29.10.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 259/86

Roheline raamat turupõhiste vahendite kohta keskkonnapoliitikas ja sellega seotud valdkondades

P6_TA(2008)0182

Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2008. aasta resolutsioon rohelise raamatu „Turupõhised vahendid keskkonnapoliitikas ja sellega seotud valdkondades” kohta (2007/2203(INI))

(2009/C 259 E/16)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse rohelist raamatut „Turupõhised vahendid keskkonnapoliitikas ja sellega seotud valdkondades” (KOM(2007)0140);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märts 2007. aasta Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldusi, sealhulgas Euroopa energiapoliitikat I lisas;

—

võttes arvesse Euroopa Keskkonnaagentuuri aruannet „Turu kasutamine kulutasuva keskkonnapoliitika huvides” (nr 1/2006),

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 2 ja 6, mille kohaselt tuleb keskkonnakaitse nõuded integreerida ühenduse poliitika eri valdkondadesse, pidades silmas majandustegevuse arengu edendamist keskkonda säästval viisil;

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 175;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 1998. aasta otsust nr 2179/98/EÜ Euroopa Ühenduse keskkonna- ja säästva arengu alase tegevusprogrammi „Säästva arengu suunas” läbivaatamise kohta (1);

—

võttes arvesse ELi säästva arengu strateegia läbivaatamist;

—

võttes arvesse kuuendat keskkonnaalast tegevusprogrammi;

—

võttes arvesse oma resolutsioone temaatiliste strateegiate kohta, mis käsitlevad linnakeskkonda (2), jäätmete ringlussevõttu (3), loodusvarade säästvat kasutamist (4) ja pestitsiidide säästvat kasutamist (5);

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni ülemaailmse kliimamuutuse piiramise kohta 2 Celsiuse kraadiga: edasine tegevuskäik Bali kliimamuutuse konverentsiks ja järgnevateks aastateks (6);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A6–0040/2008),

A.

arvestades, et kliimamuutust käsitlevate andmete kohaselt tuleb selle nähtuse mõjude piiramiseks võtta jõulisi meetmeid; arvestades, et Euroopa Ülemkogu seadis CO2 heitmete vähendamise minimaalseks eesmärgiks 20 % aastaks 2020 ja 60 % aastaks 2050; arvestades, et Euroopa Ülemkogu seadis samuti eesmärgiks saavutada 2020. aastaks 20 %line taastuvenergia osakaal kogu tarbitud energiast ja parandada energiatõhusust 20 % võrra;

B.

arvestades, et oma ülalmainitud 15. novembri 2007. aasta resolutsioonis rõhutab Euroopa Parlament, et tööstusriigid on kohustatud võrreldes aastaga 1990 vähendama aastaks 2020 heitmeid vähemalt 30 % võrra ja 2050. aastaks 60–80 % võrra;

C.

arvestades, et saastust on palju erinevaid tüüpe ning loodusvarad ähvardavad lõppeda;

D.

arvestades paljude looma- ja taimeliikide väljasuremise suurt ohtu ning ELi seatud eesmärki peatada bioloogilise mitmekesisuse hävimine 2010. aastaks;

E.

arvestades liikluse kasvavat tihenemist ELisliidus, eriti kaubavedude osas, ning sellest tulenevat energiatarbimise kasvu;

F.

arvestades, et turupõhised vahendid on olulised vahendid „saastaja maksab” põhimõtte rakendamiseks ning laiemas plaanis inimeste tervisele ja keskkonnale mõju avaldavate varjatud tootmis- ja tarbimiskuludega arvestamiseks kulusäästlikul viisil;

G.

arvestades liikmesriikide keskkonnamaksude (2 % kuni 5 % liikmesriikide SKTst) ja turupõhiste vahendite suuri erinevusi ning arvestades, et keskkonnamaksude osakaal liikmesriikide SKTs on viimase viie aasta jooksul vähenenud;

H.

arvestades, et energiamaksud moodustavad keskmiselt 76 % keskkonnamaksudest ning transpordimaksud 21 %;

I.

