02009L0022 — ET — 01.01.2022 — 004.001

Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/22/EÜ,

23. aprill 2009,

tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta

(kodifitseeritud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)

(ELT L 110 1.5.2009, lk 30)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  nr

lehekülg

kuupäev

►M1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/11/EL, 21. mai 2013,

  L 165

63

18.6.2013

►M2

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 524/2013, 21. mai 2013,

  L 165

1

18.6.2013

►M3

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2018/302, 28. veebruar 2018,

  L 60I

1

2.3.2018

►M4

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/770, 20. mai 2019,

  L 136

1

22.5.2019

►M5

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/771, 20. mai 2019,

  L 136

28

22.5.2019



▼B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/22/EÜ,

23. aprill 2009,

tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta

(kodifitseeritud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)



Artikkel 1

Reguleerimisala

1.  
Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis on seotud artiklis 2 nimetatud ettekirjutust taotlevate hagidega, mille eesmärk on kaitsta tarbijate ühishuve ►M2  I lisas loetletud liidu õigusaktide ◄ alusel, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine.
2.  
Käesolevas direktiivis tähendab „rikkumine” igasugust tegu, mis on vastuolus ►M2  I lisas loetletud liidu õigusaktidega ◄ sellistena, nagu need on siseriiklikku õiguskorda üle võetud, ja mis kahjustab lõikes 1 osutatud ühishuve.

Artikkel 2

Ettekirjutuste taotlemine

1.  

Liikmesriigid määravad kohtud või haldusasutused, kes on pädevad otsustama artiklis 3 määratletud pädevate üksuste algatatud menetlustes, mille eesmärgiks on:

a) 

igasuguse rikkumise võimalikult kiire lõpetamine või ärakeelamine, vajaduse korral lihtmenetlusega;

b) 

vajaduse korral selliste meetmete vastuvõtmine nagu otsuse täielik või osaline avaldamine sellisel viisil, nagu peetakse otstarbekaks, ja/või endist olukorda taastava dokumendi avaldamine selleks, et kõrvaldada rikkumise kestev mõju;

c) 

kuivõrd asjaomase liikmesriigi õigussüsteem seda võimaldab, kohustada kaotanud kostjat otsuse täitmata jätmise korral kohtu või haldusasutuse poolt täpsustatud tähtaja jooksul tasuma riigikassale või mõnele muule siseriiklikes õigusaktides või nende alusel määratud saajale kindlaksmääratud summa iga viivitatud päeva eest või mingi muu siseriiklikes õigusaktides ettenähtud summa selleks, et tagada otsuste täitmine.

2.  
Käesolev direktiiv ei piira kohaldatava õiguse osas rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamist; tavaliselt kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte, kus rikkumine alguse sai, või selle liikmesriigi õigusakte, kus ilmnevad rikkumise tagajärjed.

Artikkel 3

Hagi esitamiseks pädevad üksused

Käesolevas direktiivis tähendab „pädev üksus” igasugust vastavalt liikmesriigi õigusaktidele moodustatud asutust või organisatsiooni, kellel on õigustatud huvi, et artiklis 1 osutatud sätted oleksid tagatud, eelkõige:

a) 

üht või mitut sõltumatut riigiasutust, kelle konkreetseks ülesandeks on artiklis 1 osutatud huvide kaitsmine neis liikmesriikides, kus sellised asutused olemas on ja/või

b) 

organisatsioone, kelle eesmärk on artiklis 1 osutatud huvide kaitsmine vastavalt siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustele.

Artikkel 4

Ühendusesisesed rikkumised

1.  
Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid tagamaks, et kõnealuses liikmesriigis alguse saanud rikkumise puhul võib iga pädev üksus teises liikmesriigis, kus rikkumine mõjutab pädeva üksuse kaitstavaid huve, anda asja artiklis 2 osutatud kohtusse või haldusasutusse, esitades käesoleva artikli lõikes 3 ettenähtud nimekirja. Kohtud või haldusasutused aktsepteerivad seda nimekirja pädeva üksuse õigus- ja teovõime tõendina, aga see ei piira nende õigust kontrollida, kas pädeva asutuse tegevuse eesmärk õigustab konkreetsel juhul hagi esitamist.
2.  
Ühendusesiseseid rikkumisi silmas pidades ja piiramata teistele üksustele siseriiklike õigusaktide alusel antud õigusi, teatavad liikmesriigid oma pädevate üksuste taotluse peale komisjonile, et kõnealustel üksustel on artikli 2 alusel hagemisõigus. Liikmesriigid teatavad komisjonile nende pädevate üksuste nimed ja tegevuse eesmärgid.
3.  
Komisjon koostab lõikes 2 osutatud pädevate üksuste nimekirja, täpsustades nende tegevuse eesmärgid. Kõnealune nimekiri avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas; muudatused nimekirjas avaldatakse viivitamata ja ajakohastatud nimekiri avaldatakse iga kuue kuu tagant.

Artikkel 5

Eelnev läbirääkimine

1.  
Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada sätteid, mille kohaselt ettekirjutust taotleda kavatsev osapool saab menetlust alustada alles pärast seda, kui ta on proovinud saavutada rikkumise lõpetamist läbirääkimistel kostjaga või kostja ja artikli 3 punktis a määratletud pädeva üksusega selles liikmesriigis, kus ettekirjutust taotletakse. Liikmesriik otsustab, kas ettekirjutust taotlev osapool peab pädeva üksusega läbi rääkima. Kui rikkumise lõpetamist ei saavutata kahe nädala jooksul pärast läbirääkimistaotluse vastuvõtmist, võib asjaomane osapool viivitamata esitada ettekirjutust taotleva hagi.
2.  
Liikmesriikides vastuvõetud eelnevat läbirääkimist reguleerivatest eeskirjadest teatatakse komisjonile ja need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 6

Aruanded

1.  
Komisjon esitab käesoleva direktiivi kohaldamise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande iga kolme aasta tagant ja esimest korda hiljemalt 2. juuliks 2003.
2.  

