22.7.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 190/1

(1)

Euroopa Investeerimispank („EIP”) on alates 1963. aastast teinud tehinguid väljaspool ühendust, et toetada ühenduse välispoliitikat.

(2)

Enamik nimetatud tehingutest on teostatud nõukogu soovil ja neil on olnud ühenduse eelarvetagatis, mida haldab komisjon. Viimati anti piirkonnapõhistele laenumeetmetele ühenduse tagatis ajavahemikuks 2000–2007 nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsusega 2008/580/EÜ (millega antakse Euroopa Investeerimispangale ühenduse garantii ühendusevälistele projektidele antud laenudest tekkiva kahjumi puhuks (kagupoolsed naaberriigid, Vahemere riigid, Ladina-Ameerika ja Aasia ning Lõuna-Aafrika Vabariik)), (2) nõukogu 6. novembri 2001. aasta otsusega 2001/777/EÜ (ühenduse garantii andmise kohta Euroopa Investeerimispangale Põhjamõõtme raames Venemaa Läänemere valgalas asuvatele valitud keskkonnaprojektidele antavatest spetsiaalsetest laenudest tekkida võiva kahju suhtes) (3) ja nõukogu 22. detsembri 2004. aasta otsusega 2005/48/EÜ (millega antakse Euroopa Investeerimispangale ühenduse garantii teatud tüüpi projektidele Venemaal, Ukrainas, Moldovas ja Valgevenes antud laenudest tulenevate kahjude vastu) (4).

(3)

Selleks et EIP saaks toetada ühenduse välistegevust, ilma et see mõjutaks EIP krediidireitingut, tuleks EIP-le anda ühenduse eelarvetagatis tehingute tegemiseks väljaspool ühendust. EIP-d tuleks julgustada laiendama oma ühendusevälist tegevust ühenduse tagatist kasutamata, eriti ühinemiseelsetes riikides ja Vahemere piirkonna riikides ning muude piirkondade investeerimiskõlblikes riikides, samas kui selgitada tuleks ühenduse tagatise olemust – sellega kaetakse poliitilisi riske ja riigi maksejõuetuse riski.

(4)

Ühenduse tagatis peaks katma ühinemiseelse abi rahastamisvahendiga (5) („IPA”), Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendiga (6) („ENPI”) ning arengukoostöö rahastamisvahendiga (7) („DCI”) hõlmatud riikides EIP-poolse finantseerimise jaoks kõlblikele investeerimisprojektidele antud laenudest ja laenutagatistest tekkiva kahjumi, kui sellise laenu rahastamine toimub või tagatis antakse kooskõlas sõlmitud lepinguga, mis ei ole lõppenud ja mida ei ole tühistatud („EIP finantstehingud”).

(5)

Käesoleva otsuse kohaselt ühenduse tagatisega kaetud summad peaksid olema maksimumsummad, mille ulatuses EIP võib ühenduse tagatisega finantstehinguid teha. Neid summasid ei tohiks käsitada eesmärgina, mille EIP peaks saavutama.

(6)

Viimastel aastatel on ühenduse välispoliitika üle vaadatud ja seda on laiendatud. See on toimunud ühinemiseelse strateegia puhul, Euroopa naabruspoliitika puhul, uuendatud partnerluste puhul Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasiaga ning Euroopa Liidu strateegilise partnerluse puhul Venemaa, Kesk-Aasia, Hiina ja Indiaga. Sama on toimunud ka ühenduse arengupoliitika puhul, mida on nüüd laiendatud kõikidele arengumaadele. Arengupoliitika on ühenduse välissuhete üks sambaid, mis võimaldab leida arengumaade vajadustele kohandatud lahendusi.

(7)

Alates 2007. aastast on ELi välissuhteid toetatud ka uute rahastamisvahenditega, st IPA, ENPI, DCI, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) (8) ja stabiliseerimisvahendiga (9).

