27.10.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 267/57

1.1

Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi käsitleva nõukogu otsuse artikkel 9 (1) näeb ette, et komisjon peab enne 1. jaanuari 2006 teostama Euroopa ühenduste ajavahemikuks 2007–2013 mõeldud omavahendite süsteemi üldkontrolli ja esitama vajadusel asjakohased ettepanekud. Euroopa Parlament nõudis selgesõnaliselt liikmesriikide rahaliste osamaksete kriteeriumide ülevaatamist. Nimetatud ülesande raames koostaski komisjon nõukogu nõusolekul ettepaneku, mida käesolev arvamus käsitleb. Komisjonile antud ülesanne on keerukas temaatika tehnilise iseloomu, eelkõige aga poliitiliselt tundlike aspektide tõttu, mis tulenevad liikmesriikide omavahelistest suhetest ning samuti valitsuste ja kodanike vahelistest suhetest.

1.2

Dokumendi tehniline osa on riigi rahandust tundvale inimeselegi kohati raskesti mõistetav. Ent tuleb tunnustada komisjoni panust selles, et ettepanekus on vähemalt püütud materjali esitada nii, et erialainimesed saaksid seda analüüsida ja otsustajad saaksid sellest aru. Ettepanekule lisatud aruanne (2) selgitab praegust omavahendite süsteemi ning erinevate valikuvõimaluste eeliseid ja puudusi. Tehnilises lisas (3) on toodud ökonomeetrilised aspektid asjakohaste raamatupidamisalaste, matemaatiliste ja majanduslike üksikasjadega.

1.3

Komitee soovib seega keskenduda aspektidele, mis otseselt puudutavad õiglaseid osamakseid ning mehhanisme tulude ja kohustuste jagamiseks liikmesriikide vahel. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on teadlik tõsiasjast, et vaadeldava teema puhul võib raskestimõistetavatest tehnilistest üksikasjadest tuleneva mõju majanduslik või poliitiline tähendus mõnikord olla raskesti äratuntav. Lisaks on keerukas “õiglase” omavahendite süsteemi mõiste ühene määratlemine, sest see hõlmab nii objektiivseid kui subjektiivseid aspekte. Kui näiteks heaolutaset on võimalik mõõta, siis ELi liikmeks olemise eelised on seevastu raskesti hinnatavad. Lõpptulemus sõltub sellest, kuivõrd õnnestub nõukogu läbirääkimistel — mis võivad osutuda keerukateks — jõuda tasakaaluni.

1.3.1

Kavandatud lahenduste kvaliteedi määrab, kuivõrd osutub võimalikuks leida õiglane tasakaal kahe põhimõtte vahel. Üheks põhimõtteks on “õiglane kasu”, mille kohaselt iga liikmesriik eeldab, et tema panus on proportsioonis saadavate hüvedega, mis aga ei ole alati kvantitatiivselt mõõdetavad, kuna tulenevad otseselt riigi ELi liikmeks olekust. Teine põhimõte on solidaarsuspõhimõte, mis nõuab liikmesriikidelt paindlikkust suuremate soodustuste tegemisel või vähema nõudmisel kogu ühenduse huvidest lähtuvalt. Samuti tuleb silmas pidada, et kuigi kõnealused põhimõtted on üldiselt tunnustatud, tõlgendatakse neid vastavalt individuaalsetele väärtustele. Iga riigi valitsus on esmajoones huvitatud oma rahaliste vahendite kindlustamisest ja teab, et avalik arvamus on otsustamisel tihtipeale olulise kaaluga. Üksmeele saavutamine kõiki osapooli rahuldaval tasemel sõltub sellest, kas jõutakse lahendusteni, mille aluseks on tõeline “finantsföderalism”.

2.1

Omavahendite omamine on Euroopa Liidu eripära ja rõhutab muuhulgas ühendust kui iseseisvat isikut. See tähendab, et ühendusel peavad olema oma rahalised vahendid, mis on liikmesriikidest sõltumatud. Seega võib ühenduse omavahendeid määratleda kui ühenduse eelarve rahastamiseks määratud tulusid, millele ühendusel on automaatselt õigus ja mis ei vaja enam liikmesriikide valitsuste täiendavat heakskiitu.

