Euroopa Liidu toimimise leping
KOKKUVÕTE:
Euroopa Liidu toimimise leping
SISSEJUHATUS
Lissaboni lepingu tulemusena sündis Euroopa Ühenduse asutamislepingust (EÜ asutamisleping) Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL), mis kehtestati Maastrichti lepinguga. EÜ asutamisleping ise põhineb Euroopa Majandusühenduse asutamislepingul, millele kirjutati alla 25. märtsil 1957 Roomas. Euroopa Liidu loomine Maastrichti lepinguga (7. veebruar 1992) tähistas edasiminekut Euroopa Liidu poliitilise ühendamise suunas.
Euroopa Liit siiski ei asendanud Euroopa ühendusi, vaid koondas need ühele platvormile, mis toetub „kolmele sambale“:
Iga uus leping toob kaasa artiklite numeratsiooni muutmise. Lissaboni lepinguga, mis allkirjastati 13.12.2007 ja jõustus 1.12.2009, nimetati EÜ asutamisleping omakorda ümber Euroopa Liidu toimimise lepinguks, millega koondati kolm sammast reformitud ELi alla ja muudeti uuesti numeratsiooni.
Euroopa Liidu toimimise leping on üks kahest Euroopa Liidu esmasest lepingust – teine on Euroopa Liidu leping (ELL). See moodustab ELi õiguse üksikasjaliku aluse, määrates kindlaks ELi põhimõtted ja eesmärgid ning tegevuse ulatuse liidu poliitikavaldkondades. Samuti sätestatakse sellega ELi institutsioonide korralduse ja toimimise üksikasjad.
MIS ON LEPINGU EESMÄRK?
Nagu selle varasemas preambulis juba öeldud, oli EÜ asutamislepingu eesmärk „panna alus üha tihedamale Euroopa rahvaste liidule“. See sõnastus on endiselt nii praeguse Euroopa Liidu toimimise lepingu kui ka Euroopa Liidu lepingu preambulis. Need lepingud on tegelikult andnud Euroopa integratsioonile poliitilisema ja demokraatlikuma mõõtme, mis ei piirdu vaid esialgse majandusliku eesmärgiga luua ühtne turg.
KONSOLIDEERITUD LEPINGU PÕHIPUNKTID
- Osa 1 - põhimõtted:
- kirjeldab lepingu kohaldamisala ja seost Euroopa Liidu lepinguga (artikkel 1);
- kirjeldab ELi pädevust vastavalt ELi pädevuse tasemele igas valdkonnas (artiklid 2, 3, 4, 5 ja 6);
- sätestab ELi tegevuse üldpõhimõtted (artiklid 7–17).
- Osa 2 - mittediskrimineerimine ja ELi kodakondsus:
- keelab diskrimineerimise kodakondsuse alusel (artikkel 18);
- märgib, et EL „võitleb diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel“ (artikkel 19);
- kehtestab ja määratleb ELi kodakondsuse ning sellega seonduvad õigused (artiklid 20–24).
- Osa 3 – see on kõige mahukam (artiklid 26–197) ning sätestab ELi sisepoliitika ja -meetmete õigusliku aluse järgmistes valdkondades:
- siseturg (I jaotis);
- kaupade vaba liikumine (II jaotis), sealhulgas tolliliit;
- ühine põllumajanduspoliitika ja ühine kalanduspoliitika (III jaotis);
- töötajate (ja üldse inimeste), teenuste ja kapitali vaba liikumine (IV jaotis);
- vabadusel, õigusel ja turvalisusel rajanev ala (V jaotis), sealhulgas politsei- ja õigusalane koostöö;
- transport (VI jaotis);
- konkurents, maksustamine ja õigusaktide ühtlustamine (VII jaotis);
- majandus- ja rahapoliitika (VIII jaotis), sealhulgas artiklid euro kohta;
- tööhõivepoliitika (IX jaotis);
- sotsiaalpoliitika (X jaotis), viidetega Euroopa sotsiaalhartale (1961) ja ühenduse hartale töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta (1989) – XI jaotisega asutatakse Euroopa Sotsiaalfond;
- hariduse, kutseõppe, noorte ja spordi valdkonna poliitika (XII jaotis);
- kultuur (XIII jaotis);
- tervishoid (XIV jaotis);
- tarbijakaitse (XV jaotis);
- üleeuroopalised võrgud (XVI jaotis);
- tööstuspoliitika (XVII jaotis);
- majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus – teisisõnu arengutaseme ühtlustamine (XVIII jaotis);
- teadus- ja arendustegevus ning kosmosepoliitika (XIX jaotis);
- keskkonnapoliitika (XX jaotis);
- energiapoliitika (XXI jaotis);
- turism (XXII jaotis);
- kodanikukaitse (XXIII jaotis);
- halduskoostöö (XXIV jaotis).
- Osa 4 – ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimine (artiklid 198–204) – kirjeldab erisuhteid ELi ja mõningate ELi riikide ülemereterritooriumide vahel, mis erinevalt äärepoolseimatest piirkondadest ei kuulu ELi koosseisu.
- Osa 5 – ELi välistegevus (artiklid 205–222) – kirjeldab järgmist:
- ühine kaubanduspoliitika (väliskaubandus);
- arengukoostöö ja humanitaarabi ELi mittekuuluvatele riikidele;
- suhted kolmandate riikidega (rahvusvahelised lepingud, sanktsioonid ja ELi riikide vaheline solidaarsus) ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;
- ELi delegatsioonide loomine;
- välistegevus peab olema kooskõlas Euroopa Liidu lepingu 5. jaotise 1. peatükis sätestatud põhimõtetega ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta (artikkel 205).
- Osa 6 – institutsioonilised ja rahandussätted – käsitleb järgmisi küsimusi:
- ELi institutsioonid (artiklid 223–227);
- ELi nõuandvad organid (artiklid 300–307);
- Euroopa Investeerimispank (artiklid 308 ja 309);
- ELi seadusandlikud aktid (määrused, direktiivid jne) ja menetlused (artiklid 288–299);
- ELi eelarve (artiklid 310–325);
- ELi riikide vaheline tõhustatud koostöö (artiklid 326–334).
- Osa 7 – üld- ja lõppsätted (artiklid 335–358) – käsitleb konkreetseid õiguslikke küsimusi, nagu ELi õigusvõime, territoriaalne ja ajaline kohaldamine, institutsioonide asukoht, puutumatus ja mõju enne 1958. aastat või ühinemiskuupäeva allkirjastatud lepingutele.
MIS AJAST LEPINGUT KOHALDATAKSE?
Euroopa Liidu toimimise leping, millele kirjutasid 13. detsembril 2007. aastal alla 27 ELi riiki (Horvaatia liitus ELiga alles 2013. aastal), jõustus 1. detsembril 2009.
TAUST
Lisateave:
PÕHIDOKUMENT
Euroopa Liidu toimimise leping (13. detsember 2007) – konsolideeritud versioon (ELT C 202, 7.6.2016, lk 47–360)
SEONDUVAD DOKUMENDID
Euroopa Majandusühenduse asutamisleping (Euroopa Liidu Teatajas avaldamata)
Lepingu järjestikused muudatused on alusdokumenti lisatud. Käesolevat konsolideeritud versiooni tuleb kasutada üksnes viitamiseks.
Maastrichti leping (7. veebruar 1992) (EÜT C 191, 29.7.1992, lk 1–112)
Lissaboni leping (13. detsember 2007) (ELT C 306, 17.12.2007, lk 1–271)
Viimati muudetud: 15.12.2017