21.6.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 181/183

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta”

COM(2011) 416 final,

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: ühise kalanduspoliitika reform”

COM(2011) 417 final,

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta”

COM(2011) 424 final

ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise kalanduspoliitika kohta”

COM(2011) 425 final

2012/C 181/33

Raportöör: Gabriel SARRÓ

Kaasraportöör: Franco CHIRIACO

1. septembril 2011 otsustas nõukogu ja 13. septembril 2011 Euroopa Parlament seoses ettepanekutega COM(2011) 416 final ja COM(2011) 425 final ja vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43 ning 5. oktoobril 2011 Euroopa Komisjon seoses ettepanekutega COM(2011) 417 final ja COM(2011) 424 final ja vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmistes küsimustes:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta”

COM(2011) 416 final,

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: ühise kalanduspoliitika reform”

COM(2011) 417 final,

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta”

COM(2011) 424 final, ja

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise kalanduspoliitika kohta”

COM(2011) 425 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 14. märtsil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 479. istungjärgul 28.–29. märtsil 2012. aastal (28. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 14.

1.   Järeldused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni arvamust, et on vaja teha ettepanek vaadata samaaegselt läbi ühine kalanduspoliitika (ÜKP) ja ühine turukorraldus (ÜTK), tugevdades nii vajalikku kalanduse, vesiviljeluse ning karpide ja vähiliste püügi alla kuuluvate püügi-, töötlus- ja turustustahkude vahelist integreerimist, sidusust ja koordineerimist.

1.2   Üldkokkuvõttes peab komitee ettepaneku üld- ja erieesmärke, samuti hea valitsemistava põhimõtteid õigeks. Ühine kalanduspoliitika peab tagama, et kalandus- ja vesiviljelustegevus loob ettevaatusprintsiibi ja ökosüsteemipõhise lähenemisviisi rakendamise kaudu pikaajalised jätkusuutlikud keskkonna-, majandus- ja sotsiaaltingimused ning aitab parandada toiduvarude kättesaadavust.

1.3   Sellegipoolest leiab komitee, et määruse ettepanekus ei ole konkreetselt täpsustatud vajalikke kalavarude majandamise meetmeid selleks, et täielikult taastada ja säilitada kalapopulatsioone maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tootmise tasemest kõrgemal, tagada kodanikele tervislikud ja kvaliteetsed kalandus- ja vesiviljelustooted, aidata suurendada kalapüügiga tegelevate kogukondade jõukust ning tootmis- ja töötlusettevõtjate tulusust ning pakkuda atraktiivseid ja kindlamaid töökohti.

1.4   Komitee kiidab heaks liidu vetele juurdepääsu üldeeskirjad, mis olid juba jõustunud ja mis tulevad rohkem kasuks kohalikele kalapüügiga tegelevatele kogukondadele.

1.5   Komitee annab oma heakskiidu kavandatud eri liiki kaitsemeetmetele ja tehnilistele meetmetele, mis tuleb kohandada eri kalavarudele.

1.6   Komitee toetab ettepanekut koostada mitmeaastased kavad eesmärgiga taastada ja säilitada võimaluste piires kõik kalapopulatsioonid aastaks 2015 maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemal. See on kiiduväärt eesmärk, kuid seda on raske rakendada mitme liigiga püügipiirkondades, mistõttu komitee nõuab komisjonilt praktilisi lahendusi kõnealustes püügipiirkondades tekkida võivate probleemide lahendamiseks.

1.7   Komitee peab esmatähtsaks, et liikmesriigid varustaksid komisjoni toel teadusasutusi vajalike vahenditega, et nad saaksid adekvaatselt vastata rakendusuuringute vajadustele ja hõlmata teadustöös kõik kommertskasutusega kalaliigid ning nendega seotud ja nendest sõltuvad liigid ja nende elukeskkond.

1.8   Vette tagasi laskmise keelu kohta arvab komitee, et see on soovitav eesmärk, aga ta pooldab järkjärgulisemat ja proportsionaalsemat käsitlusviisi vette tagasi laskmise progressiivse vähendamise põhjal, millega samal ajal edendatakse ja stimuleeritakse püügivahendite selektiivsust, meetmeid selle otstarbekalt kasutamiseks lisaväärtusega toodeteks ümbertöötlemise teel ja turustusvõimaluste otsimisega ning kohandatakse kalalaevade ja -sadamate infrastruktuure.

1.9   Komitee leiab, et ettepanekus ei käsitleta piisavalt põhjalikult piirkonnastumist ega nähta ette meetmeid detsentraliseerimiseks.

1.10   Suhtelise stabiilsuse ja selle kohaldamise suhtes kalapüügivõimaluste eraldamiseks liikmesriikidele nõuab komitee tungivalt, et seda kriteeriumit on vaja ajakohastada, kuna see on aegunud ega kajasta kalalaevastike ja kalandusest suurel määral sõltuvate piirkondade praegust tegelikkust. Lisaks soovitab komitee, et kalapüügivõimaluste jaotamine peaks suhtelise stabiilsuse ajakohastamise järel eelkõige põhinema läbipaistvatel keskkonna- ja sotsiaalkriteeriumitel.

1.11   Komitee on seisukohal, et ettepanek ülekantavate püügikontsessioonide kohta on ebaselge ja et komisjon peaks selgitama selle artiklite tõlgendamist, eriti kontsessioonide eraldamise „läbipaistvate ja objektiivsete kriteeriumide” määratlemise osas. Komitee taotleb ühtlasi, et võetaks arvesse sellise meetme mõju tööhõivele ja nähtaks ette erimeetmed palgatöötajatest kalurite jaoks.

1.12   Püügivõimsuse haldamise suhtes on komitee seisukohal, et komisjon peaks hiljemalt 2014. aastal viima läbi üksikasjaliku püügivõimsuse hindamise, mis hõlmab laevade võimsust ja tonnaaži, aga ka püügivahendite tüüpi ja teisi laevade omadusi, ning liikmesriigid peaksid olema kohustatud selle hindamise põhjal püügivõimsust kättesaadavatele varudele kohandama.

1.13   Komitee leiab, et ökosüsteemil põhineva kalavarude majandamise jaoks on põhitähtis, et andmete kogumisel uuritaks väga põhjalikult võimalusi saada keskkonnaandmeid vastavalt merestrateegia raamdirektiivile ja hea keskkonnaseisundi kriteeriumidele.

1.14   Komitee nõustub üldiselt komisjoni ettepanekutega välispoliitika kohta. Ta väljendab siiski murelikkust mõne teema pärast, mida on nimetatud käesoleva arvamuse punktis 3.7.8.

1.15   Komitee väljendab heameelt selle üle, et komisjon tunnistab vesiviljeluspoliitika ühist Euroopa mõõdet. Komitee palub keskkonnaalase kontrolli tugevdamist ja nõuab paindliku haldusraamistiku ja ühtse õigusruumi kohandamist jätkusuutliku vesiviljeluse arendamiseks, mis võimaldaks elanikke paikseks muuta ja toota rikkust linnadest kaugele jäävatel äärealadel, säilitades seejuures täieliku keskkonnahoidlikkuse, -ühilduvuse ja keskkonnaküsimuste arvessevõtmise.

1.16   Uue rahastamisvahendi suhtes on komitee seisukohal, et tuleks väärtustada kalurite ja kalapüügiga tegelevate kogukondade rolli rannikualade säästvas arengus, lisades sellesse sotsiaalsed meetmed, eriti toetusmeetmed töökohtade kaotuse puhul ning õppe- ja ümberõppetoetused töötajatele, rõhuasetusega noortel ja naistel.

1.17   Komitee avaldab kahetsust, et ettepanekus puudub sotsiaalne mõõde, mida arvestataks kõikides kalandus- ja vesiviljelussektori etappides (tootmine, töötlemine ja turustamine), konkreetsete meetmetega elu- ja töötingimuste parandamiseks, ning leiab, et sotsiaalpartnereid tuleks motiveerida osalema asjakohasel tasemel.

1.18   Komitee palub komisjonil arvesse võtta sektori eri osaliste väljendatud erinevaid nõudmisi. Ühise kalanduspoliitika reform peab arvestama nii laevaomanike kui ka meeskondade vajadusi.

1.19   Komitee on seisukohal, et väikesemahulise püügi määratlus üksnes laeva pikkuse kriteeriumi põhjal on liiga lihtsustav ja selles samastatakse tegelikult tohutu osa väikesemahulise püügiga tegelevast laevastikust tööstusliku kalapüügiga.

