KOHTUJURISTI ETTEPANEK

P. LÉGER

esitatud 15. jaanuaril 2004(1)

Kohtuasi C-168/02

Rudolf Kronhofer

versus

Marianne Maier,

Christian Möller,

Wirich Hofius,

ja

Zeki Karan

(Oberster Gerichtshof’i (Austria) esitatud eelotsusetaotlus)

Brüsseli konventsioon – Artikli 5 punkt 3 – Pädevus seoses lepinguvälise kahjuga – Koht, kus kahjustav sündmus on toiminud

1.        Käesolevas kohtuasjas palub Oberster Gerischtshof (Austria) (kõrgeim kohus) täpsustada kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva 27. septembri 1968. aasta konventsiooni artikli 5 punkti 3.(2)

2.        Täpsemalt tuleb kindlaks määrata, kas selles artiklis esinev väljend „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud” võiks tähendada kahju kannatanu elukohta, kus on „tema vara peamine asukoht”, nii et viimasel oleks õigus esitada vastavale kohtule hagi kahjude hüvitamiseks. Küsimus tõusetub seoses kahju hüvitamise hagiga varalise kahju hüvitamiseks, mis on isikul tekkinud börsitehingute tagajärjel varaga, mille viimane on paigutanud mõnda teise osalisriiki kui sellesse, kus on tema elukoht.

I –    Õiguslik raamistik

3.        Brüsseli konventsiooni artikli 2 esimeses lõigus sisaldub põhimõte, mille kohaselt kaevatakse „isikud, kelle alaline asukoht on osalisriigis, selle riigi kohtutesse”.

4.        Peale selle üldise kohtualluvuse näeb Brüsseli konventsioon ette rea valikulise iseloomuga kohtualluvuse erijuhtumeid, mis võimaldavad hagejal valida hagi esitamiseks mõne muu riigi kohtualluvuse kui selle, kus asub kostja elukoht.

5.        Kohtualluvuse erijuhtumite sätete hulka kuulub ka Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 3 toodud säte, mis näeb ette, et lepinguvälise kahju korral võib isiku kaevata „selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud”.

6.        Kohtupraktikast ilmneb, et juhul, kui koht, kus lepinguvälist vastutust kaasa tuua võiv tegu toime pandi, ja koht, kus saabus selle teo tagajärg, ei ole samad, siis tuleb konventsiooni artikli 5 punktis 3 esinevat väljendit „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud” mõista nii, et sellega peetakse üheaegselt silmas nii kohta, kus tegu tehti, kui ka kohta, kus saabus selle teo tagajärg, nii et hageja valiku kohaselt võib kostja vastu esitada hagi kas ühe või teise koha kohtusse.(3)

II – Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

7.        Rudolf Kronhofer, kelle elukoht on Austrias, esitas Austria kohtusse vastutuse tuvastamise hagi mitme Saksamaal elukohta omava isiku vastu, kes on samuti Saksamaal asuva äriühingu Protectas Vermögensverwaltungs GmbH (edaspidi „Protectas”) teenistuses olevad ärijuhid või investeerimiskonsultandid.

8.        Selle hagiga taotleb hageja rahalise kahju hüvitamist, mis tema väitel olevat tekkinud kostjate käitumise tõttu, kes teda telefoni teel õhutasid sõlmima lepingut aktsiate müügioptsioonide kohta, ilma et teda oleks sellise tehingu riskidest hoiatatud.

9.        Selle soovituse tagajärjel kandis R. Kronhofer Protectas’e investeerimiskontole Saksamaal 82 500 USD suuruse summa. See summa investeeriti Londoni (Ühendkuningriik) börsil äärmiselt spekulatiivsete ostuoptsioonide ehk „call options” võtmisesse. See börsitehing päädis investeeritud summa osalise kaotamisega.

10.      Kahju hüvitamiseks taotleb R. Kronhofer Austria kohtutelt 31521,26 USA dollari suuruse summa maksmist. Oma taotluse toetuseks väidab ta, et Austria kohtute pädevus tuleneb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktist 3, kuna kahju on tekkinud Austrias, tema elukohas.

