6.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 117/46

A.

arvestades, et maapiirkonna mõiste on määratlenud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, kelle määratlus hõlmab näitajaid nagu väiksem asustustihedus ning teenustele juurdepääsu puudumine, ning arvestades, et seda määratlust kasutab komisjon nende piirkondade arengueesmärkide määramiseks ja kavandamiseks;

B.

arvestades, et maapiirkonnad erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt, ning arvestades, et kuigi mõnes piirkonnas ja liikmesriigis on maapiirkondades toimunud demograafiline ja majanduslik kasv, lahkuvad paljude kõnealuste piirkondade elanikud linnapiirkondadesse või püüavad ümber õppida, mis tekitab maapiirkondadele tohutuid probleeme;

C.

arvestades, et maapiirkonnad hõlmavad ELi territooriumist kuni 80 %;

D.

arvestades, et selliste piirkondade vajadused, millest olulise osa moodustab maapiirkond ja millel on neid ümbritsevate linnapiirkondadega sarnane majandusstruktuur, erinevad selliste piirkondade vajadustest, mis oma olemuselt on enamjaolt maapiirkonnad, äärealad või eraldatud alad;

E.

arvestades, et liidu üks eesmärk on majandusliku ja sotsiaalse arengu ning tööhõive kõrge taseme edendamine ning tasakaalustatud ning jätkusuutliku arengu saavutamine;

F.

arvestades, et ELi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust võib suurendada majanduse arengu, töövõimaluste edendamise kaudu maa- ja linnapiirkondades ning võrdse juurdepääsu tagamisega avalikele teenustele;

G.

arvestades, et 2007.–2013. aasta struktuuripoliitika reformi raames muudeti fondide struktuuri ning nende kaudu antavate toetuste jagamise põhimõtteid ning loodi uus Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond, mis on seotud ühise põllumajanduspoliitikaga ning on lahutatud ühtekuuluvuspoliitikast;

H.

arvestades, et LEADERi programmid on varem juba näidanud, kuidas maaelu arengut saab regionaalpoliitika vahenditega edukalt edendada;

I.

arvestades, et Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi edukaks toimimiseks on vaja tagada Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ja struktuurifondidest kaasrahastatavate meetmete vastastikune täiendavus, ja seega tuleb asjakohaselt kooskõlastada erinevatest fondidest, sealhulgas Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist ja Euroopa Sotsiaalfondist eraldatavat abi ning tagada fondide vastastikune täiendavus;

J.

arvestades, et Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi loomine, maaelu arengu rahastamisvahendite lahutamine ühtekuuluvuspoliitika kohaldamisalast ja laiem regionaalarengu perspektiiv ei tohi tekitada ohtu, et mõnda eesmärki (näiteks keskkonnakaitse, transport ja haridus) kas rahastatakse kahekordselt või ei rahastata üldse;

K.

arvestades, et vahendite alaline ümberpaigutamine Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) vahel põhjustab ebakindlust planeerimisel nii põllumajandustootjate kui maaelu arenguprojektide edendajate jaoks;

L.

arvestades, et eelarvepiirangute tõttu on olemas oht, et Euroopa Regionaalarengu Fondi raames eraldatavaid vahendeid kasutatakse suures osas majandusliku konkurentsivõime tõstmiseks tähtsamates linnakeskustes või kõige kiiremini arenevates piirkondades ning Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi vahendeid kasutatakse peamiselt põllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks, mis on endiselt maapiirkondade arengu mootor, ja suunatakse ka maapiirkondade mittepõllumajandusliku tegevuse ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) arengu toetamiseks, mistõttu on vajalik tihedam kooskõlastamine, et tagada kõigi valdkondade kaetus;

M.

arvestades, et VKEdel ja eriti mikroettevõtetel ning käsitööettevõtjatel on peamine roll maapiirkondades sotsiaalse ja majandusliku tegevuse säilitamisel ning nende stabiilsuse tagamisel;

N.

arvestades, et maaelu arengu poliitika eesmärgid ei peaks olema vastuolus Lissaboni strateegia eesmärkidega, eeldusel, et maaelu areng põhineb suhtelise konkurentsivõime mehhanismi rakendamisel (parem kulutasuvus), eelkõige kohaliku toidu töötlemisel ning seoses VKEde ning infrastruktuuri ja teenuste, nagu turismi, hariduse ja keskkonnakaitse arendamisega;