2.2

Berliini kohtumisel 24. ja 25. märtsil 1999 sõnastas Euroopa Ülemkogu põhimõtted, mille järgi ühenduse omavahendite süsteem peaks olema “õiglane, läbipaistev, tasuv ja lihtne ning põhinema kriteeriumidel, mis väljendavad parimal viisil iga liikmesriigi suutlikkust anda sellesse oma panus”. Kõnealuse põhimõtte vastu, mis on selgelt arusaadav, on eksitud korduvalt ning mitmeti.

2.3

Nõukogu otsus omavahendite süsteemi kohta pärineb 21. aprillist 1970. Otsust muudeti 24. juuni 1988. aasta otsusega, millesse see inkorporeeriti, ning lõpuks muudeti seda Euroopa Ülemkogu istungil Berliinis 1999. Praegu võib jaotada omavahendid kolme kategooriasse:

2.3.1

Aastal 1996 koosnes 70 % ELi sissetulekust traditsioonilistest ja käibemaksu-omavahenditest. Aastal 2003 langes mõlema kategooria osakaal 38 %ni. Komisjoni arvutuste kohaselt väheneb nimetatud osakaal 26 %ni aastatel 2004 ja 2005. Kui kõnealune osakaal pidevalt väheneb, siis vastukaaluks suureneb rahvamajanduse kogutulul põhinevate omavahendite (nn neljas tuluallikas) osakaal.

2.4

Neljanda tuluallika mehhanismi muudeti nõukogu 7. mai 1985. aasta otsusega., milles tunnistati, et Ühendkuningriigi osamaks ületab riigi osamakselise suutlikkuse. Lepiti kokku, et Ühendkuningriigile hüvitatakse tema netomaksetest kaks kolmandikku. Nimetatud otsust muudeti hiljem mitu korda ja komisjon leiab, et seetõttu muutus mehhanism üha keerukamaks ja vähem läbipaistvaks.

2.4.1

Euroopa Ülemkogu tegi otsuse mehhanismi kohandamiseks juba Fontainebleau kohtumisel 1984. aastal. Toonane üldist laadi sõnastus viitas üldisele põhimõttele, mille järgi igal liikmesriigil, mille eelarvekoormus on liiga suur võrreldes riigi suhtelise jõukusega, on õigus selle korrigeerimisele selleks sobival ajal. Korrigeerimine sai ainsa liikmesriigina võimalikuks Ühendkuningriigis pärast Fontainebleaus tehtud otsust ja see ei ole tänaseni muutunud. Aastatel 1997–2003 maksti Ühendkuningriigile tagasi keskmiselt 4,6 miljardit eurot aastas. Komitee küsib, millele viitab mõiste “sobiv aeg”, mis näib viitavat ajutisele meetmele, mida perioodiliselt üle vaadatakse (mida ei ole seni toimunud). Samuti küsib komitee, kas Ühendkuningriigi kõrval oleksid ka teised riigid saanud omal ajal korrigeerimismeetmeid kasutada.

2.4.2

Mõiste “ülemäärane eelarvekoormus” tuleneb osaliselt asjaolust, et Ühendkuningriigil oli toona ühenduse väikseim rahvamajanduse kogutulu elaniku kohta (4). Kui Euroopa keskmiseks võtta 100, siis Ühendkuningriigi rahvamajanduse kogutoodang oli 90,6 võrreldes Itaalia 92,6, Prantsusmaa 104 ja Saksamaa 109,6ga. Tänaseks on olukord pöördunud: 2003. aasta statistika järgi edestavad Ühendkuningriik ja Taani 111,2ga Prantsusmaad (104,2), Saksamaad (98,6) ja Itaaliat (97,3). Olulisel määral arvestati tõsiasjaga, et Ühendkuningriik pidi tasuma väga suurel käibemaksu baasil arvutatud osamakset ja sai suhteliselt kasinaid põllumajandus- ja regionaaltoetusi. Selle tulemusena kerkis Ühendkuningriik esile kui ühenduse eelarve suurim netorahastaja. Ebavõrdne olukord vajas korrigeerimist, mida ka tehti.

2.4.3

Ühendkuningriigi tagasimaksed jaotati ja jaotatakse teiste liikmesriikide vahel vastavalt nende rahvamajanduse kogutoodangule, kusjuures Ühendkuningriik jäetakse loomulikult arvestusest välja. Rahvamajanduse kogutoodangu suhtarvu arvestamist muudeti oluliselt aastal 1999, mil neljale (suhtarvus) olulisemale netorahastajale (Saksamaa, Holland, Austria ja Rootsi) tehti 75 %line soodustus nende maksest. Uue osamaksesüsteemi tulemusena kannavad Prantsusmaa ja Itaalia ühiselt 52 % Ühendkuningriigi tagasimaksete summast.

