11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/53

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Energiatõhusus”

(2006/C 88/13)

7. juunil 2005 saadetud kirjas palus Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses “Energiatõhusus”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 31. jaanuaril 2006. Raportöör oli hr BUFFETAUT.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 424. istungjärgul 14.–15. veebruaril 2006 (14. veebruari 2006 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 78, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi

1.   Kokkuvõte: energiatõhususe propageerimine

1.1

Energiatõhusus on muutunud ettevõtetele hädavajalikuks, mistõttu paljudel juhtudel piisab energia kallinemise põhiliste väljakutsetega toimetulemiseks vabatahtlikest lepingutest.

1.2

Euroopa Liidu eriti oluline roll kõnealuses valdkonnas oleks asjaomase teabe ja heade tavade süstematiseerimine. Energia peadirektoraadist võiks energiatõhususe alal saada omamoodi teabejagamiskeskus.

1.3

Kasulikud võivad olla avalikkuse teavitamise kampaaniad. Selleks, et neist oleks kasu, tuleb need viia läbi lõpptarbijale ja asjaomastele kutsesektoritele võimalikult lähedal. Seega peavad vastutuse nende eest enesele võtma riigiasutused ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused.

1.4

Lõpuks tuleb märkida, et õigusaktide rakendamine peaks olema erand, mitte reegel, seda enam, et mitmed õiguslikud meetmed on juba vastu võetud ning nende elluviimist on tarvis hinnata.

1.5

Energiatõhusus ei ole lihtsalt loosung, luksus või masinavärk. Rahvusvahelisest aspektist vaadatuna, kui energianõudlus järjest kasvab, eelkõige tärkava majandusega riikide, nagu Hiina, India või Brasiilia kiire arengu tõttu, teenib energiatõhusus avalikkuse, ettevõtjate ja ELi liikmesriikide huve. Rahvusvahelise Energiaagentuuri arvates tõuseb maailma energianõudlus 2030. aastaks 60 %, samal ajal kui Euroopa Liidu (EL sõltub 80 % ulatuses fossiilkütusest) energiaimpordi kasv on samas ajavahemikus 50 %lt 70 %le. Teiste energiat tootvate ja tarbivate suurriikidega võrreldes ei ole Euroopa Liidul maailma energiaturu suhtes ühtset lähenemist. Just seepärast tegi Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja Tony Blair eelmise aasta oktoobris Hampton Courtis toimunud mitteametlikul tippkohtumisel ettepaneku luua ühine energiapoliitika.

1.6

Oluline on mitte unustada asjaolu, et nõudluse kiire kasv ning energiakulude suurenemine võivad olulisel määral takistada Euroopa Liidu majanduskasvu, mõjutada ettevõtteid ümber paigutama teatavaid eriti kõrge energiatarbimisega tegevusalasid ning seega raskendada nende liikmesriikide sotsiaalset olukorda, mille sotsiaalkindlustussüsteemid on juba liigselt kurnatud vananeva elanikkonna ja väheneva sündimuse tõttu. Seega on energiatõhususe meetmed äärmiselt vajalikud, sest kokkuvõttes aitavad need vähendada kulusid ja suurendada konkurentsivõimet.

1.7

Samamoodi võib konkurents energiaressursside suhtes suurendada poliitilisi pingeid ning isegi ohustada teatud piirkondade rahu ja stabiilsust. Selline oht võib kergesti levida rahvusvahelise terrorismi teel.

1.8

Energiaressursside mõistlik, tõhus ja säästlik kasutus on oluline stabiliseeriv tegur meie planeedi ja tulevaste põlvkondade jaoks.

1.9

EMSK leiab, et roheline raamat “kuidas saavutada vähemaga enamat” tõstatab olulisi probleeme ja pakub realistlikke lahendusteid. EMSK toetab otsustavalt tahet vähendada energiatarbimist 20 % ja peab vajalikuks mitte üksnes saavutada võimalikult kiiresti eesmärk vähendada energiatarbimist aastas 1 %, vaid seada eesmärk saavutada teises etapis 2 %-ne aastane vähenemine.

1.10

EMSK leiab, et vabatahtlikud lepingud suurte majandussektoritega kujutavad endast tõhusat lahendust, mida tuleb seal, kus vähegi võimalik, eelistada regulatiivsetele piirangutele.

Kaks kõige kõrgema energiatarbimisega sektorit on transport ja ehitus, just nende suhtes tuleb rakendada kõige intensiivsemaid meetodeid ja otsida uuendusi.

Pidev ja edenev toimivate uuenduste juurutamine energiatõhususe alal vastab nii tarbijate kui tööstuse nõudmistele. Ülalnimetatud põhjustel leiab EMSK, et Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid olema aktiivselt kaasatud energiatõhususe, parimate tavade vahetamise ja parimate tehnoloogiate levitamise edendamise ühtsesse poliitikasse ning majapidamiste ja tarbijate teavitamise ja stimuleerimise kampaaniatesse.