(8)

EIP finantstehingud peaksid olema kooskõlas ühenduse välispoliitikaga, sealhulgas konkreetsete piirkondlike eesmärkidega, ja seda toetama, ning aitama kaasa asutamislepingu artiklites 177 ja 179 osutatud demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kindlustamise üldeesmärgi saavutamisele ning nende rahvusvaheliste keskkonnalepingute järgimisele, mille osaline ühendus on. Eelkõige arengumaade osas tuleks edendada EIP finantstehingutega nende maade, eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevate arengumaade püsivat majanduslikku ja sotsiaalset arengut, nende sujuvat ja järkjärgulist integreerumist maailmamajandusse, võitlust vaesuse vastu, demokraatiat ja õigusriiki, inimõigusi ja põhivabadusi ning kooskõla ühenduse poolt ÜRO ja teiste pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide raames heaks kiidetud eesmärkidega. Tagades üldise ühtsuse ühenduse meetmetega, peaks EIP-poolne rahastamine täiendama vastavat ühenduse antava abi poliitikat, programme ja vahendeid eri piirkondades. Lisaks sellele peaks keskkonnakaitse ja liikmesriikide energiajulgeolek olema EIP rahastamiseesmärgi osaks kõigis abikõlblikes piirkondades. EIP finantstehingud peaksid toimuma riikides, mis vastavad poliitilisi ja makromajanduslikke aspekte käsitlevate ühenduse kõrgetasemeliste lepingute asjakohastele tingimustele.

(9)

Tõhustada tuleks komisjoni ja EIP vahelist poliitilist dialoogi, samuti strateegilist planeerimist ning EIP ja komisjoni rahastamise vahelist kooskõla. Väljaspool ühendust toimuva EIP tegevuse ja ühenduse poliitika vahelist seost tuleks tugevdada koostöö tihendamise kaudu EIP ja komisjoni vahel nii keskasutuste tasandil kui ka kohapeal. Tihedam koostöö peaks muu hulgas hõlmama varaseid vastastikuseid konsultatsioone poliitikaküsimustes, mõlemale poolele oluliste dokumentide koostamisel ja projektide kavandamisel. Varane konsulteerimine on eriti tähtis komisjoni või EIP strateegiliste programmdokumentide koostamisel, et võimalikult suurendada EIP ja komisjoni tegevuse koosmõju ja mõõta edasiliikumist ühenduse asjakohaste poliitiliste eesmärkide saavutamisel.

(10)

EIP rahastamistegevuse puhul ühinemiseelsetes riikides peaks arvestama ühinemis- ja Euroopa partnerluslepingutes, stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingutes ning ühendusega peetud läbirääkimistel sätestatud prioriteete. Ühenduse tegevus Lääne-Balkanil peaks järk-järgult nihkuma taastamistööde toetamiselt ühinemiseelse abi suunas. Seda arvestades peaks ka EIP tegevusega püüdma toetada institutsioonide kujundamist, vajaduse korral koostöös teiste piirkonnas tegutsevate rahvusvaheliste finantsasutustega. Aastatel 2007–2011 peaks kandidaatriikide (Horvaatia, Türgi ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik) rahastamine toimuma üha enam EIP pakutava ühinemiseelse rahastamisvahendi raames, mida tuleks aja jooksul laiendada võimalikele kandidaatriikidele Lääne-Balkanil vastavalt nende liikumisele ühinemise suunas.