O.

arvestades, et tuleks tunnustada põllumajanduspoliitika ja maaelu arengupoliitika vahelist loomulikku seost ning nende vastastikust täiendavust,

1.

on seisukohal, et tavapärased kriteeriumid, mida kasutatakse maapiirkondade eristamiseks linnapiirkondadest (madalam rahvastikutihedus ja linnastumise tase), ei pruugi alati anda olukorrast täielikku ülevaadet; on seetõttu seisukohal, et tuleks uurida võimalust täiendavate kriteeriumide lisamiseks ning kutsub komisjoni üles analüüsima kõnealust valdkonda ja esitama selle kohta konkreetseid ettepanekuid;

2.

on veendunud, et kuna Euroopa Liidu maapiirkondade vahel, mis esindavad ligikaudu kuni 80 % selle territooriumist, on liikmesriigiti märkimisväärseid erinevusi, tuleb nende piirkondade jätkusuutliku arengu soodustamiseks võtta vastu ja rakendada kohandatud ja integreeritud lähenemisviisi, mis on suunatud praeguse ebavõrdsuse kaotamisele ja millega edendatakse majanduse dünaamilisust linna- ja maapiirkondades; rõhutab vajadust jaotada vastavatele meetmetele piisavalt vahendeid;

3.

tuletab sellega seoses meelde, et kõigil ühenduse kui terviku piirkondadel, sealhulgas maa- ja äärepiirkondadel, peavad põhimõtteliselt olema samad arenemisvõimalused, et vältida kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade suuremat piirkondlikku tõrjutust;

4.

rõhutab, et seoses raskustega avalike teenuste kättesaadavuses, töökohtade puuduse ja vanusepüramiidiga on arenguvõimalused, eriti noorte ja naiste arenguvõimalused paljudes maapiirkondades piiratud;

5.

märgib, et mõnedes piirkondades puuduvad alternatiivid teatavatele põllumajandustootmise vormidele, mida tuleb paljudel juhtudel keskkonna- ja regionaalpoliitilistel põhjusel iga hinna eest säilitada, eeskätt kaugetes ja kõrgustikel asuvates kõrbestumise all kannatavates põllumajanduspiirkondades;

6.

tuletab meelde, et Göteborgis 15. ja 16. juunil 2001. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul laiendati Lissaboni eesmärke jätkusuutlikkusele ja ühtekuuluvusele ning maaelu arengu poliitika on eelkõige suunatud säästvale põllumajandusele, mittepõllumajanduslike tegevuste säilitamisele maal, kohaliku arengupotentsiaali väärtustamisele, keskkonnakaitsele, tasakaalustatud regionaalplaneerimisele ja VKEde arendamisele;

7.

on veendunud, et maaelu arengu poliitika edukaks rakendamiseks, pidades silmas maapiirkondade pikaajalist jätkusuutlikku arengut, on vaja arvestada iga piirkonna loodusressursside ja iseärasustega, sealhulgas maapiirkondade kultuuripärandi kaitse, edendamine ja haldamine, ning arendada sidemeid ja koostoimet linnapiirkondadega;

8.

rõhutab ühtlasi, et oluline on hinnata alternatiivse majandustegevuse valdkondi ja neist valdkondadest tulenevaid elanike tööalase tegevuse mitmekesistamise võimalusi;

9.

on veendunud, et tulevikus maapiirkondade ees seisvad probleemid nõuavad tasakaalustatud poliitikat, mis hõlmab kõiki sotsiaal- ja majanduselus osalejaid, sealhulgas tootmis- ja teenindussektori väike- ja mikroettevõtjaid, arvestades nende rolli terviklikus kohalikus arengus;

10.

on arvamusel, et uute liikmesriikide puhul peab maaelu arengu poliitika olema suunatud põllumajanduse tõhususe parandamisele ning linna ja maa vahelise majandusarengu lõhe vähendamisele, muu hulgas põllumajandusvälise tegevuse toetamise teel, kusjuures seda eesmärki on võimalik saavutada ka struktuurifondide kasutamisega;

