22.11.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 303/46

(1)

Nõukogu 29. juuli 1991. aasta otsus 91/396/EMÜ Euroopa ühise hädaabinumbri kehtestamise kohta (1) kohustas liikmesriike tagama, et üldkasutatavates telefonivõrkudes võetakse Euroopa ühtse hädaabinumbrina kasutusele number 112.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul („universaalteenuse direktiiv”) (2) kohustab liikmesriike tagama, et hädaabinumbrile 112 saabunud kõnedele vastatakse ja neid käideldakse nõuetekohaselt ning et kõigil lõppkasutajatel on võimalik helistada numbrile 112 tasuta.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiiv 2010/40/EL, mis käsitleb raamistikku intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks maanteetranspordis ja liideste jaoks teiste transpordiliikidega, (3) nägi ette ühe prioriteetse meetmena koostalitlusvõimelise eCall-teenuse ühtlustatud pakkumise kogu ELis. Sellise ühtlustatud teenuse kasutuselevõtuga kõigis Euroopa Liidu sõidukites oleks võimalik oluliselt vähendada liiklussurmade arvu ja liiklusõnnetustest põhjustatud vigastuste raskusastet.

(4)

On oluline, et kõik liikmesriigid töötaksid hädaabikõneteenuste pakkumiseks välja ühised tehnilised lahendused ja tavad. Ühiste tehniliste lahenduste väljatöötamine peaks toimuma Euroopa standardiorganisatsioonide kaudu, et hõlbustada eCall-teenuse kasutuselevõttu, tagada selle koostalitlusvõime ja pidevus kogu ELis ning vähendada Euroopa Liidu jaoks rakenduskulusid.

(5)

Kogu ELi hõlmav ühtlustatud lahendus tagaks koostalitlusvõime häälkõne ja sõidukisisese eCall-süsteemi kogutud miinimumteabe (sh õnnetuse täpne asukoht ja aeg) edastamisel häirekeskusesse. Ühtlustatud lahendus tagaks ka eCall-teenuse pidevuse kõigis Euroopa riikides. Piiriülese liikluse kasvuga Euroopas suureneb üha enam ka vajadus ühise andmevahetusprotokolli järele, mis aitaks sellist teavet edastada häirekeskustesse ja hädaabiteenistustele, et vältida sedasi edastatud teabe segiajamise või väärtõlgendamise ohtu.

(6)

ELi-ülese koostalitlusvõimelise eCall-teenuse tõhusaks rakendamiseks on vaja, et häälkõned edastatakse koos sõidukisisese süsteemi poolt õnnetuse kohta kogutud miinimumteabega automaatselt mis tahes häirekeskusesse, mis saab sel viisil edastatud asukohaandmeid vastu võtta ja kasutada.

(7)

Kokkulepped mobiilsideoperaatoritega teabe edastamiseks häirekeskustesse tuleks sõlmida läbipaistvalt ja võrdse kohtlemise põhimõttel, pidades vajaduse korral silmas mis tahes kuluaspekte.

(8)

Kogu ELi hõlmav ühtlustatud lahendus võib samuti tagada edasiarendatud eCall-rakenduste (nt lisateabe edastamine mh avariiandurite näitude, sõidukis olnud ohtlike kaupade liigi või sõidukis viibinud isikute arvu kohta) koostalitusvõime.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris („eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv”), (5) sätestavad üldise kohustusena, et isikute eraelu puutumatust ja andmekaitseõigusi tuleb täielikult austada ning et selleks tuleb rakendada küllaldased tehnilised ja korralduslikud meetmed. Sellele vaatamata lubab direktiiv hädaabiteenistustel kasutada asukohaandmeid ilma asjaomase isiku nõusolekuta. Eelkõige peaksid liikmesriigid tagama, et on olemas läbipaistvad menetlused, mis reguleerivad seda, kuidas üldkasutatava sidevõrgu pakkuja ja/või üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutaja võib kasutaja nõusoleku puudumisest hoolimata asukohaandmeid liinipõhiselt töödelda selliste organisatsioonide puhul, kes tegelevad hädaabikõnedega ja kelle asjaomast tegevust liikmesriik tunnustab.

(10)

eCall-teenuse väljatöötamisel on järgitud artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühma soovitusi, mis on esitatud 26. septembril 2006 vastu võetud töödokumendis eCall-algatusega kaasnevate andmekaitset ja isikute eraelu puutumatust puudutavate aspektide kohta ning mille kohaselt eCall-seadmetega varustatud sõidukid ei tohiks tavapärases olukorras olla jälgitavad ja eCall-seadme edastatav miinimumteave peaks sisaldama vähimat teavet, mida on vaja hädaabikõnede nõuetekohaseks käitlemiseks.

(11)

Käesolev soovitus võimaldab liikmesriikidel kavandada eCall-kõnedele reageerimise korraldust viisil, mis sobib kõige paremini nende hädaabiinfrastruktuuriga.

(12)

Euroopa Liidu kodanikukaitse meetmeprogrammi raames võetavad meetmed peaksid olema suunatud kodanikukaitse eesmärkide lõimimisele liidu teiste poliitikavaldkondade ja meetmetega ning programmi sidususe tagamisele liidu muude meetmetega. See annab komisjonile õiguse rakendada meetmeid, mis suurendavad liikmesriikides kodanikukaitsega tegelevate organisatsioonide valmidust, suurendades nende suutlikkust reageerida hädaolukordadele ja parandades nende reageerimise ning esmaabi andmise viise ja meetodeid. Sellega seoses võivad häirekeskused ja hädaabiteenistused käidelda ja kasutada eCall-teenuse vahendusel edastatud teavet.