2.4.4

Juhul, kui praegune süsteem jääb jõusse, tekib 2007–2013 finantsprognoosi alusel paradoksaalne olukord: Ühendkuningriigile tehtav tagasimakse kasvaks keskmiselt 50 % ja seega oleks Ühendkuningriik väikseim netorahastaja, samal ajal kui teiste liikmesriikide, sealhulgas ka uute liikmesriikide koormus tõuseb oluliselt (5). Samuti arvab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et tulenevalt ettepanekust laiendada süsteemi kohaldamist teistele riikidele (vt punkti 3.6) tuleb eeskirju muuta. Seetõttu tuleb korrigeerimiskord — kui seda üldse vaja on (vt punkti 3.6.4) — siiski üle vaadata, mida komisjon ka teha kavatseb, ja asendada see õiglaste ja läbipaistvate lahendustega, mis vastaksid Fontainebleau kriteeriumidele.

3.1

Artikkel 2: omavahendid. Artikli 2 lõike 1 punktiga a säilitatakse praegune süsteem, lisatud on mõned muutused. Esimese kategooria omavahendid (traditsioonilised omavahendid, vt punkt 2.3) on peamiselt impordimaksud, lisatasud, täiendavad summad või hüvitissummad, ühise tollitariifistiku tollimaksud ja muud tollimaksud kaubanduses mitteliikmesriikidega ja muud suhkruturu ühise korralduse raames sätestatud tollimaksud. Liikmesriigid jätavad endale sissenõudmiskuludena 25 % võlgnetavast summast. Tuluallika nii suur vähendamine nõuab selgitust. Algselt oli kõnealune määr 10 % ja 1999. aastal tõsteti see 25 %le, mil seda määratleti esmakordselt “sissenõudmiskuluna”. On selge, et tegemist oli ebatüüpilise korrektsiooniga, millest said kasu peamiselt Madalmaad ja Ühendkuningriik: see viitab, et menetluskord ei ole piisavalt läbipaistev.

3.1.1

Traditsiooniliste omavahendite summa suhe ELi kogutuludesse langeb pidevalt. 19 %lt aastal 1996 on see langenud 13 %le aastal 2003 (siin toodud andmed pärinevad komisjoni aruandest “Euroopa Liidu rahastamine” (6)). Selleks et koguda vajalikku statistikat, mille põhjal arvestada liikmesriikide osamaksed, on vaja sama suuri ressursse ja rahalisi väljaminekuid ka madalamate tollimaksude korral.

3.1.1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee küsib, kas on tõesti otstarbekas jääda senise osamaksete süsteemi juurde. Vahest oleks õigem süsteemi rakendamist oluliselt vähendada ja asendada see rahvamajanduse kogutulu määra kohandamisega. Samuti märgib komitee, et komisjon on võtnud hoopis teise suuna, mis põhineb eeldusel, et maksutulu kuulub automaatselt Euroopa Liidule, ning komisjon ei kavatse kõnealust suunda muuta, eelkõige kuna enamus liikmesriike näib seda toetavat.

3.2

Artikli 2 lõike 1 punktis b nähakse ette ühtne määr kõigile liikmesriikidele ühtlustatud käibemaksubaasi suhtes. Käibemaksubaas ei tohi ületada ühegi liikmesriigi puhul 50 % rahvamajanduse kogutulust. Artikli 2 lõikes 4 kehtestatakse ühtseks määraks 0,30 %. Kõnealuse tuluallika suhtelise osatähtsuse vähenemine ühenduse eelarves on märkimisväärne: 51,3 %lt aastal 1996 langeb osakaal prognoosi kohaselt aastatel 2004 ja 2005 u 14 %le.

3.2.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on korduvalt kritiseerinud käibemaksusüsteemi, sest sellega kaasnevad traditsiooniliste omavahenditega võrreldes veelgi suuremad maksukogumis-, haldamis- ja kontrollimiskulud. OLAFi andmetel hoitakse kõige enam kõrvale just käibemaksu tasumisest ning see avaldab kahjulikku mõju ka ühenduse eelarvele (mida tasakaalustab rahvamajanduse kogutulul põhineva osamakse suurendamine).