11.      Esimese astme kohus (Landesgericht Feldkirch) (Austria) leidis, et tal puudub pädevus põhjusel, et hüvitamise nõue põhines lepingul ja mitte lepinguvälisel kahjul, mistõttu Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkt 3 ei ole kohaldatav ja ei too seega kaasa Austria kohtute pädevust. R. Kronhofer kaebas selle otsuse edasi.

12.      Apellatsioonikohus (Oberlandesgericht Innsbruck) (Austria) leidis samuti, et tal puudub pädevus, ent teistel põhjustel kui esimese astme kohtul. Ta möönis, et huvitatud isiku taotlus põhineb eranditult lepinguvälisel kahjul, mille korral kohaldub Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkt 3. Ta on aga arvamusel, et nende sätete kohaldamine ei anna talle pädevust, kuna kahju tekitamise ega tagajärgede saabumise paigaks ei olnud Austria.

13.      Apellatsioonikohus leidis, et kahju tekitamise kohaks on koht, kust kostjad olid helistanud hagejale, et õhutada teda sõlmima vaidlusaluse börsitehingu põhjustanud lepingut, see tähendab Saksamaa. Seega asus selle kohtu kohaselt kahju tekkimise paik samuti Saksamaal, kohas, kus oli avatud kostja investeerimiskonto, millele viimane kandis summad, mis seejärel investeeriti ja millega seoses tekkis vaidlusalune rahaline kahju. Sellega seoses rõhutas apellatsioonikohus, et see järeldus on õige vaatamata asjaolule, et R. Kronhoferi kantud rahaline kahju mõjutas lõpuks kogu tema vara tervikuna.

14.      Selle otsuse peale esitas hageja Oberster Gerichtshof’ile kassatsioonkaebuse. See kohus leidis esmalt, et kui vaidluspoolte vahel ei ole kunagi olnud lepingulisi suhteid, nagu väidab R. Kronhofer, siis põhineb tema hagi lepinguvälisel kahjul ja mitte lepingul.(4)

15.      Selle arvamuse põhjal hindas Oberster Gerichtshof oma pädevust vastavalt Euroopa Kohtu praktikale seoses Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktist 3 tuleneva väljendiga „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud”.

16.      Seoses kahju tekkimise kohaga leiab see kohus, et erinevalt R. Kronhoferi väidetest ei tulene osutatud kahju tehingust, millega ta otsustas Austrias kanda teatud raha üle Saksamaa investeerimiskontole, vaid asjaolust, et vastupidiselt sellele, mida talle oli öeldud telefoni teel, investeeris Saksamaa investeerimisühing kõnealused summad spekulatiivsetesse ostuoptsioonidesse, mis põhjustasid hagejale rahalise kahju.

17.      Kahju tagajärgede saabumise kohaga seoses kaldub Oberster Gerichtshof arvama, et käesoleval juhul ei ole kohaldatav sellekohane Euroopa Kohtu praktika, mis põhineb esmase kahju ja teisese kahju eristamisel.(5) Käesoleva menetluse eripära, millele R. Kronhofer tugineb, tuleneb asjaolust, et osa tema vara kaotamine, mis oli investeeritud teise osalisriiki, kus ei olnud tema elukoht, kahjustas samal ajal ja samas ulatuses kogu tema vara, nii et tegu on samaaegselt esineva ühe ja sama kahjuga, mitte aga kaudse või järgneva kahjuga.

18.      Neid asjaolusid arvesse võttes küsib siseriiklik kohus, kas tagajärgede saabumise koha määratlemisel võiks võtta arvesse kohta, kus hageja väitel on tema vara peamine asukoht ja seega ka koht, kus on tema elu- või asukoht.

