CE2009038ET.01002601.xml

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrus (EÜ) nr…/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta) rakendamise kord

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 42 ja 308,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (1), eriti selle artiklit 89,

1. Rakendusmääruse kohaldamisel põhineb põhimäärusega hõlmatud liikmesriikide võimuorganite, asutuste ning isikute vaheline andmevahetus avaliku teenuse osutamise, tõhususe, aktiivse abistamise, kiire kättesaadavuse ja juurdepääsu, sealhulgas elektroonilise juurdepääsu põhimõtete kohaselt, eelkõige puuetega inimeste ja vanurite jaoks.

2. Asutused edastavad või vahetavad viivitamata kõiki andmeid, mis on vajalikud nende isikute õiguste ja kohustuste kehtestamiseks ja kindlaksmääramiseks, kelle suhtes põhimäärust kohaldatakse. Andmete edastamine liikmesriikide vahel toimub kas asutuste vahel otse või kontaktasutuste kaudu.

3. Kui isik on eksikombel edastanud teavet, dokumente või taotlusi mõne teise liikmesriigi territooriumil asuvale asutusele kui see liikmesriik, kus rakendusmääruse kohaselt määratletud asutus asub, edastab esimene asutus nimetatud teabe, dokumendid või taotlused viivitamata rakendusmääruse kohaselt määratletud asutusele, märkides ära nende esialgse esitamise kuupäeva. See kuupäev on teisele asutusele siduv. Liikmesriikide asutusi ei peeta vastutavaks ega otsust ei peeta nende poolt tehtuks, kui nende tegevusetus tuleneb teiste liikmesriikide asutuste viivitamisest teabe, dokumentide või taotluste edastamisel.

4. Kui andmeid edastatakse adressaatliikmesriigi kontaktasutuse kaudu, algab taotlustele vastamise tähtaeg päevast, mil kõnealune kontaktasutus taotluse kätte sai, nagu taotluse oleks saanud nimetatud liikmesriigi asutus.

1. Isikud, kelle suhtes kohaldatakse põhimäärust, peavad esitama asjakohasele asutusele teabe, dokumendid või tõendusmaterjali, mida on vaja nimetatud isikute või nende perekonna olukorra kindlakstegemiseks, nende õiguste ja kohustuste kehtestamiseks või säilitamiseks ning kõnealuste isikute suhtes kohaldatavate õigusaktide ja nendest tulenevate kohustuste kindlaksmääramiseks.

2. Liikmesriigid tagavad, et oma õigusaktide kohaselt põhimääruse rakendamiseks vajalike isikuandmete kogumisel, edastamisel või töötlemisel saavad asjaomased isikud täielikult kasutada isikuandmete kaitsega seotud õigusi kooskõlas ühenduse sätetega, milles käsitletakse üksikisikute kaitset seoses isikuandmete töötlemise ja nende andmete vaba liikumisega.

3. Asutused edastavad asjaomastele isikutele viivitamata teavet ja väljastavad dokumente põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamiseks vajalikus ulatuses.

Asjaomane asutus teeb oma otsuse teatavaks teises liikmesriigis elavale või viibivale taotlejale otse või elukoha või viibimiskoha liikmesriigi kontaktasutuse kaudu. Hüvitiste maksmisest keeldumise korral nimetatakse ka keeldumise põhjused, õiguskaitsevahendid ja edasikaebamise tähtajad. Otsuse koopia edastatakse teistele asjaomastele asutustele.

1. Halduskomisjon määrab kindlaks dokumentide ja struktureeritud elektrooniliste sõnumite struktuuri, sisu ja vormingu ning üksikasjaliku korra selliste dokumentide ja sõnumite vahetamiseks.

2. Andmete edastamine asutuste või kontaktasutuste vahel toimub elektrooniliselt kas otse või juurdepääsupunktide kaudu ühtses turvalises keskkonnas, kus on tagatud konfidentsiaalsus ja andmevahetuse kaitse.

3. Asjaomaste isikutega toimuvas teabevahetuses kasutavad asutused iga juhtumi puhul kõige sobivamaid viise ning eelistavad võimaluse korral elektrooniliste vahendite kasutamist. Halduskomisjon määrab kindlaks teabe, dokumentide või otsuste asjaomasele isikule elektroonilisel teel edastamise praktilise korra.

Teises liikmesriigis välja antud dokumentide ja tõendusmaterjalide õiguslik jõud

1. Liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, ning tõendusmaterjale, mille alusel need dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud.

2. Kui esineb kahtlus dokumendi kehtivuses või selles esitatud asjaolude täpsuses, palub dokumendi saanud liikmesriigi asutus dokumendi väljastanud asutuselt vajalikke selgitusi ja vajadusel kõnealuse dokumendi tagasivõtmist. Dokumendi väljastanud asutus vaatab dokumendi väljastamise põhjused läbi ja vajaduse korral võtab dokumendi tagasi.

3. Kui vastavalt lõikele 2 esineb kahtlus asjaomaste isikute poolt esitatud teabe õigsuse, dokumendi või tõendite kehtivuse või seal esitatud asjaolude täpsuse suhtes, kontrollib viibimis- või elukohajärgne asutus pädeva asutuse taotlusel kõnealust teavet või dokumenti, tingimusel, et sellist kontrolli on võimalik läbi viia.

4. Kui asjaomased asutused ei saavuta kokkulepet, võib pädevate võimuorganite vahendusel pöörduda halduskomisjoni poole mitte varem kui kuu aja möödumisel alates dokumendi saanud asutuse poolt taotluse esitamisest. Halduskomisjon püüab erimeelsused lahendada kuue kuu jooksul alates tema poole pöördumisest.

1. Kui rakendusmääruses ei sätestata teisiti, siis juhul, kui kahe või mitme liikmesriigi asutuste vahel esineb erimeelsusi kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramise suhtes, kohaldatakse asjaomase isiku suhtes ajutiselt ühe kõnealuse liikmesriigi õigusakte; prioriteetsusjärjekord määratakse järgmiselt:

2. Kui kahe või mitme liikmesriigi asutuste vahel on erimeelsused küsimuses, milline asutus peaks rahalist või mitterahalist hüvitist andma, on asjaomasel isikul, kes vaidluse puudumise korral saaks hüvitist taotleda, õigus ajutiselt saada hüvitisi vastavalt õigusaktidele, mida kohaldab tema elukohariigi asutus, või kui see isik ei ela ühegi asjaomase liikmesriigi territooriumil, siis vastavalt õigusaktidele, mida kohaldab asutus, kellele taotlus algselt esitati.

3. Kui asjaomased asutused ei saavuta kokkulepet, võib pädevate võimuorganite vahendusel pöörduda halduskomisjoni poole mitte varem kui kuu aja möödumisel kuupäevast, mil tekkisid lõigetes 1 ja 2 osutatud erimeelsused. Halduskomisjon püüab erimeelsused lahendada kuue kuu jooksul alates tema poole pöördumisest.

4. Kui on selgunud, et selle liikmesriigi, kelle sotsiaalkindlustussüsteemi alla ajutiselt kuuluti, õigusakte ei kohaldata või et ajutiselt hüvitisi maksnud asutus ei olnud pädev asutus, loetakse pädevaks tunnistatud asutus pädevaks tagasiulatuvalt, nagu see erimeelsus ei oleks esinenud, hiljemalt alates ajutiselt sotsiaalkindlustussüsteemi alla kuulumise alguskuupäevast või kõnealuse ajutise hüvitise esimese makse sooritamisest.

5. Vajaduse korral teevad pädevaks tunnistatud asutus ning ajutiselt rahalisi hüvitisi maksnud või ajutiselt sissemakseid saanud asutus kindlaks asjaomase isiku rahalise olukorra seoses ajutiselt makstud sissemaksete ja rahaliste hüvitistega, tehes seda, kui see on asjakohane, vastavalt rakendusmääruse IV jaotise III peatükile.

Pädev asutus maksab asutuse poolt vastavalt lõikele 2 ajutiselt antud mitterahalised hüvitised tagasi vastavalt rakendusmääruse IV jaotisele.

1. Kui rakendusmääruses ei sätestata teisiti ning kui isikul on vastavalt põhimäärusele õigus saada hüvitist või kohustus teha sissemakseid, ning pädeva asutuse valduses ei ole nimetatud hüvitise või sissemakse lõplikuks arvutamiseks kogu vajalikku teavet olukorra kohta teises liikmesriigis, maksab see asutus ajutise hüvitise asjaomase isiku taotlusel või arvutab ajutise sissemakse summa, kui selline arvutus on asutuse käsutuses oleva teabe põhjal võimalik.

2. Asjaomane hüvitis või sissemakse arvutatakse uuesti siis, kui asjaomasele asutusele on esitatud vajalikud tõendusmaterjalid või dokumendid.

1. Rakendusmääruse sätted asendavad põhimääruse artikli 8 lõikes 1 osutatud konventsioonide kohaldamist käsitlevate kokkulepete sätted, välja arvatud põhimääruse II lisas osutatud konventsioonidega seotud kokkuleppeid käsitlevad sätted, tingimusel et nimetatud kokkulepete sätted on kantud rakendusmääruse I lisasse.

2. Liikmesriigid võivad vajaduse korral omavahel sõlmida kokkuleppeid põhimääruse artikli 8 lõikes 2 osutatud konventsioonide kohaldamise kohta, tingimusel et nimetatud kokkulepped ei kahjusta asjaomaste isikute õigusi ja kohustusi ning on kantud rakendusmääruse I lisasse.

1. Kaks või enam liikmesriiki või nende pädevad võimuorganid võivad kokku leppida muudes menetlustes lisaks rakendusmääruses sätestatud menetlustele, tingimusel et need menetlused ei kahjusta asjaomaste isikute õigusi või kohustusi.

2. Sel eesmärgil sõlmitud kokkulepetest antakse teada halduskomisjonile ja need kantakse rakendusmääruse I lisasse.

3. Kahe või enama liikmesriigi vahel sõlmitud rakenduskokkulepete sätted, millel on sama eesmärk või mis sarnanevad lõikes 2 nimetatutele ning mis kehtivad rakendusmääruse jõustumise päevale eelnenud päeval ning on kantud määruse (EMÜ) nr 574/72 V lisasse, jäävad kehtima nende liikmesriikide vahelistes suhetes, kui need on kantud ka rakendusmääruse I lisasse.

Kui kahe või enama liikmesriigi õigusaktide kohaselt antavaid hüvitisi vastastikku vähendatakse, nende maksmine peatatakse või nende maksmine lõpetatakse, jagatakse summad, mis jääksid asjaomase liikmesriigi õigusaktidega sätestatud vähendamise, peatamise või maksmise lõpetamise eeskirjade jäiga kohaldamise tõttu välja maksmata, vähendatud, peatatud või lõpetatud hüvitiste arvuga, olenemata põhimääruse muudest sätetest.

1. Kui kahe või mitme liikmesriigi asutuste vahel on erimeelsusi isiku, kelle suhtes põhimäärust kohaldatakse, elukoha kindlaksmääramise küsimuses, määravad need asutused ühisel kokkuleppel kindlaks asjaomase isiku tegevuste huvikeskme, tuginedes üldhinnangule kogu asjakohaste faktidega seotud kättesaadava teabe kohta, mis võib vajadusel hõlmata järgmist:

2. Kui lõikes 1 loetletud asjaomastel faktidel põhinevate eri kriteeriumide kohaldamine ei vii asjaomaste asutuste vahelise kokkuleppeni, peetakse isiku tegeliku elukoha kindlaksmääramisel otsustavaks tema sellistest faktidest ja asjaoludest, eelkõige elukohavahetuse põhjustest, ilmnevat kavatsust.

1. Põhimääruse artikli 6 kohaldamiseks pöördub pädev asutus nende liikmesriikide, kelle õigusakte asjaomase isiku suhtes on samuti kohaldatud, asutuste poole, et määrata kindlaks nende riikide õigusaktide kohaselt täitunud kõik kindlustusperioodid.

2. Liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud asjaomaste kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või elamisperioodid liidetakse mistahes teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud sellistele perioodidele põhimääruse artikli 6 kohaldamiseks vajalikus ulatuses, tingimusel et need perioodid ei kattu.

3. Kui ühe liikmesriigi õigusaktidest tuleneva kohustusliku kindlustuse alusel täitunud kindlustus- või elamisperiood kattub kindlustusperioodiga, mis vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise alusel on täitunud vastavalt teise liikmesriigi õigusaktidele, võetakse arvesse üksnes kohustusliku kindlustuse alusel täitunud perioodi.

4. Kui kindlustus- või elamisperiood, mis ei ole ühe liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud võrdsustatud periood, kattub teise liikmesriigi õigusaktide alusel võrdsustatud perioodiga, võetakse arvesse üksnes perioodi, mis ei ole võrdsustatud periood.

5. Kõik kahe või enama liikmesriigi õigusaktide kohaselt võrdsustatud perioodid võetakse arvesse ainult selle liikmesriigi asutuse poolt, kelle õigusaktide alusel oli asjaomane isik viimati kohustuslikult kindlustatud enne kõnealust perioodi. Juhul kui asjaomane isik ei olnud enne kõnealust perioodi liikmesriigi kohustusliku kindlustusega hõlmatud, võetakse seda arvesse selle liikmesriigi asutuse poolt, kelle õigusaktide alusel oli ta kohustuslikult kindlustatud esimest korda pärast kõnealust perioodi.

6. Kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha aega, mil teatud kindlustus- või elamisperioodid ühe liikmesriigi õigusaktide alusel täitusid, eeldatakse, et need perioodid ei kattu teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus- või elamisperioodidega ning kui see on asjaomasele isikule soodne, võetakse neid arvesse mõistlikus ulatuses.

1. Kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud perioodid on väljendatud teistsugustes ühikutes kui teise liikmesriigi õigusaktides sätestatud, toimub põhimääruse artikli 6 alusel perioodide liitmiseks vajalik ümberarvutamine vastavalt järgmistele reeglitele:

2. Lõike 1 kohaldamine ei too kaasa ühe kalendriaasta jooksul täitunud perioodide kogusummana suuremat päevade arvu, kui on näidatud lõike 1 punktis b esitatud tabeli viimases veerus, rohkem kui 52 nädalat, 12 kuud või neli kvartalit.

Kui ümberarvutamisele kuuluvad perioodid vastavad aastasele perioodide arvule selle liikmesriigi õigusaktide alusel, kus need perioodid on täitunud, ei põhjusta lõike 1 kohaldamine ühe kalendriaasta jooksul lühemaid perioode kui asjaomastes õigusaktides sätestatud maksimaalne võimalik perioodide summa.

3. Ümberarvutamine toimub kas kõiki liidetud perioode hõlmava ühe tehtena või iga aasta kohta tehtud tehetena, kui perioodid esitati aastate kaupa.

4. Kui asutus esitab päevades väljendatud perioode, märgib ta samal ajal, kas tema poolt hallatav kindlustusskeem põhineb viiel, kuuel või seitsmel päeval.

1. Põhimääruse artikli 12 lõike 1 kohaldamisel võib isik, „kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle see tööandja lähetab teise liikmesriiki,” olla muu hulgas isik, kes on tööle võetud teise liikmesriiki tööle lähetamise eesmärgil, tingimusel, et asjaomase isiku suhtes kohaldatakse vahetult enne töökohale asumist juba selle liikmesriigi õigusakte, kus asub teda tööle võtnud tööandja.

2. Põhimääruse artikli 12 lõike 1 kohaldamisel osutatakse sõnadega „kes tavaliselt seal tegutseb” tööandjale, kes tavaliselt teostab sisulisi tegevusi, mitte üksnes sisemisi haldustegevusi, selle liikmesriigi territooriumil, kus ta on asutatud, võttes arvesse kõiki kõnealuse ettevõtja tegevusi iseloomustavaid kriteeriume. Asjakohased kriteeriumid peavad vastama iga tööandja spetsiifilistele iseärasustele ja tema tegevuste tegelikule iseloomule.

3. Põhimääruse artikli 12 lõike 2 kohaldamisel osutatakse sõnadega „kes tavaliselt tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana” isikule, kes tavaliselt teostab olulisi tegevusi selle liikmesriigi territooriumil, kus on tema asukoht. See isik peab eelkõige olema oma tegevusi teostanud juba mõnda aega enne kuupäeva, mil ta soovib kõnealuse artikli sätteid kasutada, ning peab mis tahes perioodil, kui ta teises liikmesriigis teostab ajutiselt tegevusi, jätkuvalt täitma oma asukohaliikmesriigis oma tegevuste teostamiseks vajalikke nõudeid, et jätkata neid pärast tagasipöördumist.

4. Kui soovitakse määrata kindlaks, kas tegevus, millega füüsilisest isikust ettevõtja läheb teise liikmesriiki tegelema, on „sarnane” tema tavapärasele tegevusele, on põhimääruse artikli 12 lõike 2 kohaldamisel kriteeriumiks tegevuse tegelik olemus ja mitte asjaolu, kas teine liikmesriik määratleb selle tegevuse palgatööks või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks.

5. Põhimääruse artikli 13 lõike 1 kohaldamisel osutatakse sõnadega, „kes tavaliselt töötab kahes või mitmes liikmesriigis” eelkõige isikule, kes:

6. Põhimääruse artikli 13 lõike 2 kohaldamisel osutatakse sõnadega „kes tavaliselt on tegev füüsilisest isikust ettevõtjana kahes või mitmes liikmesriigis” eelkõige isikule, kes füüsilisest isikust ettevõtjana teostab kahes või mitmes liikmesriigis samaaegselt või vaheldumisi ühte või enamat tegevust olenemata nende tegevuste iseloomust.

7. Lõigetes 5 ja 6 toodud tegevuste eristamisel põhimääruse artikli 12 lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud olukordadest on määravaks ühes või mitmes muus liikmesriigis teostatava tegevuse kestus (kas alalise või ühekordse või ajutise iseloomuga tegevus). Selleks hinnatakse üldiselt kõiki asjakohaseid fakte, mis töötaja puhul hõlmab eelkõige töölepingus määratletud töötamise kohta.

8. Põhimääruse artikli 13 lõigete 1 ja 2 kohaldamisel tähendab ühes liikmesriigis toimunud „oluline osa palgatööst või ettevõtlusest” seda, et selles liikmesriigis toimub kvantitatiivselt märkimisväärne osa tema tegevusest töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana, ilma et see peaks tingimata olema suurem osa sellest tegevusest.

Et määrata kindlaks, kas oluline osa tegevustest toimub ühes liikmesriigis, võetakse arvesse järgmisi soovituslikke kriteeriumeid:

Üldise hinnangu raames on vähem kui 25 %-line osakaal nimetatud kriteeriumide alusel märk sellest, et oluline osa tegevustest ei toimu asjaomases liikmesriigis.

9. Põhimääruse artikli 13 lõike 2 punkti b kohaldamisel määratakse füüsilisest isikust ettevõtja „tegevuste huvikese” kindlaks, võttes arvesse kõiki elemente, millest koosneb tema ametialane tegevus, eelkõige asjaomase isiku tegevuse kindlat ja pidevat asukohta, tegevuse tavapärast iseloomu või kestust, osutatud teenuste arvu ning kõigist asjaoludest ilmnevat asjaomase isiku kavatsust.

10. Lõigete 8 ja 9 rakendamisel kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramiseks võtavad asjaomased asutused arvesse järgmiseks 12 kalendrikuuks prognoositavat olukorda.

11. Juhul kui isik töötab kahes või enamas liikmesriigis tööandja heaks, kelle asukoht on väljaspool liitu, ja kui kõnealune isik elab ühes liikmesriigis, ilma et ta tegeleks seal olulise tegevusega, kohaldatakse tema suhtes elukohaliikmesriigi õigusakte.

Põhimääruse artikli 11 lõike 3 punktide b ja d, artikli 11 lõike 4 ja artikli 12 kohaldamise kord

1. Kui isiku tegevus toimub muus liikmesriigis kui põhimääruse II jaotise kohaselt pädevas liikmesriigis, teavitab tööandja või asjaomane isik, juhul kui isiku tegevus ei toimu palgatööna, sellest võimaluse korral eelnevalt selle liikmesriigi, kelle õigusakte kohaldatakse, pädevat asutust, kui rakendusmääruse artiklis 16 ei sätestata teisiti. Nimetatud asutus muudab viivitamata asjaomase isiku suhtes põhimääruse artikli 11 lõike 3 punkti b ja artikli 12 alusel kohaldatavaid õigusakte käsitleva teabe kättesaadavaks selle liikmesriigi pädeva võimuorgani poolt nimetatud asutusele, kus tegevus toimub.

2. Lõiget 1 kohaldatakse mutatis mutandis nende isikute suhtes, kes on hõlmatud põhimääruse artikli 11 lõike 3 punktiga d.