11.

väljendab rahulolu seoses 2003. aastal Salzburgis toimunud maaeluarengu konverentsil püstitatud kõrgete eesmärkidega, kuid avaldab kahetsust, et viimases finantsperspektiivis vähendati oluliselt ühise põllumajanduspoliitika teise samba rahastamist, mis võib suurendada ebaefektiivsust ning põllumajandusettevõtjate ja maaelanikkonna üksteisest kaugenemise ohtu;

12.

märgib, et on vaja välja töötada järjekindel ja pikaajaline maaelu arengu strateegia, et soodustada olemasolevate rahastamisvahendite kõige tõhusamat ja tulemuslikumat kasutamist;

13.

kutsub liikmesriike ja piirkondlikke ametiasutusi üles koostöös komisjoni ning kõikide pädevate asutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega töötama välja läbipaistvat, pikaajalist ja jätkusuutlikku maaelu arengu strateegiat riiklikul ja piirkondlikul tasandil, et püstitada maaelu arengu jaoks selged eesmärgid ja prioriteedid ning tagada erinevatest allikatest saadava abi kohandamine, koordineerimine ja vastastikune täiendavus;

14.

kutsub komisjoni ja liikmesriike ning piirkondlikke ametiasutusi üles tagama VKEde, mikroettevõtete ja käsitööettevõtjate esindusorganisatsioonide otsene osalemine, et määrata prioriteedid nende ettevõtete vajaduste ja ootuste parimaks täitmiseks;

15.

tunnistab, et maaelu arengu poliitikal on äärmiselt tähtis roll maapiirkondade eriprobleemide tuvastamisel ja lahendamisel ning usub, et Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja ühise põllumajanduspoliitika teise samba loomine näitab soovi luua paindlik, strateegiline, temaatiline ja integreeritud lähenemisviis, reageerimaks ELi maapiirkondades esinevatele erinevatele olukordadele ning ulatuslikele probleemidele, ja lihtsustada rahastamismenetlust ning tagada rahaliste vahendite suunamine nendesse piirkondadesse;

16.

tuletab meelde, et liikmesriike on kutsutud üles valmistama praeguseks programmiperioodiks ette kaks strateegilist dokumenti: maaelu arengu riiklik strateegiakava (EAFRD) ning riikide regionaalpoliitika strateegiline raamistik (struktuurifondid); tuletab meelde, et liikmesriikidel paluti kasutada koostoimet ning looma eri fondide vahel koordinatsioonimehhanisme; tunneb siiski kahetsust, et selles protsessis pandi rõhk peamiselt pigem eri fondide ja programmide eristamisele kui nende koostoime tekitamisele;

17.

on seisukohal, et maaelu arengu poliitika on tõhus ainult siis, kui Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja piirkondliku arengu poliitika raames võetud meetmed on kooskõlastatud ja täiendavad üksteist, et vältida topeltrahastamist ja rahastamisest ilma jäämist; märgib murega, et liikmesriikides on praegusel programmitöö perioodil kõnealuste meetmete kooskõlastamine ebapiisav; kutsub seetõttu komisjoni üles tegema reformiettepanekuid, et tagada ühtekuuluvuspoliitika ja ühise põllumajanduspoliitika raames kaasrahastatavate meetmete kavandamise ja rakendamise parem kooskõlastamine; tunnistab, et ühise põllumajanduspoliitika ja ELi struktuurifondide 2013. aasta järgne reform annab võimaluse hinnata uuesti suhet maapiirkondade arengu ning põllumajanduspoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika vahel;

18.

tunnistab, et maaelu arengu poliitika esmaülesanne on elanikkonna jätkuv hoidmine maapiirkonnas ja neile korraliku elatustaseme tagamine;

19.

on seisukohal, et maaelu arengu ühtekuuluvuspoliitikast eraldamise lähenemisviisi ning Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi loomist tuleb jälgida väga tähelepanelikult, et hinnata selle tegelikku mõju maapiirkondade arengule; märgib, et uus süsteem juurutati 2007. aastal ning et seetõttu on liiga vara selle ühenduse poliitika tuleviku kohta järeldusi teha;