2.   Sissejuhatus

2000. aastal rõhutas komisjon tungivat vajadust energiatõhususe aktiivsema edendamise järele, seda nii Euroopa Liidu kui liikmesriikide tasandil. Kõnealust vajadust kinnitasid Kyoto protokollis vastu võetud eesmärgid ning vajadus pakkuda elujõulisemat energiapoliitikat suure ressursivajadusega mandrile ja tagada energiaga varustatuse kindlus.

Seetõttu avaldati tegevuskava, mille eesmärk oli suurendada energiatõhusust Euroopa Ühenduses. Tegevuskava eesmärgid olid järgmised:

—

juhtida tähelepanu energiatõhususele,

—

esitada Kyoto protokolli raames konkreetsed meetmed ja ühismeetmed,

—

selgitada ühenduse ja liikmesriikide asjaomaseid ülesandeid,

—

realiseerida energiatõhususe suurendamise potentsiaal, kumulatiivse eesmärgiga saavutada energia intensiivsuse vähenemine 1 % aastas; eesmärgi täitmist peetakse võimalikuks,

—

edendada uusi tehnoloogiaid.

2.1   Olukord viie aasta pärast

1 % on endiselt eesmärk, mida alles tuleb saavutada, kuid juba on kehtestatud mitmed õigusaktid; eesmärkide osas on sõlmitud kokkulepped erinevate majandussektoritega; komisjon ja nõukogu on algatanud ulatuslikuma arutelu; Kyoto protokoll on jõustunud; seatud on taastuvenergia arendamise eesmärgid. On siiski võimalik, et energia intensiivsuse vähendamine ei ole lineaarne ning et edasi liigutakse sektorite kaupa ja sammhaaval.

2.1.1   Õigusaktid

Teatud õigusaktid on vastu võetud, teiste vastuvõtuprotsess on käimas; mõned õigusaktid on spetsiifilised, samas on mõned õigusaktid laiema kohaldamisulatusega: määrus toodete energiatõhususmärgistuse programmi kohta (1), direktiiv hoonete energiatõhususe kohta (2), direktiiv koostootmise edendamise kohta (3), direktiivi ettepanek energia lõpptarbimise tõhususe ja energiateenuste kohta (4).

Lisaks sätestatakse konkreetsete majandussektoritega läbirääkimistel saavutatud kokkulepetega miinimumtõhususe normid; kõnealused vabatahtlikud kokkulepped on alternatiiv uute õigusaktide koostamisele.

Samas tuleb tähele panna, et ei tekiks segadust, kus on palju ja üksteisega kattuvaid õigusakte, mille tulemusel tekib veelgi rohkem raskesti mõistetavat bürokraatiat. See võib saada kokkuvõttes majanduses takistuseks, mis kahjustab ka soovitud eesmärgi — tõhusama energiasektori — saavutamist.

2.1.2   Ulatuslikum arutelu

Samal ajal on Euroopa Liit alustanud ulatuslikumat arutelu, eelkõige mitmete strateegiate kaudu, nagu näiteks jätkusuutliku arengu strateegia, mis võeti vastu Euroopa Ülemkogul Göteborgis 2001. aastal ning mida oleks tulnud 2005. aasta lõpus uuendada, mida ei ole kahjuks seni tehtud. Veel väärivad märkimist jäätmete ringlussevõtu, loodusvarade säästva kasutamise ja linnade arengu strateegiad, mis hõlmavad energiaga seotud aspekte.

2.1.3   Kyoto protokoll

Kyoto protokoll jõustus pärast Vene Föderatsiooni poolset ratifitseerimist, kuid ilma Ameerika Ühendriikide toetuseta, kes siiski investeerib märkimisväärseid summasid süsinikdioksiidi heitmete vähendamise meetodite uurimisse.

Kõnealuses kontekstis avaldas komisjon teatise pealkirjaga “Kuidas võita lahing globaalse kliimamuutuse vastu?” ning kevadine Euroopa Ülemkogu kinnitas oma kavatsust anda uus hoog rahvusvahelistele läbirääkimistele.

2.1.4   Taastuvenergia areng

Taastuvenergia arengu poliitika ja eesmärgid on seatud eelkõige tuuleenergia valdkonnas, kuid ka kõigis ökotehnoloogia valdkondades.

Energianõudlus kasvab järjest ning ELi energiasõltuvus on jätkuvalt suur. Sellel võib olla märkimisväärne mõju ELi juba praegu mitterahuldavale majandussuutlikkusele, arvestades globaalse nõudluse väga kiiret kasvu eelkõige tärkavate majanduste nagu Hiina, India ja Brasiilia kasvu tõttu.

Euroopa energiatõhususe poliitika ulatuslikum arutelu ja rakendamine ei ole seetõttu mitte lihtsalt luksus, vaid vajadus ning seda kolmel põhjusel:

—

vajadus jätkusuutliku arengu järele;

—

majanduslik vajadus;

—

vajadus poliitilise sõltumatuse järele.