III – Eelotsuse küsimus

19.      Oberster Gerichtshof otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas kohtalluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva 27. septembri 1968. aasta konventsiooni artikli 5 punkti 3 väljendit „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud” tuleb tõlgendada nii, et varalise kahju puhul, mis on seotud kahju kannatanu vara paigutamisega, hõlmab see väljend samuti kohta, kus asub kahju kannatanu elukoht, kui vara paigutamine on toimunud teises ühenduse liikmesriigis?”

IV – Analüüs

20.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab sisuliselt teada, kas Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et väljend „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud” võiks tähendada hageja elukohta, kus on „tema vara peamine asukoht”, seetõttu, et ta on seal kandnud varalist kahju vara osalise kaotamise tagajärjel teises konventsiooni osalisriigis.

21.      Sellele küsimusele tuleb minu arvates vastata eitavalt. Hagi, mis Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3(6) mõttes põhineb eranditult lepinguvälisel kahjul, ei saa üksnes sel alusel esitada hageja elukoha järgse riigi kohtusse.

22.      Ma rajan oma analüüsi kolmesugustele argumentidele, mis puudutavad esiteks Brüsseli konventsiooni üldist ülesehitust, teiseks usaldusväärse õigusmõistmise ja menetluse otstarbekohase korraldamise nõudeid ning kolmandaks vajadust kindla ja etteaimatava pädevuse jaotuse määratlemiseks.

23.      Esiteks tuleb Brüsseli konventsiooni üldise ülesehitusega seoses meelde tuletada, et kehtestatud kohtualluvuse süsteem põhineb üldisel põhimõttel, mille kohaselt on pädevus kostja elukoha järgse osalisriigi kohtutel (nimetatud konventsiooni artikli 2 esimene lõik).

24.      Lisaks rõhutas Euroopa Kohus eespool nimetatud Dumez France ja Tracoba kohtuasjas, et „konventsioon ei toeta artikli 3 teises lõigus hageja elukoha järgse kohtu pädevust, välistades siseriiklike sätete kohaldamise, mis annavad sellistele kohtutele pädevuse menetluseks nende kostjate vastu, kelle alaline elukoht on osalisriigi territooriumil”.(7)

25.      Üksnes teatud eriliste asjaoludega seonduvatel erijuhtumitel, mida Brüsseli konventsioon oma artiklis 14 kui ka artikli 5 punktis 2 ja artikli 8 punktis 2 otseselt tunnustab, on hageja elukoha järgse osalisriigi kohtutel pädevus, ehk forum actoris’e pädevus. Erisätted on kehtestatud selleks, et kaitsta tarbijat või kindlustusvõtjat, keda peetakse majanduslikult nõrgemaks lepingupooleks ja õiguslikult vähem kogenenuks kui nende professionaalsed lepingupartnerid, niisamuti nagu ülalpidamistoetuse taotlejat, keda peetakse abi vajavaks.(8)

26.      Peale Brüsseli konventsioonis otseselt ette nähtud juhtumite ei ole hageja elukoha järgse osalisriigi kohtutel üldiselt pädevust, eriti konventsiooni artikli 5 punkti 3 alusel.(9)

27.      Erandina üldreeglist, et pädevus on kostja elukoha järgse riigi kohtutel, näeb Brüsseli konventsiooni II jaotise 2. jagu ette kohtualluvuse erandjuhtudel, mille vahel hageja võib valida. Nende erandjuhtude hulgas esineb ka nimetatud konventsiooni artikli 5 punktis 3 sätestatud kohtualluvus.

28.      Seega tuleb kõnealust sätet tõlgendada kitsalt,(10) „et konventsiooni artikli 2 esimeses lõigus toodud põhimõte, mille kohaselt tunnustatakse kostja elukoha järgse osalisriigi kohtute pädevust, ei kaotaks oma sisu ja et muudel juhtudel kui konventsioonis otseselt sätestatud ei tunnustata pädevuse andmist hageja elukoha järgsetele kohtutele, mida konventsioon ei toeta […]”.(11) Nagu ma järgnevalt arutlen, tuleb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 niisugusel tõlgendamisel lähtuda usaldusväärse õigusemõistmise ja menetluse otstarbekohase korralduse nõuetest.

