1.

Kas direktiiv 2006/123 (1) kehtib ja on liikmesriikidele siduv või, kuna tegemist on ühtlustamist käsitleva direktiiviga, mis on vastu võetud ainult häälteenamusega, mitte ühehäälselt, on see vastuolus [Euroopa Liidu toimimise lepingu] artikliga 115?

2.

Kas nn Bolkesteini direktiiv 2006/123 vastab objektiivselt ja abstraktselt piisavalt üksikasjaliku õigusakti miinimumnõuetele ega jäta seega liikmesriigi seadusandjale vähimatki kaalutlusruumi, mistõttu võib asuda seisukohale, et see ei vaja rakendusmeetmeid ja on vahetult kohaldatav?

3.

Juhul kui leitakse, et direktiiv 2006/123 vajab rakendusmeetmeid, kas siis on riigisiseste õigusaktide pelk välistamine või üksnes ennetav kohaldamata jätmine kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ka sel juhul, kui liikmesriigi kohtul ei ole võimalik tõlgendada neid kooskõlas liidu õigusega, või vastupidi, ei tohi ega saa sellisel juhul kohaldada riigisisest õigust, ilma et see piiraks [Euroopa Liidu] õiguses sätestatud konkreetsete sanktsioonide kohaldamist selle eest, et riik ei täida oma ühinemislepingust (artikkel 49) tulenevaid kohustusi või direktiivi rakendamata jätmise eest (rikkumismenetlus)?

4.

Kas direktiivi 2006/123 artikli 12 lõigete 1, 2 ja 3 vahetu õigusmõju tähendab seda, et direktiiv ei vaja rakendusmeetmeid või on vahetult kohaldatav või tuleb sellise ühtlustamise direktiivi raames, nagu kõnealune („kui tuleb lähtuda sellest, et direktiivi artiklid 9–13 näevad ette ammendava ühtlustamise vastavalt nn Promoimpresa kohtuotsusele“), pidada seda ettekirjutuseks riigile võtta vastu ühtlustamismeetmed, mis ei ole üldised, vaid on sisuliselt siduvad?

5.

Kas direktiivi liigitamist aktiks, mis ei vaja rakendusmeetmeid, või aktiks, mis neid vajab, saab või tuleb esimesel juhul liikmesriigi seaduse üksnes ennetavat kohaldamata jätmist käsitada liikmesriigi kohtu ainupädevusse kuuluva valdkonnana (mille jaoks on määratud konkreetsed tõlgenduse abivahendid, nagu pöördumine eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse või põhiseaduslikkuse järelevalve kohtusse) või kuulub see ka kohaliku omavalitsuse üksiku ametniku või juhi pädevusse?

6.

Kui seevastu leitakse, et direktiiv 2006/123 ei vaja rakendusmeetmeid, arvestades, et [ELTL] artikkel 49 takistab mereäärsete turismi- ja puhkeotstarbeliste riigivaradega seotud kontsessioonide ja lubade automaatset pikendamist ainult „niivõrd, kuivõrd sellistel kontsessioonidel on teatav piiriülene huvi“, kas siis on selle nõude täitmine vajalik eeltingimus ka Bolkesteini direktiivi artikli 12 lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks?

7.

Kas direktiivi 2006/123 ja [ELTL] artikli 49 eesmärkidega on kooskõlas, kui liikmesriigi kohus üldiselt ja abstraktselt leiab, et teatav piiriülene huvi esineb, arvestades kogu riigi territooriumi või vastupidi, võttes arvesse üksikute omavalitsuste pädevust Itaalias, ei tohi seda hinnangut mõista nii, nagu see viitaks iga omavalitsusüksuse rannikualale, mis kuulub seega omavalitsuse ainupädevusse?

8.

Kas direktiivi 2006/123 ja [ELTL] artikli 49 eesmärkidega on kooskõlas, kui liikmesriigi kohus üldiselt ja abstraktselt leiab, et piiratud ressursside ja kontsessioonide tingimus on kogu riigi territooriumil täidetud, või vastupidi, võttes arvesse Itaalia üksikute omavalitsuste pädevust, ei tohi seda hinnangut mõista nagu see viitaks iga omavalitsusüksuse rannikualale, mis kuulub seega omavalitsuse ainupädevusse?

9.

Kui abstraktselt leitakse, et direktiiv 2006/123 ei vaja rakendusmeetmeid, siis kas seda vahetut kohaldatavust võib pidada kehtivaks ka konkreetses regulatiivses kontekstis – näiteks Itaalias –, kus kohaldatakse laevandusseadustiku artiklit 49 (mis näeb ette, et „kontsessiooni kehtivustähtaja möödumisel jäävad“kõik maaga püsivalt ühendatud rajatised riigi omandusse ilma igasuguse hüvitise või tagasimakseta) ja kui see on kõnealuse direktiivi rakendusmeetmete puudumise või vahetu kohaldatavuse tagajärg (eelkõige viidates nõuetekohaselt loa saanud ehitistele või riigi omandis oleva mereäärse maa kontsessioonidele, mis on funktsionaalselt seotud turistide majutamisega, nagu hotellid või turismikülad), siis kas see on kooskõlas põhiõiguste kaitsega, nagu omandiõigusega, mis on Euroopa Liidu õiguskorras ja põhiõiguste hartas tunnustatud erilist kaitset väärivana?