Seepärast hõlmab EMSK arutelu “energiatõhususe, jätkusuutliku arengu, konkurentsivõime ja majandusliku sõltumatuse vajalikkuse” valdkonna, mis peegeldab rohelises raamatus määratletud probleeme.

3.   Energiatõhususe roheline raamat

3.1

22. juunil 2005 avaldas komisjon rohelise raamatu pealkirjaga “Roheline raamat energiatõhususe kohta ehk kuidas saavutada vähemaga rohkem”. Kõnealune dokument ilmus pärast energia lõpptarbimise tõhususe ja energiateenuste direktiivi ettepaneku avaldamist ning parlamendi arutelusid kõnealusel teemal ja EMSK-le esitatud taotlust ettevalmistava arvamuse koostamiseks energiatõhususe kohta. Arvestades, et roheline raamat eelneb tavaliselt õigustekstidele, tekitab selline asjade käik üsna suurt hämmeldust; roheline raamat on tegelikult siiski laiaulatuslikum kui direktiivi ettepanek. EMSK ettevalmistavat arvamust võib pidada panuseks komisjoni nõuandetöösse.

3.2

Komisjon alustab märkimisega, et vajadus energia järele kasvab pidevalt, vaatamata lennukatele sõnadele energia ratsionaalse kasutamise kohta, ning arvab, et soovitav oleks “anda tugev tõuge tõhustatud programmi loomiseks, mis propageerib energiatõhusust Euroopa ühiskonna kõigil tasanditel.” Komisjon leiab, et EL saaks oma praegust energiatarbimist vähendada vähemalt 20 %. EMSK on rahul, et komisjon ja Euroopa Parlament on selgelt teatanud oma kavatsusest seada eesmärgid ja mitmekesistada pakkumist. EMSK leiab, et tegemist on väärtusliku algatusega, millega lisaks muule luuakse uusi töökohti uute tehnoloogiate väljatöötamise kaudu. Tuleb siiski hoolikalt jälgida, et elluviidav energiapoliitika ei tooks kaasa energia hinna tõusu, mis omakorda suurendaks tootmiskulusid ja seda terava globaalse konkurentsi tingimustes. Nii näiteks võivad CO2 heitmete sertifikaadid tähendada märkimisväärseid lisakulusid kõrge energiatarbimisega tööstustele (nagu näiteks tsemenditööstus) ja sundida neid võtma ette ümberpaigutamisi. Seega ei tohi ignoreerida kavandatud või elluviidud meetmete sotsiaalmajanduslikke tagajärgi.

3.3

Roheliste raamatute üldise tavana tõstatab komisjon esitatud valikute kohta 25 küsimust avalikkuse konsultatsiooniprotsessi struktureerimiseks. Komisjon sätestab Euroopa Liidu, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetavad meetmed ning lõpuks rahvusvahelise koostöö meetmed, viidates elluviidavale poliitikale ja asjaomastele valdkondadele, mis on kõik täiendatud näidetega.

3.4

On üllatav, et hoolimata nende olulisusest on teatud teemad jäetud käsitlemata. Näiteks ei ole mainitud linnaalade ega üldist avalike kohtade valgustamise küsimust; samuti ei ole mainitud ringlussevõetavate toodete tootmises kasutamise küsimust, mis on paljudel juhtudel energiatõhusam (metallid, alumiinium jne), ega prügilatest biogaasi saamist.

3.5

Rohelise raamatu eesmärk on määrata kindlaks praegused kitsaskohad (kohaste stiimulite, teabe ja olemasolevate rahastamismehhanismide puudumine), mis takistavad kõige tasuvama energiatõhususe saavutamist. Edendada tuleb meetmeid, mis pärast vajalike investeeringute arvestamist võimaldavad netosäästu. Vastuseid kõnealustele küsimustele oodatakse soovituste või näidete vormis, mis aitavad kaasa pakutud eesmärgi saavutamisele. Pärast rohelise raamatu avaldamist tuleks 2006. aastal koostada tegevuskava.

3.6

Komisjon tundub olevat suhteliselt optimistlik, arvates, et kõikide pärast 2001. aastat võetud meetmete (direktiiv ehitiste energiatõhususe kohta; direktiiv koostootmise edendamise kohta) rakendamine koos uute meetmetega võib tuua kaasa ligikaudu 1,5 % — suuruse energiatarbimise säästu aastas, mille tulemus oleks 1990. aasta tarbimise tase.

4.   Energiatõhusus: vajadus säästva arengu, konkurentsivõime ja majandusliku sõltumatuse järele

4.1

Energiaahel koosneb tootjast, transportijast, turustajast ja tarbijast. Seepärast on oluline olla aktiivne ahela kõigis lülides, pakkumisest nõudluseni. Tegevus võib osutuda kõige tõhusamaks ahela algus- ja lõpplülis.

4.2

Tootmises lülitatakse tõhususe suurendamine pidevalt tootmisviisidesse.