1.20   Komitee toetab uue ühise turukorralduse määruse suunavaid eesmärke ja põhimõtteid ning nõuab tungivalt, et komisjon võtaks arvesse komitee käesolevas arvamuses esitatud märkusi.

1.21   Komitee nõuab ELi turul ebaausa konkurentsi vältimise huvides importtoodetele samu hügieeni- ja tervishoiu ning kontrollinõudeid, nagu kohaldatakse ühenduse toodetele, sealhulgas jälgitavust terve „veest lauale” ahela lõikes, ning nõuab, et ammendavad kontrollid nii piiril kui päritolukohas tagaksid nende normide asjakohase täitmise, mis aitavad tagada toidukaupade ohutust. Sellega seoses peab komitee vajalikuks, et Euroopa Komisjoni eri peadirektoraadid peaksid kehtestama ühtse lähenemisviisi.

1.22   Komitee rõhutab, et kõik kõnealused ettepanekud puudutavad ka mageveekalandust ja -vesiviljelust, ning kutsub komisjoni üles pöörama piisavat tähelepanu nende eripäradele.

2.   Taust

2.1   Ühise kalanduspoliitika määruse („alusmäärus”) kontekst

2.1.1   Ühine kalanduspoliitika loodi 1983. aastal ja see kehtis väiksemate muudatustega kakskümmend aastat, kuni see reformiti põhjalikult määrusega (EÜ) nr 2371/2002. 2009. aastal analüüsis komisjon reformitud ühise kalanduspoliitika toimimist ja järeldas, et vaatamata edusammudele ei ole saavutatud jätkusuutliku kalanduse eesmärke kõikides selle valdkondades (keskkonnaalane, majanduslik ja sotsiaalne mõõde) ning et paljud kalavarudest olid ülepüütud.

2.1.2   Seda järeldust väljendati rohelises raamatus (1)„Ühise kalanduspoliitika reform”. Komitee soovitas oma sellekohases valdava häälteenamusega heaks kiidetud arvamuses, et „võetavad meetmed aitaksid säilitada tööhõivet ja territoriaalset ühtekuuluvust ning et strateegilised eesmärgid säilitaksid tasakaalu majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase telje vahel, tagades ja edendades samas vastutustundlikku ja jätkusuutlikku käitumist läbi kogu kalandusahela”. Komitee arvamuse kohaselt tuleks tulevases reformis põhjalikumalt uurida järgmisi teemasid:

—	„erineva püügikorra loomine väikesemahulise püügiga tegelevatele laevastikele;

—	sotsiaalseid küsimusi käsitleva peatüki lisamine, millega ühtlustataks kalurite töötingimusi;

—	turutingimuste ja kaubandustavade parandamine;

—	vastastikune täiendavus merekeskkonnapoliitikaga, mis nõuab ka rohkem ja paremaid kalanduspoliitikas rakendatavaid teadusuuringuid;

—	ühise kalanduspoliitika täielik kaasamine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (ÜRO, FAO) (2).”

2.1.3   Komitee kinnitab oma arvamuses „Püügipiirkondade arendamine kalavarude haldamiseks ja kalapüügi kontrollimiseks” (3), et „Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab kiiduväärseks kavatsust muuta põhjalikult ühist kalanduspoliitikat ja eelkõige eesmärki luua detsentraliseeritud poliitika, mis sõltub vähem Brüsselis tehtavatest põhjalikest otsustest ning jätab rohkem võimalusi kalavarude haldamise üle otsustamiseks kohalikule ja piirkondlikule tasandile. Ometi on puudu sellise poliitika toimimiseks hädavajalikust üksikasjalikkusest, selgusest ja sanktsioonide korrast, mis tuleb tingimata lisada” ja, et „[i]lma korralike kalavarudeta ei saa olla ka jätkusuutlikku kalandust”, ning soovitab „prioriseerida keskkonnaalast jätkusuutlikkust kui majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse alust”.

2.1.4   Kõnealuses arvamuses on samuti öeldud, et „[m]aksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel põhinevate püügikvootide juhtimissüsteemi kavade tõhusaks toimimiseks tuleb hiljemalt 2015. aastaks kehtestada sellised kõrgemad piirmäärad, mis tõepoolest tagavad kõigi reguleerimisega hõlmatud liikide hea seisundi”.

2.2   Kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse määruse kontekst

2.2.1   Ühine turukorraldus kalandus- ja vesiviljelussektoris pärineb aastast 1970. Selle õiguslik raamistik on määrus (EÜ) nr 104/2000. Alates 2008. aastast on komisjon läbi viinud ulatuslikke hindamisi ja konsultatsioone, et võtta arvesse praegu kehtivate eeskirjade rakendamisel avastatud puudusi, hiljutisi arenguid Euroopa ja maailma turgudel ning kalapüügi ja vesiviljelusega seotud tegevuse vallas toimunud muutusi.

2.2.2   Määruse ettepanekus kehtestatakse kalandus- ja vesiviljelustoodete sektoris ühine turukorraldus, mis hõlmab järgmisi vahendeid:

a)	kutseorganisatsioonid (tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid),

b)	turustusnormid,

c)	tarbijate teavitamine,

d)	konkurentsieeskirjad,

e)	turuteave.

2.2.3   Komitee on seisukohal, et nimetatud punktidele tuleb lisada veel üks, mis reguleerib kaubandussuhteid kolmandate riikidega nii, et kõik importtooted vastaksid Euroopa Liidu standarditele ja läbiksid tõhusad kontrollid.

3.   Ühise kalanduspoliitika reformi ettepaneku analüüs ja komitee märkused

3.1   Kohaldamisala ja eesmärgid

3.1.1   Ühine kalanduspoliitika hõlmab mere ja magevee bioloogiliste ressursside kaitset, majandamist ja kasutamist ning vesiviljelust, samuti kalandus- ja vesiviljelustoodete töötlemist ja turustamist, kui see toimub liikmesriikide territooriumil või liidu vetes, k.a kolmandate riikide kalalaevadel või liidu kalalaevadel väljaspool liidu vesi, või kui seda teevad liikmesriikide kodanikud.

3.1.2   Ühine kalanduspoliitika peab tagama kalandus- ja vesiviljelustegevuse kaudu pikaajalised jätkusuutlikud keskkonna-, majandus- ja sotsiaaltingimused, aidates tagada toiduvarude kättesaadavust, rakendades kalavarude majandamisel ettevaatusprintsiipi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, püüdes tagada aastaks 2015, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid, täites seejuures liidu keskkonnaalastes õigusaktides esitatud nõudeid.

3.1.3   Nende eesmärkide saavutamiseks peab ühine kalanduspoliitika eelkõige kaotama kaubanduslike kalavarude soovimatu püügi ja kindlustama järk-järgult kõikide püütud kõnealuste kalavarude lossimise. Samuti peab looma tingimused tõhusaks kalapüügiks, edendama liidu tegevust vesiviljeluse valdkonnas, toetama rahuldava elatustaseme saavutamist inimeste hulgas, kes sõltuvad kalapüügist, võttes arvesse tarbijate huve ning tagades süsteemse ja ühtlustatud andmete kogumise ja haldamise.

3.1.4   Üldkokkuvõttes toetab komitee ühise kalanduspoliitika kohaldamisala ning üld- ja erieesmärke, nagu ka selle hea valitsemise põhimõtteid. Ent komitee väljendab kahetsust, et piisavat tähelepanu ei pöörata magevee bioloogiliste ressursside kaitsele, majandamisele ja kasutamisele. Komitee kutsub komisjoni üles arvestama ettepanekutes mageveekalanduse ja -vesiviljeluse eripärasid, sh selle valdkonna kooskõlastamist ühise põllumajanduspoliitikaga. Komitee tuletab meelde pikaajalist vajadust luua asjakohased merendustöörühmadega analoogsed töörühmad, et koguda kokku kogemused, mis on saadud ühise mageveekalanduspoliitika rakendamisel, ja esitada ettepanekuid selle uuendamiseks.

3.1.5   Komitee leiab siiski, et määruse ettepanekus ei ole nimetatud konkreetseid majandamismeetmeid, mis on vajalikud kalandusettevõtete majandamiseks, et kalapopulatsioone taastada ja säilitada, ja nii kõnealuste eesmärkide saavutamiseks, mis lisaks tingimuste loomisele säästva ja ökosüsteemiga arvestava kalanduse tarbeks tagavad ka kodanikele kvaliteetsed tervislikud kalatooted, loovad hästitoimivad rannikuäärsed kogukonnad ja aitavad kaasa kala tootvate ja töötlevate tööstusettevõtete tulususele ning pakuvad huvipakkuvaid ja turvalisemaid töökohti, pidades ülimalt tähtsaks tööturu osapoolte kaasamist kõigil tasanditel (4).

