22.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 228/78

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et komisjoni ettepanek on raskesti kohaldatav, kuna sellega kaasnevad suured lisakulutused ja suureneb halduskoormus. Pealegi ei vasta ettepanek ühelegi direktiivi 2002/15/EÜ põhilistest eesmärkidest. Kõnealuses direktiivis kehtestatakse tööaja korralduse miinimumnõuded, et parandada autovedudealase liikuva tegevusega hõivatud isikute tervise ja ohutuse kaitset ning liiklusohutust ja lähendada konkurentsitingimusi. Vastavalt sõidu- ja puhkeaja määrusele 561/2006 ei tohi liikuva tegevusega hõivatud töötaja töötada rohkem kui 48 tundi (keskmiselt) nädalas, samas kui füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE) tegutsev sõidukijuht võib vastavalt sellesama määruse sätetele töötada 86 tundi nädalas.

1.2

Järgmise 20 aasta jooksul on oodata autovedude mahu 50-protsendilist kasvu, sõltumata teiste transpordiliikide (raudtee- ja veetransport) kasvust. Komitee väidab, et direktiivi eesmärkide saavutamiseks ei ole määrav mitte sõidukijuhi staatus, vaid tingimused, milles ta tegeleb vedualase liikuva tegevusega.

1.3

Komitee kordab käesolevas arvamuses arvamuse „Maanteeveod – FIEna tegutsevate sõidukijuhtide tööaeg” järelduste põhisuundi (1).

Olgu meenutatud, et mainitud arvamuses rõhutas komitee järgmist:

1.4

Komitee on seisukohal, et direktiivi eesmärke on võimalik saavutada vaid siis, kui autovedude sektoris kohaldatakse sotsiaalse kaitse miinimumnormid kõigile autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikutele võrdselt ja nende staatusest sõltumata.

1.5

Komitee leiab, et FIEna tegutsevate sõidukijuhtide lisamine direktiivi reguleerimisalasse peab toimuma nii, et nende täidetavaid haldusülesandeid lihtsustatakse nii palju kui võimalik. FIEna tegutsevate sõidukijuhtide tööaja määratlus eeldab, et tööaja sisse ei arvestata üldist haldustööd.

1.6

FIEna tegutsevate sõidukijuhtide lisamine nõuab teatavate meetmete vastuvõtmist, et kontrollida direktiivi 2002/15 kohaldamist ja järgimist.

2.1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiv jõustus 23. märtsil 2005. Direktiivis käsitletakse autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korraldust. Direktiivis sätestatud ühiseeskirjadega tagatakse sotsiaalse kaitse miinimumnormid kõnealuse sektori töötajatele. Kõnealuseid miinimumnorme peetakse oluliseks sammuks autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tervise ja ohutuse kaitse parandamisel ning liiklusohutuse edendamisel ja ausa konkurentsi tagamisel.

2.2

Direktiiv, mille eesmärk on kaitsta liikuva tegevusega hõivatud töötajaid liiga pikkadest töötundidest, ebapiisavast puhkeajast või keerulisest töökorraldusest tulenevate negatiivsete mõjude eest, on üldise tööaja korralduse direktiivi 2003/88/EÜ suhtes eridirektiiv (lex specialis), millega täiendatakse 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 561/2006, milles sätestatakse sõidukijuhtidele sõidu- ja puhkeaja ühiseeskirjad.

2.3

Direktiivi vastuvõtmisel pärast lepitusmenetlust leppisid nõukogu ja Euroopa Parlament kokku, et direktiivi tuleks põhimõtteliselt kohaldada füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE) tegutsevate sõidukijuhtide suhtes alates 23. märtsist 2009. Komisjonil paluti Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitada aruanne kaks aastat enne nimetatud kuupäeva ning seejärel aruandel põhinev õigusakti ettepanek, milles määratletakse üksikasjalikud sätted FIEna tegutsevate sõidukijuhtide kaasamiseks direktiivi reguleerimisalasse või millega jäetakse need juhid direktiivi reguleerimisalast välja.

3.1

Komisjoni ettepanek on muuta direktiivi 2002/15/EÜ, jättes FIEna tegutsevad sõidukijuhid selle reguleerimisalast välja, ja täpsustada direktiivi reguleerimisala, mis puudutaks kõiki ringi liikuvaid töötajaid, sealhulgas ka nn vale-FIEna tegutsevad sõidukijuhid, st juhid, kes on ametlikult füüsilisest isikust ettevõtjad, kuid kellel tegelikult puudub vabadus korraldada oma tööalast tegevust.

3.2

Komisjon soovib määratleda nn vale-FIE mõistet järgmiselt: „ringi liikuv töötaja tähendab ka sellist isikut, kes ei ole seotud mõne tööandjaga töölepingu või muud liiki hierarhilise töösuhtega, kuid

3.3

Komisjon teeb ettepaneku lisada öötöö määratlemiseks lisatingimus. Direktiivis 2002/15 käsitletakse öötööna iga tööd, mida on tehtud ööajal. Komisjon teeb ettepaneku muuta öötöö määratlust nii, et öötöö tähendaks vähemalt kahetunnilist tööaega ööajal.

3.4

Ettepanekus sisaldub ka uus kontrolli puudutav artikkel, mille eesmärk on tagada direktiivi 2002/15 eeskirjade nõuetekohane ja ühtne rakendamine. Kõnealuses artiklis täpsustatakse, et direktiivi jõustamise eest vastutavatel riigiasutustel peab olema piisav arv kvalifitseeritud inspektoreid ja et nad peavad võtma kõik vajalikud meetmed.