4.2.1

Näiteks soojuse ja elektri koostootmine põhinebki selle energia ringlussevõtmisel, mis muidu kasutamata jääks, ja lisaks rakendatakse uusi tehnoloogiaid, mis võimaldavad võtta kasutusele alternatiivsed energiaallikad. Nii võimaldab kaevandusgaaside ringlussevõtmine ja kasutamine anda energiat koostootmise rajatistele (nt Freyming Merlebach'is Lotringis). Kõrgahjude soojuse võib samuti ringlusse ja kasutusele võtta (tehnika, mida tarvitatakse Brescia's Itaalias).

Põhjamaades on koostootmise käitised ümber ehitatud selliselt, et neis saab kasutada puitu, mis omakorda loob kohaliku puidutööstuse.

Uurimistöö eesmärgiga leida lahendused sellistele probleemidele nagu seadmete ummistumine ja ebatavaline süttimine peaksid kõnealuste seadmete toimimist parandama.

4.2.2

Biogaasi ringlussevõtmine ja kasutamine prügilates võimaldab kasutada energiat, mis varem kaotsi läks, ja võidelda seejuures kasvuhoonegaaside vastu. Sedalaadi uuendused ja energia ringlussevõtmine võimaldavad rajada vastavad käitised tarbimiskoha lähedale ja niimoodi vältida või vähendada energiaülekandel tekkivaid kadusid.

4.2.3

Elektritootmisel on saavutatud märkimisväärset tõhususe kasvu näiteks päikese- ja tuuleenergia alal ning seda on oodata igat liiki uue põlvkonna suurte traditsiooniliste tuumaelektrijaamade puhul.

4.3

Energiat tarbivates sektorites on pidevalt juurutatud säästlikumaid tehnoloogiaid. Energia kallinemine lõpptarbija/kliendi jaoks on sundinud tööstust võtma ette tehnoloogilisi uuendusi.

4.3.1

Autotranspordi sektoris mõjutavad uuendused mootorite omadusi, kütuste kvaliteeti ja tõhusust ning rehvide arendamist. Autode energiatarbimine on juba kümme aastat järjest paranenud, kuid tuleb tunnistada, et selle paranemise on tühistanud sõidukite arvu kasv. Biokütuse laiemat kasutamist võiks soodustada maksumeetmete abil, näiteks maksustades neid naftasaadustest erineva maksuga (5).

Autotööstus on Euroopa Liiduga allkirjastanud vabatahtliku lepingu, milles ta kohustub töötama süsihappegaasi heitkoguste keskmise langetamise nimel aastaks 2008 tasemeni 140 g/km. Euroopa Parlament ja ministrite nõukogu soovivad, et Euroopa Autotootjate Liit (ACEA) saavutaks aastaks 2010 taseme 120g/km. Kui lepingust kinni peetakse, on igal juhul aastatel 2008–2009 turule toodavate sõidukite kütusetarbimine 1998. aastaga võrreldes vähenenud 25 %.

4.3.2

Kohalikud omavalitsused kogu Euroopas tegelevad linnatranspordi probleemidega eesmärgiga parandada ühistranspordi kvaliteeti ning seeläbi vähendada isiklike autode kasutamist. Näiteks Prantsusmaal peab iga kommuun valmistama ette ja esitama heakskiitmiseks linnatranspordi kava. Teistel juhtudel on võetud kasutusele rangemad sunnimeetmed nagu näiteks linnade maanteemaks (näiteks Londonis).

4.3.3

Tuleb soodustada transpordiliike, mis on populaarsust kaotamas, nagu näiteks raudtee, mille turuosa Euroopas jätkuvalt kahaneb (-0,7 %), ja veeteed. Siiski tuleb tunnistada, et suurtele sõnadele vaatamata kõnealused kaks energiatõhususe seisukohalt olulist sektorit praktiliselt ei arene, seda eriti infrastruktuuri puudulikkuse tõttu, ja nende rajamine või moderniseerimine on äärmiselt kulukas (näiteks Reini-Rhône'i kanal või Alpide-ülene raudteeühendus). Lisaks põrkab infrastruktuuride rajamine tihti kas põhjusega või põhjuseta keskkonnakaitse surverühmade vastuseisule.

4.3.4

Linnade valgustamise juhtimisel on samuti võimalik uuenduste abil energiat kokku hoida. Nii võimaldavad võrkude kaugjuhtimise süsteemid esiteks kontrollida võrkude tegeliku töötamise aega ning ühtlasi reguleerida pinget ja kohandada elektrienergia hulka sõltuvalt tegelikest vajadustest, mis kõik tähendab konkreetsele kogukonnale märkimisväärset energiasäästu.

Vananenud tehnoloogia abil valmistatud tänavavalgustuslambid (näiteks elavhõbedaaurudel põhinevad) asendatakse sageli kõrgrõhul töötavate naatriumlampidega, mille võimsus on väiksem ja mis on vähem kulukad. Samuti arendatakse vähe energiat tarbivaid valgeid dioode ning päikeseenergia kasutamist. Eratarbimise osas võtavad turul üha enam koha sisse madala energiatarbimisega lambid, mis toovad kaasa tarbimise vähenemise. Mõned energiafirmad jagavad oma klientidele allahindluskuponge madala elektritarbimisega lambipirnide ostmiseks (Itaalia).