3.2   Juurdepääs vetele

3.2.1   Liikmesriikidel on oma suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates, lähtejoonest kuni 12 meremiili kaugusele ulatuvates vetes alates 1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2022 lubatud piirata püüki sellistel kalalaevadel, mis tavapäraselt püüavad kala kõnealustele vetele lähedase ranniku sadamatest, ja ELi kalalaevadel, mis kuuluvad teisele liikmesriigile, naabrussuhete alusel, mis võimaldavad püüki selles püügipiirkonnas.

3.2.2   Samal ajavahemikul on kõnealustel liikmesriikidel samuti lubatud piirata Assooride, Madeira ja Kanaari saarte lähtejoonest kuni 100 meremiili kaugusele ulatuvates vetes püüki kalalaevadel, mis on registreeritud nende saarte sadamates. Neid piiranguid ei kohaldata liidu laevade suhtes, mis tegutsevad traditsiooniliselt neis vetes, kui nimetatud laevad ei ületa seal tavapäraselt rakendatavat püügikoormust.

3.2.3   Komitee kiidab heaks need vetele juurdepääsu meetmed, mis olid juba jõustunud ja mida tuleks täiendada meetmetega, et tagada eelisjuurdepääs nendele, kes tegelevad sotsiaalselt jätkusuutliku ja keskkonnahoidliku püügiga, mis toob kõige enam kasu kohalikele kalapüügiga tegelevatele kogukondadele.

3.3   Mere bioloogiliste ressursside kaitseks võetavad meetmed

3.3.1   Komitee on seisukohal, et praeguses ühises kalanduspoliitikas kasutusele võetud mitmeaastastel kavadel on olnud mõnel juhul oluline positiivne mõju, mistõttu tuleb nende rakendamist jätkata, nagu on ette nähtud ka uues ettepanekus, analüüsides probleeme seoses kavadega, mis ei ole hästi toiminud, tuginedes alati ühenduse teadusorganisatsioonide läbi viidud kindlatele teadusuuringutele. Komitee leiab ühtlasi, et tuleks ette näha asjakohased kiired ja paindlikud korrigeerimismehhanismid.

3.3.2   Seoses mitmeaastaste kavade eesmärgiga taastada ja säilitada kõik kalapopulatsioonid aastaks 2015 maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemal tasemel on komitee seisukohal, et see on kiiduväärt eesmärk, mis põhineb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni sätetel, mis on ELis õiguslikult siduvad alates 1998. aastast ja mida korrati 2002. aasta säästva arengu tippkohtumise aruandes, millele komisjon kõnealuse meetme kavandamisel tugines ja mille tekstis on märgitud: „Säästva kalanduse saavutamiseks tuleb kõikidel tasanditel: säilitada või taastada varud tasemeni, mis suudab anda maksimaalset jätkusuutlikku saaki, eesmärgiga saavutada need sihid kahanenud varude osas kiiresti ja kus võimalik, mitte hiljem kui aastaks 2015”.

3.3.3   Komitee on seisukohal, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taseme eesmärk jätab teatud kaalutlusruumi meetmete rakenduskorra suhtes, ja juhib tähelepanu raskustele seda eesmärki saavutada teatud mitme liigiga püügipiirkondades, arvestades, et eri kalaliigid mõjutavad üksteist vastastikku ja püügimäärad, mis määravad püügikoormuse, ei vasta iga eraldi liigi maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemele. Komitee palub komisjonilt praktilisi lahendusi probleemidele, mis võivad tekkida mitme liigiga püügipiirkondades.

3.3.4   Komitee nõuab tungivalt, et komisjon võtaks arvesse tõsiasja, et populatsioonide seisundi paranemisele suunatud meetmeid ühenduse püügipiirkondades ei tohi avaldada negatiivset mõju teiste piirkondade populatsioonide jätkusuutlikkusele rahvusvahelise kalandustoodete kaubanduse intensiivistumise ja ELi kalapüügivõimsuse ümberpaiknemise tagajärjel.

3.3.5   Komitee peab selleks, et mitmeaastased kavad põhineksid kalapopulatsioonide paremal teaduslikul hindamisel, esmatähtsaks, et liikmesriigid varustaksid komisjoni toetusega FEMP (Euroopa Kalandus- ja Merendusfond) kaudu teadusasutusi vajalike vahenditega, et nad saaksid adekvaatselt vastata uurimisvajadustele ja hõlmata teadustöös kõik kasutatavad kalaliigid. Juhtudel, kus ei ole asjakohast teaduslikku hindamist läbi viidud, tuleb rakendada ÜRO 1995. aasta kalavarude kokkuleppes kindlaksmääratud ettevaatusprintsiipi. Teiselt poolt peab komitee tingimata vajalikuks soodustada dialoogi teadlaste ja kalurite vahel.

3.3.6   Samuti on komitee seisukohal, et meetmete rakendamine kõikide kalapopulatsioonide taastamiseks ja säilitamiseks aastaks 2015 maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemal tasemel mõjutab liikmesriikide kalalaevastike püügikoormust, ja seetõttu peaks kindlustama, et keskkonnale kõige kahjulikumad ja sotsiaalselt ebasoodsamad laevastiku osad kõrvaldatakse kõigepealt. Seetõttu peab komisjon ette nägema meetmed selle kohandamiseks, pakkudes kalandussektori jaoks välja sotsiaal- ja tööalased alternatiivid, mis väldivad praegust töökohtade kadumist kalapopulatsioonide halva olukorra tõttu. Selleks taotleb komitee, et hinnataks üksikasjalikult mitmeaastaste kavade sotsiaalmajanduslikku mõju lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis.

3.3.7   Mitmeaastaste kavade sisus ja tehniliste meetmete raamistikus peab olema märgitud nende kohaldamisala populatsioonide, püügipiirkondade ja mere ökosüsteemide suhtes ning nende eesmärgid, mis on sidusad punktis 3.1.1 kirjeldatud ühise kalanduspoliitika üld- ja erieesmärkidega. Tehniliste meetmete raamistik peab iga mitmeaastase kava puhul aitama säilitada või taastada kalapopulatsioonid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemal tasemel, vähendada alamõõdulise kala ja soovimatute mereorganismide püüki ning leevendada püügivahendite mõju ökosüsteemile.

3.3.8   Komitee on seisukohal, et nii artiklis 14 ette nähtud tehniliste meetmete raamistik kui ka sisu vastavad ühise kalanduspoliitika reformi eesmärkidele, millele ta annab oma heakskiidu. Nende tehniliste meetmete rakendamisel tuleb arvesse võtta eri püügipiirkondade eripära.

3.3.9   Komisjoni kehtestatud kohustuse kohta kogu püük lossida (vette tagasi laskmise keeld) on ühise kalanduspoliitika reformi ettepanekus kehtestatud ajakava 1. jaanuarist 2014 kuni 1. jaanuarini 2016, mille vältel hulk kalapopulatsioone, mille suhtes kehtib püügilimiit, tuleb alates iga aasta 1. jaanuarist sellel ajavahemikul ladustada ja hoida kalalaevade pardal. Kehtestatakse aluseks võetavad alammõõdud kõikide nende kalapopulatsioonide kaitseks, mida müüakse ainult kalajahu või loomasööda valmistamiseks. Kindlaksmääratud kalapüügivõimalusi ületava saagi turustamistingimused nähakse ette kooskõlas ühise turukorraldusega.

3.3.10   Ettepanekut keelata teatud liikide vette tagasi laskmine kindlaksmääratud ajakava alusel peab komitee soovitavaks eesmärgiks, mida on aga praegu väga raske täita teatud püügipiirkondades, eriti mitme liigiga püügipiirkondades. Nimelt on selle sotsiaalmajanduslikud tagajärjed komitee arvates nii rasked, et paljud kalalaevad tuleks lammutamisele määrata. Seega on komitee seisukohal, et tuleks kehtestada meetmed kõnealuste tagajärgede leevendamiseks. Komitee toetab järkjärgulisemat ja proportsionaalsemat lähenemisviisi, mis põhineb püügivahendite selektiivsusel ja vette tagasi laskmise järkjärgulisel vähendamisel, millega samal ajal edendatakse meetmeid vette tagasi lastava kala otstarbekalt kasutamiseks lisaväärtusega toodeteks ümbertöötlemise teel ja turustusvõimaluste otsimisega ning kohandatakse kalalaevade ja -sadamate infrastruktuure.