3.2.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee esitab ka siin küsimuse, kas on otstarbekas kõnealuse tuluallika säilitamine, mida komisjon paistab eelistavat, kuigi planeerib seda ümber kujundada tõeliseks maksuallikaks, nagu algselt kavandatud. Rahvamajanduse kogutulul põhinevate omavahendite protsendimäära peaks olema võimalik kohandada nii, et käibemaksutulul põhinevad omavahendid asendatakse rahvamajanduse kogutulul põhinevate omavahenditega. Kuna käibemaksutulu on võrreldav rahvamajanduse kogutulu osaga, ei tohiks see osamaksete jaotumist liikmesriikide vahel märkimisväärselt muuta. Statistilised arvutused ja käibemaksul põhineva osamakse kogumine ühenduste omavahendite jaoks osutuks üleliigseks. Eespool nimetatud aruandes Euroopa Liidu rahastamise kohta (vt punkt 3.1.2) kaalus komisjon tegelikult võimalust käibemaksu-omavahenditest loobumiseks, aga võttis vastu vastupidise otsuse.

3.2.2.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on teadlik vaadeldava temaatika keerukusest, aga on siiski arvamusel, et enne lõplikku otsustamist tuleb põhjalikult uurida kõnealuse tuluallika olemust ja paljusid puudusi, ning on juba teinud mitu selleteemalist analüüsi. Lisaks eelmises punktis toodud argumentidele peaks arvestama, et käibemaksu-osamakse on aastakümneid olnud ajutine süsteem.

3.3

Artikli 2 lõike 1 punkt c on komisjoni ettepaneku olulisim osa. Selles tehakse ettepanek kohaldada kõikide liikmesriikide rahvamajanduse kogutulu summa suhtes määra, mis määratakse kindlaks eelarvemenetluse kohaselt. Eelarvemenetlus on spetsiifiline valdkond, mille kohta Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ei soovi seisukohta võtta. Komitee rõhutab siiski, et kõnealuse osamaksuallika osakaal pidevalt kasvab võrreldes teiste tuluallikatega ning sellega kaasnevad kõige väiksemad halduskulud. Komisjon osutab oma ettekandes, et halduskulud on vaid üks kriteerium, mida tuleb arvestada, ega ole tingimata tähtsaim. Komitee võtab öeldu teadmiseks, toonitades, et eelarveküsimustes ohverdatakse põhimõttekindlus tihti kokkuhoiuvajadusele.

3.4

Kolm eespool nimetatud tuluallikat (artikli 2 lõike 1 punktid a, b ja c) moodustavad kogumi, mida täiendab artikli 2 lõikes 2 nimetatud “tulu võimalikest uutest maksudest” ja mis võib aastast aastasse oluliselt erineda. Nõukogu ja komisjon on juba pikemat aega arutanud, kas säilitada senine süsteem või mitte. Eespool nimetatud aruandes Euroopa Liidu rahastamise kohta (7) püüab komisjon leida optimaalset struktuuri. Sealjuures lähtub ta kolmest võimalusest: senise süsteemi säilitamine, ainult rahvamajanduse kogutulul põhineva maksubaasi kasutamine või peamiselt maksutuludel baseeruva süsteemi sisseviimine. Tõenäoliselt tegeletakse küsimusega 2005. aastal ja jõutakse ka lõpliku lahenduseni. Komitee loodab, et teda teavitatakse edasisest arengust, ja hoiatab senistes uuringutes ilmnenud tendentsi eest, et valitakse üksnes tehniline ja raamatupidamisalane lähenemisviis, mis ei arvesta otsuste poliitiliste aspektidega.

3.4.1

Üks võimalikest variantidest, mida on pakutud eelmises punktis nimetatud “tulu võimalikest uutest maksudest” all või isegi alternatiivina käibemaksu-omavahenditele, on maks saasteaineid tekitavatele energiaallikatele. Kõnealune tulu läheb ühenduse eelarvesse, aga on sihtotstarbeliselt suunatud keskkonna parandamisele. Komitee on nimetatud lahenduse vastu, niikaua kui puudub eeskiri, mis annab õiguse osamaksude sihtotstarbelisteks assigneeringuteks. Lisaks välistab rahvusvaheline poliitiline olukord otsused, mis võivad edasist dünaamikat mõjutada.