(13)

Et eCall-teenuse rakendamine kulgeks kogu liidus edukalt, tuleb lahendada rakendamisega seotud probleemid ja kooskõlastada uute süsteemide kasutuselevõtu ajakavad. 2009. aasta veebruaris komisjoni poolt avaliku ja erasektori partnerlusena loodud Euroopa eCall-süsteemi rakendamise platvorm on võimaldanud kõigil sidusrühmadel arutada ühtlase ja sujuva rakendamise põhimõtteid ning neis kokku leppida.

(14)

Käesoleva soovituse eesmärkide saavutamiseks on oluline, et mobiilsideoperaatorid ja ametiasutused, k.a hädaabiteenistused, jätkaksid dialoogi.

(15)

Arvestades, et ideed ja tehnika arenevad pidevalt edasi, julgustatakse liikmesriike edendama ja toetama hädaabiteenuste edasiarendamist, näiteks turistide ja reisijate jaoks ning ohtlike kaupade vedajate jaoks maanteetranspordis, ning toetama ühiste liideste spetsifikatsioonide väljatöötamist ja rakendamist, mis tagaks selliste teenuste koostalitlusvõime kogu Euroopas,

1.

Liikmesriigid peaksid käsitsi või sõidukisisese telemaatikaterminali poolt automaatselt valitud Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 abil häirekeskustesse tehtud hädaabikõnede suhtes kohaldama järgmisi ühtlustatud tingimusi ja põhimõtteid.

2.

Käesolevas soovituses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „hädaabiteenistus”– teenistus, mida liikmesriik sellisena tunnustab ning mis annab kohest ja kiiret abi olukordades, kus on vahetu oht inimeste elule või tervisele, rahvatervisele või avalikule ohutusele, era- või riigivarale või keskkonnale, kuid mitte tingimata ainult neis olukordades;

b)   „häirekeskus”– füüsiline koht, kus ametiasutuse vastutusel või riigi valitsuse poolt tunnustatud eraorganisatsiooni vastutusel hädaabikõnedele esimesena vastatakse, kusjuures kõige sobivam häirekeskus on see, mis on riigiasutuste poolt eelnevalt määratud vastama teatavast piirkonnast tulevatele või teatud liiki hädaabikõnedele (nt automaatsetele hädaabikõnedele);

c)   „eCall-kõne”– sõidukisisene hädaabikõne numbrile 112, mis valitakse kas automaatselt sõidukisiseste andurite aktiveerumise korral või käsitsi ja mis edastab mobiilsidevõrkude kaudu standarditud miinimumteabe ja loob audiokanali sõidukis viibivate isikute ning kõige sobivama häirekeskuse vahel;

d)   „hädaabiteenistuse tüübinumber”– 8-bitiline number, mis tähistab mobiiltelefonilt valitud hädaabikõnede puhul kõne tüüpi (1 – politsei, 2 – kiirabi, 3 – tuletõrje, 4 – rannavalve, 5 – mäepääste, 6 – käsitsi valitud eCall-kõne, 7 – automaatselt valitud eCall-kõne, 8 – vaba), nagu esitatud standardi ETSI TS 124.008 tabelis 10.5.135d;

e)   „eCall-kõne indikaator” või „eCall-kõne lipp”– „hädaabiteenistuse tüübinumber”, mis omistatakse automaatsetele eCall-kõnedele vastavalt standardile ETSI TS 124.008 (s.o „6 – käsitsi valitud eCall-kõne” ja „7 – automaatselt valitud eCall-kõne”) ja mis võimaldab eristada mobiiltelefonidelt ja sõidukisiseste terminalide kaudu valitud eCall-kõnesid ning samuti automaatselt ja käsitsi valitud eCall-kõnesid;

f)   „miinimumteave”– teave, mis tuleb vastavalt standardile EN 15722 edastada häirekeskusele, ning

g)   „mobiilsideoperaator”– üldkasutatava mobiilsidevõrgu pakkuja.

3.

Liikmesriigid peaksid koostama oma territooriumil tegutsevate mobiilsideoperaatorite jaoks üksikasjalikud eeskirjad eCall-kõnede käitlemise kohta. Need eeskirjad peaksid olema täielikult kooskõlas direktiivide 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ andmekaitsesätetega. Lisaks peaksid liikmesriigid eCall-kõnede edasisuunamiseks kindlaks määrama kõige sobivama häirekeskuse.

4.

Liikmesriigid peaksid tagama, et mobiilsideoperaatorid rakendavad oma võrgus mehhanismi, mis on võimeline käitlema eCall-kõne indikaatorit. See tuleks rakendada 31. detsembriks 2014.

5.

Mobiilsideoperaatorid peaksid eCall-kõnesid käitlema samamoodi nagu mis tahes muid kõnesid Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112.

6.

Liikmesriigid peaksid oma riiklikele asutustele panema kohustuse teatada komisjonile 2012. aasta märtsi lõpuks käesoleva soovitusega seoses võetud meetmetest ja sellest, mis seisus on mobiilsideoperaatorid oma võrgus eCall-kõnede indikaatorit käitleva mehhanismi rakendamisel, et komisjon saaks tulemused läbi vaadata, võttes arvesse mis tahes tekkivaid nõudeid häirekeskustele.