3.3.11   Komitee usub, et oleks väga kohane ja otstarbekas iga püügipiirkonna kohta eraldi välja selgitada vette tagasi laskmise põhjused, et kasutada iga püügipiirkonna jaoks kõige sobivamaid vahendeid kala vette tagasi laskmise vähendamiseks.

3.3.12   Komitee on seisukohal, et kala vette tagasi laskmise keeldu ei saa tõhusalt rakendada ilma töötajate asjakohase väljaõppeta. FEMP peab ette nägema toetuse vastava koolitustegevuse jaoks.

3.3.13   Piirkonnastumise suhtes võib komisjon lubada liikmesriikidel täpsustada mitmeaastase kava raames kaitsemeetmed ja tehnilised meetmed, mis on kohaldatavad nende lipu all sõitvatele kalalaevadele liidu vetes kalavarude suhtes, mille kohta on neile eraldatud püügivõimalused, tingimusel et need meetmed on kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega ja mitmeaastase kava kohaldamisalaga ning ei ole vähem ranged kui liidu õigusnormides ette nähtud meetmed. Nendest meetmetest tuleb teatada komisjonile, kes hindab neid igal ajal, ja vajaduse korral teistele huvitatud liikmesriikidele ja asjaomastele nõuandekomisjonidele.

3.3.14   Mis puudutab riiklikke meetmeid, mida liikmesriik võib võtta liidu vetes kalavarude kaitsmiseks, siis võib neid võtta tingimusel, et need meetmed on kohaldatavad üksnes asjaomase liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade suhtes või asjaomases liikmesriigis elavate isikute kalapüügitegevuse suhtes; et need on kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega ja et need ei ole leebemad kui liidu kehtivates õigusaktides ette nähtud meetmed.

3.3.15   Liikmesriik võib kalavarude kaitseks ja majandamiseks ning kalapüügi mõju minimeerimiseks mere ökosüsteemide kaitsele võtta mittediskrimineerivaid meetmeid 12 meremiili kaugusel oma lähtejoonest, tingimusel et liit ei ole selle konkreetse ala suhtes kehtestanud kaitse- ja majandamismeetmeid. Kui need meetmed võivad mõjutada teiste liikmesriikide kalalaevade tegevust, võetakse need meetmed vastu alles pärast meetmete eelnõu ja sellega kaasas oleva seletuskirja arutamist komisjoni, asjaomaste liikmesriikide ja asjaomaste nõuandekomisjonidega.

3.3.16   Komitee on seisukohal, et kuigi meetmed võivad olla asjakohased, ei sisalda määruse ettepanek selgeid mehhanisme otsuste tegemise detsentraliseerimiseks, ja leiab, et tuleb arvesse võtta tema hiljutises arvamuses „Püügipiirkondade arendamine kalavarude haldamiseks ja kalapüügi kontrollimiseks” esitatud põhjendusi.

3.4   Juurdepääs ressurssidele

3.4.1   Taas kord tagatakse liikmesriikidele eraldatud kalapüügivõimalused uues ettepanekus lubatud kogupüügi (TAC) süsteemi ja kvootide alusel, rakendades suhtelist stabiilsust liikmesriikide vahel.

3.4.2   Suhtelise stabiilsuse suhtes kordab komitee oma arvamuses rohelise raamatu kohta avaldatud seisukohta ja rõhutab tungivalt, et seda kriteeriumit on vaja ajakohastada, et võtta arvesse alates selle loomisest 1976. aastal toimunud muutusi. Sellise ajakohastamise vajalikkust tõendab see, et komisjon teeb uuesti ettepaneku lubada liikmesriikidel omavahel vahetada neile eraldatud kalapüügivõimalusi või nende osasid, mis on ühene märk sellest, et enam kui 35 aastat tagasi kehtestatud suhteline stabiilsus on aegunud ega kajasta kalalaevastike ja kalandusest suurel määral sõltuvate piirkondade praegust tegelikkust. Lisaks on komitee seisukohal, et püügikvootide jagamise aluseks ei tohiks suhtelise stabiilsuse ajakohastamise järel olla üksnes varasemad püügid, vaid ka mitmed läbipaistvad keskkonna- ja sotsiaalsed kriteeriumid.

3.4.3   Ettepanekus sätestatakse, et iga liikmesriik kehtestab hiljemalt 31. detsembriks 2013 ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi kõigile 12-meetristele ja pikematele kalalaevadele ja kõigile alla 12-meetristele kalalaevadele, mis kasutavad veetavaid püügivahendeid. Liikmesriigid võivad ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi laiendada kalalaevadele, mille pikkus on alla 12 meetri ja mis kasutavad muud tüüpi püügivahendeid kui veetavad püünised, ning liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni.

3.4.4   Komitee leiab, et ettepaneku tekst on segadust tekitav ja komisjon peaks selle tõlgendamist selgitama, eriti kontsessioonide eraldamise „läbipaistvate ja objektiivsete” kriteeriumide määratluse osas. Selles suhtes leiab komitee, et ettevõtjatel, kes ei pea kinni töötajate õigustest, ei tohiks olla õigust kontsessiooni saada. Ülekantavate püügikontsessioonide kehtestamine võib olla võimalus muuta sotsiaalstandardite järgimine sektoris üldlevinuks, mis tagaks kalapüügitöö kvaliteedi ja kindluse Euroopas ning pärsiks võimalikku ebaausat konkurentsi väiksemate tegevuskulude alusel.

3.4.5   Komitee on vastu mereressursside privatiseerimisele. Järelikult peab ta vastuvõetamatuks komisjoni ettepanekut, mis näeb ette turu kalapüügiõiguste ülekandmiseks eraettevõtjate vahel, sest hõlbustades ettevõtjate sektorist väljumist, suurendaks see töösuhete ebakindlust töötajate jaoks. Kalapüügiõigusi peavad haldama ainuõiguslikult liikmesriigid.

3.4.6   Ülekantavad püügikontsessioonid võivad põhjustada püügivõimsuse koguselist vähenemist, kuid nendega ei kaasne kalalaevastike keskkonnale kõige kahjulikumate, energiakulukate ja sotsiaalselt kõige kahjulikumate osade kvalitatiivne vähendamine või kõrvaldamine. Lisaks on kalapüügiõigused tihtipeale koondunud väheste ettevõtjate kätte, kellest mõned on pealegi sektorivälised, kes seejärel rendivad allrendi korras kalapüügitegevuse teistele, sageli samadele ettevõtjatele, kes tegelesid enne püügiga nendes vetes.

3.4.7   Komitee toetaks ettepanekut kehtestada ülekantavate püügikontsessioonide süsteemid, kui need ei ole kohustuslikud, kui liikmesriigid saavad otsustada, kas neid süsteeme oma vetes kohaldada, kui neid ei kohaldada liiduvälistes vetes ja kui nende peamine eesmärk on kalavarude pikaajaline kaitse, mis tugineb jätkusuutlike keskkonna-, majandus- ja sotsiaalkriteeriumidel.

3.4.8   Komiteel on teatud reservatsioonid selle süsteemi rakendamise suhtes Vahemeres tegutsevale laevastikule, sest komisjon ei märkinud oma ettepanekus konkreetselt, kuidas ta seda teeb.

3.4.9   Komitee on seisukohal, et tuleb tagada, et püügikontsessioonide ülekandmine liikmesriikide vahel toimub samadel tingimustel, mis on ette nähtud ülekandmiseks liikmesriigi oma kodanike vahel. Selle süsteemi tagajärgede analüüsimisel eri liikmesriikide laevastike konkurentsivõimele ja tulususele tuleb erilist tähelepanu pöörata neile, kellele on iseloomulik kalatoodete suur import.

3.5   Püügivõimsuse haldamine

3.5.1   Ettepaneku seletuskirjas nimetatakse ühise kalanduspoliitika ühe põhiprobleemina laevastiku liigset püügivõimsust. Komisjoni aruandes Euroopa Parlamendile ja nõukogule määrusest (EÜ) nr 2371/2002 tulenevate kohustuste kohta on kirjas, et „kõik liikmesriigid on järginud seadusjärgseid püügivõimsuse piiranguid” ja et „praeguseks on enamiku (liikmesriikide) laevastike püügivõimsus väiksem neile lubatud piirmäärast. See on tonnaažina väljendatuna keskmiselt 10 % ja püügivõimsusena 8 %”.