Esimeses aruandes käsitleb komisjon eelkõige:

a) 

käesoleva direktiivi reguleerimisala isikute ühishuvide kaitsmisel kaubanduse, tööstuse, käsitöönduse või kutsetegevuse valdkonnas;

b) 

käesoleva direktiivi reguleerimisala nii, nagu see on määratletud ►M2  I lisas loetletud liidu õigusaktidega ◄ ;

c) 

seda, kas artiklis 5 sätestatud eelnev läbirääkimine on aidanud tarbijakaitset tõhustada.

Vajaduse korral lisatakse nimetatud aruandele ettepanekud käesoleva direktiivi muutmiseks.

Artikkel 7

Ulatuslikumat hagemisõigust käsitlevad sätted

Käesolev direktiiv ei takista liikmesriikidel vastu võtmast või säilitamast sätteid, mis annavad pädevatele üksustele ja teistele asjaomastele isikutele ulatuslikumad hagemisõigused siseriiklikul tasandil.

Artikkel 8

Rakendamine

Liikmesriigid edastavad komisjonile siseriiklike õigusaktide sätted, mis nad käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võtavad.

Artikkel 9

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 98/27/EÜ, mida on muudetud II lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks; see ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas III lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 10

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub 29. detsembril 2009.

Artikkel 11

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.



I LISA

ARTIKLIS 1 OSUTATUD ►M2  LIIDU ÕIGUSAKTIDE NIMEKIRI ◄  ( 1 )

1. 

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiv 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, 31.12.1985, lk 31).

2. 

Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiiv 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 42, 12.2.1987, lk 48) ( 2 ).

3. 

Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta: artiklid 10–21 (EÜT L 298, 17.10.1989, lk 23).

4. 

Nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiiv 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (EÜT L 158, 23.6.1990, lk 59).

5. 

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

6. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiiv 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (EÜT L 144, 4.6.1997, lk 19).

▼M5

7. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28).

▼B

8. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul. (Direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

9. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta: artiklid 86–100 (EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67).

10. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust (EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16).

11. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

12. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36).

13. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. jaanuari 2009. aasta direktiiv 2008/122/EÜ tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute teatavate aspektidega (ELT L 33, 3.2.2009, lk 10).

▼M1

14. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63), artikkel 13.

▼M2

15. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1), artikkel 14.

▼M3

16. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 60 I, 2.3.2018, lk 1).

▼M4

17. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.5.2019, lk 1).

▼B



II LISA

A    OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiiv koos muudatustega

(osutatud artiklis 9)



Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/27/EÜ

(EÜT L 166, 11.6.1998, lk 51).

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44/EÜ

(EÜT L 171, 7.7.1999, lk 12).

ainult mis puudutab artiklit 10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ

(EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

ainult mis puudutab artikli 18 lõiget 2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/65/EÜ

(EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16).

ainut mis puudutab artiklit 19

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ

(ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

ainult mis puudutab artikli 16 lõiget 1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ

(ELT L 376, 27.12.2006, lk 36).

ainult artikkel 42

B    OSA

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevad

(osutatud artiklis 9)



Direktiiv

ülevõtmise tähtpäev

kohaldamise tähtpäev

Direktiiv 98/27/EÜ

1. jaanuar 2001

—

Direktiiv 1999/44/EÜ

1. jaanuar 2002

—

Direktiiv 2000/31/EÜ

16. jaanuar 2002

—

Direktiiv 2002/65/EÜ

9. oktoober 2004

—

Direktiiv 2005/29/EÜ

12. juuni 2007

12. detsember 2007

Direktiiv 2006/123/EÜ

28. detsember 2009

—



III LISA



VASTAVUSTABEL

Direktiiv 98/27/EÜ

Käesolev direktiiv

Artiklid 1 – 5

Artiklid 1 – 5

Artikkel 6, lõige 1

Artikkel 6, lõige 1

Artikkel 6, lõige 2, esimene lõik, esimene taane

Artikkel 6, lõige 2, esimene lõik, punkt a

Artikkel 6, lõige 2, esimene lõik, teine taane

Artikkel 6, lõige 2, esimene lõik, punkt b

Artikkel 6, lõige 2, esimene lõik, kolmas taane

Artikkel 6, lõige 2, esimene lõik, punkt c

Artikkel 6, lõige 2, teine lõik

Artikkel 6, lõige 2, teine lõik

Artikkel 7

Artikkel 7

Artikkel 8, lõige 1

—

Artikkel 8, lõige 2

Artikkel 8

—

Artikkel 9

Artikkel 9

Artikkel 10

Artikkel 10

Artikkel 11

Lisa

I lisa

—

II lisa

—

III lisa


( 1 ) Punktides 5, 6, 9 ja 11 osutatud direktiivid sisaldavad erisätteid ettekirjutust taotlevate hagide kohta.

( 2 ) „Nimetatud direktiiv tunnistati kehtetuks ja asendati alates 12. maist 2010 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiviga 2008/48/EÜ (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid) (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66).”

  翻译：