(11)

ENPIga hõlmatud maade suhtes peaks EIP jätkama ja kindlustama oma tegevust Vahemere piirkonnas, tugevdades veelgi keskendatust erasektori arendamisele. Sellega seoses on samuti vaja koostööd partnerriikidega erasektori arendamise hõlbustamiseks ja struktuurireformi, eelkõige finantssektori reformi edendamiseks, samuti muid meetmeid EIP tegevuse hõlbustamiseks, eelkõige selleks, et EIP saaks emiteerida võlakirju kohalikel turgudel. Ida-Euroopa ja Taga-Kaukaasia riikides ning Venemaal peaks EIP tõhustama oma tegevust, juhindudes konkreetse riigiga sõlmitud poliitilisi ja makromajanduslikke aspekte käsitlevate ühenduse kõrgetasemeliste lepingute tingimustest. Selles piirkonnas peaks EIP rahastama ühendusele olulist huvi pakkuvaid projekte transpordi, energeetika, telekommunikatsiooni ja keskkonna infrastruktuuri valdkonnas. Eelistada tuleks projekte, mis on seotud üleeuroopaliste võrkude tähtsamate telgedega, üht või mitut liikmesriiki hõlmavaid piiriülese mõjuga projekte ja suurprojekte, mis soodustavad piirkondlikku integratsiooni parema ühenduvuse kaudu. Keskkonnasektoris peaks EIP seadma Venemaal eriliseks prioriteediks Põhjadimensiooni keskkonnapartnerluse projektid. Energeetikasektoris on eriti olulised energia tootmise ja edastamise strateegilised projektid kooskõlas ühenduse poliitiliste eesmärkidega mitmekesistada energiaallikaid ning eesmärgiga tagada tarbijatele stabiilsed ja ohutud ressursid. EIP finantstehingud selles piirkonnas peaksid toimuma tihedas koostöös Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga („EBRD”) vastavalt tingimustele, mis on sätestatud komisjoni, EIP ja EBRD kolmepoolses vastastikuse mõistmise memorandumis.

(12)

EIP rahastamistegevus Aasia ja Ladina-Ameerika riikides viiakse järk-järgult kooskõlla liidu koostööstrateegiaga nendes piirkondades ning see täiendab ühenduse eelarvest rahastatavaid vahendeid. EIP peaks seadma eesmärgiks oma tegevuse järkjärgulise laiendamise paljudesse nende piirkondade riikidesse, sealhulgas vaesematesse riikidesse. Ühenduse eesmärke toetades peaks EIB rahastamistegevus Aasia ja Ladina-Ameerika riikides keskenduma keskkonnasäästlikkusele (kaasa arvatud kliimamuutuste leevendamine) ja energiajulgeoleku projektidele, samuti liidu jätkuvale kohalolekule Aasia ja Ladina-Ameerika riikides välismaiste otseinvesteeringute ning tehnoloogia ja oskusteabe edasiandmise kaudu. Võttes arvesse kulutasuvust, peaks EIP olema suuteline tegema tööd ka otse kohalike äriühingutega, eelkõige keskkonnasäästlikkuse ja energiajulgeoleku valdkondades. Vahekokkuvõttes vaadatakse uuesti läbi EIP rahastamiseesmärgid Aasias ja Ladina-Ameerikas.

(13)

Kesk-Aasias peaks EIP keskenduma suurematele energiavarustuse ja -edastamise projektidele, mis teenivad ka ühenduse energiapoliitika huvisid ja on kooskõlas ühenduse poliitiliste eesmärkidega, mis on seotud energiaallikate mitmekesistamise, Kyoto nõuete ja keskkonnakaitse tugevdamisega ning toetavad neid eesmärke. EIP rahastamine Kesk-Aasias peaks toimuma tihedas koostöös EBRDga vastavalt tingimustele, mis on sätestatud komisjoni, EIP ja EBRD kolmepoolses vastastikuse mõistmise memorandumis.

(14)

Et täiendada EIP tegevust koostöölepingu ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (10) (Cotonou leping) alusel asjaomastes riikides, peaks EIP Lõuna-Aafrikas keskenduma avalikku huvi pakkuvatele infrastruktuuriprojektidele (sealhulgas omavalitsuste infrastruktuur, elektri- ja veevarustus) ning erasektori, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamisele. Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Lõuna-Aafrika Vabariigi vahelise kaubandus-, arengu- ja koostöölepingu (11) majanduskoostöö sätete elluviimine aitab samuti kaasa EIP tegevusele selles piirkonnas.