20.

rõhutab, et üks maaelu arengu poliitika prioriteete on esitada ettepanekuid meetmete võtmiseks, mis ei too kaasa maaelanikkonna sunnitud lahkumist põllumajandusest ja mis aitavad muu hulgas ka edendada konkurentsivõimelisi majandeid, mahepõllunduslike toodete ning näiteks traditsiooniliste kõrge kvaliteediga toiduainete ja jookide tootmist;

21.

märgib huviga, et ÜPP (maaelu arengu poliitika) teise samba 3. ja 4. telg (LEADER), mis hõlmavad 15 % Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kogukuludest, on seotud mittepõllumajandusliku tegevusega, mis keskendub peamiselt maapiirkondade majanduse mitmekesistamisele; usub, et kui võtta arvesse nende telgede kaudu rahastatud sekkumiste olemust, mis sarnaneb mõnele struktuurifondidest rahastatud meetmele, tekib oht, et poliitikavaldkonnad kattuvad;

22.

rõhutab siiski vajadust võtta eelkõige arvesse põllumajanduses töötavate elanike (kes peaksid olema maaelu arengu poliitika tugimeetmete peamine sihtrühm) väljavaateid;

23.

rõhutab, kui oluline on toetada noori põllumajandustootjaid, et nad ei lahkuks maalt, isegi kui nad ei tegele ainult põllumajandusliku tootmisega, pakkudes neile stiimuleid arenguks ja muuks tegevuseks, nagu maaturism ja VKEde tugevdamine maapiirkondades;

24.

on seisukohal, et maaelu arengu poliitika peamiste eesmärkide saavutamine on võimalik ainult siis, kui kõnealusele poliitikale eraldatakse piisavalt vahendeid, mida kasutatakse kooskõlas maapiirkondade jaoks seatud prioriteetidega, ning et ümbersuunamiste kaudu suurendatud vahendid tuleks alati jaotada uuesti aktiivsetele põllumajanduskogukondadele;

25.

on seisukohal, et struktuuripoliitika ja maaelu arengu meetmete kooskõlastamine võimaldab teostada suurema Euroopa lisandväärtusega projekte; näeb selles võimalust maapiirkondade pikaajaliseks edendamiseks, näiteks infrastruktuuri meetmete või keskkonnakaitse meetmete kaudu;

26.

palub komisjonil esitada täpsed andmed ja prognoosid Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja struktuurifondide kasutamise kohta maapiirkondades ning kontrollida Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja struktuurifondide poolt loodavat koostoimet maapiirkondade edendamiseks eraldatavate vahendite kasutamisel;

27.

kutsub komisjoni üles andma oma hinnangut sellele, kas regionaalarengu programmid võivad pakkuda põllumajandustootjatele kindlat sissetulekut, näiteks keskkonnakaitse, looduskaitse ja maastikuhooldusega seotud tegevuse teostamise kaudu;

28.

rõhutab, et suurimad probleemid ühtekuuluvuspoliitikas on seotud jätkusuutliku arengu, sissetulekuga ühe elaniku kohta, kättesaadavuse, juurdepääsuga avalikele hüvedele ja teenustele ning elanike lahkumisega maapiirkondadest ning kõige tõhusamalt saab neid leevendada teiste meetmete seas majandustegevuse toetamisega maapiirkondades;

29.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta maapiirkondi ELi poliitikas süstemaatiliselt arvesse ning toetada sobival viisil inimkapitali arendamise projekte, pöörates eelkõige tähelepanu maapiirkondade põllumajandus- ja mittepõllumajandusettevõtjate koolitusvõimalustele, keskendudes eelkõige noortele naistele, et edendada tööhõivet ja töökohtade loomist;

30.

rõhutab, et maapiirkondade arendamine vajab suuremat tähelepanu ning loodus- ja põllumajandusmaastiku säilitamise, ökoturismi, taastuvenergia tootmise ja kasutamise ning kohalike algatuste, nagu kohalikud kvaliteetsete toiduainete hankekavad ja kohalike põllumajandustootjate turud, toetamist;

31.