29.      Teiseks tuleb usaldusväärse õigusemõistmise ja menetluse otstarbekohase korralduse nõuete osas meeles pidada, et Brüsseli konventsiooni II jaotise 2. jaos sätestatud kohtualluvus erandjuhtudel, mille hulgas on ka artikli 5 punktis 3 toodud kohtualluvus, „põhineb iseäranis tihedal seosel kohtuvaidluse ja muude kohtute kui kostja elukoha järgsete kohtute vahel, mis õigustab kõnesolevatele kohtutele pädevuse andmist usaldusväärse õigusemõistmise ja menetluse otstarbekohase korralduse tagamiseks”.(12)

30.      Nagu ma olen märkinud, möönis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Mines de potasse d’Alsace, et juhul, kui kahju tekitanud teo toimepanemise koht ja kahju tekkimise koht ei ole samad, võib väljend „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud” tähendada Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 kohaselt emba-kumba neist kohtadest.(13)

31.      See kohtupraktika põhineb usaldusväärse õigusemõistmise ja menetluse otstarbekohase korraldamise kaalutlustel.

32.      Euroopa Kohus leidis, et vastutus lepinguvälise kahju puhul järgneb üksnes juhul, kui tuvastatakse põhjuslik seos kahju ja kahju tekitanud sündmuse vahel.(14) Sellest teeb Euroopa Kohus järelduse, et vastutust põhjustavate asjaolude vahelist tihedat seost arvesse võttes ei tundu asjakohane otsustada ühe kasuks kahe tähtsa pidepunkti hulgast, milleks on koht, kus pandi toime kahju tekitanud tegu, ja koht, kus saabus selle teo tagajärg, kuna kumbki võib teatud asjaoludel osutuda vajalikuks eriti tõendite esitamise või menetluse korraldamise seisukohast lähtuvalt.(15)

33.      Üksnes neil põhjustel leidis Euroopa Kohus, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 3 toodud mõiste „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud” tähendus peab olema määratletud viisil, mis kinnitab, et hagejal on võimalik alustada menetlust nii kohas, kus saabus teo tagajärg, kui ka kohas, kus pandi toime kahju tekitanud tegu.(16)

34.      Euroopa Kohus tugineb üksnes vajadusele tagada nende kohtute pädevus, kes on objektiivselt paremas olukorras hindamaks, kas asjaomasel juhul on olemas vastutust põhjustavad asjaolud. Teisisõnu ei ajendanud Euroopa Kohut see, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 2, artikli 8 punkti 2 ja artikli 14 kohaselt on kahju kannatanul õigus valida, millisele kohtule tuleks anda pädevus.

35.      Eespool viidatud kohtuotsust Mines de potasse d’Alsace ei tule seoses lepinguvälise vastutusega pidada pädevuse andmiseks forum actoris’ele, kuigi on võimalik, et mõnel juhul võib kumbki selles kohtuasjas täpsustatud kohtualluvuse määramise alustest – kahjustava sündmuse toimumise koht või kahju tekkimise koht – langeda tegelikult kokku kahju kannatanu elukohaga.

36.      Eespool viidatud Marinari kohtuotsus kinnitab selgelt seda analüüsi. Vastavalt usaldusväärse õigusemõistmise ja menetluse otstarbekohase korraldamise loogikale täpsustas Euroopa Kohus, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 väljendit „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud”, „ei saa […] tõlgendada nii laiendavalt, et see hõlmaks kõiki kohti, kus võib täheldada kahjulike tagajärgede tekkimist teo tagajärjel, mis on juba põhjustanud tegelikku kahju mõnes teises kohas”.(17)

37.      Sellest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et „seda väljendit ei saa tõlgendada nii, et see hõlmaks seda kohta, kus hageja […] väidab end olevat kandnud varalist kahju, mis on algselt teises osalisriigis ilmnenud ja seal tema poolt kantud kahju tagajärg”.(18)