3.5

Artikkel 3: vahendid ja kohustused. Artiklis 3 kehtestatakse ülemmäär omavahendite tuluallikatele: maksete assigneeringuteks mõeldud omavahendite ülemmäär on 1,24 % liikmesriikide rahvamajanduse kogutulust ja kohustuste assigneeringuteks mõeldud omavahendite ülemmäär on 1,31 % samast summast. Tasakaalustamine peaks toimuma teist liiki sissetulekute abil. Mis puutub kohustustesse, siis aruteludes liikmesriikidega selgus erinevate meetodite olemasolu finantsperspektiivis ettenähtud ülempiiri arvestamiseks. Küsimuse lahendus sõltub tasakaalust, mis saavutatakse kahe erineva seisukoha vahel. Ühed pooldavad komisjoni tugevamat rolli ja sotsiaalmajandusliku edukuse saavutamiseks ambitsioonikamaid programme, mis eeldavad uusi ja mahukaid tuluallikaid. Teised pooldavad suuremat autonoomiat liikmesriikidele ja konsolideerumispoliitikat, mis tähendab aga tulude jäämist samale tasemele või koguni vähenemist (mis on ebatõenäoline). Eelkõige tuleb silmas pidada uute liikmesriikide probleeme. Tulevased suundumused on suuresti määratud kahe mõiste aktsepteerimisega — üleilmne solidaarsus ja üleilmne areng. Kõnealuseid mõisteid on lihtne kirjeldada, aga palju raskem eelarvetehniliselt ellu viia.

3.6

Artikli 4 lõige 1: üldine korrigeerimiskord. Artikli 4 lõikes 1 kehtestatakse Ühendkuningriigi suhtes tehtud Fontainebleau otsus üldise korrana. Seega laiendatakse üldist korrigeerimiskorda kõigile liikmesriikidele, mille eelarvetasakaalu negatiivne hälve ületab teatud protsenti riigi rahvamajanduse kogutulust. Ettepanekus ei täpsustata lävitaseme määra, seletuskirjas märgitakse selleks aga -0,35 % rahvamajanduse kogutulust. Korrektsioonide kogusumma ei tohi ületada tagasimaksete maksimaalset võimalikku kogumahtu. Nõukogu sätestab EÜ asutamislepingu artikli 249 lõikes 2 kehtestatud korra alusel rakendusmeetmed korrektsioonide ja nende rahastamise arvutamiseks. Korrektsioonid arvutatakse iga liikmesriigi tehtud maksete ja saadud vahendite kogusummade erinevuse alusel, mis korrutatakse eraldatud kogukuluga. Kui tulemus on positiivne, siis korrutatakse see tagastusmääraga, mis moodustab maksimaalselt 66 % kogumaksetest, ja vajadusel vähendatakse tulemust nii, et ei ületataks tagasimaksete maksimaalset võimalikku kogumahtu. Lõpuanalüüsis on valemist raske aru saada ja veelgi raskem on selle tulemust tõestada. Kui see pole järjekordne näide läbipaistvuse puudumisest, siis viitab see kindlasti lihtsustamisvajadusele.

3.6.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõdeb, et punktis 2.4.1 tõstatatud küsimused ja punktis 2.4.4 esitatud ettepanekud on tegelikult leidnud komisjoni ettepanekus kajastamist sel määral, et nüüd on kõigile kättesaadav menetlus, mis seni oli tähtajatult ainult ühe liikmesriigi eelis (kuigi põhjendatult). Komitee märgib, et “ülemäärase rahastamiskoormuse” mõiste on muudetud matemaatilis-raamatupidamisalaseks küsimuseks. Sellega saab vältida subjektiivseid väärtushinnanguid, kuid teisalt ei ole võimalik hõlmata rohkem kvalitatiivselt mõõdetavaid aspekte, nagu konkurentsivõime, sotsiaalkaitse tase ja varimajandus lisaks sissetuleku arvestamisele elaniku kohta. Teisalt tekiks üldise mehhanismi raames muude aspektide arvestamisega oht, et juurutatakse läbipaistvuse nõudele vastukäivaid subjektiivseid vaatekohti — seda vaatamata tõsiasjale, et riigi tegelik olukord ei ole üksnes arvuliselt väljendatav. Nõnda ei ole muud võimalust, kui nõustuda üldise korrigeerimiskorraga, teades, et see ei anna alati optimaalseid tulemusi.