rõhutab VKEde rolli maaelu arengus ning nende positiivset mõju piirkondliku ja kohaliku ühtekuuluvuse suurendamisel; kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles rõhutama konkurentsivõime tugevdamist ka muid tootmisvaldkondi abistades ning edendama maapiirkondades ettevõtlust, eelkõige haldus-, juriidiliste ja planeerimistakistuste kõrvaldamise teel, looma asjakohase IT-infrastruktuuri ning tugevdama stiimuleid uue ettevõtlusetegevusega alustamiseks, ning samuti pakkuma suuremat toetust mittepõllumajanduslikule tegevusele, edendades nendes piirkondades majanduslikku mitmekesisust;

32.

juhib veel kord nõukogu, komisjoni, liikmesriikide ja kohalike ametiasutuste tähelepanu mitme miljoni maapiirkonna väikeettevõtte ennustatavast kadumisest tingitud tohutule probleemile, millel on suur mõju tööhõivele ja seega maapiirkondade stabiilsusele; nõuab kõikidel tasanditel kõikide vajalike meetmete võtmist tihedas koostöös majandus- ja sotsiaalpartneritega;

33.

nendib, et maaelu arengu poliitika rakendamisel esinevad raskused tulenevad sektoripõhise poliitika ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika ning nende majandus- ja sotsiaalmõõtme lahknevusest, samuti liikmesriikides pädevuse jagamise ning kasutatud poliitika koordineerimise süsteemide rohkusest, seoses sellega rõhutab veel korra vajadust leida koostoime Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahel ning kutsub komisjoni üles aitama riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel täiel määral aru saada nendest võimalustest, mida kõnealused rahastamisvahendid pakuvad; kutsub liikmesriike üles tagama dialoogi korraldusasutuste vahel, et luua koostoime erinevate fondide sekkumiste vahel ning suurendada nende efektiivsust;

34.

on seisukohal, et komisjon peaks enne maaelu arengu rahastamise reformi korraldama põhjalikud uuringud kõikide sektoripõhiste poliitikavaldkondade kohta, mis mõjutavad maapiirkondi ning eriti ühist põllumajanduspoliitikat ja regionaalpoliitikat seoses ühtekuuluvuspoliitikaga, ning et maaelu arengu poliitika vallas tervikuna tuleks töötada välja parimad tavad;

35.

kutsub nõukogu üles kutsuma kokku põllumajanduse ja regionaalarengu eest vastutavate ministrite mitteametlikku ühisistungit, et arutada, millised on parimad vahendid ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmete koordineerimiseks ning kutsuma sellele kohtumisele ELi nõuandvad asutused (Regioonide Komitee ning Majandus- ja Sotsiaalkomitee) ning piirkondlike ja kohalike asutuste esindajad;

36.

nõuab, et komisjon moodustaks 2011. aastaks ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise raames kõrgetasemelise töörühma, kes esitaks ettepanekud maapiirkondade majanduse ja kõigi maapiirkondades elavate isikute tuleviku kindlustamise kohta pärast 2013. aastat;

37.

kutsub komisjoni üles juurutama või tugevdama tõelise juhtimise või partnerluse meetmeid kõikidel tasanditel, hõlmates otseselt kõiki osalejaid, sealhulgas VKEsid ja mikroettevõtteid, samuti majandus- ja sotsiaalpartnereid, eesmärgiga määratleda tegevusprioriteedid, mis vastaksid kõige paremini maapiirkondade arenguvajadustele;

38.

märgib, et maaelu arendamine tuleb sobitada eeslinnapiirkondade huvidega ja see peab toimuma tihedas kooskõlas linna arengu edendamisega, ning rõhutab, et maa- ja linnapiirkondade arengupoliitika vaheline koostoime ei ole piisav ega tulemuslik;

39.

tunnistab maapiirkondade potentsiaali aidata kaasa keskkonna kaitsmisele keskkonnasõbraliku tegevuse ning alternatiivsete energiaallikate, nagu biokütused, arendamisega, pidades eriti silmas läbivaatamise käigus maaelu arengu poliitikas välja toodud nelja uut väljakutset, nagu bioloogiline mitmekesisus ja taastuvenergia;

40.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.