3.5.2   Kõnealused piirangud võtab komisjon uuesti vastu uues ettepanekus, mille artiklis 35 on kehtestatud liikmesriikide laevastike püügivõimsuse ülempiirid alates 1. jaanuarist 2013.

3.5.3   Komitee on seisukohal, et kuigi liikmesriigid peavad nendest püügivõimsuse ülempiiridest kinni, peab komisjon neid kohandama täpsema püügivõimsuse mõõtmise põhjal, mis hõlmab võimsust ja tonnaaži, samuti püügivahendite liiki ja teisi laevade tehnilisi omadusi, et viia need tasakaalu kättesaadavate ressurssidega.

3.5.4   Komitee leiab ühtlasi, et oleks väga otstarbekas, et artiklis 36 „Kalalaevastike registrid” ette nähtud teave hõlmaks teavet selle kohta, milline on see püügivõimsuse olukord kättesaadavate varude suhtes.

3.6   Kalavarude majandamise teaduslik baas

3.6.1   Kalavarude majandamise teaduslik baas on täielikult liikmesriikide ülesanne, nad peavad koguma bioloogilisi, tehnilisi, keskkonna- ja sotsiaalmajanduslikke andmeid oma kalavarude majandamiseks ökosüsteemipõhiselt.

3.6.2   Komitee leiab, et püügipiirkondade ökosüsteemipõhiselt majandamiseks on esmatähtis, et andmete kogumisel uuritaks väga põhjalikult võimalusi saada keskkonnaandmeid ja et püügikvootide jaotamissüsteemis kaalutaks õigeaegset usaldusväärsete andmete esitamist, ning kui seda ei tehta, siis järgneb karistus.

3.6.3   Alates 2014. aastast toimub andmete kogumine, haldamine ja kasutamine mitmeaastase kava raames. Seni kohaldatakse jätkuvalt määrust (EÜ) nr 199/2008 andmete kogumise ja haldamise programmide kohta.

3.6.4   Liikmesriigid võtavad vastu teaduslike kalandusandmete kogumise, teadusuuringute ja innovatsiooni riiklikud kavad. Selleks luuakse riigi kontaktisik kalavarude majandamist käsitlevate teaduslike andmete kogumise ja haldamise kooskõlastamiseks riigi tasandil.

3.6.5   Komitee avaldab toetust sellele teadustegevuse motiveerimisele, usub, et teadusprogrammides tuleb otsida teavet kõikide nende liikide kohta, mille kohta praegu teaduslikud andmed puuduvad, ja leiab, et sellesse töösse tuleb kaasata nõuandekomisjonid või muud sidusrühmade detsentraliseeritud organid.

3.7   Välispoliitika

3.7.1   EL on üks vähestest kalanduse suurvõimudest, kelle kohalolu on tänu tema laevastike tegevusele, investeeringutele, kahepoolsetele lepingutele kolmandate riikidega ja osalemisele piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides tugev kõikidel maailma meredel ja ookeanidel. Peale selle on tal tugeva rahvusvahelise elemendiga töötlus- ja turustussektor.

3.7.2   Selliselt ongi EL tarbimise ja impordi seisukohast üks suurtest kalandustoodete turgudest, mis paneb talle suure vastutuse võtta kohustus tagada kalandustegevuse jätkusuutlik haldamine ja maailma kalavarude säilitamine.

3.7.3   Komitee jagab komisjoni arvamust, et EL peab edendama üleilmses ja mitmepoolses tegevuskavas jätkusuutlikku kalandust kogu maailmas, säilitades vastutustundliku kalapüügi põhimõtte peamiselt keskkonna seisukohast, aga ka sotsiaalsetes ja majanduslikes aspektides. EL peab samuti edendama läbipaistvaid ja õiglaseid kaubandusmeetmeid, sest liidu kaubanduspoliitika peab olema sidus vastutustundliku ja jätkusuutliku kalanduse põhimõtetega.

3.7.4   Komitee nõustub ettepanekus rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonide ja jätkusuutliku kalanduse kokkulepete kohta sedastatud üldpõhimõtetega. Selles suhtes peaks ettepanek hõlmama ka ühenduse kalandusettevõtjaid, kes teevad investeeringud väljaspool ühendust ja kes peavad spetsiaalselt ELi õiguskorras olema hõlmatud. Samuti tuleks nõuda liikmesriikidelt, et nad teavitaksid komisjoni kõikidest sellistest kokkulepetest oma kodanike ja kolmanda riigi vahel, mis võimaldavad nende lipu all sõitvatel laevadel kala püüda kolmanda riigi jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste kohaldamisalasse kuuluvates vetes. Ühise kalanduspoliitika välismõõtme reformimine toimub olukorras, mis on kalavarude vähenemise, teiste kaugsõidulaevastike üha suurema kohalolu ja kliimamuutuste tõttu keerukas nii ELi kui ka arenguriikide kalandussektori jaoks. EL peaks looma soodsad tingimused Euroopa erasektori investeeringuteks jätkusuutlikusse kalandusse AKV riikides, luues nendes riikides kõrget lisaväärust ja inimväärikaid töökohti tänu kõrgete majandamisstandardite tagamisele.

3.7.5   Komitee hinnangul peab EL oma kohaloluga rahvusvahelistes organisatsioonides, eelkõige piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides, püüdma parandada kalapopulatsioonide kaitset ja tagada, et kõik kaasatud pooled täidavad kalavarude majandamise meetmeid kõrgel tasemel.

3.7.6   Praegu kehtivate kalandussektori partnerluskokkulepete eesmärk on, et ELi kalalaevad saaksid püüda reguleeritud ja õiguslikult kindlates tingimustes liigseid varusid mitmete kolmandate riikide majandusvööndis. Komisjon on seisukohal, et kehtivad kalandussektori partnerluskokkulepped tuleb muuta jätkusuutlikeks kalanduskokkulepeteks, milles keskendutakse varude kaitsele ja keskkonnasäästlikkusele, paremale valitsemisele ja valdkondliku abi tõhususele.

3.7.7   Komitee peab vajalikuks seda uut orientatsiooni. Selleks peaks EL välja arendama jätkusuutlikud kalanduskokkulepped eesmärgiga luua kõikide sidusrühmade osalemisega ja läbipaistva dialoogimehhanismi põhjal asjaomastes kolmandates arenguriikides soodsad tingimused keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja majanduslikult jätkusuutlikuks tegevuseks, et viia ellu arenguriigi kalandussektori säästva arengu prioriteedid. Jätkusuutlikud kalanduskokkulepped peavad põhinema kindlatel ja läbipaistvatel teaduslikel arvamustel, iga kokkuleppe sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste tagajärgede hindamisel, laevaomanike suuremal osalusel juurdepääsuõiguste eest tasumises ja inimõiguste austamisel. Komitee peab vajalikuks lisada nõuetesse, mida peavad täitma jätkusuutlike kalanduskokkulepete kaudu tegutsevad ettevõtjad, töötajate õiguste austamine. Lisaks tuleks toetada arenguriike, et parandada nende suutlikkust teha kalavarude uuringuid ja hindamisi oma vetes. Jätkusuutlikud kalanduskokkulepped kolmandate riikidega peaksid lisaks ühenduse kalalaevadele juurdepääsu võimaldamisele kolmandate riikide vetesse aitama arendada kolmanda riigi kalandust, luues riigi kalandussektoris uusi tööstusharusid, mis peavad edendama toiduga kindlustatust ja suuremat õiglust, suurendades nende riikide sadamategevust ja ühes sellega parandades sotsiaalset taset, edendades uusi jätkusuutlikke töökohti nende kodanike jaoks. Komitee nõuab tungivalt, et komisjon parandaks valitsemist, rakendades sotsiaalseid ja keskkonnakriteeriumeid, ning kehtestades kõik vajalikud vahendid selleks, et tagada jätkusuutlike kalanduskokkulepete rakendamise ja nendest kinnipidamise alaline jälgimine. Kalanduskokkulepetega seotud asjaomaste kolmandate riikide kalanduse arendamise majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju hindamised peavad olema läbi viidud avalikult ja olema kõigile sidusrühmadele avalikult kättesaadavad, et võimaldada poolte teavitatud osalemist ja dialoogi ELis ja asjaomastes AKV riikides.