3. Tööandja põhimääruse artikli 11 lõike 4 tähenduses, kelle töötaja töötab teise liikmesriigi lipu all merd sõitval alusel, teavitab sellest võimaluse korral eelnevalt selle liikmesriigi pädevat asutust, kelle õigusakte kohaldatakse. See asutus muudab viivitamata asjaomase isiku suhtes põhimääruse artikli 11 lõike 4 alusel kohaldatavaid õigusakte käsitleva teabe kättesaadavaks selle liikmesriigi pädeva võimuorgani poolt nimetatud asutusele, kelle lipu all sõidab merd alus, millel töötaja töötab.

1. Isik, kelle tegevus toimub kahes või mitmes liikmesriigis, teatab sellest oma elukoha liikmesriigi pädeva võimuorgani poolt määratud asutusele.

2. Isiku elukohajärgne määratud asutus määrab viivitamatult kindlaks asjaomase isiku suhtes kohaldatavad õigusaktid, võttes arvesse põhimääruse artiklit 13 ja rakendusmääruse artiklit 14. Selline esialgne kindlaksmääramine on ajutine. Asutus teavitab ajutisest kindlaksmääramisest iga liikmesriigi, kus tegevust teostatakse, määratud asutust.

3. Lõikes 2 sätestatud kohaldatavate õigusaktide ajutine kindlaksmääramine muutub lõplikuks kahe kuu jooksul pärast sellest asjaomaste liikmesriikide pädevate võimuorganite poolt nimetatud asutuse teavitamist vastavalt lõikele 2, välja arvatud juhul, kui need õigusaktid on juba lõike 4 alusel lõplikult kindlaks määratud või kui üks asjaomastest asutustest teatab elukoha liikmesriigi pädeva võimuorgani poolt nimetatud asutusele enne eespool nimetatud kahekuulise ajavahemiku lõppu, et ta ei saa veel õigusaktide kindlaksmääramisega nõustuda või ta on selles küsimuses eriarvamusel.

4. Kui kahtlused kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramisel muudavad vajalikuks kontakti kahe või mitmes liikmesriigi asutuste vahel, määratakse asjaomase isiku suhtes kohaldatavad õigusaktid kindlaks ühise kokkuleppe teel liikmesriigi pädevate võimuorganite poolt nimetatud ühe või enama asutuse või pädevate võimuorganite endi taotlusel, võttes arvesse põhimääruse artiklit 13 ja rakendusmääruse artikli 14 asjakohaseid sätteid.

Kui asjaomaste asutuste või pädevate võimuorganite vahel on eriarvamusi, püüavad need üksused eespool toodud tingimuste kohaselt kokkuleppe saavutada ning kohaldub rakendusmääruse artiklit 6.

5. Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktide kohaldamine on kas ajutiselt või lõplikult kindlaks määratud, teavitab sellest viivitamatult asjaomast isikut.

6. Kui asjaomane isik ei esita lõikes 1 osutatud teavet, kohaldatakse käesolevat artiklit nimetatud isiku elukoha liikmesriigi pädeva võimuorgani poolt nimetatud asutuse algatusel niipea, kui talle on, võimalik et teise asjaomase asutuse kaudu, selle isiku olukorrast teatatud.

Euroopa ühenduste lepinguline töötaja teostab töölepingu sõlmimisel põhimääruse artiklis 15 sätestatud valikuõigust. Ametiasutus, kellel on volitus sõlmida leping, teatab liikmesriigi nimetatud asutusele, milliste õigusaktide kohaldamise Euroopa ühenduste lepinguline töötaja on valinud.

Tööandja või asjaomase isiku taotlus erandite tegemiseks põhimääruse artiklite 11 kuni 15 kohaldamisest esitatakse võimaluse korral eelnevalt selle liikmesriigi, kelle õigusaktide kohaldamist asjaomane töötaja või isik taotleb, pädevale võimuorganile või võimuorgani poolt nimetatud üksusele.

1. Selle liikmesriigi, kelle õigusakte hakatakse põhimääruse II jaotise alusel kohaldama, pädev asutus teatab asjaomasele isikule ning vajadusel tema tööandja(te)le kõnealustes õigusaktides sätestatud kohustustest. Ta osutab neile vajalikku abi kõnealuste õigusaktidega kehtestatud formaalsuste täitmiseks.

2. Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte põhimääruse II jaotise alusel kohaldatakse, esitab asjaomase isiku või tema tööandja taotlusel tõendi kõnealuste õigusaktide kohaldamise kohta ja märgib vajadusel, millise kuupäevani ja millistel tingimustel.

1. Asjaomased asutused edastavad selle liikmesriigi, kelle õigusakte isiku suhtes põhimääruse II jaotise alusel kohaldatakse, pädevale asutusele vajaliku teabe, et määrata kindlaks õigusaktide kohaldamise alguskuupäev ja sissemaksed, mida see isik ja tema tööandja(d) peavad nende õigusaktide kohaselt maksma.

2. Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte hakatakse isiku suhtes põhimääruse II jaotise alusel kohaldama, teeb teabe õigusaktide kohaldamise alguskuupäeva kohta kättesaadavaks selle liikmesriigi pädevale võimuorganile, kelle õigusakte selle isiku suhtes viimati kohaldati.

1. Tööandja, kelle asukoht või tegevuskoht on väljaspool pädevat liikmesriiki, täidab kõiki oma töötajate suhtes kohaldatavate õigusaktidega kehtestatud kohustusi, eelkõige kohustust maksta nendes õigusaktides ette nähtud sissemakseid, samamoodi kui siis, kui tema asukoht või tegevuskoht oleks pädevas liikmesriigis.

2. Tööandja, kelle tegevuskoht ei ole selles liikmesriigis, kelle õigusakte kohaldatakse, võib töötajaga kokku leppida, et viimane täidab sissemaksete tegemisel tööandja kohustusi tema nimel, ilma et see mõjutaks tööandja aluskohustusi. Tööandja saadab selle liikmesriigi pädevale asutusele teate sellise kokkuleppe kohta.

Haigushüvitised, rasedus- ja sünnitus- ja sellega samaväärsed isadushüvitised

1. Pädevad võimuorganid või asutused tagavad, et kindlustatud isikutele on tehtud kättesaadavaks mitterahaliste hüvitiste andmisega seotud menetlusi ja tingimusi käsitlev kogu vajalik teave, kui neid hüvitisi saadakse liikmesriigi territooriumil, mis ei ole pädeva asutuse asukohariik.

2. Olenemata põhimääruse artikli 5 punktist a, võib liikmesriik muutuda põhimääruse artikli 22 kohaselt hüvitiste kulu eest vastutavaks üksnes siis, kui kindlustatud isik on esitanud pensionitaotluse selle liikmesriigi õigusaktide alusel, või põhimääruse artiklite 23 kuni 30 kohaselt siis, kui ta saab pensioni selle liikmesriigi õigusaktide alusel.

Kohaldatav kindlustusskeem mitme skeemi olemasolu korral elukoha- või viibimiskoha liikmesriigis

Kui elu- või viibimiskoha liikmesriigi õigusaktides on haiguse, raseduse ja sünnituse ning isaduse puhuks ette nähtud rohkem kui üks kindlustusskeem rohkem kui ühe kategooria kindlustatud isikute jaoks, kohaldatakse põhimääruse artikli 17, artikli 19 lõike 1 ning artiklite 20, 22, 24 ja 26 alusel töötajate üldist kindlustusskeemi käsitlevate õigusaktide sätteid.

1. Põhimääruse artikli 17 kohaldamisel on kindlustatud isik ja/või tema pereliikmed kohustatud end registreerima elukohajärgses asutuses. Nende õigust saada elukoha liikmesriigis mitterahalisi hüvitisi tõendatakse dokumendiga, mille pädev asutus on väljastanud kindlustatud isiku või elukohajärgse asutuse taotlusel.

2. Lõikes 1 osutatud dokument kehtib, kuni pädev asutus teatab elukohajärgsele asutusele selle tühistamisest.

Elukohajärgne asutus teavitab pädevat asutust kõigist tema poolt lõike 1 alusel teostatud registreerimistest ja sellise registreerimise mis tahes muudatustest või tühistamisest.

3. Käesolevat artiklit kohaldatakse mutatis mutandis põhimääruse artiklites 22, 24, 25 ja 26 osutatud isikute suhtes.

1. Põhimääruse artikli 19 kohaldamisel esitab kindlustatud isik viibimiskoha liikmesriigi tervishoiuteenuse osutajale pädeva asutuse väljastatud dokumendi, mis näitab tema õigust saada mitterahalisi hüvitisi. Kui kindlustatud isikul sellist dokumenti ei ole, pöördub viibimiskohajärgne asutus kas taotluse või muul alusel selle dokumendi saamiseks pädeva asutuse poole.

2. See dokument näitab, et kindlustatud isikul on õigus saada põhimääruse artiklis 19 sätestatud tingimustel mitterahalisi hüvitisi samadel alustel nagu need, mida kohaldatakse viibimiskoha liikmesriigi õigusaktide alusel kindlustatud isikute suhtes.

3. Põhimääruse artikli 19 lõikes 1 nimetatud mitterahaliste hüvitiste all mõeldakse mitterahalisi hüvitisi, mida antakse viibimiskoha liikmesriigis vastavalt selle õigusaktidele ning mis osutuvad vajalikuks meditsiinilistel põhjustel, et kindlustatud isik ei peaks enne oma kavandatud viibimise lõppu pädevasse liikmesriiki tagasi pöörduma, et saada vajalikku ravi.

4. Kui kindlustatud isik kandis tegelikult põhimääruse artikli 19 raames sätestatud kõik mitterahaliste hüvitiste kulud või osa nendest kuludest ning kui viibimiskohajärgse asutuse kohaldatavad õigusaktid võimaldavad nende kulude tagasimaksmise kindlustatud isikule, saadab ta tagasimaksmistaotluse viibimiskohajärgsele asutusele. Sellisel juhul maksab see asutus nimetatud isikule otse tagasi nendele hüvitistele vastavate kulude summa vastavalt tema kohaldatavates õigusaktides sätestatud tagasimaksmise piirmääradele ja tingimustele.

5. Kui kõnealuste kulude tagasimaksmist ei taotleta otse viibimiskoha liikmesriigi asutuselt, maksab tekkinud kulud asjaomasele isikule tagasi pädev asutus vastavalt viibimiskoha liikmesriigi asutuse kindlaksmääratud tagasimaksmise piirmääradele või vastavalt summadele, mis oleks tulnud tagasi maksta viibimiskoha liikmesriigi asutusele, kui asjaomasel juhtumil oleks kohaldatud rakendusmääruse artiklit 62.

Pädeva asutuse taotluse korral annab viibimiskohajärgne asutus pädevale asutusele kogu vajaliku teabe selliste määrade ja summade kohta.

6. Erandina lõikest 5 võib pädev asutus maksta kantud kulud tagasi tema kohaldatavate õigusaktidega kehtestatud piirmäärade ja tagasimaksmise tingimuste kohaselt, tingimusel, et kindlustatud isik on andnud nõusoleku selle sätte tema suhtes kohaldamiseks.

7. Kui viibimiskoha liikmesriigi õigusaktides ei ole lõigete 4 ja 5 kohast tagasimaksmise võimalust asjaomase juhtumi puhul sätestatud, võib pädev asutus kulud tagasi maksta tema kohaldatavates õigusaktides sätestatud tagasimaksmise piirmäärade ja nende suhtes kehtivate tingimuste kohaselt, ilma kindlustatud isiku nõusolekuta.

8. Igal juhul ei ületa kindlustatud isikule tehtav tagasimakse tema poolt tegelikult kantud kulude summat.

9. Kui tegemist on suurte kuludega, võib pädev asutus teha kindlustatud isikule asjakohase ettemakse niipea, kui see isik on kõnealusele asutusele esitanud tagasimaksmistaotluse.

10. Lõikeid 1–9 kohaldatakse mutatis mutandis kindlustatud isiku pereliikmete suhtes.

1. Põhimääruse artikli 20 lõike 1 kohaldamisel esitab kindlustatud isik viibimiskohajärgsele asutusele pädeva asutuse väljastatud dokumendi. Käesolevas artiklis tähendab pädev asutus asutust, mis kannab plaanilise ravi kulud; põhimääruse artikli 20 lõikes 4 ja artikli 27 lõikes 5 osutatud juhtudel, mil elukohaliikmesriigis antud mitterahalised hüvitised makstakse tagasi kindlaksmääratud summade alusel, on pädevaks asutuseks elukohajärgne asutus.

2. Kui kindlustatud isik ei ela pädevas liikmesriigis, taotleb ta luba elukohajärgselt asutuselt, kes edastab taotluse viivitamata pädevale asutusele.

Sellisel juhul esitab elukohajärgne asutus õiendi selle kohta, kas põhimääruse artikli 20 lõike 2 teise lausega kehtestatud tingimused on elukohaliikmesriigis täidetud.

Pädev asutus võib taotletava loa andmisest keelduda üksnes juhul, kui vastavalt elukohajärgse asutuse hinnangule ei ole kindlustatud isiku elukohaliikmesriigis täidetud põhimääruse artikli 20 lõike 2 teise lausega kehtestatud tingimused või kui pädevas liikmesriigis on meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul võimalik osutada sama ravi, võttes arvesse asjaomase isiku tervislikku seisundit ja haiguse võimalikku kulgu.

Kui selle riigi siseriikliku õigusega määratud tähtaja jooksul vastust ei esitata, loetakse luba pädeva asutuse poolt antuks.

3. Kui kindlustatud isik, kes ei ela pädevas liikmesriigis, vajab kiireloomulist elutähtsat ravi ja, loa andmisest ei saa keelduda vastavalt põhimääruse artikli 20 lõike 2 teisele lausele, annab pädeva asutuse nimel loa elukohajärgne asutus, teavitades pädevat asutust sellest viivitamata.

Pädev asutus nõustub loa väljastanud elukohajärgse asutuse poolt heakskiidetud arstide leidudega ja nende otsustega kiireloomulise elutähtsa ravi vajalikkusega seonduvate ravivõimaluste kohta.

4. Kogu loa andmise menetluse kestel on pädeval asutusel õigus lasta oma valitud arstil kindlustatud isik läbi vaadata kas viibimis-või elukohaliikmesriigis.

5. Ilma et see piiraks loa andmise suhtes tehtavat mis tahes otsust, teavitab elukohajärgne asutus pädevat asutust, kui meditsiinilisest aspektist osutub vajalikuks olemasoleva loaga hõlmatud ravi täiendada.

6. Ilma et see piiraks lõike 7 kohaldamist, kohaldatakse mutatis mutandis rakendusmääruse artikli 25 lõikeid 4 ja 5.

7. Kui kindlustatud isik on juba ise kandnud lubatud ravi kulud täielikult või osaliselt ning pädeva asutuse poolt viibimiskohajärgsele asutusele või kindlustatud isikule lõike 6 kohaselt tagasimakstavate kulude summa (tegelik kulu) on väiksem summast, mis pädeval asutusel oleks tulnud maksta, kui sama ravi oleks osutatud pädevas liikmesriigis (arvestuslik kulu), maksab pädev asutus kindlustatud isikule taotluse korral tagasi tema kantud ravikulud selle summa ulatuses, mille võrra arvestuslik kulu on suurem tegelikust kulust. Tagasimakstav summa ei või siiski ületada kindlustatud isiku poolt tegelikult tehtud kulutusi ning selle puhul võib võtta arvesse summat, mis kindlustatud isik oleks pidanud maksma juhul, kui ravi oleks osutatud pädevas liikmesriigis.

8. Juhul kui pädeva asutuse poolt kohaldatavates siseriiklikes õigusaktides on sätestatud kindlustatud isiku raviga lahutamatult seotud reisi- ja elamiskulude hüvitamine, hüvitab kõnealune asutus need kulud asjaomasele isikule ja vajadusel isikule, kes peab teda saatma, kui luba on antud raviks teises liikmesriigis.

9. Lõikeid 1 kuni 8 kohaldatakse mutatis mutandis kindlustatud isiku pereliikmete suhtes.

Töövõimetusega seotud rahalised hüvitised elamise või viibimise korral muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik

1. Kui pädeva liikmesriigi õigusaktide kohaselt peab kindlustatud isik esitama tõendi selleks, et saada põhimääruse artikli 21 lõike 1 alusel rahalist hüvitist seoses töövõimetusega, laseb kindlustatud isik elukohaliikmesriigi arstil, kes tema tervislikku seisundit kontrollis, tõendada tema töövõimetust ja selle tõenäolist kestust.

2. Kindlustatud isik saadab pädeva liikmesriigi õigusaktides sätestatud tähtaja jooksul tõendi pädevale asutusele.

3. Kui elukohaliikmesriigi raviarstid ei väljasta töövõimetustõendeid ja kui sellised tõendid on nõutavad pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel, pöördub asjaomane isik otse elukohajärgse asutuse poole. Kõnealune asutus korraldab viivitamata isiku töövõimetuse meditsiinilise hindamise ja lõikes 1 osutatud tõendi koostamise. Tõend edastatakse viivitamata pädevale asutusele.

4. Lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud dokumendi edastamine ei vabasta kindlustatud isikut tema suhtes kohaldatavatest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmisest, eelkõige tema tööandja suhtes. Vajadusel võivad tööandja ja/või pädev asutus paluda töötajal osaleda tegevustes, mille eesmärk on soodustada tema tööle tagasi pöördumist ja teda selles abistada.

5. Pädeva asutuse taotluse korral korraldab elukohajärgne asutus tema poolt kohaldatavate õigusaktide kohaselt asjaomase isiku vajaliku halduskontrolli või arstliku läbivaatuse. Elukohajärgne asutus edastab viivitamata pädevale asutusele läbivaatuse teostanud arsti koostatud aruande, kuhu märgitakse eelkõige töövõimetuse tõenäoline kestus.

6. Pädev asutus jätab endale õiguse korraldada kindlustatud isiku läbivaatus asutuse valitud arsti poolt.

7. Ilma et see piiraks põhimääruse artikli 21 lõike 1 teise lause kohaldamist, maksab pädev asutus rahalise hüvitise otse asjaomasele isikule ja teavitab sellest vajaduse korral elukohajärgset asutust.

8. Põhimääruse artikli 21 lõike 1 kohaldamisel on meditsiinilist läbivaatust teostanud arsti või asutuse leidude põhjal teises liikmesriigis koostatud tõendil kindlustatud isiku töövõimetuse kohta samasugune õiguslik jõud kui pädevas liikmesriigis koostatud tõendil.

9. Kui pädev asutus keeldub rahalise hüvitise maksmisest, teatab ta oma otsusest kindlustatud isikule ja samaaegselt tema elukohajärgsele asutusele.

10. Lõigete 1 kuni 9 sätteid kohaldatakse mutatis mutandis, kui kindlustatud isik viibib muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik.

Pikaajalised rahalised hooldushüvitised elamise või viibimise korral muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik

1. Põhimääruse artikli 21 lõike 1 kohaselt pikaajaliste rahaliste hooldushüvitiste saamiseks esitab kindlustatud isik pädevale asutusele taotluse. Pädev asutus teatab sellest vajadusel elukohajärgsele asutusele.

2. Pädeva asutuse taotlusel kontrollib elukohajärgne asutus kindlustatud isiku seisundit seoses vajadusega pikaajalise hoolduse järele. Pädev asutus annab elukohajärgsele asutusele kogu selliseks läbivaatuseks vajaliku teabe.

3. Selleks et määrata kindlaks, mil määral pikaajaline hooldus on vajalik, on pädeval asutusel õigus lasta kindlustatud isik oma valitud arstil või muul spetsialistil läbi vaadata.

5. Lõikeid 1 kuni 4 kohaldatakse mutatis mutandis, kui kindlustatud isik viibib muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik.

6. Lõikeid 1 kuni 5 kohaldatakse mutatis mutandis kindlustatud isiku pereliikmete suhtes.

Kui liikmesriik, kus endine piirialatöötaja viimati töötas, ei ole enam pädev liikmesriik ning endine piirialatöötaja või tema pereliige reisib sinna eesmärgiga saada mitterahalisi hüvitisi põhimääruse artikli 28 alusel, esitab ta viibimiskohajärgsele asutusele pädeva asutuse väljastatud dokumendi.

Kui isik saab pensioni rohkem kui ühest liikmesriigist, ei tohi kõikidelt makstud pensionitelt arvestatud sissemaksete summa olla mingil juhul suurem kui sellise isikuga seoses pensionitelt arvestatud summa, kes saab sama suurt pensioni pädevast liikmesriigist.

1. Pädev asutus teatab asjaomasele isikule põhimääruse artiklis 34 sisalduvast sättest, mis puudutab hüvitiste kattumise vältimist. Selliste eeskirjade kohaldamine tagab, et isikul, kes ei ela pädevas liikmesriigis, on õigus vähemalt sama suurele hüvitisesummale või samaväärsele hüvitisele kui see, millele tal oleks õigus juhul, kui ta elaks selles liikmesriigis.