3.6.2

Artikli 4 lõikes 1 pakutud lahenduse eelis on, et kõrvaldatakse korrigeerimiskorra rahastamiseks liikmesriikide otsesed maksed ja neid finantseeritakse ELi eelarvest. Nii kõrvaldatakse loogikareeglitele vasturääkiv ja ebapiisavalt läbipaistev süsteem. Komisjoni põhjenduses on rohkesti kohati raskesti mõistetavaid arvutusi ja seletusi, mis selgitavad otsuse ettepaneku ulatust. Nii näiteks selgitatakse, et kui lävitaseme määrana kohaldatakse -0,35 % rahvamajanduse kogutulust, siis on brutokorrektsioonide kogumaht eeldatavasti keskmiselt 7 miljardit eurot. Komisjon arvab, et kui üldist korrigeerimiskorda juurutatakse samal ajal, kui muudetakse rahastamiseeskirju, siis teeb see praeguse süsteemi raames korrektsioonide mahu võrdlemise keeruliseks. Kui ettepanekus esitatud süsteem ja parameetrid võetakse vastu, siis saadakse komisjoni arvutuste järgi kvantitatiivsed tulemused, mis esitatakse võrdlevates tabelites, kus on toodud erinevad võimalused ja mis esitatakse liikmesriikidele hindamiseks ja otsuste langetamiseks. Komitee ei pea end pädevaks kõnealuse keeruka materjali üksikasju kommenteerima.

3.6.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib välja tuua kaks aspekti, mis võivad muuta üldise korrigeerimiskorra küsitavaks. Esiteks on kord jäik ja ajaliselt määratlemata. Võib osutuda ohtlikuks eeskirjade tegemine hetkeolukorda arvestades, mis tulevikus võib avalduda sootuks teisiti. Seda tõestab hästi stabiilsuse ja kasvupakti näide. Teiseks ei näi mõistlik nõuda liikmesriikidelt osamakseid, mida hiljem muudetakse korrigeerimiskorra abil. Ennemini võiks neid läbipaistvuse huvides nimetada “tagasimakseteks”.

3.6.4

Lõpuks tuletab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee meelde ühte oma hiljutist arvamust (8), milles avaldab tõsist kahtlust üldise korrigeerimiskorra institutsionaliseerimise suhtes ning küsib, kas “korrektsiooni” kontseptsiooni ei tuleks muuta põhimõtteliselt, muutes üldise korrigeerimiskorra osamaksete määramise kriteeriumite lahutamatuks koostisosaks. See tähendab, et üldise korrigeerimiskorra raames soovitatud parameetreid tuleks kohaldada liikmesriikide osamaksete arvutamisel. Komisjon juba rakendab kõnealust korda praktikas, aga selle peaks ka vormistama. Sealjuures tuleks ette näha ka kord tingimuste regulaarseks ülevaatamiseks — näiteks iga seitsme aasta tagant.

3.7

Artikli 4 lõike 2 punkt a: Ühendkuningriigi korrektsioon. Kõnealune lõik sisaldab üleminekumeetmeid, mille kohaselt Ühendkuningriik säilitab artikli 4 lõike 1 kohaldamisest tulenevatele korrektsioonidele lisaks Fontainebleaus antud õigused. Kõnealust makset tuleb siiski aastani 2011 sammhaaval vähendada: 2008. aastal on see 2 miljardit eurot, 2009. aastal 1,5 miljardit eurot, 2010. aastal 1 miljard eurot ja 2011. aastal 0,5 miljardit eurot. Kõnealuseid makseid ei arvestata üldises korrigeerimiskorras ja praktikas jätkatakse nende rahastamist praegu kehtiva finantskorra kohaselt, mille järgi Ühendkuningriik rahastamises ei osale ja Saksamaa, Hollandi, Austria ja Rootsi osa on piiratud 25 %ga nende tavalisest osamaksest (vt punkt 2.4.3 ja 2.4.4). Komisjoni seisukohalt peaksid uued rahastamismeetmed, mille kohaselt rahastamist vähendatakse järgjärguliselt neljas etapis, pehmendama üldise korrigeerimiskorra mõju Ühendkuningriigile. Ühendkuningriik sai perioodil 1997–2003 netotagasimakseid keskmiselt 4,5 miljardit eurot aastas. Üldise korrigeerimiskorra raames saaks riik aastas keskmiselt 2,1 miljardit eurot. Soovitatud üleminekumeetmed annaksid keskmiseks aastamakseks 3,1 miljardit eurot (Fontainebleau pluss üldine korrigeerimiskord).