3.7.8   Komitee avaldab heameelt ettepaneku üle lisada tulevastesse kalanduskokkulepetesse läbipaistvusklausel, tagamaks, et kohalike ja kõigi asjaomases majandusvööndis tegutsevate välismaiste laevastike summaarne püügikoormus on teada. Selline klausel koos parema andmekogumise ja uurimisega aitab hinnata kalavarude olemasolevat ülejääki. Komitee leiab, et jätkusuutlike kalanduskokkulepete toimimine peab olema eel- ja järelhindamiste avaldamisel läbipaistvam, sest nendes hinnangutes on olulisi andmeid, nagu ELi laevastike AKV riikide vetest püütud saagi väärtus.

3.7.9   Komitee väljendab siiski murelikkust seoses mõne teatises esitatud ettepanekuga ühise kalanduspoliitika välismõõtme kohta. Konkreetselt seoses jätkusuutlike kalanduskokkulepetega väljendab kahetsust, et komisjon ei märgi enam, et need kokkulepped peavad olema vahendid, millega kaitstakse nende raames tegutsevate ühenduse laevastike tegevust ja tööhõivet nende laevastike eripära ja kuuluvuse tõttu väga suurel määral kalandusest sõltuvatesse piirkondadesse. Samuti ei mõista komitee ainuõiguslikkuse klausli karmistamist. Komitee leiab pigem, et kõnealust klauslit tuleb muuta paindlikumaks, et hõlbustada erandjuhtudel ühenduse laevastiku juurdepääsu kolmandate riikide vetesse. Kolmandate riikide vetesse juurdepääsu maksu kohta leiab komisjon, et ühenduse laevaomanikud peaksid maksma mõistliku ja proportsionaalse summa, mis ei kahjusta ettevõtjate konkurentsivõimet, ning olukorda tuleb analüüsida igal üksikjuhul eraldi, sest püügitingimused ei ole kõikides kolmandates riikides ühesugused. Lõpuks ei märgi komisjon, et vaja on läbi rääkida asjakohased tehnilised tingimused, mis võimaldaksid kalapüügivõimalusi maksimaalselt kasutada.

3.7.10   Komitee kinnitab vaieldamatut vajadust soodustada kalapopulatsioonide kaitset ja ühendada jõupingutused maailma tasemel kõikides asjaomastes rahvusvahelistes organisatsioonides, et kaotada ebaseaduslik kalapüük (ETR-kalapüük).

3.7.11   Komitee usub, et oma tooteid ELi eksportivatelt kolmandate riikide laevastikelt tuleb nõuda samu sotsiaal- ja keskkonnatingimusi, mida nõutakse ühenduse laevastikult.

3.7.12   Komitee väljendab rahulolu selle üle, et ettepanekusse on sisse võetud lõik kooskõla kohta ELi teiste tegevuspõhimõtetega, mis peaks hõlmama keskkonna, kaubanduse, hügieeni ja tervishoiu, sotsiaal-, töö-, arengu- ja välissuhete valdkondi.

3.8   Vesiviljelus

3.8.1   Komitee väljendab heameelt, et komisjon tunnustab vesiviljeluspoliitika ühist Euroopa mõõdet ja kehtestab ELi strateegilised mittesiduvad suunised ühiste prioriteetide ja eesmärkide kohta vesiviljelustegevuse arendamiseks. Eelkõige tervitab komitee ettepanekut nõuda, et liikmesriigid koostaksid aastaks 2014 mitmeaastased riiklikud strateegiakavad.

3.8.2   Komitee peab oluliseks eesmärki määrata selgelt kindlaks keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse näitajad, eriti kui arvestada vesiviljeluse kasvupotentsiaali Euroopa Liidus ja selle suurt panust toiduga varustamise kindlusse.

3.8.3   Komitee peab väga oluliseks võtta reformitud ühisesse kalanduspoliitikasse läbivalt sisse teatise „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine. Uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale” (5) järeldused, konkreetselt seoses ettevõtjate konkurentsivõime toetamisega, jätkusuutliku majanduskasvu aluste rajamisega ning sektori maine ja valitsemise parandamisega.

3.8.4   Selleks palub komitee ette näha paindlik haldusraamistik ja ühtne õigusruum jätkusuutliku vesiviljeluse arendamiseks, mis võimaldaks elanikke paikseks muuta ja toota rikkust linnadest kaugele jäävatel äärealadel, ning rõhutab samal ajal, et vaja on keskkonnahoidlikkust, -kaitset ja keskkonnaküsimuste arvessevõtmist kohalikul tasandil.

3.8.5   Komitee märgib, et tulevase määruse nimetus võiks olla mõlemaid aspekte sisaldav „Ühise kalandus- ja vesiviljeluspoliitika määrus”.

3.9   Kontroll ja jõustamine

3.9.1   Ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine tagatakse liidu tõhusa kontrollisüsteemi abil, mis hõlmab võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga.

3.9.2   Komitee on nõus komisjoni ettepanekutega ühise kalanduspoliitika eeskirjade täitmise kontrolli ja jõustamise kohta, kuigi ta leiab, et tuleb kehtestada piisav õiguslik alus selleks, et eeskirjade rikkujad ei saaks sanktsioonidest kõrvale hoida.

3.9.3   Seoses ettepanekuga, et liikmesriigid võiksid nõuda oma kalalaevadelt proportsionaalset osalemist kontrollisüsteemi rakendamise kulude katmises, on komitee seisukohal, et selline maksustamine oleks väga kahjustav laevadele, kes juba kannavad kontrollimääruse (EÜ) nr 1224/2009 kõikide nõuete täitmiseks väga suuri kulusid, nii materiaalselt kui ka inimressursside osas.

3.10   Rahastamisvahendid

3.10.1   Liit võib anda liikmesriikidele ja ettevõtjatele ühise kalanduspoliitika eesmärkide täitmiseks rahalist abi.

3.10.2   Kui liikmesriigid ei täida ühise kalanduspoliitika eesmärke, võib katkestada neile rahalise abi andmise (maksed peatada) või abi finantskorrektsiooniga vähendada. Need meetmed peavad olema mittejärgimise olemuse, ulatuse, kestuse ja korduvusega proportsionaalsed.

3.10.3   Kui ettevõtjad on ühise kalanduspoliitika eeskirju raskelt rikkunud, võetakse neilt ajutiselt või püsivalt liidu rahalise abi saamise võimalus ja/või kohaldatakse finantskorrektsioone. Need meetmed peavad olema eeskirjade raske rikkumise olemuse, ulatuse, kestuse ja korduvusega proportsionaalsed. Komitee toetab seda sätet ja leiab, et seda tuleks laiendada liikmesriikidele, mis ei täida ühise kalanduspoliitika eeskirju.

3.10.4   Komitee on seisukohal, et uues rahastamisvahendis tuleks väärtustada kalurite rolli rannikualade säästvas arengus, nähes ette kaitsemeetmed töökohtade kadumise vastu ning koolitus- ja ümberõppetoetused inimeste asumiseks teistele tegevusaladele, nagu vesiviljelus, töötlev tööstus, looduskaitse või meretransport.

3.10.5   Komitee täheldab, et komisjon ei ole lisanud reformipaketti oma finantsettepanekuid, ja kutsub teda üles seda tegema esimesel võimalusel, et tulevast ühist kalanduspoliitikat saaks üldiselt hinnata. Kuigi ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku kohta säilib sisuliselt muutumatuna eraldis 6,7 miljardit eurot (6), jääb selgusetuks, kuidas see jaguneb kalanduse ja merendusasjade peatükkide vahel.

3.11   Nõuandekomisjonid

3.11.1   Ettepanekuga moodustatakse nõuandekomisjonid kõikides määruses sätestatud kalanduse pädevusvaldkondades, millele lisandub vesiviljeluse nõuandekomisjon, eemärgiga edendada sidusrühmade tasakaalustatud esindatust ja toetada ühises kalanduspoliitikas sätestatud eesmärkide saavutamist.

3.11.2   Need komisjonid asendavad 2003. aasta reformiga loodud piirkondlikke nõuandekomisjone ning nende ülesanded on esitada komisjonile ja asjaomasele liikmesriigile soovitusi, ettepanekuid ja tuua esile probleeme kalanduse ja vesiviljeluse majandamise küsimustes ning aidata tihedas koostöös teadlastega (kes peavad komitee arvates osalema nõuandekomisjonide koosseisus ja töös) koguda, anda ja analüüsida andmeid, mis on vajalikud kaitsemeetmete väljatöötamiseks, samuti aruannete ja arvamuste koostamiseks juhtimis- ja korraldusmeetmete ettepanekute kohta, mille puhul on kohustuslik nõuandekomisjoniga konsulteerida.

