23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/45

1.1

EMSK tervitab määruse ettepanekut, millega kehtestatakse õiguslik alus ostujõu pariteetide rakendamiseks. See parandab kogu ostujõu pariteetide leidmise protsessi läbipaistvust, ajakohasust ja kvaliteeti nii ühenduse kui riikide tasandil.

1.2

Arvestades käesoleva ettepaneku teema olulisust ja vajadust siduvate eeskirjade järele, mis määratlevad komisjoni ja liikmesriikide pädevused ning loovad ühtse aluse ostujõu pariteetide alusandmete arvutamiseks ja levitamiseks, soovitab komitee käesoleva määruse eelnõu koheselt heaks kiita.

1.3

EMSK märgib samas, et kulude kokkuhoiu tõttu arvutab komisjon (Eurostat) ostujõu pariteete praegu riikide, mitte piirkondade kaupa (1). Siiski kasutatakse kõnealuseid arvutusi muuhulgas piirkondade majandussuutlikkuse hindamiseks. Olemasolevast teabest nähtub, et liikmesriikides esineb mõnikord märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi kaupade ja teenuste hinnas. Kuigi alusandmeid koguvad statistikaametid kasutavad territoriaalseid korrigeerimistegureid, on oluline, et nimetatud tegurid oleksid asjakohased ja väldiksid moonutusi ostujõu pariteedi arvutamisel. Seetõttu soovitatakse liikmesriikidel teha majanduslikke ja tehnoloogilisi jõupingutusi tagamaks, et territoriaalsed korrigeerimistegurid kajastaksid võimalikult täpselt geograafilisi hinnaerinevusi.

1.4

Ülaltoodud põhjustel tundub kuueaastane minimaalne sagedus territoriaalsete tegurite läbivaatamiseks liiga pikk ja seda tuleks lühendada. Kuna alusandmete esitamiseks nähakse määruse ettepanekus ette minimaalne sagedus (2), on otstarbekas esitada ka hindu puudutavad andmed võimaluse korral iga kahe aasta järel (3) (ettepanekus kehtestatakse minimaalseks sageduseks kolm aastat).

1.5

Üldiselt tuleb rõhutada vajadust suurendada ELi statistikaaparaadi tõhusust, seejuures nii tehniliste vahendite ja personali kui ka kooskõlastatuse osas Eurostati ja riiklike statistikaametite vahel, kellel on tähtis roll ostujõu pariteetide arvutamisel.

2.1

Eurostati ja OECD ostujõu pariteetide programm loodi 1980ndate aastate algul selleks, et korrapäraselt ja õigeaegselt võrrelda ELi ja OECD liikmesriikide SKTd (4). Ostujõu pariteedid on valuutavahetuskursid, millega konverteeritakse riigi nominaalvääringus väljendatud majandusnäitajad ühisesse kunstlikkusse vääringusse, mida nimetatakse ostujõu standardiks ja mis võrdsustab eri riikide vääringute ostujõu.

2.2

Majanduslikud mahu koondnäitajad ostujõu standardis saadakse nende riigi rahaühikus väljendatud algväärtuse jagamisel vastava ostujõu pariteediga. Riikide SKT, mida väljendatakse ostujõu standardina, kasutades ümberarvestustegurina ostujõu pariteete, peegeldab puhtmahulist võrdlust, kuna hinnataseme komponent on kõrvaldatud.

2.3

Ostujõu pariteedid on ühtaegu nii hinnadeflaatorid kui ka valuutakonverteerimiskursid. Euro käibelelaskmisega saab eurotsooni kuuluvates liikmesriikides esmakordselt võrrelda hindu nende riikide vahel, olgugi et eurol on erinevates eurotsooni riikides erinev ostujõud sõltuvalt riigisisesest hinnatasemest. Seega on ostujõu pariteedid eurotsooni mittekuuluvate riikide puhul valuutakonverteerimiskursid, mis ühtlasi kõrvaldavad erinevate hinnatasemete mõju, samas kui eurotsooni riikide puhul täidavad nad ainult viimast — hinnadeflaatori funktsiooni.

2.4

Ostujõu pariteetide arvutamiseks kasutatakse võrreldavate kaupade ja teenuste korvi, mis võtab muuhulgas arvesse individuaaltarbimise klassifikaatorit kuluartiklite lõikes (COICOP (5)) ja toodete klassifikaatorit tegevusalade järgi (CPA). Põhitöö teostatakse majandusterritooriumi ühes või mitmes linnas (üldiselt vaid liikmesriikide pealinnades). Enamus liikmesriike kasutab territoriaalset korrigeerimist, et arvestada piirkondlike erinevustega; mõned liikmesriigid arvestavad siiski vaid pealinna andmeid, kuna nende väikese territooriumi tõttu puuduvad seal piirkondlikud erinevused.

3.1

SKT kajastab kõigi antud majandusterritooriumil tegutsevate ettevõtjate teatud perioodi — tavaliselt aasta — tegevuse tulemusi. SKTd arvutatakse vastavalt rahvamajanduse arvepidamise süsteemile, milleks ELis on Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem 1995 (ESA 95). SKTd võib mõõta tootmise, kulutuste ja sissetulekute aspektist. Ostujõu pariteetide puhul on eriti tähtis kulutuste mõõtmine. See näitab, millises ulatuses kasutatakse riigi majanduse toodetavaid (või imporditavaid) tooteid ja teenuseid eratarbimiseks, avaliku sektori tarbimiseks, kapitali moodustamiseks või ekspordiks.