arvestades, et kodumajapidamised tasuvad suure osa keskkonnamaksudest, kuid samal ajal on muud majandussektorid peamised energia- ja veetarbijad ning transpordi kasutajad;

J.

arvestades, et keskkonnakahjulike toetuste reform võib aidata kaasa kliimamuutuse probleemiga tegelemisele, säästva arengu edendamisele ja ELi rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamisele;

K.

arvestades, et kliimamuutuse prognoositud ülemaailmse mõju tõttu tuleks lisaks majanduskasvu lahtisidumisele tootmis- ja tarbimisviisidest muuta ka meie sotsiaal-majanduslikku arengumudelit;

L.

arvestades, et praegused SKT majandusnäitajad ei ole enam piisavad sotsiaalse, majandusliku ja ökoloogilise tegelikkuse õigeks hindamiseks ega võta arvesse tähelepanu nõudvaid inimtegevuse tagajärgi keskkonnale; kaaluda tuleks uute keskkonnaalaste näitajate kasutuselevõttu loodud jõukuse arvutamisel, et selliseid muutusi paremini arvesse võtta,

Rohelise raamatu kriitika

1.   väljendab rahulolu viite üle põhimõttele „saastaja maksab”, kuid avaldab kahetsust, et selle seos praeguste keskkonnapoliitiliste vahendite väljatöötamise ja hindamisega on nõrk või olematu; rõhutab, et „saastaja maksab” põhimõte võimaldab kehtestada toote reaalhinna, lisades toote hinnale tootmisest põhjustatud saaste koristamise ja keskkonna taastamise kulud; juhib tähelepanu asjaolule, et tegelikult on saastava toote või tootmise hind lõpuks palju kõrgem, kui sellesse arvata väliskulud, sest vältimine on taastamisest või saneerimisest odavam;

2.   avaldab kahetsust, et erinevalt tootja tasandile suunatud turupõhiste vahendite eristamisest tulenevast kasust ei ole seda sama tarbijate puhul põhjalikult analüüsitud;

3.   rõhutab, et põhimõte „saastaja maksab” ei tohi piirduda lõpptarbija, eelkõige kodumajapidamiste maksustamisega;

4.   kritiseerib asjaolu, et rohelises raamatus keskendutakse peamiselt õhusaastele ja globaalsele soojenemisele ning jäetakse üldiselt tähelepanuta tootmis- ja turustamisprotsesside ning tarbimisharjumuste muu negatiivne mõju keskkonnale;

5.   jagab komisjoni seisukohta turupõhiste vahendite mitmekesisuse ning maksude ja tasude eraldi käsitlemise kohta, millest viimased tähendavad tavaliselt makset selgelt määratletud teenuse või kuluartikli eest; rõhutab, et keskkonna- ja tervisekaitse ning säästva arengu strateegia eesmärkide saavutamiseks on vaja kasutada nii stimuleerivaid kui ka pärssivaid vahendeid;

6.   väljendab kahetsust, et rahvusvaheline mõõde on vaid põgusalt ära märgitud ning et meetmeid, mille eesmärk on maksimaalselt vähendada piirkondade ja tööstussektorite vahelisi konkurentsimoonutusi, ei ole endiselt kehtestatud;

Meetmed

7.   avaldab heameelt rohelise raamatu üle; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja turupõhiste vahendite kasutamise selge strateegia, hõlmates maksustamist, ELi heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamist ning kaubandus- ja tehnoloogiapoliitikat, et hinnata keskkonnakahjustusi ja korrigeerida sellega seotud turutõrkeid;

8.   palub, et komisjon kaaluks turupõhiste vahendite rakendusstrateegia väljatöötamisel põhjaliku aruande koostamist ELis rakendatud keskkonnakaitse alaste regulatiivvahendite tõhususe kohta, võttes eesmärgiks määrata kindlaks, millistes valdkondades oleks asjakohane kehtiva õigusloome asendamine turupõhiste vahenditega;

9.   palub komisjonil kasutada olemasolevate turupõhiste vahendite võrdlevat uuringut, et hinnata nende tõhusust ja julgustada heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel;

