent peab ka teisi majandus-, haldus-, kultuuri- ja ühiskondlike organisatsioonide valdkondi asjakohasteks partneriteks. Eelkõige teaduse aspekti tähtsusest regionaalarengule on keskendumine partnerlusele tööstusega liiga kitsas;

3.7

on mures, et kõrgkoolid pole veel vajalikus ulatuses omaks võtnud kõrgkoolide avatust uutele õppijate rühmadele, suunitlust elukestvale õppele ning juurdepääsu laiendamist akadeemilisele haridusele kui tulevaste aastakümnete demograafiliste ja struktuursete väljakutsetega toimetuleku eeldust. Seepärast tervitab komitee komisjoni püüet nihutada kõnealune küsimus üleeuroopalise arutelu käigus tähelepanu keskmesse ja kinnitab siinjuures oma toetust sellele;

3.8

juhib tähelepanu sellele, et konkurents ja kvaliteedi tõstmine kõrgkoolides ei tohi viia Euroopa piirkondade üksteisest eemaldumiseni teaduslike saavutuste osas: Euroopa üks keskseid tunnuseid on lai haridusbaas, mis tuleb säilitada. Igas Euroopa piirkonnas peab olema Euroopa kvaliteedistandarditele vastavaid kõrgharidusasutusi;

3.9

toonitab, et komisjoni nõudmine kõrgkoolide suuremaks ja paremaks rahaliseks toetamiseks on küll mõistetav, ent ei peegelda adekvaatselt paljude Euroopa piirkondade tegelikkust: haridus ja koolitus on tihti seatud eelarveprioriteetideks;

3.10

toonitab, et Regioonide Komitees esindatud piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused on valmis arutama koos kõrgkoolidega õppeasutuste kaasajastamisstrateegiaid ja võimalusel neid ellu rakendama. Siia juurde kuulub mitmeaastaste lepingute kasutuselevõtmine, uuendusliku juhtimise toetamine kõrgkoolides ja kõrgkoolide veelgi suurem avatus partnerlusteks tööstusega.

4.1

soovitab kokkuvõtvalt kirjeldada haridus-, kõrgharidus- ja teadusuuringute valdkonna prioriteete, et nihutada tähelepanu keskmesse nende omavahelised seosed ja vastastikune sõltuvus ning sellest tulenevad võimalused Lissaboni strateegia ellurakendamiseks;

4.2

rõhutab, et struktuurimuutuste toimumise eelduseks kõrgkoolides on üldine ja üleeuroopaline kraadide tunnustamine. Bologna protsess on suunatud kõrgkooliõpingute kvantitatiivsele võrreldavusele ja kujutab endast olulist alust selliseks tunnustamiseks. Selleks et võimaldada kõigile piirkondadele võrdne ja edulootusega juurdepääs Euroopa kõrgharidusruumile, tundub vajalik tugineda nimetatud meetmetele ja algatada Euroopa tasandil arutelu kvalitatiivsete standardite üle;

4.3

juhib tähelepanu sellele, et teadlaste liikuvuse alal on Marie Curie programm tõestanud oma väärtust osana Euroopa teadusuuringute raamprogrammist. Vahendite killustamine lisameetmetega Euroopa tasandil, nagu on välja pakutud teatises, ei ole mõistlik. Regioonide Komitee julgustab komisjoni tugevdama Marie Curie programmi teadlaste liikuvuse soodustamiseks ja tegutsema teadlaste liikuvuse raamtingimuste — nagu need on sätestatud Euroopa teadlaste hartas — parandamise huvides;

4.4

rõhutab, et õppemaksu üle saab arutleda vaid riiklikus või piirkondlikus kontekstis;

4.5

lükkab tagasi komisjoni väljapakutud astmelised maksu- ja toetussüsteemid kõrgkoolide õppurite otsuste suunamiseks. Üksikisikute vaba valikut haridusotsuste tegemisel ei tohi piirata riiklike juhtimispüüetega;

4.6

toetab komisjoni seisukohta, et kõrgkoolide kaasajastamiseks tuleks kasutada kõiki Euroopa Liidu rahastamisallikaid, kuid nõuab, et komisjon looks vastava aluse struktuurifondide määrustes, et tugevdada teadusvaldkonna positsiooni võitluses riiklike vahendite pärast ja rõhutada kõrgkoolide arendamise tähtsust;

4.7

rõhutab vajadust anda kõrgkoolidele riikliku ja piirkondliku vastutusala üldpädevuse raames võimalikult suur vabadus õppe- ja teadustöö korraldamisel. Vabaduse ja vastutuse suhe tuleks määratleda mitmeaastaste strateegiliste raamkokkulepetena, mis võimaldavad läbipaistvat ja tõhusat järelkontrolli eesmärkide saavutamise üle. Seejuures toonitab Regioonide Komitee piirkondade vastutust kõrgharidussüsteemi arengu eest ja kõrgkoolide tähtsust piirkondlikule arengule.

4.8

soovitab komisjonil võtta sobivaid meetmeid, et nähtavalt tunnustada piirkondi, valdu ja linnu kõrgkoolide ja teadusasutuste piirkondlikul tasandil kaasamise parandamisel, teaduse, majanduse ja haldusasutuste laiendatud võrgustike loomisele kaasa aitamisel ning teadusasutuste mõju suurendamisel ühiskonnas. Seda võiks korraldada võistluse kujul.