38.      Selleks et paremini mõista eespool viidatud Marinari kohtuotsuse ulatust, tuletan meelde, et selles kohtuasjas esitas Itaalias elav isik Itaalia kohtusse hagi Londonis asuva Lloyd’s Bank’i vastu, mille töötajate käitumine oli kaasa toonud tema hoiustatud lihtvekslite sekvesteerimise selles asutuses, võttes arvesse nende tõenäoliselt kahtlast päritolu, samuti tema vahistamise Ühendkuningriigi territooriumil. Selle hagiga taotles hageja ühest küljest talle tagastamata lihtvekslite tegeliku väärtuse tasumist ja teisest küljest kahju hüvitamist, mida ta oli kandnud seoses vahistamisega, paljude lepingute rikkumisega ning kahjuga tema mainele.

39.      Kohtujurist Darmon rõhutab oma ettepanekus eespool viidatud Marinari kohtuasjas, et tegemist on olukorraga, kus nii kahju tekitanud tegu (panga töötajatele ette heidetud käitumine) kui ka selle teo otsene tagajärg (lihtvekslite sekvesteerimine ja hageja vangistamine) leidsid aset samal territooriumil (Ühendkuningriik) ja kus esmane kahju tõi kaasa hageja vara vähenemise (rahalised kaotused viisid paljude lepingute rikkumiseni) teises osalisriigis (Itaalia) .(19)

40.      Tegemist ei ole seega samasuguse olukorraga nagu see, mida Euroopa Kohus uuris eespool viidatud kohtuotsuses Mines de potasse d’Alsace, kus kahju tekitanud teo toimepanemise koht asus muu osalisriigi territooriumil kui seal, kus saabus kogu selle teo tagajärg, ja kus oli seega vajalik anda õigus kohtualluvuse valikuks, selleks et mitte kõrvale lükata üht neist tähtsaist pidepunktidest vastutust põhjustavate asjaolude hindamisel.

41.      Teisisõnu, eespool viidatud Marinari kohtuasjas taotleti Ühendkuningriigi kohtute asemel Itaalia kohtute pädevuse tunnustamist ainult selle asjaolu põhjal, et hageja kandis Itaalias varalist kahju, mis tulenes algselt Ühendkuningriigis tekkinud ja kantud kahjust. Seda pidepunkti ei loetud piisavalt tähtsaks, et õigustada pädevuse andmist Itaalia kohtutele.

42.      See kohtupraktika järgib eespool viidatud kohtuotsuse Dumez France ja Tracoba loogikat.

43.      Eespool viidatud kohtuotsuses Dumez France ja Tracoba oli väidetav kahju vaid selle kahju kaudne tagajärg, mida algselt kandsid teised juriidilised isikud, kes otseselt kannatasid kahju läbi, mis tekkis muus kohas kui kahju, mille läbi hiljem kannatas kaudne ehk teisene kahju kannatanu.

44.      Sellises olukorras leidis Euroopa Kohus, et „[…] väljendit „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud”, mis esineb […] konventsiooni artikli 5 punktis 3, tuleb mõista tähendavana vaid kohta, kus lepinguvälise vastutuse kaasa toonud sündmus põhjustas otsese kahju isikule, kes on vahetu kannatanu”.(20) Teisisõnu, neid Brüsseli konventsiooni sätteid ei saa tõlgendada nii, et „nad lubavad hagejal, kes taotleb kahjude hüvitamist, mis ta väidab olevat kahju tagajärg, mida kandsid teised isikud, kes on kahjustava sündmuse otsesed kannatajad, kaevata selle sündmuse põhjustaja selle paiga kohtusse, kus ta ise leiab oma vara kahjustunud olevat”.(21)

45.      Ma nõustun Zeki Karani, Austria valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoniga, et see, mis eespool viidatud kohtuotsuste Dumez France ja Tracoba kui ka Marinari kohaselt puudutab tuletatud või kaudset rahalist kahju, see tähendab kahju, mis kaasneb esmase kahjuga, ning on tekkinud ja mida on kandnud otsene kannatanu muus osalisriigis, kohaldub tingimata ja seda suurema põhjusega rahalisele kahjule, millel on samaaegsed ning sama ulatuslikud tagajärjed mõnes muus osalisriigis kui selles, kus see kahju tekkis ja kus nimetatud kannatanu seda kahju kandis.