10.   kutsub Euroopa Liitu üles eristama majanduslikku kogurikkust elaniku kohta majanduslikust, sotsiaalsest ja ökoloogilisest puhasrikkusest, mis on tõelise arengu näitaja; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles põhjalikumalt uurima võimalust mõõta Euroopa majanduskasvu nn rohelisi näitajaid (7) kasutades, võttes arvesse rikkuse kadu seoses keskkonnale põhjustatud kahjuga;

11.   tunnistab, et keskkonnakulude täielik arvessevõtmine on tähtis eeltingimus õiglase konkurentsi loomiseks eri ettevõtete vahel, majanduslike ergutuste suurendamiseks puhtama tootmise ja tarbimise nimel ning uuendustegevuse julgustamiseks puhtamate tehnoloogiate väljatöötamisel;

12.   märgib, et keskkonnakulude arvesse võtmata jätmine on samaväärne keskkonnakahjuliku tegevuse toetamisega;

13.   juhib tähelepanu sellele, et keskkonnakahjulike toetuste suur arv ELi liikmesriikides suurendab saastatust ja kahjustab tõsiselt põhimõtet, et saastaja maksab;

Põhimõtted

14.   juhib tähelepanu asjaolule, et põhimõte „saastaja maksab” on üks ELi keskkonnapoliitika sambaid, mis tähendab, et väliskulud arvestatakse turuhinna sisse, kajastamaks tootmise ning keskkonna- ja tervisekahjude tegelikke kulusid; märgib, et põhimõtte „saastaja maksab” elluviimine jätab enamikus liikmesriikides tõsiselt soovida;

15.   märgib, et turupõhised vahendid hõlmavad laia valikut vahendeid, mis on loodud vastama kindlale otstarbele, näiteks kaubeldavad load, mis on loodud saastuse (näiteks süsinikdioksiidi heitmete) vähendamiseks; keskkonnamaksud, mis on mõeldud hindade ning seega tootjate ja tarbijate käitumise muutmiseks, keskkonnatasud, mis on loodud keskkonnateenuste kulude katteks, keskkonnatoetused, mis on loodud puhtamate tehnoloogiate arendamise toetamiseks jne;

16.   märgib, et keskkonnahoiu turupõhised vahendid on üks tõhusaimaid viise, kuidas saavutada keskkonnaeesmärke mõistliku hinnaga; rõhutab siiski, et selliseid vahendeid tuleb täiendada muude meetmetega, nagu tõhususstandardid, heitkoguste eesmärgid jne;

17.   märgib, et turupõhistel vahenditel on täita väga oluline roll ELi taastuvenergia eesmärgi saavutamisel, milleks on taastuvenergia 20 %ne osakaal üldises energiatarbimises 2020. aastaks;

18.   on veendunud, et muutused säästva arengu ja süsinikuvaba majanduse suunas nõuavad pärssivate vahendite (nt maksud, tasud) ja stiimulite (nt kauplemissüsteemid) koos kasutamist;

19.   rõhutab, et vahendite kombinatsioonide väljatöötamine aitab optimeerida turupõhiste vahendite kasutamist; on sellega seoses arvamusel, et turupõhised vahendid võivad anda suure panuse Lissaboni tegevuskava eesmärkide saavutamisse;

20.   on arvamusel, et energia- ja kliimapoliitilised meetmed, mis võetakse vastu üldise lähenemisviisi raames nii ELi kui ka riiklikul tasandil, tuleb viia kooskõlla Lissabonis ja Göteborgis kokkulepitud eesmärkidega;

21.   on seisukohal, et turupõhised vahendid on välismõjude arvessevõtmiseks tõhusad ja asjakohased ning neid tuleks kasutada sagedamini ja nendega tuleks haldusvahendeid täiendada, mitte asendada;

22.   rõhutab, et turupõhiste vahendite rakendamine saastuse ja negatiivsete keskkonnamõjude käsitlemisel peab põhinema keskkonnaalasel tulemuslikkusel; on seisukohal, et turupõhiste vahendite rakendamise sotsiaalseid tagajärgi tuleb korvata poliitiliste erimeetmetega, näiteks miinimumhindadega, hindade alandamisega, toetustega jne madala sissetulekuga kodumajapidamistele; on arvamusel, et lisaks tuleb vastu võtta meetmed baastarbimist ületava tarbimise karistamiseks;