2. Pädev asutus teatab samuti elu- või viibimiskohajärgsele asutusele pikaajaliste rahaliste hooldushüvitiste maksmisest, kui viimati mainitud asutuse kohaldatavad õigusaktid näevad ette mitterahalised pikaajalised hooldushüvitised, mis on nimetatud põhimääruse artikli 34 lõikes 2 osutatud loetelus.

3. Olles saanud lõikes 2 ettenähtud teabe, teavitab elu- või viibimiskohajärgne asutus viivitamata pädevat asutust mis tahes samaks eesmärgiks ette nähtud mitterahalisest pikaajalisest hooldushüvitisest, mida ta kohaldatavate õigusaktide kohaselt annab asjaomasele isikule, ning selle suhtes kohaldatavast tagasimaksmise määrast.

1. Kui isik või isikute rühm vabastatakse taotluse alusel kohustuslikust ravikindlustusest ning need isikud ei ole seega hõlmatud põhimääruse reguleerimisalasse kuuluva ravikindlustusskeemiga, ei muutu teise liikmesriigi asutus üksnes sellise vabastuse tõttu vastutavaks põhimääruse III jaotise 1. peatüki kohaselt nendele isikutele või nende pereliikmetele antud mitterahaliste või rahaliste hüvitiste kulude kandmise eest.

2. II lisas osutatud liikmesriikide puhul kohaldatakse põhimääruse III jaotise 1. peatüki sätteid mitterahaliste hüvitiste kohta isikute suhtes, kellel on õigus mitterahalistele hüvitistele üksnes riigiteenistujate eriskeemi alusel nimetatud peatükis sätestatud ulatuses.

Teise liikmesriigi asutus ei muutu üksnes nende põhjustel vastutavaks nendele isikutele või nende pereliikmetele antud mitterahaliste või rahaliste hüvitiste kulude kandmise eest.

3. Kui lõigetes 1 ja 2 osutatud isikud ja nende pereliikmed elavad liikmesriigis, kus mitterahaliste hüvitiste saamine ei sõltu kindlustustingimustest ega töötamisest või füüsilisest isikuste ettevõtjana tegutsemisest, peavad nad kandma neile elukohariigis antud mitterahaliste hüvitiste kogukulud.

Õigus mitterahalistele ja rahalistele hüvitistele elamise või viibimise korral muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik

1. Põhimääruse artikli 36 kohaldamisel on rakendusmääruse artiklites 24 kuni 27 sätestatud menetlused kohaldatavad mutatis mutandis.

2. Tööõnnetuse või kutsehaigusega seoses mitterahaliste hüvitiste maksmisel vastavalt elukoha või viibimiskoha liikmesriigi õigusaktidele teavitab kõnealuse liikmesriigi asutus viivitamatult pädevat asutust.

Muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik juhtunud tööõnnetuste või saadud kutsehaiguste korral kohaldatav kord

1. Kui tööõnnetus juhtub või kutsehaigus diagnoositakse esmakordselt muu liikmesriigi territooriumil kui pädev riik, koostatakse teadaanne või raport tööõnnetuse või kutsehaiguse kohta (kui teadaanne või raport on siseriiklikes õigusaktides ette nähtud) vastavalt pädeva riigi õigusaktidele, ilma et see piiraks vajadusel muude õigusnormide kohaldamist, mis on jõus selles liikmesriigis, kus tööõnnetus juhtus või kus kutsehaigus esmakordselt diagnoositi, ja mida sel juhul jätkuvalt kohaldatakse. Raport või teadaanne saadetakse pädevale asutusele.

2. Selle liikmesriigi asutus, kus tööõnnetus juhtus või kus kutsehaigus esmakordselt diagnoositi, edastab pädevale asutusele kõnealuse liikmesriigi territooriumil koostatud arstitõendid.

3. Kui muu liikmesriigi territooriumil kui pädev liikmesriik tööle minnes või töölt tulles juhtunud õnnetuse puhul on alust korraldada uurimine esimese liikmesriigi territooriumil, et määrata kindlaks õigus saada asjakohast hüvitist, võib pädev asutus määrata selleks ametisse isiku, teatades sellest kõnealuse liikmesriigi võimuorganitele. Asutused teevad omavahel koostööd, eesmärgiga hinnata asjakohast teavet ning tutvuda aruannete ja muude õnnetusega seotud dokumentidega.

4. Ravi lõpul edastatakse pädeva asutuse taotluse korral koos arstitõenditega üksikasjalik aruanne, mis käsitleb õnnetuse või haiguse püsivaid tagajärgi, eelkõige vigastatud isiku hetkeseisundit ning vigastustest paranemist või seisundi stabiliseerumist. Asjakohased tasud maksab vastavalt olukorrale kas elu- või viibimiskohajärgne asutus selle asutuse kohaldatava määra järgi, kuid nõuab pädevalt asutuselt kulud sisse.

5. Elu- või viibimiskohajärgse asutuse taotluse korral edastab pädev asutus vajadusel sellele asutusele otsuse, milles on fikseeritud vigastustest paranemise või tervisliku seisundi stabiliseerumise kuupäev, ning vajaduse korral otsuse pensioni määramise kohta.

1. Kui pädev asutus vaidlustab põhimääruse artikli 36 lõikes 2 osutatud juhtudel tööõnnetusi või kutsehaigusi käsitlevate õigusaktide kohaldamise, teatab ta viivitamata sellest mitterahalist hüvitist andnud elu- või viibimiskohajärgsele asutusele; sellist hüvitist käsitletakse sel juhul ravikindlustuse alusel antud hüvitisena.

2. Kui selles küsimuses on jõutud lõplikule otsusele, teatab pädev asutus viivitamata sellest mitterahalist hüvitist andnud elu- või viibimiskohajärgsele asutusele.

Kui tehakse kindaks, et tegemist ei ole tööõnnetuse ega kutsehaigusega, jätkatakse mitterahalise hüvitise andmist haigushüvitisena, kui asjaomasel isikul on õigus seda saada.

Kui tehakse kindlaks, et tegemist on tööõnnetuse või kutsehaigusega, käsitletakse kõnealusele isikule antud mitterahalist haigushüvitist alates õnnetuse juhtumisest või haiguse esmakordsest meditsiinilisest diagnoosist tööõnnetus- või kutsehaigushüvitisena.

3. Rakendusmääruse artikli 6 lõike 5 teist lõiku kohaldatakse mutatis mutandis.

1. Põhimääruse artiklis 38 osutatud juhtudel edastatakse teadaanne või raport kutsehaiguse kohta kutsehaiguste suhtes pädevale asutusele liikmesriigis, kelle õigusaktide alusel kõnealune isik viimati tegeles kõnealust haigust tõenäoliselt põhjustanud töö või tegevusega.

Kui asutus, kellele teadaanne või raport saadeti, teeb kindlaks, et seda kutsehaigust põhjustada võiv töö või tegevus on viimati toimunud muu liikmesriigi õigusaktide alusel, edastab ta kõnealuse teadaande või raporti koos lisatud dokumentidega selle liikmesriigi vastavale asutusele.

2. Kui selle liikmesriigi asutus, kelle õigusaktide alusel tegeles kõnealune isik viimati seda kutsehaigust põhjustada võiva töö või tegevusega, teeb kindlaks, et selline isik või tema ülalpidamisel olnud isikud ei vasta selle liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimustele, muu hulgas seetõttu, et kõnealune isik ei ole kõnealuses liikmesriigis kunagi tegelenud kutsehaigust põhjustanud töö või tegevusega, või kui kõnealune liikmesriik ei tunnista, et haigus on tekkinud kutsealastel põhjustel, edastab kõnealune asutus teadaande või raporti koos lisatud dokumentidega, sealhulgas esimesena nimetatud asutuse korraldatud arstlike läbivaatuste aruannetega, viivitamata selle liikmesriigi asutusele, kelle õigusaktide alusel oli asjaomane isik varem seotud seda haigust põhjustada võiva töö või tegevusega.

3. Vajaduse korral suunab asutus juhtumi lõikes 2 sätestatud korra kohaselt tagasi selle liikmesriigi vastavale asutusele, kelle õigusaktide alusel tegeles kõnealune isik esimest korda kõnealust kutsehaigust põhjustada võiva töö või tegevusega.

Asutustevaheline teabevahetus ja ettemaksed taotluse tagasilükkamise otsuse edasikaebamise korral

1. Taotluse tagasilükkamise otsuse, mille on teinud selle liikmesriigi asutus, kelle õigusaktide alusel tegeles kõnealune isik haigust põhjustada võiva töö või tegevusega, edasikaebamise korral teatab kõnealune asutus sellest asutusele, kellele edastati teadaanne või raport, vastavalt rakendusmääruse artikli 36 lõikes 2 sätestatud korrale, ning teatab seejärel viimasele otsuse lõplikust vastuvõtmisest.

2. Kui õigus saada hüvitist on omandatud õigusaktide alusel, mida kohaldab asutus, kellele teadaanne või raport edastati, teeb see asutus ettemaksed kuni summani, mis määratakse vajadusel kindlaks pärast konsulteerimist asutusega, kelle otsuse vastu edasikaebus on esitatud, vältides seeläbi üleliigsete summade maksmist. Viimasena nimetatud asutus maksab tehtud ettemaksete summa tagasi, kui sellise edasikaebuse tulemusel nõutakse temalt nende hüvitiste maksmist. Seejärel arvatakse see summa maha kõnealusele isikule makstava hüvitise kogusummast vastavalt rakendusmääruse artiklites 73 ja 74 sätestatud menetlusele.

3. Rakendusmääruse artikli 6 lõike 5 teist lõiku kohaldatakse mutatis mutandis.

Põhimääruse artiklis 39 osutatud juhtudel esitab taotleja liikmesriigi asutusele, kellelt ta nõuab hüvitise saamise õigust, kogu teabe kõnealuse kutsehaiguse tõttu varem määratud hüvitiste kohta. Kõnealune asutus võib pöörduda kõigi varasemate pädevate asutuste poole, et saada teavet, mida ta peab vajalikuks.

Töövõimetusastme hindamine varasema või hilisema tööõnnetuse või kutsehaiguse korral

Kui varasema või hilisema töövõimetuse põhjustas õnnetus, mis juhtus ajal, kui asjaomase isiku suhtes kehtisid sellise riigi õigusaktid, kes ei tee vahet töövõimetuse põhjuste vahel, teeb pädev asutus või kõnealuse liikmesriigi pädeva ametiasutuse määratud järgmist:

Pensionitaotluste või täiendavate toetuste taotluste esitamine ja läbivaatamine

Selleks et saada liikmesriigi õigusaktide alusel pensioni või täiendavat toetust, esitab asjaomane isik või tema ülalpidamisel olnud isikud, kes elavad muu liikmesriigi territooriumil, vajadusel taotluse kas pädevale asutusele või elukohajärgsele asutusele, kes edastab sellise taotluse pädevale asutusele.

1. II lisas osutatud liikmesriikide puhul kohaldatakse põhimääruse III jaotise 2. peatüki sätteid mitterahaliste hüvitiste kohta isikute suhtes, kellel on õigus mitterahalistele hüvitistele üksnes riigiteenistujate eriskeemi alusel, ja üksnes nimetatud peatükis sätestatud ulatuses.

2. Rakendusmääruse artikli 32 lõike 2 teist lauset ja artikli 32 lõiget 3 kohaldatakse mutatis mutandis.

Põhimääruse artiklite 42 ja 43 kohaldamisel saadetakse matusetoetuse taotlus pädevale asutusele või taotleja elukohajärgsele asutusele, kes edastab selle pädevale asutusele.

1. Hüvitise teoreetilise ja tegeliku summa arvutamiseks vastavalt põhimääruse artikli 52 lõike 1 punktile b kohaldatakse rakendusmääruse artikli 12 lõigetes 3, 4, 5 ja 6 sätestatud eeskirju.

2. Kui vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise perioode ei ole rakendusmääruse artikli 12 lõike 3 alusel arvesse võetud, arvutab selle liikmesriigi, kelle õigusaktide kohaselt need perioodid täitusid, asutus neile perioodidele vastava summa vastavalt õigusaktidele, mida ta kohaldab. Hüvitise tegelikku summat, mis arvutatakse vastavalt põhimääruse artikli 52 lõike 1 punktile b, suurendatakse summa võrra, mis vastab vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise perioodidele.

3. Iga liikmesriigi asutus arvutab vastavalt oma kohaldatavatele õigusaktidele makstava summa, mis vastab vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise perioodidele ning mille suhtes kooskõlas alusmääruse artikli 53 lõike 3 punktiga c ei kohaldata muude riikide eeskirju maksmise lõpetamise, vähendamise või peatamise kohta.

Kui pädeva asutuse poolt kohaldatavad õigusaktid ei võimalda tal seda summat otseselt kindlaks määrata, kuna õigusaktid omistavad kindlustusperioodidele erinevaid väärtuseid, võib kehtestada tingliku summa. Selle tingliku summa määramise üksikasjaliku korra sätestab halduskomisjon.

1. Käesolevas artiklis tähendab „lapse kasvatamise aeg” perioodi, mis võetakse arvesse pensioni määramisel liikmesriigi pensioniseaduse alusel või mis annab lisapensioni selgesõnaliselt väljendatud põhjusel, et isik on kasvatanud last, sõltumata nende perioodide arvutamiseks kasutatavast meetodist ja sellest, kas need omandatakse lapse kasvatamise ajal või kinnitatakse need tagasiulatuvalt.

2. Kui põhimääruse II jaotise kohaselt pädeva liikmesriigi õigusaktides ei võeta arvesse lapse kasvatamise perioodi, on liikmesriigi, kelle õigusaktid olid vastavalt põhimääruse II jaotisele kohaldatavad asjaomase isiku suhtes sel põhjusel, et isik töötas või tegeles ettevõtlusega kuupäevani, mil nende õigusaktide alusel algas lapse kasvatamise periood, mida asjaomase lapse puhul arvesse võetakse, asutus jätkuvalt kohustatud arvestama seda perioodi lapse kasvatamise perioodina tema kohaldatavate õigusaktide kohaselt, nagu oleks selline lapse kasvatamine toimunud tema territooriumil.

3. Lõiget 2 ei kohaldata, kui asjaomase isiku suhtes kohaldatakse või hakatakse kohaldama mis tahes muu liikmesriigi õigusakte isiku töö või ettevõtluse tõttu.

1. Põhimääruse artikli 44 lõike 2 kohaste A-tüüpi õigusaktide kohaste hüvitiste saamiseks esitab taotleja taotluse liikmesriigi asutusele, kelle õigusakte kohaldati ajal, kui tekkis töövõimetus, millele järgnes invaliidus või invaliidsuse süvenemine, või elukohajärgsele asutusele, kes edastab taotluse esimesena nimetatud asutusele.

2. Kui oli määratud rahaline haigushüvitis, loetakse vajaduse korral sellise rahalise hüvitise lakkamise kuupäev pensionitaotluse esitamise kuupäevaks.

3. Põhimääruse artikli 47 lõikes 1 osutatud juhul teatab asutus, kes on asjaomase isiku viimasena kindlustanud, hüvitise maksmise eest algselt vastutavale asutusele oma kohaldatavate õigusaktide alusel ettenähtud hüvitise summa ja maksmise alguskuupäeva. Alates sellest kuupäevast lõpetatakse enne invaliidsuse süvenemist maksta tulnud hüvitise maksmine või vähendatakse seda summani, mis ei ületa põhimääruse artikli 47 lõikes 2 osutatud lisahüvitist.

4. Muudel kui lõikes 1 nimetatud juhtudel esitab taotleja taotluse oma elukohajärgsele asutusele või selle liikmesriigi asutusele, kelle õigusakte viimasena tema suhtes kohaldati. Kui asjaomase isiku suhtes ei ole kunagi olnud kohaldatavad elukohajärgse asutuse kohaldatavad õigusaktid, edastab see asutus taotluse selle liikmesriigi asutusele, kelle õigusaktid olid viimati kohaldatavad.

6. Kui taotleja ei teata asjaolust, et ta on töötanud või elanud teises liikmesriigis, ehkki tal on palutud seda teha, loetakse erandina lõikest 5 kõnealuseid õigusakte kohaldavale asutusele taotluse esitamise kuupäevaks kuupäev, mil taotleja algset taotlust täiendab või esitab uue taotluse puuduvate töötamis- ja/või elamisperioodide kohta liikmesriigis, kui nimetatud õigusaktid sisaldavad soodsamaid sätteid.

1. Taotleja esitab taotluse vastavalt rakendusmääruse artikli 45 lõigetes 1 ja 4 osutatud asutuse kohaldatavate õigusaktide sätetele ja lisab sellele nimetatud õigusaktide kohaselt nõutavad tõendusdokumendid. Eelkõige esitab taotleja kogu asjassepuutuva olemasoleva teabe ja tõendusdokumendid kindlustus- (asutused, identifitseerimisnumbrid), töötamis- (tööandjad) või ettevõtlus- (tegevuse iseloom ja koht) ning elamisperioodide (aadress) kohta, mis võivad olla täitunud muude õigusaktide alusel, ning samuti nende perioodide pikkuse.

2. Kui taotleja taotleb põhimääruse artikli 50 lõike 1 alusel ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel vanadushüvitise edasilükkamist, märgib ta seda oma taotlusel ning täpsustab, milliste õigusaktide kohaselt edasilükkamist taotletakse. Võimaldamaks taotlejal seda õigust kasutada, annavad asjaomased asutused taotleja nõudmise korral talle neile kättesaadava teabe, et taotleja saaks hinnata samaaegsete või üksteisele järgnevate hüvitiste, mida ta võib taotleda, mõjusid.

3. Kui taotleja peaks teatava liikmesriigi õigusaktide kohaselt makstava hüvitise taotluse tagasi võtma, ei loeta seda tagasivõtmist hüvitisetaotluste samaaegseks tagasivõtmiseks teiste liikmesriikide õigusaktide kohaselt.

1. Asutusi, kellele esitatakse või edastatakse hüvitisetaotlus vastavalt rakendusmääruse artikli 45 lõikele 1 või 4, nimetatakse edaspidi „kontaktasutusteks”. Elukohajärgset asutust ei nimetata kontaktasutuseks, kui isiku suhtes ei ole kunagi kohaldatud selle asutuse kohaldatavaid õigusakte.

Lisaks hüvitisetaotluste läbivaatamisele tema poolt kohaldatavate õigusaktide kohaselt, korraldab see asutus kontaktasutuse ülesannete täitmisel andmevahetust, otsustest teatamist ja toiminguid, mis on vajalikud taotluse läbivaatamiseks asjaomastes asutustes, ning esitab taotlejale taotluse korral kogu asjaomase teabe läbivaatamisel esinevate ühendusega seotud aspektide kohta ja hoiab teda kursis läbivaatamise käiguga.

2. Põhimääruse artikli 44 lõikes 3 osutatud juhul edastab kontaktasutus kõik asjaomase isikuga seotud dokumendid asutusele, kes on isiku eelmisena kindlustanud; see asutus vaatab toimiku omakorda läbi.

3. Artikleid 48 kuni 52 ei kohaldata põhimääruse artiklis 44 osutatud taotluste läbivaatamise suhtes.

4. Muudel kui lõikes 2 nimetatud juhtudel saadab kontaktasutus viivitamata hüvitisetaotlused ja kõik talle kättesaadavad dokumendid ning vajadusel kõik taotleja esitatud asjaomased dokumendid kõigile kõnealustele asutustele, et nad kõik saaksid samaaegselt alustada taotluse läbivaatamist. Kontaktasutus teatab teistele asutustele kindlustus- või elamisperioodid, mille suhtes kohaldatakse tema õigusakte. Ta osutab samuti, millised dokumendid esitatakse hiljem ja täiendab taotlust võimalikult kiiresti.

5. Iga kõnealune asutus teatab kontaktasutusele ja muudele kõnealustele asutustele võimalikult kiiresti kindlustus- või elamisperioodid, mille suhtes kohaldatakse tema õigusakte.

6. Iga kõnealune asutus arvutab hüvitiste summa vastavalt põhimääruse artiklile 52 ja teatab kontaktasutusele ja teistele asjaomastele asutustele oma otsuse, maksmisele kuuluvate hüvitiste summa ja põhimääruse artiklite 53 kuni 55 kohaldamiseks vajaliku mis tahes muu teabe.

7. Kui asutus teeb käesoleva artikli lõigetes 4 ja 5 nimetatud teabe alusel kindlaks, et kohaldatakse põhimääruse artikli 46 lõiget 2 või artikli 57 lõiget 2 või 3, teatab ta sellest kontaktasutusele ja teistele asjaomastele asutustele.