3.7.1

Komisjoni ettepanek on silmnähtavalt mitmesuguste elementide seoste arvestamise tulemus, mis peab silmas eelnevaid käike, vajalikku läbipaistvust ja poliitilist otstarbekust. Pole esimene kord, kui lepitakse kokku ühiste eeskirjade erandeis — seda tunnistavad nii vanad kui uued ühinemislepingud. Väljaspool seisvale ja asjast puutumata vaatlejale võib kõnealuste eeskirjade heakskiitmine tunduda raske. Ent reaalsus, millega me arvestama peame, võib veenda otsustajaid pakkuma tasakaalustatud lahendusi, mis on eelkõige läbipaistvad ja hästi põhjendatud. Kõnealusel juhul ei piisa üksnes tasakaalu leidmisest punktis 1.4 nimetatud õiglase kasu ja solidaarsuse vahel, vaid läbirääkijatel peab olema eriline poliitiline vaist, et arvestada Euroopa avaliku arvamusega, seda eelkõige uutes liikmesriikides.

3.8

Artikli 4 lõike 2 punkt b: üldise korrigeerimiskorra järkjärguline sisseviimine. Üldise korrigeerimiskorra eeskirja järgi toimub tagastusmäära suurendamine järk-järgult: 66 %ne maksimaalne tagastusmäär vastavalt neljanda artikli esimesele lõigule (vt punkt 3.6) tuleb kasutusele alles aastast 2011. Aastal 2008 on tagastusmäär 33 %, aastatel 2009 ja 2010 tõuseb see 50 %le ning jõuab maksimumini 2011. aastal. Komisjoni arvates on kõnealune meede vajalik selleks, et “tasakaalustada Ühendkuningriigile kavandatavatest lisamaksetest tulenevaid suurenenud kulusid, eesmärgiga piirata üleminekuperioodi jooksul üldiseid rahastamiskulusid.” See on selge märk Euroopa ees seisvatest raskustest, mida ei või Euroopa kodanike eest varjata. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee saab vaid rõhutatult korrata punktis 3.7.1 esitatud märkusi.

3.9

Artikkel 5: korrektsioonide arvestamise menetlus. Korrektsioonimaksete rahastamisel osalevad kõik liikmesriigid vastavalt oma osale ELi rahvamajanduse kogutulus. Korrektsioonimaksed tehakse liikmesriigile riigi osamaksete vähendamise teel. Kõigi liikmesriikide kantavad kulud lisatakse osamaksetele, mida riigid peavad tasuma määra kohaselt, mis põhineb kõigi liikmesriikide rahvamajanduse kogutulu summal. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee hoidub siinkohal kommenteerimast: kui kord on juurutatud, siis saab seda vaevalt teisiti rakendada.

3.10

Artiklid 6, 7 ja 8: omavahendite mittearvutuslikud menetlused. Ka see eeskiri ei vaja erilisi märkusi, sest vastab avaliku sektori arvepidamise üldistele põhimõtetele, nagu keeld suunata tulusid konkreetsete kulude katteks, eelarveülejääkide ülekandmine järgmisse eelarveaastasse, omavahendite sissenõudmise kord.

3.11

Artikkel 9: omavahendite struktuuri muutmine. Kui kõnealune artikkel vastu võetakse, võtab komisjon sellega endale kohustuse esitada ettepanek tõeliselt maksupõhiste omavahendite kasutuselevõtmiseks alates 1. jaanuarist 2014.

3.11.1

Eespool nimetatud aruandes Euroopa Liidu rahastamise kohta (9) käsitletakse sama küsimust põhjalikumalt. Lühidalt: komisjon kaldub oluliselt vähendama rahvamajanduse kogutulul põhinevat omavahendite rahastamisallikat ja suurendama vastavalt maksupõhist rahastamisallikat. Oluliselt lihtsustades on äratuntavad kolm võimalust: energiatarbimisel põhinev maks, käibemaks, mis põhineb tegelikul (mitte statistilisel) tulul, ja ettevõtte tulumaksul põhinev maks. Eelis neljanda tuluallika osalisel asendamisel maksupõhise omavahendite süsteemi ees oleks komisjoni hinnangul (aruande punkti 4.1 alapunkt 3) see, et Euroopa Liit muutuks kodanikele nähtavamaks ja loodaks tugevam side kodanikega. Praeguse süsteemi järgi, kus neljas tuluallikas on peamine, kalduvad liikmesriigid ja eelkõige netomaksjad nägema ühenduse poliitikat ja algatusi üksnes oma riiklike eraldiste valguses, millega kaasneb oht, et ühenduse poliitika olemus ja lisaväärtus jäävad tähelepanuta.