23.   tuletab meelde, et nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiviga 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (8) (energia maksustamise direktiiv) nähakse ette, et teatavatel tingimustel saab maksustamist kas täielikult või osaliselt asendada alternatiivsete turupõhiste vahenditega, sealhulgas eelkõige ELi heitkoguste kauplemise süsteemiga;

24.   rõhutab keskkonnamaksude olulist osa keskkonnaeesmärkide saavutamisel;

25.   on seisukohal, et turupõhiste vahendite puhul ei tohi piirduda üksnes heitmeõiguste või heitmekvootidega kauplemisega, ning tuleb ette näha muud võimalikud süsteemid, nagu süsinikuheitmete maksustamise sisseviimine ja fossiilsete kütuste toetuste vähendamine;

26.   rõhutab, et keskkonnamaksu ei tohiks vaadelda eelkõige maksutulu tõstmise vahendina, vaid pigem vahendina, mille abil saab mõistliku hinnaga vältida kahjulikku saastamist ja keskkonnaseisundi halvenemist ning seeläbi edendada ühiskonna heaolu; rõhutab, et maksude kehtestamist sellistele negatiivsetele teguritele nagu saastatus peaks tasakaalustama maksude alandamisega selliste positiivsete tegurite osas nagu tööjõud;

27.   tuletab meelde, et vaatamata ühehäälsuse nõudele maksustamise valdkonnas annavad asutamislepingud võimaluse tõhustatud koostööks ning on olemas ka avatud koostöömeetod; kutsub seetõttu liikmesriike tegema edusamme keskkonnamaksude valdkonnas Euroopa tasandil, et vältida mis tahes maksudumpingut;

28.   märgib, et keskkonnamaksude parem koordineerimine ELi tasandil ja parimate tavade vahetamine hõlbustab reformimist; toetab eelkõige ettepanekuid lubada liikmesriikidel vähendada käibemaksumäärasid või pakkuda energiatõhusatelt toodetelt ja energiasäästlikelt materjalidelt maksusoodustusi; rõhutab siiski asjaolu, et liikmesriigid peaksid ise otsustama, milline toimimisviis on asjakohane just nende maksusüsteemis;

29.   võtab teadmiseks keskkonnamaksude reformimise eelised; kutsub liikmesriike üles neid reforme rakendama, et leevendada muu hulgas energiavaesust ning toetada süsinikdioksiidi väiksemate heitkogustega tehnoloogiaid, energia säästmist, energiatõhusust ja taastuvenergia tehnoloogiaid;

30.   toetab tööjõumaksude vähendamist riigi tasandil, kuid rõhutab, et see ei ole seotud ainult keskkonnamaksude reformimisega;

31.   on arvamusel, et hinna moduleerimine on üks viis, kuidas mõjutada tootmis- ja tarbimisharjumusi ning ergutada kasutajaid valima asjakohaseid, keskkonnasõbralikumaid transpordiliike (nt vähendades ühistranspordi piletihinda); on arvamusel, et kõik turupõhiste vahendite kasutamisest tulenevad hinnatõusud peavad olema prognoositavad ning neis tuleb vajaduse korral arvestada igas liikmesriigis valitsevaid eritingimusi; rõhutab siiski, et hinnameetmete mõju võib olla piiratud teatavate sektorite ja teatavate tarbijate sihtgruppide vähese elastsuse tõttu;

32.   rõhutab, et on vaja täpseid andmeid toodete ja teenuste terve elutsükli keskkonna- ja sotsiaalkulude kohta; kutsub komisjoni üles esitama selliste kulude hindamise metoodika;

33.   väljendab heameelt komisjoni, Euroopa Parlamendi, OECD, Maailma Looduse Fondi ja Rooma Klubi korraldatud hiljutise konverentsi „Beyond GDP” („SKT-näitajast kaugemale vaatamine”) ning selle raames tehtud suuremate otsuse üle; rõhutab vajadust täiendada SKTd muude näitajatega, et hinnata ühiskonna heaolu ja arenguid tasakaalustatumal viisil, eriti seoses majanduskasvu mõjuga atmosfäärile ja ökosüsteemidele;

34.   on veendunud, et turupõhiste vahenditega saab kaasa aidata teadustegevuse ja ökoloogiaalase innovatsiooni edendamisele, kuna tootjaid õhutatakse keskkonda või keskkonnanormatiive mitteaustavate toodete ja teenuste maksustamise kaudu investeerima energiatõhusamate toodete ja teenuste arendamisega seotud teadustegevusse;

Millised vahendid millistele sektoritele?

