10.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/109

Raportöör

Thomas McDONOGH

1.1.

Ühine kalanduspoliitika võeti kasutusele 1960.–1970. aastatel ja see vajab pidevat läbivaatamist. Komitee toetab seda ajakohastamise protsessi, et pidada sammu tehnoloogiliste muutustega kalavarude paremaks säilitamiseks ja kaitseks. Komitee toetab komisjoni pakutud meetmeid, millest paljud on esitatud 2016. aasta Põhjamere ja Skagerraki töörühma aruandes (1). See aitab ajakohastada Euroopa kalandusalaseid õigusakte ja kaitsta väga väärtuslikku sektorit.

1.2.

Põhjamere püügipiirkonnad ja sellega piirnevad alad on kalanduse seisukohast väga keerulised. See piirkond hõlmab vähemalt seitsme rannikuäärse liikmesriigi ja ka Norra laevu, kes kasutavad arvukate kala- ja karbiliikide püügiks väga erinevaid püügivahendeid. Põhiprobleem seisneb selles, et paljusid kõige olulisemaid põhjalähedasi kalavarusid (st neid, kes elutsevad merepõhjas või selle lähedal) püütakse segapüügi käigus. Praktikas tähendab see, et iga kord, kui laev püügivahendit kasutab, moodustub tema saak mitmest eri liigist. Sellise segapüügi tulemusel sõltub saagi koostis sellest, millist tüüpi püügivahendeid, millal ja kus on kasutatud.

1.3.

See tähendab, et laevad, kes püüavad kalavarusid, mille suhtes kohaldatakse lubatud kogupüüki (TAC), peaksid lõpetama püügi, kui asjaomase kalavaru kvoot on ammendatud. Enne alusmääruse vastuvõtmist (2) ei pidanud laevad püüki lõpetama, kui ühe kõnealuse varu kvoot oli ammendatud. Selle asemel oli neil võimalik jätkata muude sihtliikide püüki, mistõttu püüti jätkuvalt liike, mille puhul kvoodid olid juba ammendatud, kuigi seaduslikult ei tohtinud nad sellist saaki lossida. Kõnealune kvooti ületav saak tuli vette tagasi lasta. Kui asjaomase kalavaru kvoot ammendatakse, ei ole enam võimalik muid kalavarusid püüda. Seepärast on kõnealuste varude lubatud kogupüügi kehtestamisel soovitatav võtta arvesse asjaolu, et mõni kalavaru püütakse segapüügi käigus. Selline lähenemisviis oleks kasulik nii kalavarude kaitse kui ka nende kasutamise seisukohalt. Komisjoni ettepanekus lähtutakse sellisest lähenemisviisist.

1.4.

Alusmääruse eesmärk on lahendada kalade ülepüügi ja tagasiheite probleem tõhusamalt kui varasemate õigusaktidega. Seega tuleks võtta asjakohaseid meetmeid, et vältida kalandussektori jaoks negatiivseid majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi. Esimese sammuna sellise paindliku majandamise suunas tuleks kõigi asjaomaste kalavarude majandamine koondada ühtsesse majandamiskavasse. See hõlmaks kalastussuremuse sihttaset, mis on väljendatud vahemikena (kui see on olemas) iga kalavaru puhul ning mis oleks aluseks kõnealuste kalavarude iga-aastase lubatud kogupüügi kehtestamisel.

2.1.

Riiklike kvootide läbivaatamiseks tuleks moodustada sõltumatu komisjon. Kalavarude taastamine ei sõltu siiski vaid kalastussuremusest, vaid ka teistest teguritest, näiteks kliimamuutustest. Mis tahes sammud jätkusuutliku kalanduse suunas eeldavad kalalaevade ja püügivahendite kohandamist (mis on kallis), usaldusväärseid teaduslikke andmeid ja jätkuvaid meetmeid kalurite koolitamiseks ja nende teadlikkuse suurendamiseks. Samuti vajab kaalumist kalapüügi sotsiaalne aspekt, kuna väikesemahulise püügiga tegelevad kalurid surutakse turult välja. Kõige olulisem on säilitada olemasolevad töökohad paljudes kalandusest sõltuvates ELi rannikualade kogukondades.

2.2.

Ulatuslikumalt tuleks uurida kalakasvanduste mõju looduslikele kalavarudele. Looduslik lõhe on väljasuremise ohus peaasjalikult ülepüügi ja puuduliku reguleerimise tõttu, kuid kalakasvanduste mõju looduliku lõhe varudele on endiselt teadmata. Asjakohase turundustegevusega peaks loodusliku lõhe hind kujunema tehistingimustes peetava lõhe hinnast kõrgemaks. Kaugemates piirkondades annab sportlik kalapüük märkimisväärse panuse majandusse: hinnanguliselt toob iga loodusliku lõhe püük kohalikule majandusele keskmiselt sisse 1 200 eurot püügiabiliste palkade, majutuse, transpordi jne näol.

2.3.

Tuleb võtta meetmeid angerjapüügi vähenemise peatamiseks. Noorkalade püügi probleemile tuleks läheneda minimaalse lubatud võrgusilma suuruse suurendamisega. Samuti tuleks kehtestada piirangud üheniidiliste nakkevõrkude kasutamisele.

2.4.

Tuleks suurendada karistusi kalanduseeskirjade rikkumiste eest. Tuleks kohaldada rangeid meetmeid ebaseaduslike sisserändajate värbamise vastu kalalaevadel. Paljudele neist isegi ei maksta ja nad on põhimõtteliselt vangid, kuna nende passid on ära võetud (teadaolevalt on seda juhtunud Kesk-Ameerikast pärit inimestega). Elu- ja töötingimused merel peavad vastama kõrgeimatele ELi standarditele. See kehtib ka väljastpoolt ELi pärit töötajate suhtes.