1.

Üldkohus seadus kaubamärgi eristavuse tingimuseks ekslikult, et see „erineb märkimisväärselt selle sektori standardist või tavast“. Ta kohaldas testi, mida kasutatakse ruumiliste kaubamärkide jaoks, mis koosnevad kaupade endi välimusest ilma sõnalise või graafilise osata, see test on aga range kui tavaliste kaubamärkide suhtes kohaldatav test. Seda testi ei oleks tohtinud kohaldada, kuna taotletav kaubamärk on kahemõõtmeline kaubamärk, mis sisaldab graafilist osa. Rangema testki kohaldamine on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga.

2.

Üldkohus eksis, kui tugines oma järeldustes kohtuotsusele Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C-25/05 P, EU:C:2006:422. See kohtuasi ei ole kuidagi võrreldav käesoleva kohtuasjaga, kuna see puudutas graafilise või sõnalise osata (pakendatud) kaupa.

3.

Sõna- või kujutismärkidele kohaldatavatest eeskirjadest rangemate eeskirjade kohaldamine ei ole ka põhjendatud, kuna taotletava kaubamärgi ulatus on veelgi kitsam kui oleks üksnes graafilisest osast koosneva registreeringu ulatus. Rangemaid eeskirju kohaldades rikkus Üldkohus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b, mis sätestab, et ei registreerita (üksnes) kaubamärke, millel puudub eristusvõime.

4.

Üldkohus käsitas asjaomaseid kaupu liiga üldiselt odavate, igapäevaste tarbekaupadena, mille ostmisele ei eelne pikka järelemõtlemisaega. Seetõttu jõudis Üldkohus väärale järeldusele, et asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse aste on väike, eriti kui arvestada pakendi välimust.

5.

Üldkohus oleks pidanud viima läbi analüüsi selle kohta, mis on tarbijate tähelepanelikkuse aste ja millist rolli konkreetne vastava kaubamärgiga tähistatud pakend mängib seoses konkreetsete kaupadega (nimelt kondiitritooted, šokolaad, šokolaaditooted, pagaritooted ja jäätised). Üldkohus ei arvestanud eriomase olukorraga, milles asjaomaseid kaupu ostetakse.

6.

Üldkohus jättis sihtotstarbelisuse põhimõte kohaldamata, kui ei võtnud asjaomaste kaupade eripära arvesse. Kui Üldkohus oleks teinud seda nõuetekohaselt, oleks ta arvestanud sellega, et asjaomaste kaupade tarbijad pööravad suurt tähelepanu pakendi värvile, kujule ja kujundusele. Asjaomaste kaupade tarbijatel ei oleks mingitki raskust identifitseerida kaupade allikas ainuüksi joonte, värvi ja kuju kombinatsiooni põhjal, mida taotletav kaubamärk hõlmab.