35.   tunnistab, et praeguse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisala on eri energiaallikatest pärinevate kasvuhoonegaaside ja nendega seotud sektorite suhtes liiga kitsas ning komisjon ja liikmesriigid peavad tegema vajalikud parandused, et projekti kolmandas etapis alates 2013. aastast optimeerida ELi heitkogustega kauplemise süsteemi;

36.   nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, kehtestades järjest väiksema piirmäära ning laiendades seda kõigile peamistele saastajatele 2020. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamise põhilise meetmena;

37.   rõhutab seetõttu, et ELi heitkogustega kauplemise süsteem tuleb kiiresti läbi vaadata, et tulemuslikult likvideerida katseperioodil ilmnenud puudujäägid, sealhulgas äriühingute teenimatud kasumid, mis tulenevad (näiteks suurtele elektritootjatele) tasuta eraldatud CO2 kvootide arvelt soetatud varast; rõhutab, et põhimõtte „saastaja maksab” kindel järgimine ELi säästva arengu strateegias eeldab, et heitmekvootidega kauplemise ühenduse süsteem peaks põhinema heitmelubade enampakkumisel ning heitkoguste täielikul piirmääral, mis on kooskõlas ELi eesmärgiga vähendada 2020. aastaks heitkoguseid 30 % võrra, sealhulgas puhta arengu mehhanismi/ühise rakendamise (JI/CDM krediidi piirmäärad) kasutamise koguseliste piirnormide ja kvalitatiivsete nõuetega;

38.   rõhutab selles osas ülemaailmse süsinikuturu arendamise edendamise tähtsust, et saavutada vajalik heitkoguste ulatuslik vähendamine kulusäästlikul viisil;

39.   on veendunud, et turupõhiste vahendite suurem kasutamine transpordisektoris on kõikide transpordiliikide keskkonna- ja sotsiaalkulude täielikuks arvessevõtmiseks eriti oluline; peab eelkõige silmas kulude vähest arvessevõtmist maanteetranspordis, millel on negatiivne mõju teiste transpordiliikide (näiteks raudteetranspordi) konkurentsivõimele, ning tõhusamate ja puhtamate tehnoloogiate edendamist;

40.   väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle lisada lennundus ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, kuid on seisukohal, et kliimamuutuse mõjuga tegelemiseks nimetatud sektoris on vaja võtta paralleelseid ja täiendavaid meetmeid, nagu petroolimaks ja lämmastikoksiidide heitme maks;

41.   nõuab tungivalt, et komisjon esitaks enne 2009. aastat õigusloome ettepaneku meretranspordiga seoses tekkivate kasvuhoonegaaside heitme vähendamise kohta, kuna meretransporti ei reguleeri kõnealuses valdkonnas ei ühenduse ega rahvusvahelised õigusaktid;

42.   on arvamusel, et energia maksustamine peaks jääma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel teisejärguliseks ja täiendavaks vahendiks ning seda tuleks kasutada vaid nende heidete puhul, mida ELi heitkogustega kauplemise süsteem otseselt ega kaudselt ei suuda mõjutada;

43.   tuletab meelde, et transpordi- ja ehitussektorid on suure energianõudlusega ja toodavad suure osa süsinikdioksiidi heitkogustest, mis ei kuulu ELi heitkogustega kauplemise süsteemi;

44.   on veendunud, et energia maksustamise direktiiv ning raskeveokite maksustamist käsitlev direktiiv (9) (nn Eurovignette'i direktiiv) tuleks seostatuna ja kiiresti läbi vaadata, et vältida sama eesmärgiga meetmete kattumist ning muuta keskkonnamakse nii, et need hakkaksid kiiresti mõjutama erinevate majandussektorite tegevust keskkonnateadlikkuse suunas, muu hulgas väliskulude arvessevõtmisega;