3.5

Direktiivi tulemusliku, tõhusa ja ühetaolise rakendamise tagamiseks kogu ühenduses toetab komisjon liikmesriikidevahelist dialoogi, mille eesmärgid on järgmised:

4.1

Mõjuanalüüsis esitatud probleemide osas on komisjon seisukohal, et „juhtide väsimusega seotud liiklusohutusprobleemide ennetamiseks tuleb sõidu- ja puhkeaja eeskirju rangelt kohaldada kõigi juhtide suhtes sõltumatult nende tööalasest staatusest”. Seetõttu ei loo tööaja korraldust käsitlev direktiiv liiklusohutuse seisukohast olulist „lisaväärtust.” Mõjuanalüüsi käsitleva dokumendi järeldustest lähtudes eelistab komisjon varianti, mille kohaselt tuleks direktiivi reguleerimisalast välja jätta FIEna tegutsevad sõidukijuhid ja kaasata sinna nn vale-FIEna tegutsevad sõidukijuhid. Selle tulemusel vähenevad konkurentsimoonutused ning tagatakse töötajatele ja nendega võrdsustatud rühmadele parem sotsiaalkaitse.

4.2

FIEna tegutsevate sõidukijuhtide väljajätmine direktiivi reguleerimisalast on mitme sidusrühma väitel autovedude sektoris konkurentsi moonutanud. Selline väide ajendas komiteed hiljutises arvamuses transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõte kohta (TEN 257, raportöör Rafael Barbadillo López) (2) esitama järgmise taotluse:

„Maanteevedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide osas tuleb nii töötajate kui ka füüsilisest isikust ettevõtjate puhul tagada võrdne kohtlemine. Seetõttu tuleb füüsilisest isikust ettevõtjate puhul kohe rakendada 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/15/EÜ, mis käsitleb autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korraldust, ootamata ettenähtud üleminekuperioodi, sest kõnealuse direktiivi eesmärk on liiklusohutuse tagamine, konkurentsimoonutuste vältimine ja paremate töötingimuste loomine.” (punkt 4.3.1.2)

4.3

Arvestades järgmiseks 20 aastaks sõltumatult teiste transpordiliikide (raudtee ja veetee) kasvumäärast prognoositavat maanteeliikluse 50-protsendilist kasvu, võib tagada 3,5 kuni 60 tonniste sõidukite juhtide füüsilise ja vaimse tervise ning liiklusohutuse ja ausa konkurentsi eeltingimused üksnes selle kaudu, et määratakse selgelt kindlaks sotsiaalsed miinimumnõuded, mida tuleb kohaldada eranditult kõigi autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud töötajate suhtes sõltumatult nende staatusest. Seejuures ei saa komitee arvates olla määrav tegur isiku staatus, vaid asjaolu, et isik on hõivatud autovedude alase liikuva tegevusega.

4.4

Komitee nentis oma arvamuses „Maanteeveod – FIEna tegutsevate sõidukijuhtide tööaeg” (TEN/326), et tal on tõsiseid kahtlusi liiklusohutust, konkurentsitingimusi ja sotsiaalseid aspekte käsitlenud uuringu ja mõjuanalüüsi tulemuste järelduste suhtes.

Arvamuses rõhutas komitee, et „liiga pikk tööaeg on väsimuse üks peamine põhjus ning võib viia roolis magama jäämiseni”.

Lisaks tõdes komitee kõnealuses arvamuses, et „võrdne konkurents saavutatakse siis, kui kauba turustamise ja veo kõiki aspekte korraldavate suurte ettevõtete poolt alltöövõtjatele makstavad hinnad peegeldavad kõnealuses sektoris kehtivate sotsiaalsete õigusaktide järgimist nii liikuva tegevusega hõivatud kui ka FIEna tegutsevatele sõidukijuhtidele.”

4.5

Mõju hindamise aruandes esitatud väide, et tööaja korraldust käsitlev direktiiv ei loo liiklusohutuse seisukohast olulist lisaväärtust, ei vasta tõele. Vastavalt sõidu- ja puhkeaja määrusele 561/2006 ei tohi liikuva tegevusega hõivatud töötaja töötada rohkem kui 48 tundi (keskmiselt) nädalas, samas kui FIEna tegutsev sõidukijuht võib kooskõlas sellesama määruse sätetega töötada 86 tundi nädalas.

4.6

Komisjoni ettepaneku kohaselt on vale-FIEna tunnustatud sõidukijuht kohustatud järgima tööaja korraldust käsitleva direktiivi sätteid. Ent komisjoni ettepanekus jäävad vastuseta kõik järgmised küsimused: Kui FIEna tegutsenud sõidukijuhist saab ringi liikuv töötaja, peab tal olema tööleping. Keda tuleb lugeda teda tööle võtvaks tööandjaks? Kuidas toimida, kui ta on oma sõiduki omanik? Kes vastutab võimalike tagajärgede eest, kui sõidukijuht on investeerinud infrastruktuuri või teinud muid investeeringuid? Milliseid meetmeid peaks võtma riigid, kus FIE-d on juba kehtivate õigusnormidega hõlmatud?

4.7

Komitee arvates on oht, et ettepanek võiks põhjustada mitte ainult märkimisväärseid lisakulusid, vaid ka halduskoormuse suurenemist.

4.8

FIEna tegutsevate sõidukijuhtide lisamine direktiivi 2002/15/EÜ reguleerimisalasse eeldab komitee arvates direktiivi ja eelkõige FIEna tegutseva sõidukijuhi määratluse asjakohast ülevõtmist. Direktiivis tuleks sätestada, et üldine haldustöö ei kuulu FIEna tegutsevate sõidukijuhtide tööaega.