3.2

Et saada tegelik võrdlus, on oluline kasutada ümberarvestustegureid (territoriaalseid deflaatoreid), mis peegeldavad erinevusi eri riikide hinnatasemes. Vahetuskursid kajastavad tavaliselt ka muid elemente peale hindade erinevuse.

3.3

Seega on ostujõu pariteedid eri riikide vääringute vahel kujundatud spetsiaalselt nii, et neid saaks kasutada territoriaalsete ümberarvestusteguritena.

4.1

Esialgu olid ostujõu pariteetide peamised kasutajad niisugused rahvusvahelised organisatsioonid nagu Eurostat, Rahvusvaheline Valuutafond, OECD, Maailmapank ja ÜRO, kuid aja jooksul on ostujõu pariteetidega seotud statistika kasutusala laienenud. Praegu kasutavad seda nii valitsusasutused, ülikoolid, uurimisinstituudid kui ka riiklikud ja eraettevõtted. Pangad kasutavad ostujõu pariteete majandusanalüüside koostamisel ja vahetuskursside jälgimisel ning eraisikud ja nende tööandjad kasutavad neid töötasude kindlaksmääramisel, kui liigutakse ühest riigist teise.

Sellele lisandub võimalus kasutada ostujõu pariteete riigiülestel kollektiivsetel läbirääkimistel töötasudega seotud küsimustes.

4.2

Ostujõu pariteedid on Euroopa Liidu jaoks olulised näitajad nii majanduslikust kui ka poliitilisest seisukohast. Õigusaktides nähakse ette ostujõu pariteetide rakendamine seoses struktuurifondidega (6) ja ka Ühtekuuluvusfondil on kohustus lähtuda ostujõu pariteetidest (7). Siiski tuleb märkida, et struktuurifondide puhul põhineb arvutamine SKT-l elaniku kohta ja Ühtekuuluvusfondi puhul võetakse arvesse RKT-d inimese kohta. Käesolevas arvamuses käsitletav määruse ettepanek puudutab üksnes SKT-d (8).

4.3

Ostujõu pariteete kasutatakse ka nende paranduskoefitsientide kindlaksmääramisel, mida rakendatakse Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate töötasude ja pensionide arvutamisel (9).

5.1

Määruse ettepaneku eesmärk on täita õiguslik vaakum, luues ostujõu pariteetide arvutamise õigusliku raamistiku. Eesmärk on parandada läbipaistvust ja liikmesriikide edastatavate andmete kvaliteeti alusandmete esitamise ühiseeskirjade abil (artikkel 1). Kõnealuse eesmärgi saavutamine oleks kasulik nii tulemusi koordineerivale Eurostatile kui riikide statistikaametitele.

5.2

Kohustuste ja pädevuste määratlemine. Euroopa Komisjon vastutab Eurostati kaudu alusandmete kogumise koordineerimise, ostujõu pariteetide arvutamise ja avaldamise eest ning metoodika kohandamise eest koostöös liikmesriikidega (artikkel 4 lõige 1), samas kui liikmesriigid peavad edastama alusandmed, kinnitama kirjalikult uurimistulemused ja tagama alusandmete usaldusväärsuse (artikkel 4 lõige 2).

5.3

Liikmesriikide statistikaametid peavad edastama Eurostatile alusandmed ühtsete parameetrite alusel ning järgides ühtset tehnilist vormingut (artikkel 5 ja I lisa).

5.4

Statistilised üksused on nõukogu määrusega (EÜ) nr 696/1993 määratletud või hiljem loodud üksused (artikkel 6) ning komisjon ja liikmesriigid peavad sisse seadma kvaliteedikontrolli süsteemi (artikkel 7).

5.5

Eurostat arvutab ostujõu pariteedid kord aastas (artikkel 8) ning on vastutav koondtulemuste avaldamise eest iga liikmesriigi kohta (artikkel 9).

5.6

Määruse ettepanek ei nõua liikmesriikidelt uuringute läbiviimist, mille eesmärk on üksnes kindlaks määrata paranduskoefitsiendid, mida tuleb kohaldada ühenduse ametnike ja teiste teenistujate töötasude ning pensionide suhtes (artikkel 10).

5.7

Ajalised ja territoriaalsed korrigeerimistegurid. Ostujõu pariteedid arvutatakse kaupade ja teenuste aasta keskmistest hindadest riigis (artikkel lõige 2). Arvestades, et “andmeid võib koguda vaid ühest või piiratud arvul kohtadest majandusterritooriumil” ja lisaks “võib andmete kogumist piirata konkreetse ajavahemikuga”, peaksid liikmesriigid kasutama ajalisi korrigeerimistegureid (sagedus ei ületa üht aastat) ja territoriaalseid korrigeerimistegureid (sagedus ei ületa kuut aastat) (I lisa, Metoodika, punktid 2–4).