4.3.5

Hoonete puhul peaks hakkama vilja kandma energiatarbimise direktiivi kohaldamine. Igal juhul on isolatsiooninormid toonud kõigi uute ehitiste puhul kaasa märkimisväärset edu ning sama kehtib uuendatud akende kohta.

4.3.6

Tööstuses on paljud suured sektorid, nagu näiteks autotööstus võtnud enesele vabatahtlikke kohustusi oma toodete energiatõhususe suurendamise alal, mille puhul pealegi kehtivad Euroopa Liidu märgistamisnormid. Tööstuses areneb koostoomiskäitiste rajamine. Tuleb märkida, et teatavad eriti kõrge energiatarbimisega sektorid, nagu alumiiniumitööstus, on toodete uuesti ringlussetoomise abil saavutanud tähelepanuväärset energiakokkuhoidu.

4.4

Toodud näidetest ilmneb, et energia jätkuva kallinemise tingimustes on energia säästmine muutunud majanduslike tegutsejate jaoks loomulikuks ja väärtuslikuks protsessiks, mis viib järeldusele, et vabatahtlikud meetmed on pikas ja keskmises perspektiivis sama tõhusad kui õigusaktid.

5.   Rohelises raamatus tõstatatud küsimused

5.1   1. küsimus: kuidas paremini stimuleerida Euroopa investeeringuid energiatõhusatesse tehnoloogiatesse?

EMSK hinnangul võiks soodustavad maksumeetmed osutuda tõhusaks investeeringute stimulaatoriks, lisaks võib energiatõhususe teenuste järjepidev kasutamine suurendada käitiste energiatõhusust.

Komitee arvab aga, et on ka muid, vabatahtlikke ja maksudega mitte seotud meetmeid, mis võivad tulemusi anda, näiteks energiasäästlikkuse äramärkimine, “parima olemasoleva tehnoloogia” levitamine, ettevõttesiseste kampaaniate korraldamine lihtsate ja igapäevaste toimingute sisseharjutamiseks (tulede kustutamine, elektri- ja elektroonikaseadmete järelevalve jne), samuti üldsusele suunatud kampaaniate läbiviimine. Lisaks võiksid energiatootjad innustada tarbijaid ja kliente vastutusrikkalt tarbima, nt kasutama energiasäästlikke pirne. Küsimus puudutab nii isiklikku kui kollektiivset vastutust, nagu märgib ka üks India vanasõna: “Elame maailmas, mille peaksime jätma päranduseks oma lastele”. Seega on moraalselt mõeldamatu suhtuda oma järeltulevatesse põlvkondadesse vastutustundetult.

Ressursside kasutamine teadusuuringuteks võiks kahtlemata anda märkimisväärseid tulemusi avalike ja era-uurimiskeskuste vahelises koostöös.

5.2   2. küsimus: kuidas kasutada heitkogustega kauplemise mehhanismi energiatõhususe edendamiseks?

Mehhanismi võiks võimalusel kasutada siseriiklikeks projektideks eluaseme- või transpordisektoris, mis on teatavasti suured energiatarbijad. Mõned riigid ongi juba võtnud kasutusele energiasäästlikkuse sertifikaadid, milles on kirjas tootjate energiasäästlikkuse ja (kaudselt) CO2 heitmete alane vastutus. Kui tootjad ei tee konkreetseid samme, kehtestatakse neile maks (Prantsusmaal näiteks kaks senti kilovatt-tunni eest), mis sunnib neid rakendama algatusi energia säästmiseks.

Tuleks tagada, et seeläbi tõusta võiv energiahind ei too kaasa soovimatuid sotsiaal-majanduslikke tagajärgi (ümberpaiknemine). Selliste hinnatõusude kaalumisel tuleb alati arvesse võtta suure energiakriisi tekkimise ohtu tulevikus. Täna tehtavad kulutused võivad tagada kasu tulevikus. Samadel kaalutlustel tuleb hinnata heitmete või energiasäästlikkuse sertifikaatide mehhanisme, analüüsides, mil määral need soosivad investeeringuid keskkonna- ja energiasäästlikesse tehnoloogiatesse.

Mis puutub CO2 heitmete sertifikaatide andmisse, siis on kahetsusväärne, et energiasäästlikumatesse tehnoloogiatesse juba investeerinud ja energiatarbimist vähendanud käitajaid koheldakse samamoodi kui neid, kes ei ole selles osas veel mingeid samme astunud.

Lisaks tuleks sertifikaatide kavadesse paremini kaasata ka Euroopa Liidu toetatav koostootmine.

5.3   3. küsimus: kas iga liikmesriik peaks kehtestama iga-aastased energiatõhususe kavad, mida omavahel võrreldaks?

Kui kirjeldatud kavad on ellu rakendatud, peaksid need olema kooskõlas investeerimistsüklitega. Investeeringud ei amortiseeru aasta jooksul, seega tuleks kavades arvesse võtta ka rakendamiseks ja amortiseerumiseks vajalikku aega.