1. Iga asutus teatab taotlejale oma kohaldatavatele õigusaktidele vastavalt tehtud otsuse. Igas otsuses täpsustatakse selle puhul võimaldatavad õiguskaitsevahendid ja edasikaebamisega seotud tähtajad. Kui kontaktasutust on teavitatud kõigist iga asutuse poolt tehtud otsustest, saadab ta taotlejale ja teistele asjaomastele asutustele kokkuvõtte nendest otsustest. Halduskomisjon koostab kokkuvõtte näidise. Kokkuvõte saadetakse taotlejale asutuse ametlikus keeles või taotleja taotluse korral tema valitud keeles, mida tunnustatakse ühenduse institutsioonide ametliku keelena kooskõlas asutamislepingu artikliga 290.

2. Kui taotleja pärast kokkuvõtte saamist leiab, et kahe või enama asutuse poolt tehtud otsuse vastastikune mõju võib olla kahjustanud tema õigusi, on taotlejal õigus nõuda otsuste läbivaatamist asjaomaste asutuste poolt vastavates siseriiklikes õigusaktides sätestatud tähtaegade jooksul. Tähtaja alguseks on kokkuvõtte saamise kuupäev. Taotlejat teavitatakse läbivaatamise tulemusest kirjalikult.

1. Põhimääruse artikli 46 lõike 3 kohaldamisel on taotleja invaliidsusastet käsitleva otsuse tegemise õigus ainult kontaktasutusel, kui selle astutuse kohaldatavad õigusaktid on loetletud VII lisas, või vastasel korral asutusel, kelle kohaldatavad õigusaktid on loetletud VII lisas ja kelle õigusakte kohaldati taotleja suhtes viimati. Läbivaatav asutus teeb selle otsuse niipea, kui tal on võimalik kindlaks teha, kas on täidetud selle asutuse kohaldatavates õigusaktides ettenähtud tingimused kõnealuse õiguse saamiseks, võttes vajaduse korral arvesse põhimääruse artikleid 6 ja 51. See asutus teatab kõnealusest otsusest viivitamata teistele asjaomastele asutustele.

Kui läbivaatava asutuse kohaldatavates õigusaktides selle õiguse saamiseks ettenähtud muud tingimused kui invaliidsusastmega seotud tingimused ei ole põhimääruse artikleid 6 ja 51 arvestades täidetud, teatab kontaktasutus sellest viivitamata invaliidsuse suhtes pädevale asutusele teises liikmesriigis, kelle õigusakte kohaldati taotleja suhtes viimati. Kui viimati nimetatud asutuse kohaldatavates õigusaktides ettenähtud tingimused selle õiguse saamiseks on täidetud, on see asutus volitatud tegema otsuse taotleja invaliidsusastme kohta. See asutus teatab kõnealusest otsusest viivitamata teistele asjaomastele asutustele.

Vajaduse korral võidakse õiguse saamise kindlaksmääramise küsimus suunata samadel tingimustel tagasi invaliidsuse suhtes pädevale asutusele liikmesriigis, kelle õigusakte kohaldati taotleja suhtes esmalt.

2. Juhul, kui põhimääruse artikli 46 lõige 3 ei ole invaliidsusastme kindlaksmääramiseks kohaldatav, on igal asutusel vastavalt oma kohaldatavatele õigusaktidele õigus lasta taotleja enda poolt valitud arstil või muul spetsialistil läbi vaadata. Siiski võtab liikmesriigi asutus arvesse kõigi teiste liikmesriikide asutuste kogutud dokumente ja meditsiinilisi arvamusi ning halduslikku laadi teavet, nagu oleksid need olnud koostatud tema enda liikmesriigis.

1. Olenemata rakendusmääruse artiklist 7 maksab iga asutus, kes teeb hüvitisetaotluse läbivaatamise käigus kindlaks, et taotlejal on õigus saada põhimääruse artikli 52 lõike 1 punktile a vastavat sõltumatut hüvitist selle asutuse kohaldatavate õigusaktide alusel, viivitamata selle hüvitise välja. Seda makset käsitletakse ajutisena, kui eraldatud summa võib muutuda sõltuvalt taotluse läbivaatuse tulemusest.

2. Kui olemasoleva teabe põhjal on ilmne, et taotlejal on õigus hüvitise väljamaksmisele asutuse poolt põhimääruse artikli 52 lõike 1 punkti b alusel, teeb nimetatud asutus ettemakse, mille summa on võimalikult lähedane põhimääruse artikli 52 lõike 1 punkti b alusel tõenäoliselt makstavale summale.

3. Iga asutus, kes on lõike 1 või 2 alusel kohustatud maksma ajutisi hüvitisi või hüvitise ettemakseid, teatab sellest viivitamata taotlejale, juhtides selgesõnaliselt tema tähelepanu võetud meetme ajutisele laadile ja kohaldatavate õigusaktide kohasele mis tahes edasikaebamisõigusele.

1. Hüvitiste ümberarvutamisel vastavalt põhimääruse artikli 48 lõigetele 3 ja 4, artikli 50 lõikele 4 ja artikli 59 lõikele 1 kohaldatakse rakendusmääruse artiklit 50 mutatis mutandis.

2. Hüvitise ümberarvutamise, maksmise lõpetamise või peatamise korral teatab sellise otsuse teinud asutus sellest viivitamata asjaomasele isikule ja teavitab sellest kõiki asutusi, kelle suhtes kõnealusel isikul on õigusi.

1. Taotluste läbivaatamise ja hüvitiste väljamaksmise hõlbustamiseks ja kiirendamiseks teevad asutused, kelle kohaldatavaid õigusakte kohaldatakse isiku suhtes, järgmist:

2. Lõike 1 kohaldamiseks määrab halduskomisjon kindlaks vahetatava või teatavaks tehtava teabe üksikasjad ja kehtestab sobivad menetlused ja mehhanismid, võttes arvesse iseärasusi, halduslikku ja tehnilist korraldust ja riiklike pensioniskeemide kasutada olevaid tehnoloogilisi vahendeid. Halduskomisjon tagab nende pensioniskeemide rakendamise, korraldades võetud meetmete ja nende kohaldamisega seoses järelmeetmete kohaldamise.

3. Lõike 1 kohaldamiseks tuleks eespool nimetatud teave edastada esimeses liikmesriigis, kus isikule eraldati sotsiaalkindlustussüsteemi haldamiseks isiklik identifitseerimisnumber (PIN), asuvale asutusele.

1. Kui siseriiklikud õigusaktid sisaldavad eeskirju vastutava asutuse või kohaldatava skeemi kindlaksmääramise kohta või kindlustusperioodi määramise kohta konkreetse skeemi korral, kohaldatakse neid eeskirju, võttes arvesse ainult asjaomase liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioode, ilma et see piiraks põhimääruse artikli 51 kohaldamist.

2. Kui siseriiklikud õigusaktid sisaldavad riigiteenistujate eriskeemi ja töötajate üldise kindlustusskeemi vahelisi koordineerimisnorme, ei mõjuta põhimääruse ja rakendusmääruse sätted neid norme.

1. Rakendusmääruse artikli 12 lõiget 1 kohaldatakse põhimääruse artikli 61suhtes mutatis mutandis. Ilma et see piiraks asjaomaste asutuste aluskohustusi, võib asjaomane isik esitada pädevale asutusele selle liikmesriigi, kelle õigusakte tema suhtes tema viimasel töötamisel või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisel kohaldati, asutuse väljastatud dokumendi, mis määratleb nimetatud liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud perioodid.

2. Põhimääruse artikli 62 lõike 3 kohaldamisel edastab selle liikmesriigi, kelle õigusakte asjaomase isiku suhtes tema viimasel töötamisel või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisel kohaldati, pädev asutus elukohajärgsele asutusele viimase taotluse korral viivitamatult kogu töötushüvitise arvutamiseks vajaliku teabe, mida tal on võimalik oma elukoha liikmesriigis saada, eelkõige saadud palga või kutsetegevusest saadud sissetuleku summa.

3. Põhimääruse artikli 62 kohaldamisel ja olenemata kõnealuse määruse artiklist 63 võtab pädev asutus, kui tema liikmesriigi õigusaktides sätestatakse, et hüvitise arvutamine sõltub pereliikmete arvust, arvesse ka asjaomase isiku pereliikmeid, kes elavad mõnes teises liikmesriigis, nagu elaksid nad pädevas liikmesriigis. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui pereliikmete elukohariigis on mõnel teisel isikul õigus töötushüvitisele, mille arvutamisel on neid pereliikmeid arvesse võetud.

Tingimused ja piirangud seoses õigusega saada töötushüvitist teise liikmesriiki suundumise korral

1. Selleks et saada hüvitist põhimääruse artikli 64 alusel, teavitab teise liikmesriiki suunduv töötu pädevat asutust enne oma ärasõitu sellest ja taotleb temalt dokumenti, mis tõendab, et kõnealusel isikul on jätkuvalt õigus saada hüvitist põhimääruse artikli 64 lõike 1 punkti b alusel.

Pädev asutus teavitab asjaomast isikut tema kohustustest ja väljastab talle nimetatud dokumendi, mis sisaldab järgmist teavet:

2. Töötu registreerib end tööotsijana sihtkoha liikmesriigi tööhõivetalituses vastavalt põhimääruse artikli 64 lõike 1 punktile b ja esitab selle liikmesriigi asutusele lõikes 1 osutatud dokumendi. Kui töötu on lõike 1 kohaselt teavitanud pädevat asutust, kuid ei esita nimetatud dokumenti, pöördub töötu sihtkoha liikmesriigi asutus vajaliku teabe saamiseks pädeva asutuse poole.

3. Selle liikmesriigi tööhõivetalitused, kuhu töötu on läinud tööd otsima, teavitavad töötut tema kohustustest.

4. Töötu sihtkoha liikmesriigi asutus saadab pädevale asutusele viivitamata dokumendi, milles on märgitud töötu tööhõivetalituses registreerimise kuupäev ja tema uus aadress.

Kui ajavahemikul, mille kestel töötul on õigus hüvitise säilitamisele, ilmneb mis tahes asjaolu, mis võib mõjutada hüvitise saamise õigust, saadab töötu sihtkoha liikmesriigi asutus viivitamata pädevale asutusele ja asjaomasele isikule asjakohast teavet sisaldava dokumendi.

Pädeva asutuse taotluse korral edastab töötu sihtkoha liikmesriigi asutus igal kuul asjakohast teavet töötu olukorra jälgimise kohta ning eelkõige selle kohta, kas isik on endiselt registreeritud tööhõivetalituses ja kas ta järgib korraldatud kontrollimenetlusi.

5. Töötu sihtkoha liikmesriigi asutus teostab kontrolli või korraldab kontrolli teostamise nii, nagu ta teeks seda töötu suhtes, kellel on õigus saada hüvitist nende õigusaktide alusel, mida kohaldab see asutus. Kõnealune asutus teatab vajadusel pädevale asutusele mis tahes lõike 1 punktis d osutatud asjaolu ilmnemisest.

6. Kahe või enama liikmesriigi pädevad võimuorganid või pädevad asutused võivad omavahel kokku leppida konkreetsed menetlused ja tähtajad seoses töötu olukorra jälgimisega ning muud meetmed põhimääruse artikli 64 kohaselt ühte nimetatud liikmesriikidest suunduvate töötute tööotsingute hõlbustamiseks.

1. Kui töötu otsustab vastavalt põhimääruse artikli 65 lõikele 2 teha ennast kättesaadavaks ka selle liikmesriigi tööhõivetalitustele, kus ta viimati töötas või tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana, registreerides end seal tööotsijana, teavitab ta oma elukohajärgset asutust ja tööhõivetalitust.

Elukohajärgne tööhõivetalitus saadab selle liikmesriigi tööhõivetalituse taotlusel, kus asjaomane isik viimati töötas või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutses, talle asjakohase teabe töötu registreerimise ja tööotsimise kohta.

2. Kui asjaomases liikmesriigis kohaldatavate õigusaktide kohaselt nõutakse töötult teatavate kohustuste täitmist ja/või tööotsinguid, on prioriteetsed elukoha liikmesriigis nõutavad kohustused ja/või tööotsingud.

Kui töötu ei järgi kõiki kohustusi ja/või tööotsinguid liikmesriigis, kus ta viimati töötas, ei mõjuta see elukoha liikmesriigis antavaid hüvitisi.

3. Põhimääruse artikli 65 lõike 5 punkti b kohaldamisel teatab selle liikmesriigi, kelle õigusakte töötaja suhtes viimati kohaldati, asutus elukohajärgsele asutusele viimase taotlusel, kas töötajal on õigus hüvitistele vastavalt põhimääruse artiklile 64.

Põhimääruse artiklite 61, 62, 64 ja 65 rakendussätted seoses riigi teenistujate eriskeemiga hõlmatud isikutega

1. Rakendusmääruse artikleid 55 ja 56 kohaldatakse mutatis mutandis riigi teenistujate töötaoleku eriskeemiga hõlmatud isikute suhtes.

2. Riigiteenistujate töötaoleku eriskeemiga hõlmatud isikute suhtes ei kohaldata rakendusmääruse artiklit 56. Riigiteenistujate töötaoleku eriskeemiga hõlmatud tööta isik, kes on osaliselt või täielikult ilma tööta ja kes viimase tööloleku ajal ei elanud pädeva riigi, vaid mõne muu liikmesriigi territooriumil, saab hüvitisi riigiteenistujate töötaoleku eriskeemi alusel pädeva liikmesriigi õigusaktide kohaselt nagu siis, kui ta elaks selle liikmesriigi territooriumil. Nimetatud hüvitisi maksab pädev asutus oma kulul.

Kui põhimääruse artikli 68 lõike 1 punkti b alapunktide i ja ii kohaldamisel ei võimalda laste elukoht prioriteetsusjärjekorda kindlaks määrata, arvutab iga asjaomane liikmesriik hüvitiste summa, võttes arvesse lapsed, kes ei ela tema territooriumil. Artikli 68 lõike 1 punkti b alapunkti i kohaldamisel maksab selle liikmesriigi, kelle õigusaktides on ette nähtud kõige kõrgema tasemega hüvitised, pädev asutus välja terve selle summa ning teise liikmesriigi pädev asutus maksab talle tagasi poole nimetatud summast oma riigi õigusaktides ettenähtud summa piirides.

Kohaldatavate õigusaktide ja/või perehüvitiste määramise pädevuse muutumise korral kohaldatavad eeskirjad

1. Kui kohaldatavad õigusaktid ja/või perehüvitiste määramise pädevus muutuvad liikmesriikide vahel kalendrikuu kestel, sõltumata sellest, millised on nende liikmesriikide õigusaktides ettenähtud perehüvitiste maksmise kuupäevad, jätkab asutus, kes maksis perehüvitisi sama kuu alguses hüvitiste määramise aluseks olnud õigusaktide kohaselt, selliste hüvitiste maksmist kuni jooksva kuu lõpuni.

2. Kõnealune asutus teatab teise liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide asutusele kuupäeva, mil ta lõpetab kõnealuste perehüvitiste maksmise. Hüvitiste maksmine teisest asjaomasest liikmesriigist või teistest asjaomastest liikmesriikidest jõustub alates nimetatud kuupäevast.

1. Perehüvitiste taotlus esitatakse pädevale asutusele. Põhimääruse artiklite 67 ja 68 kohaldamisel võetakse kogu perekonna olukorda arvesse nii, nagu kõigi asjaomaste isikute suhtes kohaldataks asjaomase liikmesriigi õigusakte, ning nii, nagu nad elaksid seal, seda eelkõige seoses isiku õigusega taotleda selliseid hüvitisi. Kui hüvitiste taotlemise õigust omav isik ei kasuta oma õigust, võtab selle liikmesriigi, kelle õigusakte kohaldatakse, pädev asutus arvesse perehüvitiste taotlust, mille on esitanud teine vanem, vanemana käsitatav isik või lapse või laste hooldajana tegutsev isik või asutus.

2. Asutus, kellele esitatakse taotlus vastavalt lõikele 1, vaatab taotluse läbi taotleja esitatud üksikasjaliku teabe alusel, võttes arvesse taotleja perekonna üldist tegelikku ja õiguslikku olukorda.

Kui nimetatud asutus järeldab, et tema kohaldatavad õigusaktid on põhimääruse artikli 68 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohaldatavad prioriteetsusõiguse alusel, maksab ta perehüvitisi vastavalt oma kohaldatavatele õigusaktidele.

Kui nimetatud asutusele tundub, et teise liikmesriigi õigusaktide kohaselt võib olla olemas võimalus saada diferentseeritud lisahüvitist kooskõlas põhimääruse artikli 68 lõikega 2, edastab kõnealune asutus taotluse viivitamata teise liikmesriigi pädevale asutusele ning teavitab asjaomast isikut; lisaks teavitab ta teise liikmesriigi asutust otsusest, mille ta taotluse suhtes tegi, ning teatab perehüvitisteks makstava summa.

3. Kui asutus, kellele esitatakse taotlus, järeldab, et tema õigusaktid on kohaldatavad, kuid mitte põhimääruse artikli 68 lõigete 1 ja 2 kohase prioriteetsusõiguse alusel, teeb ta viivitamatult esialgse otsuse kohaldatavate prioriteetsuse määramise eeskirjade kohta ning edastab taotluse põhimääruse artikli 68 lõike 3 kohaselt teise liikmesriigi asutusele, teavitades sellest ka taotlejat. Kõnealune asutus esitab esialgse otsuse kohta oma seisukoha kahe kuu jooksul.

Kui asutus, kellele taotlus edastati, ei esita kahe kuu jooksul alates taotluse saamisest oma seisukohta, on kehtiv eespool nimetatud esialgne otsus ja asutus maksab tema kohaldatavate õigusaktidega ettenähtud hüvitisi ning teatab asutusele, kellele taotlus esitati, makstud hüvitiste summa.

4. Kui asjaomaste asutuste vahel tekib lahkarvamus selle üle, kumma kohaldatavad õigusaktid on kohaldatavad prioriteetsusõiguse alusel, kohaldatakse rakendusmääruse artikli 6 lõikeid 2 kuni 4. Sel puhul on artikli 6 lõikes 2 osutatud elukohajärgseks asutuseks lapse või laste elukohajärgne asutus.

5. Kui hüvitised ajutiselt välja maksnud asutus on maksnud rohkem kui summa, mille ta lõplikult maksma peab, võib ta nõuda esmaselt vastutavalt asutuselt üleliigselt makstud summa tagasimaksmist vastavalt rakendusmääruse artiklis 73 sätestatud korrale.

Põhimääruse artikli 69 kohaldamisel koostab halduskomisjon loetelu orbudele ette nähtud kõnealuse artikliga hõlmatud täiendavatest või erilistest perehüvitistest. Kui prioriteetsusõiguse alusel pädeval asutuse ei ole oma õigusaktides sätteid, mille alusel maksta orbudele selliseid täiendavaid või erilisi perehüvitisi, edastab ta viivitamatult mis tahes perehüvitiste taotluse koos kõigi vajalike dokumentide ja kogu vajaliku teabega selle liikmesriigi asutusele, kelle õigusaktid on asjaomase isiku suhtes kehtinud kõige pikema perioodi jooksul ning näevad orbudele ette kõnealused täiendavad või erilised perehüvitised. Mõningatel juhtudel võib see tähendada, et küsimus suunatakse samadel tingimustel tagasi selle liikmesriigi asutusele, kelle õigusaktide kohaselt täitus kõnealuse isiku lühim kindlustus- või elamisperiood.

1. Põhimääruse artikli 35 ja artikli 41 kohaldamisel maksab pädev asutus mitterahaliste hüvitistega seotud kulutuste tegeliku summa, mis kajastub hüvitised andnud asutuse raamatupidamisdokumentides, tagasi need andnud asutusele, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse rakendusmääruse artiklit 63.

2. Kui lõikes 1 osutatud hüvitistega seotud kulutuste tegelikud summad ei kajastu täielikult või osaliselt neid andnud asutuse raamatupidamisdokumentides, määratakse tagasimakstav summa kindlaks ühekordse maksena, mis arvutatakse vastavalt kõikidele asjakohastele võrdlusandmetele, mis on saadud olemasolevate andmete põhjal. Halduskomisjon hindab ühekordsete maksete arvutamisel kasutatavaid alusandmeid ja otsustab makse summa.

3. Tagasimaksmisel ei tohi võtta arvesse määrasid, mis on kõrgemad määradest, mida kohaldatakse selliste mitterahaliste hüvitiste suhtes, mis on määratud kindlustatud isikutele, kelle suhtes kehtivad lõikes 1 osutatud hüvitist andnud asutuse kohaldatavad õigusaktid.

1. Põhimääruse artikli 35 lõikes 2 osutatud liikmesriigid, kelle õigus- või haldusstruktuuridest tulenevalt ei ole tegelike kulutuste alusel tagasimaksmise kasutamine asjakohane, on loetletud rakendusmääruse III lisas.