3.11.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kordab ülal esitatud märkuseid kõnealuse aruande kohta, mis nõuab eritähelepanu. Komitee arvates pakub kõnealune dokument vaid esmase ülevaate ja vajaks edasist arutelu. Soovimata põhjalikumalt analüüsida eespool nimetatud kolme maksupõhise omavahendite süsteemi varianti (millest esimene tuleb ilmselt kohe alguses kõrvale jätta (10)), peab komitee vajalikuks pöörata tähelepanu eespool esitatud komisjoni märkusele, mis selgelt põhjendab artiklit 9. Komisjon usub, et kodanikele otsese “Euroopa maksu” kehtestamine tugevdaks sidet kodanike ja Euroopa vahel ja muudaks Euroopa Liidu nähtavamaks. Ent tulemus võib osutuda vastupidiseks. Komisjoni kriitika — millega komitee nõus on — mis on suunatud liikmesriikide suhtumisele, võib siis analoogiliselt kehtida ka kodanike kohta.

3.11.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võtab teadmiseks, et komisjoni eesmärgiks ei ole maksude suurendamine. Pigem soovib komisjon teha selgelt arusaadavaks, milline osa maksumäärast on mõeldud liikmesriikide maksuametitele ja milline osa ELi omavahenditeks. Vaatamata kõnealusele selgitusele äratab pakutud lahendus komitees kahtlusi. Selge viitamine “Euroopa maksule” võib suurendada läbipaistvust, ilma et maksumaksja kogukoormus tõuseks. Teisest küljest ei saa varjata, et paljud kodanikud on ikka vastu ühise Euroopa ideele või heal juhul ei ole sellest piisavalt teavitatud. Euroopa maksu kehtestamine võib tuua kaasa veelgi, olgugi et põhjendamatuid, argumente selle vastu.

3.12

Eelmise lõiguga lõpevad Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märkused komisjoni dokumendi kohta. Ent komitee soovib anda oma panuse teema edasisse analüüsi, suunates otsustusorganite tähelepanu veel mõnele kaalutlusele. Komitee arvates oleksid läbipaistvad ja koheselt ellu viidavad lahendused järgmised:

Kuigi kõnealune lähenemine jätab küll võimalikuks edasised kohandused ja korrektsioonid, on selle eeliseks see, et see peegeldab iga riigi hetkeolukorda ja samas ennetab vajadust muuta osamaksete struktuuri.

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on teadlik tõsiasjast, et lõpliku ja kindlasti poliitilistest kaalutlustest mõjutatud otsuse langetavad liikmesriigid. Komitee — esindades kodanikuühiskonda, st neid, kes lõpuks kannavad ELi eelarvesse laekuvate maksete koormat –, teeb oma soovitused ja ettepanekud lootuses, et nendega arvestatakse.

4.2

Kodanikuühiskond ja seeläbi ELi kodanikud tõdevad, et ELi omavahenditesse tehtavate osamaksete süsteem on vähe tuntud, ja mis veelgi olulisem, ei ole piisavalt läbipaistev. Veelgi vähem läbipaistvam oleks sooritatud osamaksete tagasimaksmist reguleeriv üldine korrigeerimiskord, kus maksmine toimub teiste liikmesriikide arvel, mitte ühenduse eelarvest. Kui tõesti on eesmärgiks Euroopa ja kodanike lähendamine, siis peavad liikmesriigid teadvustama neil lasuvat sellekohast vastutust seoses selle sageli taaskinnitatud eesmärgiga: suhtlus kodanikega olgu selge sõnumi ja keelega. See on vähem komisjoni kui liikmesriikide valitsuste ülesanne, sest vaid nemad saavad oma kodanikega suhelda viimaste meelsust ja vajadusi tundes. Vastutus Euroopa Liidu usaldatavuse eest lasub lõpuks liikmesriikide valitsustel.

4.3

Üksnes nimetatud eelduse korral võib “Euroopa maksul” põhinev osamaksete süsteem osutuda mõttekaks. Kuni olukord on veel teistsugune, tuleb komisjoni soovitatud süsteemi pidada vähemalt ennatlikuks.