45.   on arvamusel, et nn Eurovignette'i direktiivi kohaldamine tuleks muuta kohustuslikuks kõigis liikmesriikides ning kohandada seda nii, et võimaldada väliskulude arvessevõtmist, maksustades infrastruktuuri ja eelkõige maanteetranspordi kasutamist; on seisukohal, et liikluse üleviimise vältimiseks Eurovignette'i direktiivi kohaldamisalasse mittekuuluvatele teedele peaks direktiivi laiendama kogu teedevõrgule;

46.   rõhutab vajadust kohaldada turupõhiste vahendite kasutamisel parema õigusloome põhimõtteid ning vältida kattuvaid ja keerulisi õigusakte; toetab energia maksustamise direktiivi muutmist sellisel viisil, mis tagab, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemis osalejad ei maksa heitkoguste eest kaks korda, st kauplemisel ja maksustamisel;

47.   on seisukohal, et energiatoodete maksustamist käsitlevate õigusaktide läbivaatamise käigus tuleks tõsta maksude miinimummäära tööstuses või kaubanduses kasutatava transpordi valdkonnas; toetab maksustamise diferentseerimist energia ja keskkonna aspektist lähtuvalt ning süsinikdioksiidi heitme taseme põhjal;

48.   kutsub komisjoni ja liikmesriike hindama energia maksustamise direktiivis toodud erandeid ja vabastusi ning kaaluma, milline fossiilkütus kui energia lähteaine võiks tulevikus olla maksuvaba, järgides samal ajal direktiivi ulatust ja mõtet ning hoides ettevõtjate jaoks ära muude maksu- või kauplemise süsteemide kohaldamisest tuleneva topeltkoormuse;

49.   nõuab, et turupõhiseid vahendeid kasutataks laialdasemalt, et nii liikmesriikides kui ELis tervikuna saavutada keskkonnapoliitika eesmärgid ja eelkõige väliskulude arvessevõtmise; eelnevaga seonduvalt tuleks tähelepanu pöörata sellele, et liikmesriikide maksustamisalane iseseisvus ei põhjustaks konkurentsimoonutusi; teeb ettepaneku kasutada turupõhiseid vahendeid näiteks energiatõhususe ja hoonete soojustamise edendamiseks;

50.   kutsub liikmesriike üles tugevdama ehitussektorile suunatud poliitikaalgatusi, et hõlbustada energianõudluse ja süsinikdioksiidi heitme vähendamist; rõhutab, kui oluline on toetada passiivsete, nn positiivse energiabilansiga elamute arendamist;

51.   teeb ettepaneku, et elamusektori energiatõhususe parandamist ning linnatranspordist pärineva süsinikdioksiidi heitme tasakaalustamist kompenseeritaks Kyoto protokolli mehhanismidel põhinevate ja rahalisi stiimuleid pakkuvate plaanide raames;

Erivahendid ja -sektorid

52.   on arvamusel, et keskkonnakahjulike toetuste reform ei tohi piirduda ühise põllumajanduspoliitikaga; on seisukohal, et kõnealuses valdkonnas on transpordi-, eriti maanteetranspordi sektoris vaja võtta kiireid ja otsustavaid meetmeid; palub, et komisjon esitaks kiiresti reformiplaani keskkonnakahjulike toetuste järkjärgulise, kuid kiire kaotamise kohta kooskõlas nõukogu otsusega säästva arengu strateegia läbivaatamise kohta;

53.   nõustub komisjoniga, et keskkonnakahjulike toetuste kaotamine on oluline täiendav meede säästva arengu ning eelkõige ELi liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide poolt heaks kiidetud eesmärkide saavutamisel integreeritud energia ja kliimamuutuse tegevuskava osas;

54.   ootab, et keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste läbivaatamise käigus võtaks komisjon asjakohaselt arvesse vajadust mõjutada tootmis-, liiklus-, transpordi- ja tarbimismudeleid ning vähendada jäätmete kogust;