46.      Seega ei ole sellisel juhul mingisugust alust anda pädevust kohtutele, kes asuvad mingis muus osalisriigis kui see, kus pandi toime nii kahju tekitanud tegu kui ka saabus selle teo tagajärg, ehk teisisõnu, kus esinesid vastutust põhjustavad asjaolud. Kirjeldatud pädevuse andmiseks ei ole tõendite esitamise või menetluse korraldamise seisukohast mingisugust objektiivset vajadust. Sellise pädevuse lubamine viiks hageja valikuõiguse laiendamiseni üle seda õigustavate erijuhtumite.

47.      Kolmandaks, mis puudutab kindla ja etteaimatava pädevuse jaotuse määratlemise vajadust, tuletan meelde, et Euroopa Kohtu sõnul on selle määratlemine Brüsseli konventsiooni peamine eesmärk.(22)

48.      Selle peamise eesmärgiga oleks aga otseselt vastuolus pädevuse jaotuse seostamine kohaga, kus on hageja elukoht ning „tema vara peamine asukoht”.

49.      Nii nagu komisjon on õigustatult rõhutanud, on tõsiselt kardetav, et pädevate kohtute kindlaksmääramine vastavalt hageja elukohale või sellele, kus asub tema „vara peamine asukoht”, tekitab suuri raskusi, kuna isegi siis, kui need kohad on tuvastatud, ei pruugi need tingimata olla samad nii õiguslikult kui ka faktiliselt.

50.      Sellest tuleneb, et niisugused pädevuse kriteeriumid ei vasta ka Euroopa Kohtu poolt meelde tuletatud etteaimatavuse nõudele, iseäranis juhul, kui elukoht ja „vara peamine asukoht” on altid varieeruma vastavalt hageja tahtele.(23) Ei ole välistatud, et selline korraldus võiks viia forum shopping’uni, andes kannatanule valikuvõimaluse määrata pädev kohus kindlaks elukoha või „vara peamise asukoha” valimise või muutmisega.

51.      Sellest lähtuvalt tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et konventsiooni artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada selliselt, et väljend „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud” ei tähenda hageja elukohta, kus on tema „vara peamine asukoht”, ainuüksi asjaolu tõttu, et ta on seal kandnud varalist kahju vara osalise kaotamise tagajärjel teises konventsiooni osalisriigis.

V –    Ettepanek

52.      Neist põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshof’i esitatud küsimusele järgmiselt:

27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtalluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta, 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta ning 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta, artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada selliselt, et väljend „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud” ei tähenda hageja elukohta, kus on tema „vara peamine asukoht”, ainuüksi asjaolu tõttu, et ta on seal kandnud varalist kahju vara osalise kaotamise tagajärjel teises konventsiooni osalisriigis.”

---

1  – Algkeel: prantsuse.

---

2  – EÜT 1972, L 299, lk 32. Muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1 ja – muudetud tekst – lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1), 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1) ning 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1, edaspidi „Brüsseli konventsioon”). Nende nelja ühinemise konventsiooniga muudetud versioon Brüsseli konventsioonist on avaldatud EÜT 1998, C 27, lk 1.

---

3  – 30. novembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 21/76: Mines de potasse d'Alsace (EKL 1976, lk 1735, punktid 24 ja 25).

---

4  – Seda asjaolu kinnitati Euroopa Kohtu istungil. Tundus, et üksnes R. Kronhofer ja Protectas olid lepingulistes suhetes. Hageja täpsustas, et ta ei kaevanud Protectast kohtusse seoses lepingulise vastutusega (seoses võimaliku informeerimise või nõustamise kohustusega), kuna see ühing oli läinud pankrotti.