Kuigi kavades on võimalik üksnes määrata kindlaks eesmärgid, oleks nende võrdlemine kasulik vahend tõhusate ja kõige tulemusrikkamate tavade levitamiseks.

5.4   4. küsimus: maksumeetmete tarvituselevõtu kasulikkus

Maksustamine annab tulemusi üksnes siis, kui see on hästi valitud ja õigesti suunatud. Samas on maksude muutmine kahtlemata tundlik teema ja kuulub eelkõige riikide pädevusse, mistõttu tuleb järgida subsidiaarsuse ja kohalike omavalitsuste otsustusvabaduse põhimõtet. Käibemaksu muutmiseks on vajalik nõukogu ühehäälne otsus.

Seevastu järjepidev ökomärgiste kasutamine on hoopis lihtsam ja võib anda häid tulemusi.

5.5   5. küsimus: keskkonna seisukohalt soodsate riigiabi eeskirjade väljatöötamine, edendades keskkonnahoidlikku uuendustegevust ja tootlikkust

Kõnealuses küsimuses tuleks keskenduda suurimatele energiatarbijatele: eluaseme- ja transpordisektorile. Seejuures tuleks aga jälgida, et riigiabi tulemusena ei moonutataks konkurentsi.

5.6   6. küsimus: energiatõhususe arvestamine riigiasutuste poolt

EMSK on seisukohal, et tuleks toetada energiasäästlikkuse kriteeriumide kaasamist avalikesse pakkumismenetlustesse, samuti energiasäästlikkuse kontrolli läbiviimist üldkasutatavates hoonetes. Ehk võiks kasutusele võtta energiasäästlikkuse mõttes parima pakkuja mõiste?

Igal juhul on vaja analüüsida üldkasutatavate hoonete andmeid, et näha kulutuste ja tõhususe suhet.

5.7   7. küsimus: energiatõhususe tarbeks eraldatud vahendid

Energiatõhususfondid võiksid olla tõhusama energiakasutuse ja suurema energiasäästlikkuse saavutamise olulised vahendid. Energiatõhususfondid lihtsustaksid erainvesteeringuid või aitaksid energiaettevõtetel pakkuda klientidele võimalusi väiksemaks energiakasutuseks, nad kiirendaksid energiatõhususe teenuste arengut ning innustaksid teadus- ja arendustegevust ja energiatõhusate toodete õigeaegset turule viimist. Seega on tegemist kasuliku täiendusega heitkogustega kauplemise sisseviimisele.

Küll aga tuleks pöörata tähelepanu energiatõhususe järjekindlamale arvestamisele ühtekuuluvus- ja regionaalarengufondides.

Pakiliseks tuleb kahtlemata pidada teadus- ja arendustegevuseks antavate laenude suurendamist, võttes eeskujuks Ameerika Ühendriigid, kus energiatehnoloogia valdkonnale eraldatakse eelarvest märkimisväärseid summasid.

5.8   8. küsimus: energiatõhusus hoonetes

Kõnealune sektor on strateegilise tähendusega ja energiatõhususe abil saavutatud kokkuhoid võib olla märkimisväärne, kuid samas tuleb siiski hoolikalt jälgida, et omanikele ja üürnikele ei pandaks kohustusi, mis on ebaproportsionaalsed nende võimalustega ning et neile pandav halduskoormus ei oleks liiga raske ega keeruline. Sellega seoses tuleb jälgida, et liikmesriigid ei koostaks tekste, mille kohaldamist on nende keerulisuse tõttu raske kontrollida ja mida mõned ettevõtted ei kohaldaks, samas kui teised püüavad seda teha, mis moonutaks konkurentsi. Ehitiste valdkonnas on energiatõhusus globaalne küsimus, kuid riigiasutused sekkuvad individuaalsel alusel. Järelikult on tarvis ühist struktureeritud lähenemist. Tegelikkuses on arhitekt, keda abistab nõuandebüroo, see, kes vastutab energianormide järgimise eest, mis on keeruline protsess ning vajab seda enam lihtsaid ja selgeid tekste.

Direktiivi kehtivusala mis tahes laiendamist ei tohi kavandada enne, kui on hinnatud 2001. aasta direktiivi kohaldamist ja eelkõige võimalikku läve alandamist, mis on praegu fikseeritud 1000 m2-le. Tuleb rõhutada, et soojusnormide muutmine iga viie aasta tagant tähendab tegelikkuses nende rakendamise väga lühikest tähtaega sektori puhul, kus sageli on tegemist väikeettevõtetega. Seitsmeaastane tähtaeg oleks kahtlemata palju realistlikum, võimaldamaks neil normid õigeaegselt ellu viia, ilma et nad oleksid sunnitud rakendama uusi reegleid, samas kui vanadki veel ei toimi.

Oleks kasulik hinnata liikmesriikide võetud meetmeid ja vahetada häid tavasid.