55.   tuletab meelde ühenduse jäätmealaseid õigusakte, kuid avaldab kahetsust, et nendes ei käsitleta jäätmete mahu probleemi Euroopa Liidus; kutsub komisjoni ja liikmesriike kaaluma jäätmete maksustamise valdkonnas õigusliku raamistiku loomist, et takistada jäätmete tootmist ja vähendada keskpikas perspektiivis ELis toodetavate jäätmete taset;

56.   väljendab heameelt turupõhiste vahendite tähtsustamise üle vee raamdirektiivi (10) rakendamisel ning peab väga oluliseks põhjavee võtmise ja veekvaliteedi halvenemise kulude ja vee puhastusseadmete arvessevõtmist vee hinna kujundamisel; rõhutab, et vee raamdirektiiv võib pakkuda võrdlusainet keskkonnaalaste turupõhiste vahendite määratlemisel; nõuab tungivalt, et komisjon kontrolliks direktiivi rakendamist liikmesriikides ning kasutaks vee raamdirektiivi rakendamise ühisstrateegiat ja katselisi vesikondi parimate tavade uurimiseks ja edendamiseks; kutsub liikmesriike intensiivistama nende jõupingutusi vee raamdirektiivi nõuetekohasel rakendamisel ning eelkõige tagama, et kogu veetarbimine kuuluks majanduslikule hindamisele, mis hõlmaks ka veevaru kasutamise kulusid ja keskkonnakulusid kui peamisi kriteeriumeid, millel rajaneb vee maksustamine;

57.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama maksu- või tasusüsteemi, et vähendada kasutatavat pestitsiidide kogust ning ergutada keskkonnale ja tervisele vähem mürgiste ja vähem kahjulike pestitsiidide kasutamist;

58.   usub, et alandatud käibemaksumäära kehtestamise korral ökoloogilistele toodetele tuleb rangelt jälgida, kas sellest on tegelikult tarbijatele kasu, ning sellega peavad kaasnema täiendavad meetmed, nagu ökomärgistus, et luua toodete kerget võrdlemist võimaldav süsteem;

59.   tunnistab raskusi turupõhiste vahendite kehtestamisel, mille eesmärk on suurendada või säilitada bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid ning käsitleda kohaliku iseloomuga keskkonnaprobleeme; kutsub komisjoni üles jätkama bioloogilise mitmekesisuse kadumise kulude hindamise ja turupõhiste vahendite võimaliku kasutamise kaalumist, võttes sealjuures arvesse, et bioloogilise mitmekesisuse päästmine või parandamine ühes piirkonnas ei tohi viia kohalike mõjude tõttu bioloogilise mitmekesisuse kadumiseni teises piirkonnas;

60.   võtab selles suhtes huviga teadmiseks lämmastikoksiidide ja vääveldioksiidi heitkogustega kauplemise süsteemi kehtestamise teatavates liikmesriikides, arvestades, et selliste süsteemide abil saab mainitud liiki õhusaaste probleeme lahendada kõige kulusäästlikumalt; rõhutab, et lämmastikoksiidide ja vääveldioksiidi heitkogustega kauplemise süsteemi kehtestamisel tuleb arvesse võtta kõnealuste heitmete tekkimise kohalikke olusid ning piirduda täpselt piiritletud geograafiliste aladega;

61.   nõuab, et komisjon näeks oma algatustega ette taastuvenergia arendamist toetavate mehhanismide säilitamise, mis on liikmesriikide poolt juba vastu võetud; rõhutab, et enne rahaliste stiimulite pakkumist biokütustele läheb vaja täiendavaid uuringuid, et teha kindlaks, kas neid toodetakse keskkonda säästvalt;

62.   rõhutab, et turupõhiseid vahendeid tuleks kavandada nii, et nad ei mõjutaks negatiivselt rahvusvahelise konkurentsi tingimustes tegutsevate tööstuste (näiteks energiamahukate tööstuste) konkurentsivõimet, et vältida müügi vähenemist seoses impordiga (nn lekkimine) ja lõpuks tööstuse ümberpaigutamist ning sellest tulenevalt ka keskkonnamõjusid väljaspool Euroopa Liitu;