2. Rakendusmääruse III lisas loetletud liikmesriikide puhul maksavad pädevad asutused mitterahaliste hüvitistega seotud summad nimetatud hüvitised andnud asutustele tagasi, kui hüvitisi anti järgmistele isikutele:

tehes seda igaks kalendriaastaks kindlaks määratud summa alusel. Nimetatud kindlaksmääratud summa on võimalikult ligilähedane tegelikele kulutustele.

Igakuise kindlaksmääratud summa ja kindlaksmääratud kogusumma arvutamise meetod

1. Iga kreeditorliikmesriigi puhul määratakse igakuine kindlaksmääratud summa isiku kohta (Fi) ühe kalendriaasta kohta, jagades aastase keskmise kulu isiku kohta (Yi) eri vanuserühmade kaupa kaheteistkümnega ja rakendades tulemuse suhtes vähenduskoefitsienti (X) vastavalt järgmisele valemile:

2. Keskmine aastane kulu vanuserühma i kuuluva isiku kohta (Yi) saadakse, jagades kreeditorliikmesriigi asutuste poolt kõikidele asjaomasesse vanuserühma kuuluvatele isikutele, kelle suhtes kehtivad selle liikmesriigi õigusaktid ja kes elavad tema territooriumil, antud mitterahaliste hüvitiste aastase kogusumma asjaomasesse vanuserühma kuuluvate isikute keskmise arvuga kõnealusel kalendriaastal. Arvutamisel võetakse aluseks rakendusmääruse artiklis 23 osutatud skeemide raames tehtud kulutused.

3. Igakuisele kindlaksmääratud summale kohaldatav vähendus on üldjuhul 20 % (X = 0,20). See on 15 % (X = 0,15) pensionäride ja nende pereliikmete puhul, kui pädev liikmesriik ei ole loetletud põhimääruse IV lisas.

4. Iga deebitorriigi puhul on kindlaksmääratud kogusummaks kalendriaasta kohta summa, mis saadakse, korrutades iga vanuserühma i puhul igakuise kindlaksmääratud summa isiku kohta kuude arvuga, mil asjaomased isikud olid kreeditorliikmesriigis kindlustatud selles vanuserühmas.

Kuude arv, mil asjaomased isikud olid kreeditorliikmesriigis kindlustatud, on nende kalendrikuude summa kalendriaastas, mille jooksul asjaomastel isikutel oli kreeditorliikmesriigi territooriumil elamise tõttu õigus saada nimetatud territooriumil mitterahalisi hüvitisi deebitorliikmesriigi kulul. Nende kuude arv määratakse kindlaks arvestuse põhjal, mida elukohajärgne asutus sel eesmärgil peab ja mis põhineb pädevalt asutuselt saadud dokumentaalsetel tõenditel hüvitisesaaja õiguste kohta.

5. Hiljemalt … (6)esitab halduskomisjon eriaruande käesoleva artikli kohaldamise kohta ja eelkõige lõikes 3 nimetatud vähendamiste kohta. Selle aruande alusel võib halduskomisjon esitada ettepaneku muudatuste kohta, mis võivad osutuda vajalikeks, et tagada, et kindlaksmääratud summade arvutamisel saadav tulemus on võimalikult ligilähedane tegelikele kulutustele ja et lõikes 3 nimetatud vähendamised ei põhjusta liikmesriikidele tasakaalustamata makseid või topeltmakseid.

6. Halduskomisjon kehtestab lõigetes 1 kuni 5 osutatud kindlaksmääratud summade arvutamise lähteandmete määramise meetodid.

7. Olenemata lõigetest 1 kuni 4 võivad liikmesriigid kuni … (6) jätkata määruse (EMÜ) nr 574/721 artiklite 94 ja 95 kohaldamist kindlaksmääratud summa arvutamisel, tingimusel, et kohaldatakse lõikes 3 nimetatud vähendamist.

1. Iga vanuserühma aastane keskmine kulu isiku kohta konkreetse aasta kohta teatatakse kontrollnõukogule hiljemalt kõnealusele aastale järgneva teise aasta lõpuks. Vastasel korral võetakse aluseks keskmine kulu isiku kohta, mille halduskomisjon on eelmise aasta jaoks viimati kindlaks määranud.

2. Lõike 1 kohaselt kindlaksmääratud aastased keskmised kulud avaldatakse igal aastal Euroopa Liidu Teatajas.

1. Tagasimaksed asjaomaste liikmesriikide vahel tehakse võimalikult kiiresti. Iga asjaomane asutus on kohustatud tagasi maksma nõuded enne käesolevas jaos nimetatud tähtaegu, niipea kui tal on selleks võimalus. Ühe konkreetse nõude vaidlustamine ei tohi takistada teise või teiste nõuete tagasimaksmist.

2. Põhimääruse artiklites 35 ja 41 sätestatud tagasimaksed liimesriikide asutuste vahel toimuvad kontaktasutuse vahendusel. Tagasimaksete tegemiseks põhimääruse artikli 35 ja artikli 41 kohaselt võib kasutada eraldi kontaktasutusi.

1. Tegelike kulude alusel koostatud nõuded esitatakse deebitorriigi kontaktasutusele 12 kuu jooksul alates selle poolaasta lõppemisest, mille jooksul need nõuded kirjendati kreeditorasutuse raamatupidamisdokumentides.

2. Kindlaksmääratud summade tagasimaksetega seotud nõuded kalendriaasta kohta esitatakse deebitorriigi kontaktasutusele 12 kuu jooksul pärast seda kuud, mil keskmised kulud kõnealuse aasta kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas. Rakendusmääruse artikli 64 lõikes 4 osutatud arvestus esitatakse võrdlusaastale järgneva aasta lõpuks.

3. Rakendusmääruse artikli 64 lõike 5 teises lõigus nimetatud juhtumi korral ei alga käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud tähtaja arvestamine enne, kui on tehtud kindlaks pädev asutus.

5. Nõuded maksab deebitorasutus rakendusmääruse artiklis 65 nimetatud kreeditorriigi kontaktasutusele 18 kuu jooksul alates selle kuu lõpust, mille jooksul nõuded esitati deebitorriigi kontaktasutusele. See ei kehti nõuete suhtes, mille deebitorasutus on selle ajavahemiku jooksul asjakohasel põhjusel tagasi lükanud.

6. Nõuetega seoses tekkinud vaidlused lahendatakse 36 kuu jooksul alates kuust, mil vastav nõue esitati.

7. Kontrollnõukogu hõlbustab lõplikku arveldamist juhtudel, kui lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul ei leita lahendust, ning esitab ühe osapoole põhjendatud taotluse alusel oma arvamuse vaidluse kohta kuue kuu jooksul pärast küsimuse talle suunamist.

1. Rakendusmääruse artikli 67 lõikes 5 nimetatud 18-kuulise ajavahemiku lõpust võib kreeditorasutus maksmata nõuetelt võtta viivist, välja arvatud juhul, kui deebitorasutus on kuue kuu jooksul alates selle kuu lõpust, mille jooksul nõu esitati, teinud tagasimakse vähemalt 90 % ulatuses vastavalt kogu rakendusmääruse artikli 67 lõigete 1 või 2 alusel esitatud nõudest. Nõude nende osade suhtes, mis ei ole tagasimaksega kaetud, võib viivist võtta alles rakendusmääruse artikli 67 lõikes 6 osutatud 36-kuulise ajavahemiku lõpust.

2. Viivis arvutatakse põhiliste refinantseerimistoimingute suhtes kohaldatava Euroopa Keskpanga poolt kehtestatud intressimäära alusel. Kohaldatakse intressimäära, mis kehtib maksekuu esimesel päeval.

3. Ükski kontaktasutus ei ole kohustatud vastu võtma lõikes 1 sätestatud tagasimakset. Kui kontaktasutus sellisest pakkumisest ära ütleb, ei ole kreeditorasutusel siiski enam õigust nõuda muid kui lõike 1 teises lauses käsitletud kõnealuse nõudega seotud viiviseid.

1. Vastavalt põhimääruse artikli 72 punktile g koostab halduskomisjon kontrollnõukogu aruande alusel iga kalendriaasta suhtes võlanõuete kohta aruande. Selleks teatavad kontaktasutused kontrollnõukogule viimase poolt määratud tähtpäevadeks ja menetluse kohaselt nende poolt esitatud, tasaarveldatud või vaidlustatud nõuete summa (kreeditori positsioon) ning nende poolt saadud, tasaarveldatud või vaidlustatud nõuete summa (deebitori positsioon).

2. Halduskomisjon võib korraldada kontrolli asjakohaseks statistiliste ja arvestusandmete uurimiseks, mille alusel koostada lõikes 1 osutatud aastaaruanne võlanõuete kohta, eelkõige et tagada nende andmete vastavus käesoleva jaotise eeskirjadele.

Põhimääruse artikli 65 lõikes 8 osutatud kokkuleppe puudumisel saadab elukohajärgne asutus selle liikmesriigi, kelle õigusakte soodustatud isiku suhtes viimati kohaldati, asutusele taotluse töötushüvitiste tagasimaksmise kohta vastavalt põhimääruse artikli 65 lõigetele 6 ja 7. Taotlus tehakse kuue kuu jooksul alates selle kalendripoolaasta lõpust, mille jooksul tehti viimane töötushüvitise makse, mille tagasimaksmist taotletakse. Taotluses märgitakse põhimääruse artikli 65 lõigetes 6 ja 7 osutatud kolme- või viiekuulise ajavahemiku jooksul makstud hüvitiste summa, periood, mille eest kõnealuseid hüvitisi maksti, ja töötu isikuandmed. Nõuded esitatakse ja makstakse asjaomaste liikmesriikide kontaktasutuste kaudu.

Pärast esimeses lõigus nimetatud tähtaega esitatud taotlusi ei pea arvestama.

Rakendusmääruse artikli 66 lõiget 1 ning artikli 67 lõikeid 5 kuni 7 kohaldatakse mutatis mutandis.

Pärast rakendusmääruse artikli 67 lõikes 5 osutatud 18-kuulise ajavahemiku lõppu võib kreeditorasutus võtta maksmata nõuetelt viivist. Viivis arvutatakse vastavalt rakendusmääruse artikli 68 lõikele 2.

Põhimääruse artikli 65 lõike 6 kolmandas lauses osutatud suurim tagasimaksesumma on igal üksikul juhul eraldi selle hüvitise summa, millele asjaomasel isikul oleks õigus selle liikmesriigi, kelle õigusakte tema suhtes viimati kohaldati, õigusaktide alusel, kui ta on ennast registreerinud selle liikmesriigi tööhõivetalitustes. Rakendusmääruse V lisas loetletud liikmesriikide vahelistes suhetes määravad suurima summa igal üksikul juhul kindlaks ühe sellise liikmesriigi, kelle õigusakte asjaomase isiku suhtes viimati kohaldati, pädevad asutused, võttes aluseks selle liikmesriigi õigusaktides eelneval kalendriaastal ette nähtud töötushüvitiste keskmise summa.

Alusetult makstud hüvitiste sissenõudmine, ajutiste maksete ja sissemaksete sissenõudmine, tasaarvestus ja abi sissenõudmisel

Põhimääruse artikli 84 kohaldamisel ja selles määratletud tingimuste kohaselt toimub nõuete sissenõudmine võimaluse korral alati tasaarvestuse teel nii asjaomaste liikmesriikide asutuste vahel kui ka asjaomase füüsilise või juriidilise isikuga vastavalt rakendusmääruse artiklitele 72 kuni 74. Kui kogu nõuet või osa sellest ei ole võimalik sisse nõuda nimetatud tasaarvestuse teel, nõutakse maksta jäänud summad sisse vastavalt rakendusmääruse artiklitele 75 kuni 85.

1. Kui ühe liikmesriigi asutus on isikule alusetult hüvitisi maksnud, võib kõnealune asutus tema kohaldatavates õigusaktides määratud tingimustel ja piirides taotleda mis tahes muu liikmesriigi asutuselt, kes peab asjaomasele isikule hüvitisi maksma, et alusetult makstud summa peetaks kinni asjaomasele isikule võlgnetavatest või jooksvalt makstavatest summadest, olenemata sotsiaalkindlustuse liigist, mille raames kõnealust hüvitist makstakse. Viimati nimetatud liikmesriigi asutus peab kõnealuse summa kinni tema kohaldatavate õigusaktidega selliseks tasaarvestuseks ettenähtud tingimustel ja piirides, nagu oleks tegemist tema enda poolt üleliigselt makstud summadega, ja kannab kinnipeetud summa üle alusetult hüvitisi maksnud asutusele.

2. Erandina lõikest 1, juhul kui liikmesriigi asutus on põhimääruse III jaotise 4. ja 5. peatüki kohaste invaliidsushüvitiste, vanadus- või toitjakaotuspensionide määramisel või uuesti läbivaatamisel isikule alusetult maksnud hüvitisi alusetus summas, võib kõnealune asutus taotleda mis tahes muu liikmesriigi asutuselt, kes peab asjaomasele isikule vastavaid hüvitisi maksma, et üleliigselt makstud summa peetaks kinni asjaomasele isikule võlgnetavatest summadest. Pärast seda, kui viimati nimetatud asutus on teatanud alusetu väljamakse teinud asutusele enda poolt võlgnetava summa, teatab alusetu väljamakse teinud asutus kahe kuu jooksul alusetult väljamakstud summa. Kui võlgnetavate summade väljamaksmise eest vastutav asutus saab kõnealuse teatise ettenähtud tähtaja jooksul, kannab ta kinnipeetud summa üle alusetuid väljamakseid teinud asutusele. Tähtaja möödumisel maksab kõnealune asutus võlgnetavad summad viivitamata asjaomasele isikule välja.

3. Kui isik on saanud ühes liikmesriigis sotsiaalabi perioodi jooksul, mil tal oli õigus saada hüvitist teise liikmesriigi õigusaktide alusel, võib seda abi andnud organ, juhul kui tal on seaduslik õigus tagasi nõuda asjaomasele isikule maksmisele kuulunud hüvitist, taotleda mis tahes muu liikmesriigi asutuselt, kes peab asjaomasele isikule hüvitisi maksma, et see peaks väljamakstud abi summa kinni summast, mida kõnealune liikmesriik asjaomasele isikule maksab.

Seda sätet kohaldatakse mutatis mutandis asjaomase isiku pereliikme suhtes, kes on saanud ühe liikmesriigi territooriumil abi perioodi jooksul, mil kindlustatud isikul on olnud õigus saada selle pereliikme tõttu hüvitist teise liikmesriigi õigusaktide alusel.

Abisumma alusetult väljamaksnud liikmesriigi asutus saadab aruande talle võlgnetava summa kohta teise liikmesriigi asutusele, kes peab seejärel kõnealuse summa kinni tema kohaldatavate õigusaktidega selliseks tasaarvestuseks ettenähtud tingimustel ja piirides ning kannab selle summa viivitamata üle alusetu väljamakse teinud asutusele.

1. Rakendusmääruse artikli 6 kohaldamisel ja hiljemalt kolm kuud pärast kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramist või hüvitise maksmise eest vastutava asutuse tuvastamist koostab ajutiselt rahalisi hüvitisi maksnud asutus aruande ajutiselt makstud summa kohta ja saadab selle pädevaks tunnistatud asutusele.

Hüvitiste maksmiseks pädevaks tunnistatud asutus peab ajutiselt makstud summa kinni vastavatest hüvitistest, mida ta asjaomasele isikule võlgneb, ning kannab kinnipeetud summa viivitamata üle ajutiselt rahalisi hüvitisi maksnud asutusele.

Kui ajutiselt makstud hüvitiste summa on suurem kui võlgnetav summa või kui võlgnevused puuduvad, peab pädevaks tunnistatud asutus kõnealuse summa kinni jooksvalt makstavatest summadest tema kohaldatavate õigusaktidega selliseks tasaarvestuseks ettenähtud tingimustel ja piirides, ning kannab kinnipeetud summa viivitamata üle ajutiselt rahalisi hüvitisi maksnud asutusele.

2. Asutus, kes on ajutiselt saanud sissemakseid juriidiliselt ja/või füüsiliselt isikult, maksab kõnealused summad nende maksjale tagasi alles pärast seda, kui ta on pädevaks tunnistatud asutusega kindlaks teinud summad, mis tal on saada vastavalt rakendusmääruse artikli 6 lõikele 4.

Pädevaks tunnistatud asutuse taotlusel, mis esitatakse hiljemalt kolm kuud pärast kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramist, kannab ajutiselt sissemakseid saanud asutus need kõnealuseks perioodiks pädevaks tunnistatud asutusele üle, et tasaarveldada seoses juriidilise ja/või füüsilise isiku poolt pädevaks tunnistatud asutusele võlgnetavad sissemaksed. Üle kantud sissemakseid käsitatakse tagasiulatuvalt kui pädevaks tunnistatud asutusele makstud sissemakseid.

Kui ajutiselt makstud sissemaksete summa on suurem kui pädevaks tunnistatud asutusele juriidilise ja/või füüsilise isiku poolt võlgnetav summa, maksab ajutiselt sissemakseid saanud asutus ülemäärase summa juriidilisele ja/või füüsilisele isikule tagasi.

Kulusid ei kaasne, kui võlgade sissenõudmine toimub rakendusmääruse artiklites 72 ja 73 sätestatud tasaarvestuse teel.

2. Taotluste esitamine ja kogu sellega seotud liikmesriikidevaheline teabevahetus toimub üldjuhul selleks määratud asutuste vahendusel.

3. Halduskomisjon võtab praktilisi rakendusmeetmeid, sealhulgas meetmeid, mis on muu hulgas seotud rakendusmääruse artikliga 4 ning sellise miinimummäära kehtestamisega, mida ületavate summade suhtes võib esitada sissenõudmistaotluse.

1. Taotluse esitava asutuse taotlusel esitab taotluse saanud asutus talle mis tahes teabe, mis võib taotluse esitavale asutusele tema nõude sissenõudmisel kasulikuks osutuda.

Nimetatud teabe hankimiseks rakendab taotluse saanud asutus volitusi, mis on ette nähtud tema liikmesriigis tekkinud sarnaste nõuete sissenõudmise suhtes kohaldatavates õigus- ja haldusnormides.

2. Teabetaotluses on märgitud juriidilise või füüsilise isiku nimi, viimane teadaolev aadress ning muu asjaomase isiku identifitseerimiseks vajalik teave ning teabetaotluse aluseks oleva nõude laad ja summa.

4. Taotluse saanud asutus teavitab taotluse esitavat asutust teabetaotluse rahuldamata jätmise põhjustest.

1. Taotluse saanud asutus teeb taotluse esitava asutuse taotlusel ning oma liikmesriigi samalaadsetest juriidilistest dokumentidest ja otsustest teatamist käsitlevate eeskirjade kohaselt adressaadile teatavaks kõik taotluse esitava asutuse liikmesriigis vastu võetud juriidilised dokumendid ja otsused, sealhulgas ka kohtuotsused, mis on seotud konkreetse nõude ja/või selle sissenõudmisega.

2. Teatamistaotluses märgitakse adressaadi nimi, aadress ja muu taotluse esitavale asutusele tavaliselt kättesaadav asjakohane teave asjaomase adressaadi kohta, teatavakstehtava juriidilise dokumendi või otsuse laad ja sisu ning vajadusel võlgniku nimi, aadress ja muu võlgniku identifitseerimiseks vajalik teave ning nõue, mida asjaomane juriidiline dokument või otsus puudutab, samuti kogu muu vajalik teave.

3. Taotluse saanud asutus teavitab viivitamata taotluse esitavat asutust tema teatamistaotluse saamise järel võetud meetmetest ning eelkõige juriidilise dokumendi või otsuse adressaadile edastamise kuupäevast.

1. Nõude sissenõudmise taotlusele, mille taotluse esitav asutus saadab taotluse saanud asutusele, lisatakse taotluse esitava asutuse liikmesriigis väljaantud nõude täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendi originaal- või tõestatud koopia ning vajadusel teiste sissenõudmiseks vajalike dokumentide originaal- või tõestatud koopiad.

4. Sissenõudmistaotlus sisaldab ka taotluse esitava asutuse deklaratsiooni, milles kinnitatakse, et lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud.

5. Taotluse esitav asutus edastab taotluse saanud asutusele kogu asjakohase teabe seoses sissenõudmistaotluse põhjuseks olevate asjaoludega viivitamata pärast sellise teabe saamist.

1. Vastavalt põhimääruse artikli 84 lõikele 2 tunnustatakse nõude täitmisele pööramist lubavat juriidilist dokumenti otseselt ja seda käsitatakse automaatselt kui juriidilist dokumenti, mis lubab taotluse saanud asutuse liikmesriigi nõude täitmisele pöörata.

2. Olenemata lõikest 1 võib nõude täitmisele pööramist lubavat juriidilist dokumenti vajaduse korral ja kooskõlas taotluse saanud asutuse liikmesriigis kehtivate õigusaktidega aktsepteerida ja tunnustada juriidilise dokumendina, mis lubab nõude täitmisele pööramist kõnealuse liikmesriigi territooriumil, ning sellise dokumendiga täiendada või asendada.