(15)

Eesmärgiga suurendada ühenduse üldise toetuse kooskõlastatust asjaomastes piirkondades tuleks vajaduse korral otsida võimalusi EIP rahastamistegevuse ühendamiseks ühenduse eelarvevahenditega toetuste, riskikapitali ja intressitoetuste vormis, lisaks tehnilisele abile projektide ettevalmistamisel ja rakendamisel ning õigusraamistiku täiustamisel IPA, ENPI, stabiliseerimisvahendi, EIDHRi ning Lõuna-Aafrikas DCI kaudu.

(16)

EIP teeb juba tihedat koostööd rahvusvaheliste finantsasutuste ja Euroopa kahepoolsete asutustega. Nimetatud koostöö aluseks on piirkondlikud vastastikuse mõistmise memorandumid, mille peaksid heaks kiitma EIP juhtorganid. Käesoleva otsuse kohaldamisalasse kuuluvate ühenduseväliste finantstehingute puhul peaks EIP püüdma veelgi tõhustada koordineerimist ja koostööd rahvusvaheliste finantsasutuste ja Euroopa kahepoolsete asutustega, sealhulgas vajaduse korral koostööd sektoripõhiste tingimuste, kaasrahastamise suurendamise ja muude rahvusvaheliste finantsasutustega ülemaailmsetes algatustes (näiteks abi koordineerimist ja tõhusust edendavad algatused) osalemise valdkonnas.

(17)

Rangemaks tuleks muuta EIP finantstehinguid käsitlev EIP ja komisjoni aruandlus ja asjaomase teabe edastamine. Komisjon peaks EIP-lt saadud teabe alusel esitama käesoleva otsuse kohaste EIP finantstehingute kohta igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Aruandes peaksid eelkõige sisalduma strateegilised programmdokumendid ja jaotis lisandväärtuse kohta kooskõlas ühenduse poliitikaga, samuti jaotis koostöö kohta komisjoni, muude rahvusvaheliste finantsasutuste ja kahepoolsete rahastajatega, sealhulgas kaasrahastamise kohta.

(18)

Käesoleva otsusega kehtestatav ühenduse tagatis peaks katma EIP finantstehingud, mis sõlmitakse ajavahemikul 1. veebruarist 2007 kuni 31. oktoobrini 2011. Selle ajavahemiku esimese poole jooksul toimunud tegevusest ülevaate saamiseks peaksid EIP ja komisjon koostama käesoleva otsuse täitmise kohta vahekokkuvõtte. Nimetatud kokkuvõte peaks sisaldama eelkõige välishinnangut, mille tingimused on täpsustatud käesoleva otsuse II lisas.

(19)

EIP peaks finantstehinguid jätkuvalt tegema EIP kehtestatud eeskirjade ja korra, sh vajalike kontrollimeetmete kohaselt, kooskõlas kontrollikoja ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) asjaomaste eeskirjade ja menetlustega.

(20)

Nõukogu määrusega (EÜ, Euratom) nr 2728/94 (12) asutatud välistegevuse tagatisfond („tagatisfond”) peaks jätkuvalt tagama ühenduse eelarve likviidsuse jaoks puhvri EIP finantstehingutest tuleneva kahjumi korral.

(21)

EIP peaks koostöös komisjoniga valmistama ette mitmeaastase näidisprogrammi EIP finantstehingute sõlmimise mahtude kohta, et oleks tagatud vajalike tagatisfondi eraldiste kavandamine eelarvesse. Komisjon peaks kavandatud eraldisi võtma arvesse eelarvepädevale institutsioonile esitatavas korrapärases eelarveprogrammis.