63.   palub komisjonil läbi viia teostatavusuuring seoses nn süsinikdioksiidi kaardi kasutuselevõtuga üksikisikute ja VKEde suhtes, milles oleks ära märgitud lubatud energiatarbimise ja toodetud kasvuhoonegaaside kogus;

64.   väljendab heameelt selle üle, et lisaks maksustamisele ja heitkogustega kauplemise süsteemidele on esile kerkinud rahastamisvahendid, eelkõige on kättesaadavamaks muutunud niisugused rohelised/eetilised investeeringud nagu rohelised obligatsioonid, mis pakuvad investoritele suuremat teadlikkust ja valikut turu osas;

65.   tunnustab riskikapitalil ja erakapitalil põhinevate äriühingute toetavat rolli investeerimisel madalama süsinikdioksiidi heitkogustega tehnoloogia valdkonda;

Rahvusvaheline mõõde

66.   märgib, et Euroopa rahvamajandustele kuulub enam kui 35 % kaubeldavate keskkonnakaupade maailmaturust ning Euroopa äriühingutel on seega hea positsioon ülemaailmsest rohelisest majandusest kasu saamiseks ja see korvab vähemalt osa SKT-le avalduvast mõjust;

67.   toetab kohandamisvahendi kaalumist piiridel, et hoida muu hulgas ära võimalik nn süsiniku leke, mis võiks häirida süsinikdioksiidi heitme vähendamise ja liidu majanduse konkurentsivõime säilitamise kohustuse täitmist; palub komisjonil toetuda teatavates liikmesriikides läbiviidud uuringutele, et valmistada Euroopa Parlamendi jaoks ette kõnealuse vahendi võimalikku vastuvõtmist käsitlev aruanne; rõhutab siiski, et kohandamisvahendit piiridel tuleks rakendada üksnes siis, kui jõupingutused saavutada kokkulepe seoses süsinikdioksiidi heitme kohustusliku vähendamisega rahvusvahelisel tasandil ebaõnnestuvad;

68.   on veendunud, et selleks, et kõnesolev vahend oleks rahvusvaheliselt vastuvõetav, tuleks selles arvesse võtta parimaid olemasolevaid tehnikaid ja see peaks olema soodne kolmandatele riikidele, eelkõige arengumaadele;

69.   võtab omaks, et kõiki konkurentsi vastu vähe kaitstud sektoreid hõlmavaid siduvaid rahvusvahelisi võrdlusnäitajaid ja kohustusi tuleb eelistada piirimaksude võimalikule kohandamisele, et korvata moonutusi kaubanduspartnerite seas;

*

* *

70.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)  EÜT L 275, 10.10.1998, lk 1.

(2)  Euroopa Parlamendi 26. septembri 2006. aasta resolutsioon linnakeskkonda käsitleva temaatilise strateegia kohta (ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 182).

(3)  Euroopa Parlamendi 13. veebruari 2007. aasta resolutsioon jäätmete ringlussevõtu temaatilise strateegia kohta (ELT C 287 E, 29.11.2007, lk 168).

(4)  Euroopa Parlamendi 25. aprilli 2007. aasta resolutsioon loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia kohta (ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 660).

(5)  Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2007. aasta resolutsioon pestitsiidide säästva kasutamise temaatilise strateegia kohta (Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0467).

(6)  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0537.

(7)  Keskkonnanäitajad või näitajad, milles arvestatakse keskkonda, nt IBED (Indicateur du bien-être durable / säästva heaolu näitaja) või ISEW (Indicator of Sustainable Eonomic Welfare / säästva majandusheaolu näitaja), tõelise arengu näitaja.

(8)  ELT L 283, 31.10.2003, lk 51.

(9)  Nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta direktiiv 93/89/EMÜ liikmesriikides kaupade autoveoks kasutatavate teatavate sõidukite suhtes kohaldatavate maksude kohta ning teatavate infrastruktuuride kasutamise eest kehtestatud tee- ja kasutusmaksude kohta (EÜT L 279, 12.11.1993, lk 32).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

  翻译：