5.9   9. küsimus: stiimulite pakkumine rendipindade energiatõhususe tõstmiseks

Esmajärjekorras tuleks kahtlemata toetada maksusoodustusi, näiteks kinnisvaramaksu alandamist sõltuvalt omaniku poolt energiatõhususse tehtud investeeringutest. Igal juhul peab sekkumine jääma riikide tasandile.

Igal juhul oleks kasulik, kui tekiks ja areneks energiateenuste turg, nagu see juba eksisteerib mõnedes Euroopa Liidu riikides, konkreetselt Põhjamaades ja Prantsusmaal.

5.10   10. küsimus: kuidas parandada kodumajapidamise tarbeks mõeldud energiat tarbivate toodete energiatõhusust?

Kompleksses tootepoliitikas tuleks kasutada tagasisidet;

—

kõnealune eesmärk tuleks siduda energiat tarbivate toodete keskkonnasõbraliku projekteerimise direktiivi elluviimisega;

—

tuleks hinnata tööstuse poolt võetud vabatahtlike kohustuste täitmist.

Energiamärgis on kohustuslik teatud kodumajapidamistes kasutatavate seadmete puhul (külmikud, sügavkülmikud, pesumasinad, nõudepesumasinad, elektripirnid). Märgise kasutamist võiks laiendada ka muudele kodumajapidamistes kasutatavatele seadmetele (nt elektriahjud ja mikrolaineahjud). Samuti võiks märgist kasutada teistes kõrge energiatarbimisega valdkondades, nagu kütte- ja kliimaseadmed (nt gaasiboilerid, ringluspumbad, split-kliimaseadmed).

5.11   11. küsimus: sõidukite energiatõhususe parandamine

Tuleks oodata ära Euroopa Autotootjate Liidu (ACEA) poolt Euroopa Komisjoni ees võetud vabatahtliku kohustuse täitmise tulemused.

Igal juhul on autotööstus teinud pidevaid edusamme uuenduste juurutamisel sõidukite energiatõhususe, mootorite omaduste ja energiatarbimise vähendamise alal.

Püsima jääb kasutuses olevate vanade sõidukite küsimus, millel on tihti sotsiaalne aspekt. Siiski tuleks stimuleerida uute sõidukite ostmist, seda niihästi energiatõhususe kui turvalisuse kaalutlustel. Võib-olla tuleks ette näha laenudega seotud erimeetmed, et ei kannataks madalama sissetulekuga majapidamised.

Lõpuks, nagu EMSK on juba rõhutanud oma aruandes jätkusuutliku transpordi kohta, on transpordivahendite maksustamine jätkuvalt väga ebavõrdne, mis seab mõned transpordiliigid ebasoodsasse olukorda.

5.12   12. küsimus: avalikkuse teavitamise kampaaniad

Kodumajapidamistele suunatud kampaaniate puhul tuleb üle-euroopalistele kampaaniatele eelistada riiklikke ja piirkondlikke, mis on tunduvalt tõhusamad. Kasulikud oleksid spetsiaalselt lastele mõeldud teadlikkuse tõstmise kampaaniad, mis võimaldaksid juba varajases eas juurutada energia säästmise harjumusi (näiteks lihtsalt kustutada toast lahkudes tuli). Tarbijate piisav teavitamine oleks samuti äärmiselt tarvilik, võimaldamaks neil valida energiat tarbivate toodete seast sellised, mis neile kõige enam sobivad.

Kuna terve rida riiklikke kampaaniaid on juba toimunud, oleks otstarbekas asuda kogemusi vahetama.

5.13   13. küsimus: elektriülekande ja -jaotamise tõhusus, koostootmise soodustamine

Elektritootmisel tekivad energiakaod transformatsiooni ajal (umbes 30 %) ja ülekande ajal (umbes 10 %). Ülekandekulusid saab vähendada ülekande aja lühendamise teel.

Kokkuhoidu võib anda ka nõudmise parem juhtimine, seda eriti suurte energiatarbijate puhul. Seepärast on soovitav koostada lepingud suurtarbijate ja tootjate vahel, mis võimaldaksid nõudmist paremini juhtida.

Turu avamine peaks tänu konkurentsile suurendama jaotajate vahelist tõhusust, kuid siin on veel vara hinnanguid anda.

Koostootmise osas tuleks korralikult määratleda koostootmisel saadud elektri staatus; peale selle tundub, et koostoomise direktiivi parameetreid on raske saavutada, seda enam, et erinevad liikmesriigid tõlgendavad neid erinevalt.

5.14   14. ja 15. küsimus: energiaga varustajate osa energiateenuse osutamisel ja valgete (energiatõhususe) sertifikaatide juurutamine

Võib küsida, kas tootja-varustaja huvides on tegelikult soodustada tarbimise vähendamist? Just sel põhjusel on mõned liikmesriigid juurutanud energiatõhususe sertifikaadid.

Saavutamaks energiatarbimise vähenemist, tuleb arvestada kõigi lülidega osalejate ahelas. Kasulik oleks luua vabatahtlik hea käitumise juhend.

Kahtlemata tuleks paremini määratleda energiatõhusa teenuse mõiste ja energiatõhususe lepingu mõiste.