3.11.3   Komitee on seisukohal, et määruse ettepanekus tuleb konkreetsemalt täpsustada „sidusrühmade tasakaalustatud esindatust”, nähes ette sotsiaalpartnerite osalemise piisaval tasemel ja iga liikmesriigi tavade järgi.

3.11.4   Liidu rahaline abi ja liikmesriikide toimimine peavad rohkem toetama nõuandekomisjonide sidusrühmi, eriti väikesemahulist püüki.

3.11.5   Komitee väljendab imestust selle üle, et komisjon ei nimeta oma ettepanekus ELi kalanduse ja vesiviljeluse nõuandekomitee rolli, ja väljendab murelikkust seoses selliste läbivate töörühmade võimaliku kadumisega, kes tegelevad turu-, kaubanduspoliitika küsimustega ja üldiste teemadega. Nõuandekomisjonid, kaasa arvatud vesiviljeluse nõuandekomisjon, ei paku valdkondadevahelisi foorumeid, kus käsitleda koos kalanduse, vesiviljeluse ja töötlusettevõtjate ühiseid küsimusi.

3.12   Sotsiaalne mõõde ja väikesemahuline püük

3.12.1   Komitee on seisukohal, et komisjoni ettepanekus on lünki, mis tuleks täita. Konkreetselt puudub sotsiaalne mõõde ja asjakohane väikesemahulise ning karpide ja vähiliste püügi määratlus.

3.12.2   Eurostati andmetel vähenes ajavahemikus 2001–2010 kalurite arv 20 %, jäädes 203 200 tasemele, kellest ainult 40 % töötab oma äriühingus. Samas töötas sektoris tervikuna 2005. aastal viis miljonit inimest. Komitee arvates väärib jätkusuutliku majandamise sotsiaalmajanduslik mõõde sama palju tähelepanu kui selle keskkonnamõõde.

3.12.3   Nagu komitee märkis oma arvamuses rohelise raamatu kohta, on ta seisukohal, et komisjon ei võta piisavalt arvesse ühise kalanduspoliitika sotsiaalseid aspekte. Seetõttu kordab ta seal väljendatud arvamust, eelkõige seda, et puudub süstemaatilise kutsekvalifikatsioonide tunnustamine liikmesriikide vahel, vaja on koostada ühtlustatud statistikaandmed õnnetuste ja nende põhjuste kohta – mida praegu ELi tasandil ei ole – ja kiiresti on vaja sektor ümber hinnata, et tagada väärikal tasemel töötasud.

3.12.4   Komitee ei usu, et käimasolev reform lahendab sektori töötajate tööhõiveprobleemid, ja järelikult teeb ettepaneku võtta kasutusele sotsiaalmajanduslikud toetusmeetmed (tegevuse mitmekesistamine, sektori töötajate tööalane ümberõpe, väljaõpe ja ohutus), mis aitavad reformiprotsessiga toime tulla institutsiooniliste, majanduse ja ühiskonna osalejate maksimaalse osalemisega.

3.12.5   Sotsiaalseid aspekte tuleb arvesse võtta kõikides kalandus- ja vesiviljelussektori etappides (tootmine, töötlemine ja turustamine), konkreetsete ettepanekutega elu- ja töötingimuste parandamiseks.

3.12.6   Rannikulähedase väikesemahulise püügi laevastiku kohta säilitab komisjon praeguse määratluse: alla 12-meetri pikkused laevad, v.a traalerid. Komitee leiab, et ei võeta arvesse väikesemahulise püügi laevastiku tegelikku olukorda eri liikmesriikides ja kehtestatakse kõigile üks meelevaldne kriteerium, mis võib põhjustada diskrimineerimist. Seetõttu nõuab komitee lisaks suurusele teisi kriteeriumeid, mida saaks kasutada seda tüüpi väga mitmekesise püügi piiritlemiseks, näiteks püügiaeg avamerel, kaugus rannikust või sidemed kohalike kogukondadega. Komitee arvates oleks õigem määratleda see mõiste kohalikul, piirkondlikul või riigi tasandil kui kehtestada ühenduse tasandil ühtne kriteerium, mis samastab tohutu osa väikesemahulise püügiga tegelevast laevastikust tööstusliku püügiga.

3.12.7   Samuti leiab komitee, et mõrrad peaksid kuuluma väikesemahulise püügi mõistesse ning nende suhtes peaksid sel juhul kehtima samad õigused ja kohustused nagu ülejäänud väikesemahulise püügi laevastikule.

3.13   Komitee täheldab, et määruse ettepanekus antakse komisjonile suured volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte. Arvestades aga, et sellest komisjonipoolsest volituste võtmisest tuleb samaaegselt teatada Euroopa Parlamendile ja nõukogule ning kumbki neist võib selle tühistada, usub komitee, et on antud tagatised nende volituste rakendamiseks.

4.   Ühise turukorralduse reformi ettepaneku analüüs ja komitee märkused

4.1   Sissejuhatus

4.1.1   Ühine turukorraldus kalandus- ja vesiviljelustoodete sektoris, mis kehtib määruse lisas loetletud kalandus- ja vesiviljelustoodete suhtes, mida turustatakse ELis, aitab saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke ja seda reguleerivad kõnealuses poliitikas sätestatud hea valitsemise põhimõtted.

4.1.2   Nagu on märgitud punktis 2.2.2, hõlmab see järgmisi vahendeid: kutseorganisatsioonid, turustusnormid, tarbijate teavitamine, konkurentsieeskirjad ja turuteave.

4.1.3   Komitee toetab uues ühtse turukorralduse määruses valitsevaid eesmärke ja põhimõtteid.

4.2   Kutseorganisatsioonid

4.2.1   Kalandussektori tootjaorganisatsioonid on ühes või mitmes liikmesriigis kalandustoodete tootjate algatusel loodud rühmitused ja neid tunnustatakse määruse ettepanekus sätestatud korras.

4.2.2   Vaatamata tootjaorganisatsioonide põhirollile ühise kalanduspoliitika rakendamises, on nende areng olnud piiratud nii ühise turukorralduse enda keerukuse tõttu kui ka eelkõige turustamisraskuste tõttu tingimustes, kus konkurentsikaitse eeskirjad takistavad välja astumist suurturustamise võimu vastu ja kus on lubatud importida madala hinnaga kala ja mereande, mis ei vasta terviseohutuse põhinõuetele, nagu täielik jälgitavus „veest lauani”.

4.2.3   Komitee nõuab bürokraatlike ja halduseeskirjade lihtsustamist, eelkõige siis, kui tootjaorganisatsioonid peavad enda kanda võtma soovimatu püügi, millega kaasneb kala vette tagasi laskmise keeld. Samuti nõuab konkurentsipoliitika läbivaatamist, mis lubaks tootjaorganisatsioonidel koondada pakkumist, mis on praegu liiga killustunud, nii, et see oleks operatiivselt kasulik ja õiguslikult kindel. Eelkõige tuleb võimaldada väikesemahulise püügiga tegelevate väikekalurite integreerimist.

4.2.4   Asutada võib vesiviljelussektori tootjaorganisatsioone ühes või mitmes liikmesriigis vesiviljelustoodete tootjate algatusel loodud rühmitustena ja neid tunnustatakse määruse ettepanekus sätestatud korras.

4.2.5   Komitee toetab tootjaorganisatsioonide asutamist kalandus- ja vesiviljelussektoris, vaatamata märgitud raskustele, sest need on seni andnud suure tõuke ühisele kalanduspoliitikale.

4.2.6   Samuti võib asutada tootmisharudevahelisi organisatsioone ühes või mitmes liikmesriigis kalandus- ja vesiviljelustoodete sektori ettevõtjate algatusel loodud rühmitustena ja neid tunnustatakse määruse ettepanekus sätestatud korras.

4.2.7   Komitee väljendab heameelt võimaluse üle luua tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis esindavad märkimisväärset osa vähemalt kahest alljärgnevalt loetletud tegevusalast: kalandus- ja vesiviljelustoodete tootmine, töötlemine või turustamine. Kuigi tootmisharudevahelistel organisatsioonidel on keelatud tegeleda otseselt tootmise, töötlemise või turustamisega, saab nende kaudu lisaks ettepanekus ette nähtud meetmetele mitmekesistada kalandustooteid eri turgudel ja suurendada tulusust kalandus- ja vesiviljelusahela kõikides etappides.