Liikmesriigid püüavad sellise aktsepteerimise, tunnustamise, täiendamise või asendamisega seotud toimingud lõpule viia kolme kuu jooksul alates sissenõudmistaotluse saamisest, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse käesoleva lõike kolmandat lõiku. Kui täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument on nõuekohaselt koostatud, ei või liikmesriigid nimetatud toimingute tegemisest keelduda. Taotluse saanud asutus teavitab taotluse esitavat asutust kolmekuulise tähtaja ületamise põhjustest.

Kui nende toimingute tegemise tõttu tekib vaidlus seoses nõude ja/või taotluse esitava asutuse poolt väljastatud nõude täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendiga, kohaldatakse rakendusmääruse artiklit 81.

1. Nõuded nõutakse sisse taotluse saanud asutuse liikmesriigi vääringus. Taotluse saanud asutus kannab enda poolt sissenõutud nõude kogusumma üle taotluse esitavale asutusele.

2. Taotluse saanud asutus võib vastavalt oma liikmesriigis kehtivatele õigus- ja haldusnormidele ja pärast konsulteerimist taotluse esitava asutusega anda võlgnikule maksmiseks lisaaega või lubada tal maksta osade kaupa. Taotluse saanud asutuse antud lisamakseaja eest nõutud viivised tuleb samuti üle kanda taotluse esitavale asutusele.

Alates kuupäevast, mil nõude sissenõudmise täitmisele pööramist võimaldav juriidiline dokument on otseselt tunnustatud kooskõlas rakendusmääruse artikli 79 lõikega 1, või aktsepteeritud, tunnustatud, täiendatud või asendatud kooskõlas rakendusmääruse artikli 79 lõikega 2, nõutakse hilinenud maksete eest viivist taotluse saanud asutuse liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormide kohaselt ja see kantakse samuti üle taotluse esitavale asutusele.

Nõude või selle sissenõudmise täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendi vaidlustamine ning täitemeetmete vaidlustamine

1. Kui sissenõudmismenetluse ajal vaidlustab huvitatud isik nõude ja/või selle täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendi, mis on välja antud taotluse esitava asutuse liikmesriigis, pöördub nimetatud isik taotluse esitava asutuse liikmesriigi asjakohase võimuorgani poole vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele. Taotluse esitava asutus teatab sellest viivitamata taotluse saanud asutusele. Kõnealusest pöördumisest võib taotluse saanud asutust teavitada ka huvitatud isik.

2. Niipea kui taotluse saanud asutus on taotluse esitavalt asutuselt või huvitatud isikult saanud lõikes 1 nimetatud teatise või teabe, peatab ta täitemenetluse kuni asjakohase võimuorgani otsuseni, kui taotluse esitav asutus kooskõlas käesoleva lõike teise lõiguga ei nõua teisiti. Taotluse saanud asutus võib vajaduse korral ja ilma et see piiraks rakendusmääruse artikli 83 kohaldamist rakendada sissenõudmist tagavaid ettevaatusabinõusid, kui selline tegevus on samalaadsete nõuete puhul tema liikmesriigis kehtivate õigusnormidega lubatud.

Olenemata esimesest lõigust võib taotluse esitav asutus kooskõlas oma liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega ning halduspraktikaga nõuda, et taotluse saanud asutus nõuaks vaidlustatud nõude sisse, kui taotluse saanud asutuse liikmesriigis kehtivad õigus- ja haldusnormid ning halduspraktika seda lubavad. Kui vaidlustamise tulemus on võlgnikule soodne, peab taotluse esitav asutus mis tahes sissenõutud summad tagasi maksma ja vajaduse korral tasuma taotluse saanud asutuse liikmesriigis kehtivate õigusaktide kohaselt tasumisele kuuluvad kompensatsioonid.

3. Taotluse saanud asutuse liikmesriigis võetud täitemeetmete vaidlustamisel pöördutakse selle liikmesriigi asjakohase võimuorgani poole vastavalt seal kehtivatele õigusnormidele.

4. Kui asjakohane võimuorgan, kelle poole pöördutakse vastavalt lõikele 1, on kohtuorgan ning see organ teeb taotluse esitavale asutusele soodsa otsuse, mis võimaldab taotluse esitava asutuse liikmesriigis nõude sisse nõuda, käsitatakse seda otsust „täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendina” rakendusmääruse artiklite 78 ja 79 tähenduses ning lähtutakse sellest nõude sissenõudmisel.

2. Taotluse saanud asutus teavitab taotluse esitavat asutust abitaotluse tagasilükkamise põhjustest.

Aegumistähtajad kooskõlas taotluse saanud asutuse liikmesriigis kehtivate õigusaktidega algavad otsese tunnustamise kuupäevast või aktsepteerimise, tunnustamise, täiendamise või asendamise kuupäevast vastavalt rakendusmääruse artiklile 79.

2. Kui taotluse saanud asutuse poolt vastavalt abitaotlusele nõude sissenõudmiseks võetud meetmeid oleks võtnud taotluse esitav asutus ja need oleksid põhjustanud aegumistähtaja peatumise või katkemise kooskõlas taotluse esitava asutuse liikmesriigi kehtivate õigusaktidega, käsitatakse kõnealuseid meetmeid nende mõju seisukohalt viimatinimetatud liikmesriigis võetud meetmetena.

Kui taotluse saanud asutuse liikmesriigi õigusnormid seda võimaldavad, rakendab nimetatud asutus taotluse esitava asutuse põhjendatud taotluse korral ettevaatusabinõusid, et tagada nõude sissenõudmine.

Esimese lõigu rakendamiseks kohaldatakse rakendusmääruse artiklites 78, 79, 81 ja 82 kehtestatud sätteid ja menetlusi mutatis mutandis.

1. Taotluse saanud asutus nõuab asjaomaselt füüsiliselt või juriidiliselt isikult sisse ja peab kinni kõik sissenõudmisega seoses tekkinud kulud kooskõlas õigusnormidega, mida taotluse saanud asutuse liikmesriigis kohaldatakse samalaadsete nõuete suhtes.

2. Käesoleva jao kohaselt toimuv vastastikuse abi andmine on üldjuhul tasuta. Kui sissenõudmine põhjustab erilisi probleeme või sellega seotud kulud on väga suured, võivad taotluse esitav ja taotluse saanud asutus siiski kokku leppida konkreetsete juhtumitega seotud tagasimaksmise korras.

3. Taotluse esitava asutuse liikmesriik peab taotluse saanud asutuse liikmesriigile tagasi maksma kõik põhjendamatuks osutunud toimingutest tulenevad kulutused ja kahjud, kui toimingute põhjendamatus oli seotud kas nõude sisu või taotluse esitava asutuse poolt väljastatud dokumendi kehtivusega.

1. Halduskomisjon esitab hiljemalt rakendusmääruse rakendamise algusest nelja täispika kalendriaasta möödumisel raporti rakendusmääruse artikli 67 lõigetes 2, 5 ja 6 sätestatud tähtaegade kohta.

Nimetatud aruande alusel võib Euroopa komisjon vajaduse korral esitada ettepaneku kõnealuste tähtaegade läbivaatamise kohta eesmärgiga lühendada neid oluliselt.

2. Halduskomisjon esitab hiljemalt … (6) aruande rakendusmääruse I, III ja IV peatüki kohaldamise kohta, eelkõige seoses rakendusmääruse artikli 67 lõigetes 2, 5 ja 6 osutatud menetluste ja tähtaegadega ning artiklites 75 kuni 85 osutatud sissenõudmismenetlustega.

Nimetatud aruandest olenevalt võib Euroopa Komisjon vajaduse korral esitada asjakohaseid ettepanekuid, et muuta kõnealuseid meetmeid tõhusamaks ja tasakaalustatumaks.

1. Kui hüvitiste saaja või taotleja või tema perekonnaliige viibib või elab sellise liikmesriigi territooriumil, mis ei ole deebitorasutuse liikmesriik, viib arstliku läbivaatuse kõnealuse asutuse taotlusel läbi hüvitisesaaja viibimis- või elukohajärgne asutus kooskõlas viimatinimetatud asutuse kohaldatavates õigusaktides sätestatud menetlustega, ilma et see piiraks muude sätete kohaldamist.

Deebitorasutus teatab viibimis- või elukohajärgsele asutusele vajaduse korral kõigist erinõuetest, mida tuleb järgida, ja punktid, mida arstlik läbivaatus peab hõlmama.

2. Viibimis- või elukohajärgne asutus edastab arstlikku läbivaatust taotlenud deebitorasutusele aruande. Kõnealusele asutusele on viibimis- või elukohajärgne asutuse tuvastatud asjaolud siduvad.

Deebitorasutusel säilib õigus korraldada hüvitisesaaja läbivaatus enda valitud arsti poolt. Siiski võib hüvitisesaaja kutsuda deebitorasutuse liikmesriigi territooriumile vaid juhul, kui reis ei kahjusta tema tervist ja kui sellega seonduvad reisi- ja elamiskulud kannab deebitorasutus.

3. Kui hüvitiste saaja või taotleja või tema perekonnaliige viibib või elab sellise liikmesriigi territooriumil, mis ei ole deebitorasutuse liikmesriik, viib ametliku kontrolli kõnealuse asutuse taotlusel läbi hüvitisesaaja viibimis- või elukohajärgne asutus.

4. Kohaldatakse ka lõikeid 2 ja 3 põhimääruse artiklis 34 nimetatud pikaajalise hooldushüvitise saaja või taotleja sõltuvusastme kindlaks määramisel või kontrollimisel.

5. Kahe või enama liikmesriigi pädevad võimuorganid või pädevad asutused võivad kokku leppida konkreetsetes sätetes ja menetlustes, et parandada täielikult või osaliselt hüvitise taotlejate ja saajate valmisolekut tööturul osalemiseks ning nende osalemist viibimis- või elukohariigis sel eesmärgil loodud kavades ja programmides.

6. Erandina põhimääruse artikli 76 lõikes 2 sätestatud tasuta vastastikuse halduskoostöö põhimõttest kompenseerib lõigetes 1 kuni 5 osutatud kontrollide kulud asutusele, kellele anti ülesanne need kontrollid teostada, sellise ülesande andnud deebitorasutus.

1. Liikmesriigid teatavad Euroopa Komisjonile põhimääruse artikli 1 punktides m, q ja r ning rakendusmääruse artikli 1 lõike 2 punktides a ja b määratletud üksuste ning vastavalt rakendusmäärusele nimetatud asutuste andmed.

2. Lõikes 1 osutatud üksused peavad olema varustatud elektroonilise tunnusega identifitseerimisnumbri ja elektroonilise aadressi kujul.

3. Halduskomisjon kehtestab lõikes 1 osutatud andmete teatamise struktuuri, sisu ja üksikasjaliku korra, sealhulgas ühtse vormi ja näidise.

4. Rakendusmääruse IV lisas esitatakse üksikasjad avaliku andmebaasi kohta, mis koondab lõikes 1 osutatud andmeid. Andmebaasi loob ja seda haldab Euroopa Komisjon. Liikmesriigid vastutavad siiski riikliku kontaktteabe andmebaasi sisestamise eest. Lisaks tagavad liikmesriigid lõikes 1 sätestatud riikliku kontaktteabe õigsuse.

5. Liikmesriigid on vastutavad lõikes 1 osutatud teabe pideva ajakohastamise eest.

1. Halduskomisjon töötab välja vajaliku teabe asjaomaste isikute nõustamiseks seoses nende õigustega ja haldustoimingutega, mis on vajalikud nende õiguste kasutamiseks. Teabe levitamine tagatakse eelistatult elektroonilisel teel selle avaldamisega avalikkusele kättesaadavatel veebisaitidel. Halduskomisjon tagab teabe regulaarse ajakohastamise ning jälgib klientidele osutatud teenuste kvaliteeti.

2. Põhimääruse artiklis 75 osutatud konsultatiivkomitee võib esitada arvamusi ja soovitusi teabe ja selle leviku parandamiseks.

3. Liikmesriigid jälgivad, et vajalik teave oleks põhimäärusega hõlmatud isikutele kättesaadav, et anda neile teada põhimääruses ja rakendusmääruses tehtud muudatustest, nii et nad saaksid oma õigusi kasutada. Samuti näevad nad ette kasutajasõbralike teenuste osutamise.

4. Pädevad võimuorganid tagavad, et nende asutused oleks teadlikud ja kohaldaksid põhimääruse ja rakendusmääruse valdkondades ja tingimustel kõiki ühenduse sätteid, õiguslikke ja muid, sealhulgas halduskomisjoni otsused.

Põhimääruse ja rakendusmääruse sätete kohaldamisel on kahe vääringu vaheline vahetuskurss Euroopa Keskpanga avaldatud viitekurss. Halduskomisjon määrab kindlaks kuupäeva, mida vahetuskursi määramisel arvesse võetakse.

Pädevad võimuorganid koostavad statistilised andmed põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise kohta ja edastavad need halduskomisjoni sekretariaadile. Need andmed kogutakse ja süstematiseeritakse vastavalt halduskomisjoni poolt kindlaksmääratud kavale ja meetoditele. Euroopa Komisjon tagab kõnealuse teabe levitamise.

Rakendusmääruse I, II, III, IV ja V lisa ning põhimääruse VI, VII, VIII ja IX lisa võib muuta komisjoni määrusega halduskomisjoni taotlusel.

Põhimääruse artiklit 87 kohaldatakse rakendusmäärusega hõlmatud olukordade suhtes.

1. Kui kindlustusjuhtum saabub enne asjaomase liikmesriigi territooriumil rakendusmääruse jõustumist ning pensionitaotlust ei ole enne seda kuupäeva rahuldatud, põhjustab selline taotlus hüvitise kahekordse määramise, kuivõrd selle kindlustusjuhtumi puhul tuleb määrata hüvitis sellele kuupäevale eelnenud perioodi eest:

Kui punktis a osutatud sätete alusel arvutatud summa on suurem kui punktis b osutatud sätete alusel arvutatud summa, on kõnealusel isikul siiski jätkuvalt õigus summale, mis on arvutatud punktis a osutatud sätete alusel.

2. Invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitise saamise taotlus, mis on esitatud liikmesriigi asutusele alates rakendusmääruse asjaomase liikmesriigi territooriumil jõustumisest, tingib automaatselt selle, et vastavalt põhimäärusele tuleb ümber hinnata hüvitised, mille ühe või mitme liikmesriigi asutus või asutused on enne seda kuupäeva sama kindlustusjuhtumi eest määranud; selline ümberhindamine ei tohi põhjustada määratud hüvitise summa vähendamist.

1. Igal liikmesriigil on vastavalt käesoleva määruse artikli 4 lõikele 2 õigus kohaldada elektroonilise andmevahetuse suhtes üleminekuperioodi.

Kõnealused üleminekuperioodid ei või ületada 24 kuud alates rakendusmääruse jõustumisest.

Kui vajaliku ühenduse infrastruktuuri (sotsiaalkindlustuse teabe elektrooniline vahetamine — EESSI) valmimine viibib oluliselt arvestades rakendusmääruse jõustumist, võib halduskomisjon siiski nõustuda neid perioode sobival määral pikendada.

2. Lõikes 1 nimetatud üleminekuperioodide praktilise korra määrab kindlaks halduskomisjon, eesmärgiga tagada põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamiseks vajalik andmevahetus.

Määrus (EMÜ) nr 574/72 jääb siiski jõusse ning säilitab õigusliku mõju järgmise suhtes:

2. Nõukogu 29. juuni 1998. aasta direktiivis 98/49/EÜ ühenduse piires liikuvate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate täiendavate pensioniõiguste kaitse kohta (12) ning üldisemalt kõikides ühenduse õigusaktides loetakse viited määrusele (EMÜ) nr 574/72 viidetena rakendusmäärusele.

(3) Euroopa Parlamendi 9. juuli 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 17. detsembri 2008. aasta ühine seisukoht ja nõukogu … otsus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(13) Avaldamise kuupäevale järgneva kuue kuulisele perioodile järgneva kuu esimene kuupäev ja mitte varasem kuupäev kui 1. jaanuar 2010.

I LISA

KAHEPOOLSETE KONVENTSIOONIDE RAKENDUSSÄTTED, MIS JÄÄVAD JÕUSSE, JA UUED KAHEPOOLSED RAKENDUSKONVENTSIOONID

(osutatud rakendusmääruse artikli 8 lõikes 1 ja artikli 9 lõikes 2)

BELGIA — TAANI

8. mai ja 21. juuni 2006. aasta kirjavahetus Belgias kindlustatud töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja Taanis elavale pereliikmetele ja Belgias kindlustatud, kuid Taanis elavatele pensionäridele ja/või nende pereliikmetele ette nähtud hüvitise tegeliku summa tagasimaksmise kohta

BELGIA — SAKSAMAA

21. jaanuari 1969. aasta kokkulepe sotsiaalkindlustusmaksete kogumise ja sissenõudmise kohta

BELGIA — IIRIMAA

19. mai ja 28. juuli 1981. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 70 lõike 3 kohta (määruse (EMÜ) nr 1408/71 III jaotise 1. ja 6. peatüki järgsete mitterahaliste hüvitiste ja töötushüvitiste kulude tagasimaksmisest vastastikune loobumine) ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest vastastikune loobumine)

BELGIA — HISPAANIA

25. mai 1999. aasta kokkulepe mitterahaliste hüvitiste tagasimaksmise kohta vastavalt määruste (EMÜ) nr 1408/71 ja 574/72 sätetele

BELGIA — PRANTSUSMAA

a)	4. juulil 1984. aasta kokkulepe ühes riigis elavate ja teises riigis töötavate piirialatöötajate arstliku läbivaatuse kohta

b)	14. mai 1976. aasta kokkulepe halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta, mis on sõlmitud vastavalt määruse (EMÜ) nr 72/574 artikli 105 lõikele 2

c)	3. oktoobri 1977. aasta kokkulepe seoses määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 92 rakendamisega (sotsiaalkindlustuse sissemaksete sissenõudmine)

d)	29. juuni 1979. aasta kokkulepe määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 70 lõikes 3 ettenähtud tagasimaksmisest vastastikuse loobumise kohta (töötushüvitiste kulud)

e)	6. märtsi 1979. aasta halduskokkulepe 12. oktoobri 1978. aasta konventsiooni (Belgia ja Prantsusmaa vahelise sotsiaalkindlustussüsteemi kohta) füüsilisest isikutest ettevõtjaid puudutavaid sätteid käsitleva lisaklausli rakendamise üksikasjade kohta

f)	21. novembri ja 8. veebruari 1995. aasta kirjavahetus vastastikuste nõuete tasaarveldamise korra kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklitele 93, 94, 95 ja 96

BELGIA — ITAALIA

a)	12. jaanuari 1974. aasta kokkulepe määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõiget 2 rakendamise kohta

b)	31. oktoobri 1979. aasta kokkulepe määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 18 lõiget 9 rakendamise kohta

c)	10. detsembri 1991. aasta ja 10. veebruari 1992. aasta kirjavahetus vastastikuste nõuete tagasimaksmise kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklile 93

d)	21. novembri 2003. aasta kokkulepe vastastikuste nõuete tasaarvestamise tingimuste kohta nõukogu määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklite 94 ja 95 kohaselt

BELGIA — LUKSEMBURG

a)	28. jaanuari 1961. aasta kokkulepe sotsiaalkindlustuse sissemaksete sissenõudmise kohta

b)	16. aprilli 1976. aasta kokkulepe halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõikele 2

BELGIA — ÜHENDKUNINGRIIK

a)	4. mai ja 14. juuni 1976. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumine)

18. jaanuari ja 14. märtsi 1977. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 kohta (määruse (EMÜ) nr 1408/71 III jaotise 1. peatüki kohaselt antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmise või tagasimaksmisest loobumise kord), mida on muudetud 4. mai ja 23. juuli 1982. aasta kirjavahetusega (kokkulepe määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti a kohaldamisest tulenenud kulude tagasimaksmise kohta)

BULGAARIA — TŠEHHI VABARIIK

25. novembri 1998. aasta lepingu artikli 29 lõiked 1 ja 3 ja 30. novembri 1999. aasta halduslepingu artikli 5 lõige 4 halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta

BULGAARIA — SAKSAMAA

17. detsembri 1997. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni pensioni valdkonnas rakendamist käsitleva halduskokkuleppe artiklid 8 ja 9

TŠEHHI VABARIIK — SLOVAKKIA

8. jaanuari 1993. aasta halduskokkuleppe artiklid 15 ja 16, mis käsitlevad tööandja asukoha ja elukoha mõiste määratlust, et kohaldada 29. oktoobri 1992. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni artiklit 20