(22)

Euroopa Ühenduste Kohus tühistas 6. novembri 2008. aasta otsusega kohtuasjas C-155/07 (parlament vs. nõukogu) nõukogu 19. detsembri 2006. aasta otsuse 2006/1016/EÜ, millega Euroopa Investeerimispangale antakse ühenduse tagatis ühendusevälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks (13). Nõukogu 4. novembri 2008. aasta otsusega 2008/847/EÜ (milles sätestatakse, et Kesk-Aasia riigid vastavad otsusega 2006/1016/EÜ kehtestatud tingimustele) (14) laiendati otsust 2006/1016/EÜ viiele Kesk-Aasia riigile (Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistan).

(23)

Kohus tegi siiski korralduse, et otsuse 2006/1016/EÜ tagajärjed jäävad kehtima EIP finantseerimistehinguid puudutavas osas, milles lepitakse kokku enne õigel õiguslikul alusel, st asutamislepingu artiklite 179 ja 181a alusel vastu võetud uue otsuse jõustumist, mis peab toimuma 12 kuu jooksul alates nimetatud kohtuotsuse väljakuulutamisest. Kõnealuse kohtuotsuse tulemusel rakendatakse kaasotsustamismenetlust nüüdsest lisavolituse aktiveerimise suhtes, I lisas loetletud riikide finantseerimiskõlblikkuse suhtes ning EIP uute finantstehingute peatamise suhtes konkreetses riigis, kui selle poliitiline või majanduslik olukord on eriti murettekitav.

(24)

Seepärast tuleks vastu võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu uus otsus, et näha ette pideva muutumatu tagatise olemasolu EIP asjaomastele finantstehingutele väljaspool ühendust.

(25)

Käesolev otsus tuleks vastu võtta kiiresti, tagades samas Euroopa Parlamendi eesõiguste täieliku järgimise; sel eesmärgil peaks komisjon esitama hiljemalt 30. aprilliks 2010 ettepaneku võtta vastu uus otsus, mis võtaks muu hulgas arvesse vahekokkuvõttes tehtud järeldusi.

(26)

Ettepanek võtta vastu uus otsus peaks käsitlema muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu teostatava kontrolli suurendamist kõigi eelarve ja poliitikaga seotud otsuste suhtes, mille EIP ja komisjon kõnealuse uue otsuse raames langetavad, kogu rahastamismehhanismi läbipaistvuse küsimust ning ühenduse tagatise piiramist väljamakstud assigneeringutega võrreldes,

a)

kindlaksmääratud maksimumsumma (25 800 000 000 EUR) baasülemmäär, mille piirkondlik jaotus on sätestatud lõikes 4 ning mis hõlmab kogu ajavahemikku 2007–2013;

b)

lisavolitus suuruses 2 000 000 000 EUR. Nimetatud lisasumma ja piirkondliku jaotuse täieliku või osalise aktiveerimise kohta teevad otsuse Euroopa Parlament ja nõukogu asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras. Kõnealune otsus põhineb artiklis 9 sätestatud vahekokkuvõtte tulemustel.

a)

ühinemiseelses faasis olevad riigid: 8 700 000 000 EUR;

b)

naabrus- ja partnerlusriigid: 12 400 000 000 EUR,

mis on jagatud järgmisteks soovituslikeks vaheülemmääradeks:

c)

Aasia ja Ladina-Ameerika: 3 800 000 000 EUR,

mis on jagatud järgmisteks soovituslikeks vaheülemmääradeks:

d)

Lõuna-Aafrika Vabariik: 900 000 000 EUR.

a)

komisjoni koostatavad strateegiadokumendid, näiteks riiki ja piirkonda käsitlevad strateegiadokumendid, tegevuskavad ja ühinemiseelsed dokumendid;

b)

EIP tegevust kavandavad strateegiadokumendid ja projektide kavandamine;

c)

muud poliitika ja tehingutega seotud asjaolud.

a)

rahaülekannete peatamine;

b)

sundvõõrandamine;

c)

sõda või rahvarahutused;

d)

kohtuliku kaitse puudumine lepingu rikkumise korral.