4.2.8   Komitee toetab tootmisharudevaheliste organisatsioonide eesmärke ja meetmeid, mida nad võivad võtta, kuigi märgib, et puudub artikkel seda tüüpi organisatsioonide rahastamise kohta.

4.3   Eeskirjade laiendamine

4.3.1   Liikmesriigid võivad otsustada, et tootjaorganisatsiooni või tootmisharudevahelise organisatsiooni siseselt vastuvõetud eeskirjad on teatud tingimustel siduvad tootjatele või ettevõtjatele, kes kõnealusesse organisatsiooni ei kuulu, samuti, et kõnealused tootjad ja ettevõtjad tasuvad tootjaorganisatsioonile või tootmisharudevahelisele organisatsioonile summa, mis vastab täielikult või osaliselt tasule, mida maksavad organisatsiooni liikmed.

4.3.2   Komitee usub, et kõnealune ettepanek võib parandada kalandus- ja vesiviljelustoodete töötlemise ja turustamise tingimusi ning aidata kaasa turgude stabiliseerumisele.

4.4   Turgude stabiliseerimine

4.4.1   Tootjaorganisatsioonid võivad rahastada teatud kalandustoodete ladustamist, et säilitada turgude stabiliseerimine, tingimusel et nad täidavad teatud hulga tingimusi.

4.4.2   Komitee peab seda korda asjakohaseks. Ta leiab siiski, et tootjaorganisatsioonid peaksid saama ka iseseisvalt otsustada, mis liikide suhtes seda korda kohaldada. Teiselt poolt peab komitee vajalikuks pakkuda vesiviljelustoodetele välja võrdlushinnad, samamoodi nagu on pakutud kalandustoodete kohta. Neid võrdlushindu tuleb täiendada efektiivsete ning kalandus- ja vesiviljelustoodete turgude erijoontele kohandatud sekkumismehhanismidega.

4.4.3   Komitee kutsub komisjoni, liikmesriike ja sektorit üles otsima paremini toimivaid ja tõhusamaid mehhanisme meretoodete pakkumise ja nõudluse tasakaalustamiseks. Koordineerimismeetmed ja kokkulepe tootmisharudevaheliste organisatsioonide raames võiks olla heaks lähtepunktiks.

4.5   Tarbijate teavitamine

4.5.1   Määruse ettepaneku lisas loetletud kalandus- ja vesiviljelustooteid, mida turustatakse ELis, kaasa arvatud importtooteid, võib pakkuda jaemüügiks lõpptarbijale, kui toote märgistusel või tähistusel on märgitud teatav minimaalne kohustuslik teave: kaubanduslik nimetus, tootmismeetod, toote püügi- või kasvatuspiirkond, püügi või kokkukogumise kuupäev ja see, kas toode on värskelt püütud või külmutatud. Ainult kalavalmistisi ja -konserve, kaaviari ja selle aseaineid ning karploomi, limuseid ja muid selgrootuid veeloomi võib müüa, valmiskujul või konserveeritult, kui märgistusel või tähistusel on märgitud kolm esimest tingimust nendest, mis on kohustuslikud ülejäänud kala- ja vesiviljelustoodete puhul: liigi kaubanduslik nimetus, tootmismeetod ja püügi- või kasvatuspiirkond.

4.5.2   Ettepanek tarbija teavitamise kohta kehtestab ühelt poolt uued nõuded (nii II lisas kauba nimetuse kohta vaadeldud 3. peatüki kui ka 16. peatüki toodete suhtes), mida ei ole praeguses ühtse turukorralduse eeskirjades ette nähtud, ja teiselt poolt laiendab neid meetmeid importtoodetele.

4.5.3   Komitee leiab, et uute nõuete sätestamine tarbija teavitamise kohta on positiivne, aga nõuab detailset analüüsi lähtuvalt kalandus- ja vesiviljelustoodete eri tooteesitlusvormide erijoontest.

4.5.4   Need uued nõuded peavad tõepoolest vastama positiivsetele elementidele, millel on tarbija jaoks tegelik väärtus, mitte tekitama segadust märgistuse ja jälgitavuse vahel, mitte seadma toodetele tehnilisi tõkkeid ja olema kooskõlas hiljutiste muudatustega, mis on tehtud määrusesse (EL) 1169/2011 toidualase teabe esitamise kohta tarbijatele (7) ja määrusesse (EÜ) 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks (8).

4.5.5   Kõike öeldut arvestades on komitee seisukohal, et komisjon peaks enne uute märgistamisnõuete sisseviimist läbi viima mõju hindamise, kus analüüsitakse nende rakendatavust, kohaldatavust ja tarvilikkust tarbija jaoks.

4.5.6   Suurema läbipaistvuse nõuetele vastamise huvides on ettepanekus ette nähtud võimalus, et vabatahtlikult ja ilma et see vähendaks kohustusliku teabe jaoks mõeldud ruumi, võib tootele märkida ka keskkonna-, eetika- või sotsiaalteavet, teavet tootmistehnikate ja toote toiteväärtuse kohta. Komitee on seisukohal, et igasugune vabatahtliku teavitamise ettepanek peab põhinema reguleeritud miinimumstandarditel, millega välditakse, et see teave võiks tarbijat segadusse viia või turgu moonutada.

4.5.7   Komitee rõhutab vajadust tugevdada meretoodete jälgitavuse eeskirjade kontrolli, mis on püütud või kasvatatud kauba päritolu identifitseerimise kindlustamise ja kogu kalandus- ja vesiviljelusahela lõikes toidukaupade ohutusnõuete täitmise tagamise valem selle ahela eri etappides: tootmine, töötlemine ja turustamine.

4.5.8   Komitee nõuab ELi turul ebaausa konkurentsi vältimise huvides importtoodetele samu hügieeni- ja tervishoiu ning kontrollinõudeid, nagu kohaldatakse ühenduse toodetele, sealhulgas jälgitavust terve „veest lauale” ahela lõikes, ning nõuab, et ammendavad kontrollid nii piiril kui ka päritolukohas tagaksid nende normide asjakohase täitmise, mis aitavad tagada toidukaupade ohutust. Sellega seoses peab komitee vajalikuks, et Euroopa Komisjoni eri peadirektoraadid peaksid kehtestama järjekindla käsitlusviisi.

4.5.9   Komitee innustab uurima võimalusi laiendada tootmisnõuete ühtlustamist sotsiaal- ja töövaldkonnale ning keskkonnahoidlikkusele ja keskkonna jätkusuutlikkusele. Selleks teeb komitee ettepaneku analüüsida enne ELi ja kolmandate riikide vahel kaubanduskokkulepete sõlmimist nende kokkulepete sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid mõõtmeid ja tagajärgi, samuti jälgida intensiivselt ja perioodiliselt nende tulemusi, nii et välditaks konkurentsivõime kahjustamist Euroopa kalandus-, mereanni- ja vesiviljelussektoris ning nende sektorite turustamise ja töötlemise ahelas.

4.6   Turuteave

4.6.1   Ettepanekus on ette nähtud, et komisjon teostab mitmeid toiminguid kalandus- ja vesiviljelussektori eri osaliste teavitamiseks sektori olukorra ja arengute kohta, võttes arvesse rahvusvahelisi olusid, jälgides tarneahelat, analüüsides turusuundumusi ja korraldades ad hoc uuringuid hinnakujunduse kohta. Komitee tervitab seda ettepanekut.

4.7   Volituste delegeerimine

4.7.1   Komitee annab oma kooskõlastuse komisjonile antud volituste delegeerimisele, sest kõik need volitused on ühtse turukorralduse määruse ettepaneku tõhusa täitmise ja kontrollimise huvides.

---

(1)  COM(2009) 163.

(2)  CESE, ELT C 18, 19.1.2011, lk 53–58.

(3)  CESE, ELT C 24, 28.1.2012 lk 48.

(4)  COM(2011) 417.

(5)  COM(2009) 162, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus 646/2010, 28.4.2010 (ELT C 18, 19.1.2011, lk 59–63).

(6)  COM(2011) 500, 29.6.2011, Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve, II osa, lk 88.

(7)  ELT L 304, 22.11.2011, lk 18–63.

(8)  ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.

---