---

5  – Siseriiklik kohus viitab Euroopa Kohtu 11. jaanuari 1990. aasta otsusele kohtuasjas C-220/88: Dumez France ja Tracoba (EKL 1990, lk I-49); 7. märtsi 1995. aasta otsusele kohtuasjas C-68/93: Shevill jt (EKL 1995, lk I-415) ja 19. septembri 1995. aasta otsusele kohtuasjas C-364/93: Marinari (EKL 1995, lk I-2719).

---

6  – Sellega seoses on olukord põhikohtuasjas palju lihtsam kui see, mida Euroopa Kohus uuris 27. septembri 1988. aasta otsuses kohtuasjas C-189/87: Kalfelis (EKL 1988, lk 5565), mis puudutas hüvitamistaotlust seoses üheaegselt nii „lepingujärgse kahjuga” kui ka „lepinguvälise kahjuga”. Antud olukorras otsustas Euroopa Kohus, et kohtul, kellel on pädevus Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 alusel, kui hagi põhineb lepinguvälisel kahjul, ei ole pädevust, kui hagi ei põhine lepinguvälisel kahjul.

---

7  – Punkt 16.

---

8  – Tarbijale kohaldatava korraga seoses vt eelkõige Euroopa Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-96/00: Gabriel (EKL 2002, lk I-6367, punkt 39).

---

9  – Sellega seoses vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Dumez France ja Tarcoba, punkt 19, ja Marinari kohtuotsus, punkt 13 ning Euroopa Kohtu 27. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-51/97: Réunion européenne jt (EKL 1998, lk I-6511, punkt 29).

---

10  – Sellega seoses vt eespool viidatud Kalfelise kohtuotsus, punkt 19.

---

11  – Sellega seoses vt eespool viidatud Marinari kohtuotsus, punkt 13 ja Réunion européenne jt kohtuotsus, punkt 29.

---

12  – Vt eespool viidatud Dumez France ja Tracoba kohtuotsus, punkt 17, samuti eespool viidatud kohtuotsused Mines de potasse d’Alsace, punktid 10 ja 11, Schevill jt, punkt 19, Marinari, punkt 10 ja Réunion européenne jt, punkt 27.

---

13  – Selles kohtuasjas käsitleti piiriülest reostust, mis tulenes soolajäätmete paiskamisest Reini jõkke Prantsusmaal, põhjustades kahjusid Hollandis asuvale aiapidajale.

---

14  – Ibidem, punkt 16.

---

15  – Ibidem, punkt 17, lugedes arvesse võtta punkti 15.

---

16  – Ibidem, punkt 19.

---

17  – Punkt 14 (üle võetud eespool viidatud kohtuotsuses Réunion européenne jt, punkt 30).

---

18  – Ibidem, punkt 15.

---

19  – Punktid 26 ja 27.

---

20  – Ülalviidatud kohtuotsus Dumez France ja Tracoba, punkt 20.

---

21  – Ibidem, punkt 22.

---

22  – Sellega seoses vt Euroopa Kohtu 4. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas C-38/81: Effer (EKL 1982, lk 825, punkt 6); 15. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas C-241/83: Rösler (EKL 1985, lk 99, punkt 23); 17. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C-26/91: Handte (EKL 1992, lk I-3967, punktid 18 ja 19); 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-125/92: Mulox IBC (EKL 1993, lk I-4075, punkt 11); ülalviidatud Marinari kohtuotsus, punkt 19; 3. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-269/95: Benincasa (EKL 1997, lk I-3767, punkt 29) ja ülalviidatud kohtuotsus Réunion européenne jt, punktid 34 ja 36.

---

23  – Sellega seoses vt eespool viidatud kohtuotsus Dumez France ja Tracoba, punkt 19 ning kohtuotsus Réunion européenne jt, punkt 34.