20.11.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 317/24

—

tühistada Üldkohtu otsus;

—

tühistada Euroopa Keskkonnaagentuuri otsus, millega ei tunnistatud hageja pakkumist edukaks ning otsustati sõlmida leping edukaks tunnistatud pakkujaga;

—

mõista hageja poolt kohtuasjas T-331/06 esitatud hagi ja käesoleva apellatsioonkaebusega esitamisega seotud kohtukulud välja Keskkonnaagentuurilt, isegi kui käesolev kaebus jäetakse rahuldamata.

1.

Apellant väidab, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, tõlgendades valesti või jättes kohaldamata finantsmääruse (1) artiklit 97 ja selle määruse rakenduseeskirjade artiklit 138, kuna alakriteeriumide teatavakstegemine enne pakkumiste esitamist on oluline selleks, et pakkujad saaksid esitada parima pakkumise. Üldkohus eksis, jättes tähelepanuta apellandi valikukriteeriumide ja pakkumuste hindamise kriteeriumide segamist puudutava väite põhjendusel, et see esitati tähtaja möödudes. Apellant väidab, et isegi kuigi Üldkohtu lähenemisviis oli õige, tõlgendas ta valesti pakkumistingimuste sisu, kui lahendas küsimust, kas isiku CV kasutamisega hankelepingu sõlmimise etapis rikuti pakkumistingimusi.

2.

Lisaks väidab apellant, et seda, et hindamisakt on koostatud nii, et selles ei ole välja toodud, kuidas hindamiskomisjon oma järeldusteni jõudis, ei saa süüks panna apellandile. Asjaolu, et Keskkonnaagentuur alakriteeriume rohkem ei kaalunud, oleks pidanud endaga kaasa tooma vaidlustatud otsuse kohese tühistamise piisava põhjendatuse puudumise tõttu, kuna asjaolu, „ei ole selge”, millistest kriteeriumidest lähtuti, puudutab põhjendamiskohustust.

3.

Seoses keskkonnapoliitikaga väidab apellant, et Üldkohus eksis, leides et üldiselt sõnastatud pakkumuse hindamise kriteeriumid on täidetud üksnes sertifikaadi esitamisega, mis kujutab endast ühte tõendite esitamise viisi. Lisaks eksis Üldkohus, jättes tähelepanuta asjaolu, et keskkonnapoliitikat saab läbi vaadata üksnes valikuetapis.

4.

Üldkohus eksis, kuna ei asunud seisukohale, et Keskkonnaagentuur on rikkunud finantsmääruse artikli 100 lõiget 2 ja selle määruse rakenduseeskirjade artikli 149 lõiget 2, kuna ei võimaldanud selliste pakkujatel hindamisaruandega tutvuda, kes selleks soovi avaldasid, et hinnata nende pakkumise tagasilükkamise põhjuseid.

5.

Lisaks on Üldkohtu seisukoht — lisaks sellele, et see on ekslik —, vastuolus mitte üksnes üldise ja kehtiva põhjendamiskohustusega, vaid ka Lissaboni lepinguga, mille kohaselt on Euroopa Liidu põhiõiguste hartal, eeskätt selle artiklil 41. sama õigusjõud kui asutamislepingul.

6.

Lõpuks väidab apellant, et lisaks sellele, et vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt põhjendatud ilmse hindamisvea osas esitatud kaebuste rahuldamata jätmist, ei ole selle otsusega seoses neid isegi läbi vaadatud.