(1)

Kas selleks, et tööandja esitatud nõue töötaja suhtes kuuluks artiklite 18–21 kohaldamisalasse, piisab sellest, kui tööandja saanuks etteheidetavale käitumisele tugineda ka kui töötaja töölepingu rikkumisele – isegi kui nõue, mille tööandja tegelikult on esitanud, ei tugine selle lepingu rikkumisele ega heida ette lepingu rikkumist ega väida, et lepingu rikkumine on toimunud, vaid tugineb (näiteks) ühele või mitmele erinevale alusele, millele viidatakse asjaolude kokkuvõtte (Statement of Facts and Issues) punktides 26 ja 27?

(2)

Teise võimalusena, kas õige kriteeriumi kohaselt kuulub tööandja poolt töötaja vastu esitatud nõue [Lugano konventsiooni] artiklite 18–21 kohaldamisalasse üksnes juhul, kui kohustus, millele see nõue tegelikult tugineb, sisaldub töölepingus? Kui see on õige kriteerium, siis kas sellest tuleneb, et nõue, mis tugineb üksnes sellise kohustuse rikkumisele, mis tekkis töölepingust sõltumatult (ja kui see on asjakohane, ei ole kohustus, millega töötaja oleks „vabatahtlikult nõustunud“), ei kuulu 5. jao kohaldamisalasse?

(3)

Kui kumbki eespool toodud kriteeriumidest ei ole õige, siis milline on õige kriteerium?

(1)

Kas õige kriteeriumi kohaselt kuulub nõue artikli 5 lõike 1 kohaldamisalasse juhul, kui etteheidetava käitumise suhtes oleks võimalik tugineda lepingurikkumisele, isegi kui nõue, mille tööandja tegelikult on esitanud, ei tugine selle lepingu rikkumisele ega heida lepingu rikkumist ette ega väida, et lepingu rikkumine on toimunud?

(2)

Teise võimalusena, kas õige kriteeriumi kohaselt kuulub nõue artikli 5 lõike 1 kohaldamisalasse üksnes juhul, kui kohustus, millele see nõue tegelikult tugineb, tuleneb lepingust? Kui tegemist on õige kriteeriumiga, siis kas sellest tuleneb, et nõue, mis tugineb üksnes sellise kohustuse rikkumisele, mis tekkis sellest sõltumatult (ja kui see on asjakohane, ei ole kohustus, millega kostja oleks „vabatahtlikult nõustunud“), ei kuulu artikli 5 lõike 1 kohaldamisalasse?

(3)

Kui kumbki eespool toodud kriteeriumidest ei ole õige, siis milline on õige kriteerium?

1)

nii äriühing A kui ka äriühing B kuuluvad samasse kontserni;

2)

kostja X täidab de facto selle kontserni tegevjuhi rolli (nii, nagu P. Bosworth tegi seda Arcadia kontsernis: [lk 12] asjaolude kokkuvõte punkt 14); X töötab ühes kontserni äriühingus, äriühingus A (ja on seega äriühingu A töötaja) (nagu P. Bosworth aeg-ajalt oli, nagu on välja toodud asjaolude kokkuvõttes, punkt 15); ega ole liikmesriigi õiguse alusel äriühingu B töötaja;

3)

äriühing A esitab nõudeid X vastu ja need nõuded kuluvad artiklite 18–21 kohaldamisalasse ja

4)

kontserni kuuluv teine äriühing, äriühing B, esitab samuti nõudeid X vastu sarnase käitumise suhtes, mis moodustab nende nõuete aluse, mille äriühing A on esitanud X vastu;

(1)

Kas vastus sõltub sellest, kas X ja äriühingu B vahel oli „tööleping“ 5. jao tähenduses ja kui, siis milline on õige kriteerium, mille abil teha kindlaks, kas selline leping oli olemas?

(2)

Kas äriühingut B tuleb kohelda X „tööandjana“ Lugano konventsiooni II osa 5. jao tähenduses ja/või kuuluvad äriühingu B nõuded X vastu (eespool punkti 4 lõikes 4) artiklite 18–21 kohaldamisalasse samal viisil nagu äriühingu A nõuded X vastu kuuluvad artiklite 18–21 kohaldamisalasse? Konkreetsemalt:

(3)

Kui kumbki eespool toodud kriteeriumidest ei ole õige, siis milline on õige kriteerium?