Valgete sertifikaatide puhul oleks otstarbekas enne kogu ühenduses kasutuselevõtmist hinnata nende toimimist riikides, kus need on juurutatud.

5.15   16. küsimus: tööstuse stimuleerimine looma tehnoloogiaid, mis teevad võimalikuks kulutõhusama energiatõhususe

Olemasolevate meetmete tõhusus (süsi, vabatahtlikud kohustused).

Sunnimeetmetele tuleb eelistada vabatahtlikult võetud kohustusi. Igal juhul on paljudes Euroopa riikides juba võetud majanduslikult ja finantsiliselt mõttekaid meetmeid. Konkreetsed sammud peaksid seega olema suunatud neile meetmetele, mis vajavad taganttõukamist või toetust, vastasel juhul tekib negatiivne efekt.

5.16   17. küsimus: transpordiliikide vaheline tasakaal ning raudtee- ja veetranspordi osakaalu tõstmine

Raudteesektoril jääb tihti vajaka paindlikkusest ning veeteedevõrgustik ei ole veel piisavalt arenenud ja selles esineb palju kitsaskohti. Tuleb teha suuremaid investeeringuid eri transpordiviiside koostalitlusvõimesse, integreerida väliskulud ning väärtustada suuremat energiatõhusust võimaldavaid transpordiliike. Reguleeritud konkurentsi sisseviimine konkreetse ja jäiga konkurentsi asemel vastaks paremini sektori omadustele ning võiks muuta seda dünaamilisemaks.

5.17   18. küsimus: üleeuroopalise transpordivõrgustiku infrastruktuuri rahastamine

Teatud üleeuroopalisi transpordivõrgustikke on oodatud juba pikka aega. Riiklike finantsvahendite puudumine kogu Euroopas on sageli sundinud nende rajamist edasi lükkama. EMSK soovitab ELi vahendeid kasutada esmajärjekorras nende transpordiliikide väljaehitamisel, mis on osutunud eriti energiatõhusaks

Avaliku ja erasektori partnerlust tuleb toetada.

5.18   19. küsimus: normid või reguleerivad meetmed transpordisektoris

Esmatähtsaks tuleb pidada tehnoloogilisi uuendusi ning tööstuse ja ametivõimude poolt ühiselt määratletud normide kehtestamist.

5.19   20. küsimus: kas ametivõimudele tuleks teha kohustuslikuks keskkonnasõbralike sõidukite soetamine?

Kohustuse kehtestamine oleks vastuolus kohalike omavalitsuste otsustusvabaduse ja subsidiaarsuse põhimõtetega. Siiski on paljud ametivõimud juba selliseid oste teinud. Pakkumismenetluses kehtestatavate normidega saab sellist praktikat soosida.

Ettepanekus vähesaastavate maanteetranspordivahendite edendamise kohta (KOM(2005) 634) arendatakse kõnealust praktikat edasi ja nähakse riigihangete korral riigiasutustele ette nn puhaste sõidukite limiit.

5.20   21. küsimus: transpordi infrastruktuuride kulude ja väliskulude (saastus, õnnetused jne) kandmine

EMSK on korduvalt teatanud, et toetab väliskulude arvesse võtmist ja on palunud komisjonil esitada asjaomane ettepanek. Seetõttu on soovitav läbi viia mõnedes riikides seni võetud meetmete täpne hindamine nende tõhususe seisukohast.

5.21   22. küsimus: energiatõhususe projektide rahastamine energiatõhususega tegelevate ettevõtete poolt

Kui algatused on edukad, tuleb neid levitada ja toetada kogu Euroopa Liidus.

5.22   23. küsimus: energiatõhusus suhetes kolmandate riikidega

Energia kulukus muudab energiatõhususe küsimuse tundlikumaks kui varem. Rahvusvahelised finantseerimisasutused peaksid selle küsimuse lülitama oma tehnilisse ja finantsabisse.

5.23   24. küsimus: Euroopa oskusteabe kasutamine arengumaades

Olemasolevaid meetmeid (CDM, JI (6)) tuleks lihtsustada ja tõhustada.

5.24   25. küsimus: võimalus taotleda WTOs tariifseid soodustusi energiatõhusatele toodetele

On vähetõenäoline, et Euroopa Liit suudab muuta sellised meetmed WTOle vastuvõetavaks, kuna neid võidakse pidada arengumaade suhtes diskrimineerivaks.

Brüssel, 14. veebruar 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1)  Määrus (EÜ) nr 2422/2001, EÜT L 332, 15.12.2001.

(2)  Direktiiv 2002/91/EÜ, ELT L 001, 4.1.2003.

(3)  Direktiiv 2004/8/EÜ, ELT L 52, 21.2.2004.

(4)  KOM(2003) 739.

(5)  Nõukogu 31. oktoobri. 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, EÜT L 283, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik.

(6)  CDM = Clean Development Mechanism (puhta arengu mehhanism); JI = Joint Implementation (ühisrakendus)

  翻译：