TAANI — IIRIMAA

22. detsembri 1980. aasta ja 11. veebruari 1981. aasta kirjavahetus vastastikuse tagasimaksmisest loobumise kohta mitterahaliste hüvitiste kulude puhul, mida on antud ravi-, rasedus- ja sünnitus-, tööõnnetus- ja kutsehaigusekindlustuse alusel, samuti töötushüvitiste ning halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude puhul (määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõige 3 ja artikli 63 lõige 3 ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõige 2)

TAANI — KREEKA

8. mai 1986. aasta kokkulepeosalise vastastikuse loobumise kohta haiguse, raseduse ja sünnituse, tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmisest ning loobumise kohta halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest

TAANI — HISPAANIA

11. detsembri 2006. aasta kokkulepe Hispaanias kindlustatud töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja Taanis elavale pereliikmetele ja Hispaanias kindlustatud, kuid Taanis elavatele pensionäridele ja/või nende pereliikmetele ette nähtud hüvitise tegeliku summaga seotud ettemaksete ja ajapiirangute ning selle summa tagasimaksmise kohta

TAANI — PRANTSUSMAA

29. juuni 1979. aasta kokkulepe ja 2. juuni 1993. aasta täiendav kokkulepe osalise tagasimaksmisest loobumise kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõikele 3 ja artikli 63 lõikele 3 ja vastastikuse tagasimaksmisest loobumise kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõikele 2 (osaline loobumine haiguse, raseduse ja sünnituse, tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmisest ning loobumine halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest)

TAANI — ITAALIA

18. novembri 1998. aasta kokkulepe haigus-, rasedus- ja sünnitus-, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse korral antud mitterahaliste hüvitiste kulude ning halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmise kohta

TAANI — LUKSEMBURG

19. juuni 1978. aasta kokkulepe vastastikuse loobumise kohta kulude tagasimaksmisest, mis on ette nähtud määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõikes 3, artikli 63 lõikes 3 ja artikli 70 lõikes 3 ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõikes 2 (haiguse, raseduse ja sünnituse, tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral antud mitterahaliste hüvitiste kulud, töötushüvitise ning halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulud)

TAANI — MADALMAAD

30. märtsi ja 25. aprillil 1979. aasta kirjavahetus, mida on muudetud 12. detsembri 2006. aasta kokkuleppega haiguse, raseduse ja sünnituse, tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmise kohta

TAANI — PORTUGAL

17. aprilli 1998. aasta kokkulepe haiguse, raseduse ja sünnituse, tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral kindlustuse kohaselt antud mitterahaliste hüvitiste kulude ning halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest osalise loobumise kohta

TAANI — SOOME

18. augusti 2003. aasta Põhjamaade sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikkel 15: kokkulepe vastastikuse tagasimaksmisest loobumise kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklitele 36, 63 ja 70 (haiguse, raseduse ja sünnituse, tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral antud mitterahaliste hüvitiste kulud ja töötushüvitised) ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklile 105 (halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulud)

TAANI — ROOTSI

TAANI — ÜHENDKUNINGRIIK

30. märtsi ja 19. aprilli 1977. aasta kirjavahetus, mida on muudetud 8. novembri 1989. aasta ja 10. jaanuari 1990. aasta kirjavahetuse teel, kokkuleppe kohta mitterahaliste hüvitiste kulude ning halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta

SAKSAMAA — LUKSEMBURG

a)	14. oktoobri 1975. aasta kokkulepped halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta, mis on vastu võetud vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõikele 2

b)	14. oktoobri 1975. aasta kokkulepe sotsiaalkindlustuse sissemaksete kogumise ja sissenõudmise kohta

c)	25. jaanuari 1990. aasta kokkulepe seoses määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 20 ja artikli 22 lõike 1 punktide b ja c kohaldamisega

EESTI — ÜHENDKUNINGRIIK

29. märtsil 2006. aastal Eesti Vabariigi ja Ühendkuningriigi pädevate võimuorganite vahel määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 63 lõike 3 kohaselt sõlmitud kokkulepe, millega määratakse kindlaks muud viisid kummaski riigis nimetatud määruse kohaselt antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmiseks, mille kohaldamine algas 1. mail 2004

IIRIMAA — PRANTSUSMAA

30. juuli ja 26. septembri 1980. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 63 lõike 3 kohta (mitterahaliste hüvitiste kulude tagasinõudmisest vastastikune loobumine) ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest vastastikune loobumine)

IIRIMAA — LUKSEMBURG

26. septembri 1975. aasta ja 5. augusti 1976. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 63 lõike 3 ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (määruse (EMÜ) nr 1408/71 III jaotise 1. ja 4. peatüki kohaste mitterahaliste hüvitiste kulude ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli artiklis 105 osutatud halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumine)

IIRIMAA — MADALMAAD

22. aprilli ja 27. juuli 1987. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 70 lõike 3 kohta (määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 69 rakendamisel antud hüvitiste kulude tagasimaksmisest loobumine) ja määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklis 105 osutatud halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumine)

IIRIMAA — ROOTSI

8. novembri 2000. aasta kokkulepe haiguse, raseduse ja sünnituse, tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral antud mitterahaliste hüvitiste kulude ning halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta

IIRIMAA — ÜHENDKUNINGRIIK

9. juuli 1975. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 63 lõike 3 kohta (määruse (EMÜ) nr 1408/71 III jaotise 1. ja 4. peatüki kohaselt antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmise või tagasimaksmisest loobumise kord) ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumine)

KREEKA — MADALMAAD

8. septembri 1992. aasta ja 30. juuni 1993. aasta kirjavahetus asutustevahelise tagasimaksmise meetodite kohta

HISPAANIA — PORTUGAL

a)	22. mai 1970. aasta halduskokkuleppe artiklid 42, 43 ja 44 (töötushüvitiste eksport). See kanne on kehtiv kaks aastat alates määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevast

b)	2. oktoobri 2002. aasta kokkulepe, millega kehtestatakse raviteenuste osutamise eest esitatud vastastikuste nõuete haldamise ja tasaarveldamise üksikasjalik kord, et soodustada ja kiirendada nende nõuete tasaarveldamist

HISPAANIA — ÜHENDKUNINGRIIK

18. juuni 1999. aasta kokkulepe vastavalt määrustele (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) 574/72 antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmise kohta

PRANTSUSMAA — SAKSAMAA

26. mai 1981. aasta kokkulepe määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 92 rakendamise kohta (sotsiaalkindlustuse sissemaksete kogumine ja sissenõudmine)

PRANTSUSMAA — HISPAANIA

17. mai 2005. aasta kokkulepe, millega kehtestatakse raviteenustega seotud hüvitistega seoses esitatud vastastikuste nõuete haldamise ja tasaarveldamise üksikasjalik kord vastavalt määrustele (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72

PRANTSUSMAA — ITAALIA

a)	14. mai ja 2. augusti 1991. aasta kirjavahetus vastastikuste nõuete tasaarveldamise tingimuste kohta määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 93 kohaselt

b)	22. märtsi ja 15. aprilli 1994. aasta täiendav kirjavahetus vastastikuste võlgnevuste tasaarveldamise menetluste kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklitele 93, 94, 95 ja 96

c)	2. aprilli 1997. aasta ja 20. oktoobri 1998. aasta kirjavahetus, millega muudetakse punktides a ja b nimetatud kirjavahetust seoses vastastikuste võlgnevuste tasaarveldamise menetlustega vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklitele 93, 94, 95 ja 96

d)	28. juuni 2000. aasta kokkulepe määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõikes 1 osutatud kulude tagasimaksmisest loobumise kohta, seoses nimetatud määruse artikli 51 kohaselt taotletud halduskontrolli ja arstliku läbivaatusega

PRANTSUSMAA — LUKSEMBURG

2. juuli 1976. aasta kokkulepe töötaja pereliikmetele, kes ei ela saamas riigis kui asjaomane töötaja, haiguse või raseduse ja sünnituse eest ette nähtud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmisest loobumise kohta, mis on ette nähtud nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõikes 3

2. juuli 1976. aasta kokkulepe endistele piirialatöötajatele, nende pereliikmetele või nende ülalpidamisel olnud isikutele haiguse või raseduse ja sünnituse korral antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmisest loobumise kohta, mis on ette nähtud nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõikes 3

c)	2. juuli 1976. aasta kokkulepe halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta, mis on ette nähtud nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõikes 2

d)	17. juuli ja 20. augusti 1995. aasta kirjavahetus vastastikuste nõuete tasaarveldamise üksikasjade kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklitele 93, 95 ja 96

PRANTSUSMAA — MADALMAAD

a)	28. aprilli 1997. aasta kokkulepe halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklile 105

b)	29. septembri 1998. aasta kokkulepe, millega kehtestatakse eritingimused tagasimakstavate mitterahaliste hüvitiste summade kindlaksmääramiseks vastavalt määrustele (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72

c)	3. veebruari 1999. aasta kokkulepe, millega kehtestatakse eritingimused haigushüvitistega seotud vastastikuste võlgnevuste haldamiseks ja tasaarveldamiseks vastavalt määrustele (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72

PRANTSUSMAA — PORTUGAL

28. aprilli 1999. aasta kokkulepe, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad raviteenuste osutamisega seotud vastastikuste nõuete haldamiseks ja tasaarveldamiseks vastavalt määrustele (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72

PRANTSUSMAA — ÜHENDKUNINGRIIK

a)	25. märtsi ja 28. aprilli 1997. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumine)

b)	8. detsembri 1998. aasta kokkulepe erimeetodite kohta mitterahaliste hüvitiste eest tagasimakstavate summade kindlaksmääramiseks vastavalt määrustele (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72

ITAALIA — SAKSAMAA

3. aprilli 2000. aasta kokkulepe sotsiaalkindlustuse sissemaksete kogumise ja sissenõudmise kohta

ITAALIA — HISPAANIA

21. novembri 1997. aasta kokkulepe tervishoiukulutuste tagasimaksmise täiustamise ja lihtsustamise uue korra kohta, mis on seotud põhimääruse artikli 36 lõikega 3 (mitterahaliste haigus- ning rasedus- ja sünnitushüvitiste tagasimaksmine) ja määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklitega 93, 94, 95 ja 100 ning artikli 102 lõikega 5 (haigus- ning rasedus- ja sünnituskindlustuse hüvitiste ja hilinenud nõuete tagasimaksmise kord)

ITAALIA — MADALMAAD

24. detsembri 1996. aasta ja 27. veebruari 1997. aasta kokkulepe määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 63 lõike 3 kohta

ITAALIA — ÜHENDKUNINGRIIK

29. märtsil 2006. aastal Itaalia Vabariigi ja Ühendkuningriigi pädevate võimuorganite vahel määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 63 lõike 3 kohaselt allakirjutatud kokkulepe, millega määratakse kindlaks muud viisid kummaski riigis nimetatud määruse kohaselt antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmiseks, mille kohaldamine algas 1. jaanuaril 2005

LUKSEMBURG — ITAALIA

19. jaanuari 1955. aasta halduskokkuleppe artikli 4 lõiked 5 ja 6 sotsiaalkindlustuse üldkonventsiooni sätete rakendamise kohta (põllumajandustöötajate ravikindlustus)

LUKSEMBURG — ÜHENDKUNINGRIIK

18. detsembri 1975. aasta ja 20. jaanuari 1976. aasta kirjavahetus seoses määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõikega 2 (määruse (EMÜ) nr 574/72 artiklis 105 osutatud halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumine)

UNGARI — ÜHENDKUNINGRIIK

1. novembri 2005. aastal Ungari Vabariigi ja Ühendkuningriigi pädevate võimuorganite vahel määruse (EMÜ) nr 883/2004 artikli 35 lõike 3 ja artikli 41 lõike 2 kohaselt sõlmitud kokkulepe, millega määratakse kindlaks muud viisid kummaski riigis nimetatud määruse kohaselt antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmiseks, mille kohaldamine algas 1. mail 2004

MALTA — ÜHENDKUNINGRIIK

17. jaanuaril 2005. aastal Malta ja Ühendkuningriigi pädevate võimuorganite vahel määruse (EMÜ) nr 883/2004 artikli 35 lõike 3 ja artikli 41 lõike 2 kohaselt sõlmitud kokkulepe, millega määratakse kindlaks muud viisid kummaski riigis nimetatud määruse kohaselt antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmiseks, mille kohaldamine algas 1. mail 2004

MADALMAAD — BELGIA

a)	21. märtsi 1986. aasta kokkulepe sotsiaalkindlustuse sissemaksete kogumise ja sissenõudmise kohta koos 25. novembril 1970. aastal sõlmitud halduskokkuleppega, millega rakendatakse seda kokkulepet

b)	13. märtsi 2006. aasta kokkulepe ravikindlustuse kohta

c)	12. augusti 1982. aasta kokkulepe haigus-, rasedus- ja sünnitus- ning invaliidsuskindlustuse kohta

MADALMAAD — SAKSAMAA

a)	18. aprilli 2001. aasta konventsiooni käsitleva 18. aprilli 2001. aasta halduskokkuleppe artikkel 9 (pensioni maksmine)

b)	21. jaanuari 1969. aasta kokkulepe sotsiaalkindlustuse sissemaksete sissenõudmise kohta

MADALMAAD — HISPAANIA

21. veebruari 2000. aasta kokkulepe Madalmaade ja Hispaania vahel, millega hõlbustatakse haigus- ning rasedus- ja sünnitushüvitistega seotud vastastikuste nõuete tasaarveldamist määruste (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72 sätete rakendamisel

MADALMAAD — LUKSEMBURG

1. novembri 1976. aasta kokkulepe halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumise kohta, mis on vastu võetud vastavalt määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõikele 2

MADALMAAD — PORTUGAL

11. detsembri 1987. aasta kokkulepe haiguse ning raseduse ja sünnituse korral antavate mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmise kohta

MADALMAAD — ÜHENDKUNINGRIIK

a)	11. augusti 1954. aasta konventsiooni rakendamist käsitleva 12. juuni 1956. aasta halduskokkuleppe artikli 3 teine lause

b)	25. aprilli ja 26. mai 1986. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 kohta (mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmine või tagasimaksmisest loobumine) hiljem muudetud kujul

AUSTRIA — SAKSAMAA

19. juuli 1978. aasta töötuskindlustuskonventsiooni rakendamist käsitleva 2. augusti 1979. aasta kokkuleppe II jao numbrit 1 ja III jagu kohaldatakse jätkuvalt isikute suhtes, kes on 1. jaanuaril 2005 või enne seda töötanud piirialatöötajana ja jäänud töötuks enne 1. jaanuari 2011.

POOLA — SAKSAMAA

11. jaanuari 1977. aasta kokkulepe vanaduspensione ja tööõnnetuse korral antavaid hüvitisi käsitleva 9. oktoobri 1975. aasta konventsiooni rakendamise kohta

PORTUGAL — ÜHENDKUNINGRIIK

8. juuni 2004. aastal kehtestatud kord, millega määratakse kindlaks muud viisid kummaski riigis antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmiseks, mille kohaldamine algas 1. jaanuaril 2003

SOOME — ROOTSI

SOOME — ÜHENDKUNINGRIIK

1. ja 20. juuni 1995. aasta kirjavahetus määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 63 lõike 3 kohta (mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmine või tagasimaksmisest loobumine) ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumine)

ROOTSI — HISPAANIA

1. detsembri 2004. aasta kokkulepe määruse (EMÜ) nr 574/72 alusel antud mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmise kohta

ROOTSI — LUKSEMBURG

27. novembri 1998. aasta kokkulepe kulude tagasimaksmise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas

ROOTSI — ÜHENDKUNINGRIIK

15. aprilli 1997. aasta kokkulepe määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 36 lõike 3 ja artikli 63 lõike 3 kohta (mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmine või tagasimaksmisest loobumine) ning määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 105 lõike 2 kohta (halduskontrolli ja arstliku läbivaatuse kulude tagasimaksmisest loobumine)

NÕUKOGU PÕHJENDUSED

I. SISSEJUHATUS

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 29. aprillil 2004 vastu määruse (EÜ) nr 883/2004 (1) sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (edaspidi „algmäärus”), millega asendatakse määrus (EMÜ) nr 1408/71 (2).

Algmääruse artikli 89 kohaselt tuleb vastu võtta määrus, millega kehtestatakse algmääruse rakendamise kord. Sel eesmärgil esitas komisjon 31. jaanuaril 2006 nõukogule vastava määruse ettepaneku. Kõnealune ettepanek põhineb EÜ asutamislepingu artiklitel 42 ja 308.

Euroopa Parlament, toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras, esitas 9. juulil 2008 (3) oma esimese lugemise arvamuse. Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas oma arvamuse 26. oktoobril 2006 (4).

Komisjon esitas 15. oktoobril 2008 oma muudetud ettepaneku, milles kiideti heaks 159 Euroopa Parlamendi 162st muudatusettepanekust.

Nõukogu võttis 17. detsembril 2008 vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 251 lõikele 2 ühehäälselt vastu oma ühise seisukoha.

II. EESMÄRK

Ettepaneku eesmärk on viia lõpule praegu sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise valdkonnas kohaldatavate eeskirjade ajakohastamine, kehtestades määruse (EÜ) nr 883/2004 rakenduseeskirjad ja asendades seeläbi praegu kehtiva rakendusmääruse (määrus (EMÜ) nr 574/72). Ettepaneku eesmärk on eelkõige määratleda kõikide asjaosaliste jaoks (kindlustatud isikud, olemasolu korral nende tööandjad, sotsiaalkindlustusasutused ja liikmesriikide pädevad ametiasutused) algmääruses sätestatud eeskirjade praktilise rakendamise kord. Ettepanekuga püütakse samuti parandada praegusi menetlusi, lihtsustades neid ning selgitades eri sidusrühmade õigusi ja kohustusi. Ettepaneku eesmärk on ka tõhustada institutsioonidevahelist koostööd, eelkõige liikmesriikidevahelise elektroonilise andmevahetuse kaudu.

III. ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

1. Üldised märkused

a) Komisjoni muudetud ettepanek

Euroopa Parlament võttis vastu 162 ettepanekut komisjoni ettepaneku muutmiseks. Neist muudatusettepanekutest 160 inkorporeeriti kas täielikult, osaliselt või pärast ümbersõnastamist komisjoni muudetud ettepanekusse (muudatusettepanekud 1–25, 27–54 ja 56–162). Ülejäänud kaks muudatusettepanekut ei olnud siiski komisjonile vastuvõetavad (muudatusettepanekud 26 ja 55).

b) Nõukogu ühine seisukoht

Nõukogu nõustus 146 muudatusettepanekuga 162st täielikult või osaliselt komisjoni muudetud ettepanekusse inkorporeeritud muudatusettepanekust (muudatusettepanekud 2, 4, 5, 7, 8, 12–14, 17–25, 27–34, 36–47, 49–54, 56–71, 74–78, 80–88, 90–107, 109–132, 134–146, 147 (esimene osa), 148 (esimene osa), 149 ja 152–162).

Nõukogu oli nõus ka järgmiste muudatusettepanekute aluseks olevate põhimõtetega, tingimusel, et need ümber sõnastatakse:

—	muudatusettepanek 3 (uus põhjendus 8a): nõukogu, olles täielikult nõus kõnealuse muudatusettepaneku sisuga, leidis, et muudatusettepaneku viimase lause puhul tuleks kasutada üldisemat sõnastust, mis sarnaneks ühise seisukoha põhjenduse 10 viimase lausega;

—

muudatusettepanekud 6 ja 9, milles käsitletakse vastavalt artikli 1 lõike 2 punktides a ja d esitatud mõisteid „juurdepääsupunkt” ja „standardiseeritud elektrooniline sõnum”: nõukogu leidis, et nimetatud mõisted tuleks läbi vaadata, võttes aluseks võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni poolt EESSI (Electronic Exchange of Social Security Information — sotsiaalkindlustusalase teabe elektrooniline vahetamine) projekti kontekstis tehtud töö tulemused (ühise seisukoha artikli 1 lõike 2 punkt a);

—	muudatusettepanek 10 (artikli 2 uus lõige 1): nõukogu leidis, et selle muudatusettepaneku sõnastust tuleks veidi muuta ning et puudega inimesi käsitleva viite kõrvale tuleks lisada viide vanuritele (ühise seisukoha artikli 2 lõige 1);

—

muudatusettepanek 11 (artikli 2 lõige 1): nõukogu pidas vajalikuks kasutada väljendi „kõnealuse liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega ette nähtud tähtaegade jooksul” asemel sõna „viivitamata”, kuna nimetatud tähtajad võivad teatud juhtudel olla kas küllaltki pikad või siseriiklikes õigusaktides hoopiski sätestamata jäetud. See on horisontaalne küsimus, mis iseloomustab kõiki tähtaegadega seotud muudatusettepanekuid (ühise seisukoha artikli 2 lõige 2);

—

muudatusettepanek 15 (artikli 3 lõige 2): nõukogu pidas vastuvõetavaks üksnes kõnealuse muudatusettepaneku esimest lõiku, olles seisukohal, et parlamendi poolt asjaomase muudatusettepaneku muudes osades soovitatud üksikasjalikud sätted võivad olla vastuolus direktiivis 95/46/EÜ juba esitatud sätetega liikmesriikide sisemise korralduse kohta kõnealuses valdkonnas (ühise seisukoha artikli 3 lõige 2);

—

muudatusettepanek 16 (artikli 3 lõige 3): nagu muudatusettepaneku 11 puhul, pooldas nõukogu ka antud juhul samadel põhjustel sõna „viivitamata” kasutamist siseriiklikele tähtaegadele viitamise asemel (ühise seisukoha artikli 3 lõige 3). Sama märkus kehtib ka komisjoni ettepaneku artikli 27 lõike 5, artikli 49 lõike 1 ning artikli 51 lõike 2 puhul (ühise seisukoha artikli 27 lõige 5, artikli 49 lõige 1 ja artikli 51 lõige 2);

—	muudatusettepanek 26 (artikli 6 lõige 4): nõukogu, olles nõus kõnealuse artikli sisuga, oli siiski seisukohal, et teksti tuleks täiendavalt täpsustada selliselt, nagu on esitatud ühise seisukoha artikli 6 lõikes 5;

—	muudatusettepanek 48 (artikli 17 lõige 3): nõukogu, olles nõus kõnealuse muudatusettepaneku sisuga, oli siiski seisukohal, et tekst tuleks ümber sõnastada ja selles tuleks viidata asjaomasele liikmesriigile, nagu ühise seisukoha artikli 16 lõikes 3;

—

muudatusettepanek 72 (artikli 26 lõike 2 viimane lõik): nõukogu leidis, et loataotlusele vastamiseks ette nähtud viieteistkümne kalendripäeva pikkusest tähtajast on võimatu kinni pidada. Nõukogu arvates tuleks nimetatud tähtaeg määrata siseriiklike õigusaktidega (ühise seisukoha artikli 26 lõige 2);

—

muudatusettepanek 73 (artikli 26 lõige 3): nõukogu leidis, et kõnealuse sätte ainsaks eesmärgiks on kehtestada menetlus loa andva asutuse kindlaksmääramiseks sellisel juhul, kui asjaomane isik ei ela pädevas liikmesriigis. See ei hõlma muid olukordi, mille korral ei tohiks loa andmisest keelduda, kuna need juhtumid on selgelt algmäärusega hõlmatud (ühise seisukoha artikli 26 lõige 3);

—	muudatusettepanekud 97 ja 98 (artikli 43 lõige 1 ning artikli 43 lõike 3 uus lõik): nõukogu oli seisukohal, et nimetatud muudatusettepanekud on vastuvõetavad, kuid leidis siiski, et kõnealuse artikli pealkirja tuleks muuta järgmiselt: „Hüvitiste arvutamise lisasätted”.

Nõukogu ei pidanud siiski soovitavaks nõustuda järgmiste muudatusettepanekutega:

—

muudatusettepanek 1 (põhjendus 3, milles käsitletakse üksikisikute kaitset seoses isikuandmete töötlemise ja nende vahetamisega): nõukogu ei pidanud seda muudatusettepanekuga 15 (vt eespool) tihedalt seotud muudatusettepanekut vajalikuks, kuna kõnealust küsimust oleks kõige parem käsitleda artikli 3 lõikes 2. Nõukogu oli seetõttu arvamusel, et komisjoni algse ettepaneku tekst tuleks kõnealuse põhjenduse puhul säilitada (ühise seisukoha põhjendus 3);

—	muudatusettepanek 35 (artikli 12 uus lõige 6a): nõukogu otsustas kõnealuse sätte välja jätta, kuna halduskomisjoni aruandes ei peetud seda tehniliselt vajalikuks, pidades silmas mis tahes võimalike negatiivsete mõjude puudumist isiku õigustele;

—

muudatusettepanek 55 (artikli 19 lõige 2): selle muudatusettepanekuga nähakse ette, et kohaldatavaid õigusakte käsitlevas tõendis märgitakse ära tööandja poolt makstud palk. Nõukogu jagas komisjoni arvamust, et selle muudatusettepanekuga ületatakse sotsiaalkindlustusega seotud eesmärkide saavutamiseks vajaliku teabe piirid ning minnakse seetõttu määruse eesmärkidest kaugemale (ühise seisukoha artikli 19 lõige 2);

—

muudatusettepanek 79 (artikli 26 lõige 6): nõukogu oli seisukohal, et kindlustatud isiku raviga lahutamatult seotud reisi- ja elamiskulud peaks hüvitama pädev asutus, tingimusel et see on ette nähtud kõnealuse asutuse asukohariigi õigusaktidega ning et luba on antud. Lisaks ei saanud nõukogu nõustuda muudatusettepaneku viimase osaga, milles käsitletakse puudega inimest saatva isiku reisi- ja elamiskulude hüvitamist. Nõukogu leidis, et see läheks sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise reguleerimisalast kaugemale, kuna tooks liikmesriikide jaoks kaasa kohustuse hakata andma ravikindlustuse valdkonnas uut hüvitist (ühise seisukoha artikli 26 lõige 6).

Tuleb siiski märkida, et puudega inimeste erivajadusi on arvesse võetud, kuna nõukogu nõustus muudatusettepanekuga 10 (artikli 2 uus lõige 1, vt eespool), tingimusel et selle sõnastust veidi muudetakse;

—

muudatusettepanekud 164, 165, 166 ja 167 (artikkel 66 — nõuete esitamise ja lahendamise tähtajad): nõukogu pidas vajalikuks pikendada komisjoni poolt kavandatud nõuete esitamise ja lahendamise ning vaidluste lahendamise tähtaegu (12 kuud nõuete esitamise puhul, 18 kuud nõuete lahendamise puhul ja 36 kuud vaidluste lahendamise puhul). Nõukogu ei saanud seetõttu nõustuda muudatusettepanekutega 164–167, mille eesmärk on säilitada komisjoni poolt kavandatud tähtajad, kuna enamik liikmesriike olid arvamusel, et selliseid tähtaegu võiks kehtestada üksnes pärast asjakohaste kogemuste saamist ja tehnika arengut, mis peaks asutustevahelist andmevahetust kiirendama. Seoses sellega tuleks meeles pidada, et määruse eelnõuga on juba ette nähtud sissemaksed ja viivised, mis peaks menetluste läbiviimist kiirendama.

Pidades siiski silmas kõnealuse küsimuse tähtsust Euroopa Parlamendi jaoks, jõudis nõukogu kokkuleppele konkreetse läbivaatamisklausli lisamises ühise seisukoha artikli 86 lõikesse 1, mille kohaselt vaadatakse rakendusmääruse artikli 67 lõigetes 2, 5 ja 6 nimetatud tähtajad hiljemalt neli aastat pärast rakendusmääruse jõustumiskuupäeva halduskomisjoni aruande põhjal läbi. Nimetatud läbivaatamise eesmärk on asjaomaste tähtaegade märkimisväärne lühendamine.

Komisjon on nõukogus kokku lepitud ühise seisukoha heaks kiitnud.

2. Konkreetsed märkused

Artikli 2 lõike 4 puhul oli nõukogu arvamusel, et komisjoni ettepaneku teksti, mida parlament soovib säilitada, tuleks veelgi selgemaks muuta, ning et viidata tuleks üksnes kontaktasutusele, kuna asjaomases lõikes käsitletakse pelgalt andmete vahetamises osalevaid asutusi ja mitte kõnealuste andmete vahetamise viisi (ühise seisukoha artikli 2 lõige 4). Sama põhimõtet silmas pidades leidis nõukogu seoses muudatusettepanekuga 108, et kõnealune muudatusettepanek oleks vastuvõetav juhul, kui lisatakse väljend „kontaktasutuse ülesannete täitmisel”, et võimaldada liikmesriikidel korraldada oma teabevahetussüsteeme (ühise seisukoha artikli 47 lõige 1). Samuti tuleb ette juhtumeid, mille puhul institutsioonidevaheline teabevahetus ei peaks tarbetu bürokraatia vältimiseks olema automaatne. Selles kontekstis oleks muudatusettepanek 89 samuti vastuvõetav juhul, kui lisatakse väljend „vajaduse korral” (ühise seisukoha artikli 27 lõige 9).

Nõukogu oli seisukohal, et artikli 3 pealkirjas kasutatud sõnad „kindlustatud isikud” tuleks asendada sõnadega „asjaomased isikud”, et oleks selgemini näidatud, et nimetatud sätet kohaldatakse algmäärusega hõlmatud isikute suhtes ja mitte kindlustatud isikute suhtes üldiselt. Lisaks sellele leidis nõukogu, et kõnealuse artikli lõiked 4–8 tuleks välja jätta. Leiti, et komisjoni ettepanekus esitatud lõiked 4–7, milles käsitletakse vastuvõtuteatist dokumentide piiriülese saatmise puhul ning sellega seotud õiguslikke tagajärgi ja õiguskaitsevahendeid, on vastuolus riikide pädevusega. Lõike 8 puhul, milles käsitletakse asjaomasele isikule elektroonilisel teel saadetud otsuseid, leiti, et kõnealune küsimus on rohkem seotud artikliga 4. Kõnealune säte on seetõttu lisatud ühise seisukoha artikli 4 lõikesse 3.

Nõukogu leidis seoses artikli 4 lõikega 2, et komisjoni algse ettepaneku tekst, mida parlament soovib säilitada, ei ole vastavuses liikmesriikide poolt kehtestatava korraldusega. Nõukogu arvates tuleks nimetatud säte ümber sõnastada selliselt, et selles oleks öeldud, et andmete edastamine asutuste või kontaktasutuste vahel toimub elektrooniliselt kas otse või juurdepääsupunktide kaudu, kuna juurdepääsupunktid täidavad elektrooniliste kontaktpunktide funktsioone (ühise seisukoha artikli 4 lõige 2).

Nõukogu oli seisukohal, et artikli 5 pealkirjas ning samuti kõnealuse artikli tekstis tuleks sõnade „tõendavad dokumendid” asemel kasutada sõna „tõendusmaterjalid”. See on seotud tõendusmaterjalidega, mis on dokumendi väljastamise aluseks ning mis ei ole teiste liikmesriikide asutuste jaoks siduvad, välja arvatud juhul, kui need on osa dokumendis sisalduvast andmekogumist. Lisaks leidis nõukogu, et kõnealuses artiklis sisalduv viide maksuameti otsustele tuleks välja jätta, kuna see küsimus kas ei kuulu ühenduse pädevusse või seda käsitletakse muude ühenduse õigusaktide alusel (ühise seisukoha artikkel 5).

Nõukogu oli artikli 5 lõike 3 puhul nõus komisjoni ettepaneku sisuga, mille parlament oli säilitanud, kuid leidis siiski, et tekst tuleks ümber sõnastada selliselt, et selles oleks sätestatud, et asjaomased asutused peavad püüdma lahendada kõik erimeelsused vähemalt ühe kuu jooksul enne seda, kui neil on õigus kõnealune küsimus halduskomisjonile suunata. See täpsustus tundus olevat vajalik, et innustada liikmesriike kahepoolselt kokku leppima, selle asemel et vaidlusküsimustega automaatselt halduskomisjoni poole pöörduda. Oluline on ka see, et sellised taotlused tehtaks pädevate võimuorganite, mitte aga iga asjaomase asutuse vahendusel (ühise seisukoha artikli 5 lõige 4).

Nõukogu oli seisukohal, et artikli 6 lõikes 2 tuleks täpsustada, et hüvitised on rahalised või mitterahalised. Artikli 6 pealkirja tuleks vastavalt muuta, kasutades sõna „maksmin”e asemel sõna „andmine” (ühise seisukoha artikkel 6).

Nõukogu oli arvamusel, et artikli 7 pealkiri tuleks ümber sõnastada, et täpsustada, et kõnealuses artiklis käsitletakse hüvitiste ja sissemaksete ajutist arvutamist. Nimetatud artikli lõikesse 2 tuleks lisada sõnad „või dokumendid”, mis võimaldaks võtta arvesse ka dokumentides sisalduvat teavet, mis on vajalik hüvitiste või sissemaksete lõplikuks arvutamiseks (ühise seisukoha artikkel 7).

Artikli 8 lõike 1 puhul pidas nõukogu võimalikuks nõustuda komisjoni ettepaneku teksti säilitamisega, tingimusel et viide artiklile 8 parandatakse viiteks artikli 8 lõikele 1 (ühise seisukoha artikli 8 lõige 1).

Artiklis 9 tuleks viidata „võimuorganitele ja asutustele”, kuna kõnealuses artiklis ei käsitleta pelgalt asutusi (ühise seisukoha artikkel 9).

Artikli 10 puhul leidis nõukogu, et kuna algmääruse artiklid 53–55 sisaldavad konkreetseid sätteid hüvitiste kattumise kohta muude hüvitiste või muu sissetulekuga, mida ei tuleks kõnealuses hüvitiste kattumist puudutavas sättes käsitleda, siis tuleks lisada sõnad „olenemata algmääruse muudest sätetest” (ühise seisukoha artikkel 10).

Artikli 11 puhul oli nõukogu seisukohal, et punktid c, d ja e tuleks välja jätta, kuna lõige 1 on vaja ümber sõnastada (ühise seisukoha artikkel 11).

Artikli 12 lõike 5 puhul oli nõukogu seisukohal, et väljend „kindlustatud isik” tuleks (kooskõla tagamiseks artikli 12 lõikega 1) asendada väljendiga „asjaomane isik”, kuna algmääruse artikkel 6 ei hõlma pelgalt kindlustatud isikuid. Lisaks ei kasutata kõnealust väljendit kõikides algmääruse peatükkides (nt pensione käsitlevas peatükis kasutatakse väljendit „isikud”) (ühise seisukoha artikli 12 lõige 5).

Ettepaneku artiklis 13 (ühise seisukoha artikkel 13) käsitletakse erinevates ühikutes väljendatud kindlustusperioodide ümberarvutamist, mis on vajalik perioodide liitmiseks. Komisjoni ettepanekus tugineti eeldusele, et ümberarvutamine on vajalik üksnes viiepäevasel töönädalal põhinevate perioodide puhul. Nõukogus toimunud arutelu näitas, et see ei ole piisav, kuna liikmesriikides toimub arvutamine (vähemalt mõningate skeemide puhul) endiselt kuue- või seitsmepäevase töönädala põhjal (nt füüsilisest isikust ettevõtjate puhul). Selles olukorras oli kaks võimalust: kas võtta üle nõukogu määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 15 lõikes 3 sätestatud ümberarvutamise reeglid või koostada uus säte. Pidades silmas asjaolu, et kehtiv ümberarvutamist käsitlev säte ei ole selge, otsustati näha ette uus säte, mis võtaks arvesse kõiki kehtivate reeglite puhul esile kerkinud probleeme.

Eesmärgiks oli luua uus kindlustusperioodide ümberarvutamise süsteem, mida süstemaatiliselt kohaldades oleks võimalik tagada, et perioodide ümberarvutamine ei tooks mingil juhul kaasa väljateenitud kindlustusperioodide kaotamist.

Ettepaneku artikli 14 lõike 2 puhul, milles käsitletakse tegevuste huvikeset, mille alusel määratakse vastavalt algmääruse artikli 13 lõike 2 punktile b füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise puhul kindlaks, millise riigi õigust asjaomase isiku suhtes kohaldatakse, pidas nõukogu vajalikuks lisada osutatud teenuste arvu (nagu on juba sätestatud nõukogu määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 12a lõike 5 punktis d) ning jätta välja viite liikmesriigile, kus asjaomane isik on maksukohustuslane, kuna nõukogu arvates lähevad maksustamisküsimused sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise reguleerimisalast kaugemale (ühise seisukoha artikli 14 lõige 8).

Artikli 14 lõike 10 puhul oli nõukogu arvamusel, et väljendi „väljaspool liitu” asemel tuleks kasutada väljendit „kolmas riik”, et hõlmata ka Euroopa Majanduspiirkonna ja Šveitsiga seotud olukordi (ühise seisukoha artikli 14 lõige 11).

Artiklis 17 käsitletakse isikuid, kelle tegevus toimub tavaliselt kahes või enamas liikmesriigis. Komisjoni ettepaneku artikli 17 lõike 1 kohaselt tuleks sellest teavitada kõiki liikmesriike, kus asjaomane isik tegutseb, ning asjaomase isiku suhtes kohaldatavad õigusaktid tuleks kindlaks määrata ühisel kokkuleppel. Nõukogu leiab, et vaja on kiiremaid menetlusi ning et vastava otsuse peaks tegema elukohaliikmesriigi asutus. Lisaks kattuks komisjoni ettepanekus esitatud lõike 1 tekst muudatusettepanekus 47 esitatud lõike 2 tekstiga. Nimetatud muudatusettepanek oleks omakorda nõukogule vastuvõetav, juhul kui parlament nõustuks ühises seisukohas esitatud artikli 16 lõikega 1. Muudatusettepanek 48 on selle mõningase ümbersõnastamise korral samuti vastuvõetav (ühise seisukoha artikli 16 lõige 3).

Artikli 20 lõike 2 puhul, milles käsitletakse kohaldatavat õigust puudutava teabe edastamist pädeva asutuse poolt, otsustas nõukogu kasutada sama põhimõtet nagu artikli 15 puhul, et teha selgeks, et puudub automaatne kohustus edastada teavet kõikidel juhtudel selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte asjaomaste isikute suhtes viimati kohaldati, vaid et kõnealune teave tuleb üksnes kättesaadavaks teha (ühise seisukoha artikli 20 lõige 2).

Artikli 22 puhul leidis nõukogu, et lõige 2 tuleks välja jätta ning asendada uue üldise põhjendusega (ühise seisukoha põhjendus 16). Nõukogu leidis, et ka lõiget 3 ei ole vaja, kuna artikliga 9 on juba ette nähtud võimalus kokku leppida muudes menetlustes (ühise seisukoha artikkel 22).

Nõukogu arvates ei peaks artiklis 23 viitama artiklile 27 (ühise seisukoha artikkel 23).

Artikli 24 lõike 1 puhul oli nõukogu seisukohal, et tuleks selgelt sätestada, et pädeva asutuse poolt väljastatav dokument tuleks väljastada kindlustatud isiku või elukohajärgse asutuse taotlusel, ning et pädev asutus võib kõnealuse dokumendi ka tühistada, kui vajalikud tingimused ei ole enam täidetud (ühise seisukoha artikli 24 lõige 1).

Nõukogu leidis, et artiklisse 25 tuleks lisada uus lõige, et komisjoni ettepanekus artikli 25 lõike 6 kolmanda lõiguna esitatud sätet selgemaks muuta (ühise seisukoha artikli 25 lõige 7).

Nõukogu oli seisukohal, et seoses artikliga 27 tuleks komisjoni ettepaneku teksti sisse viia mitmed muudatused (ühise seisukoha artikkel 27):

—	artikli 27 lõike 5 tekst tuleks ümber sõnastada, et selgitada, et elu- või viibimiskohajärgne asutus peaks vajalikud halduskontrollid või arstlikud läbivaatused läbi viima üksnes pädeva asutuse taotluse korral; Tuleks kasutada sõna „viivitamata”;

—	lõike 8 puhul leidis nõukogu, et komisjoni ettepaneku teksti tuleks selgemaks muuta, eriti meditsiinilist läbivaatust teostava arsti või asutuse leidude osas, ning täpsustades, et töövõimetustõend peaks omama samasugust õiguslikku väärtust kui pädevas liikmesriigis koostatud tõend;

—	lõike 9 puhul oli nõukogu seisukohal, et rahalise hüvitise maksmisest keeldumise puhul ei ole tingimata vajalik elukohajärgset asutust teavitada. Seetõttu tuleks lisada väljend „vajaduse korral”.

Komisjoni ettepanekus esitatud artikli 28 osas on nõukogu arusaamisel, et parlamendi kavatsuseks seoses muudatusettepanekuga 91, mis on nõukogule täielikult vastuvõetav, on piirduda kõnealuse artikli puhul üksnes esimese lõiguga, nagu on esitatud ühise seisukoha artiklis 29.

Ühise seisukoha artikli 31 lõigetes 1 ja 3 käsitletakse kindlustusest vabastamist puudutavaid erisätteid, mis on vajalikud mõningate liikmesriikide jaoks ning mille eesmärk on kaitsta liikmesriikide vahelist tasakaalu.

Nõukogu poolt heaks kiidetud sätted, mis on esitatud ühise seisukoha artiklites 33–42 (III jaotis, II peatükk, hüvitised tööõnnetuse või kutsehaiguse korral ja matusetoetused), põhinevad suures osas nõukogu määruse (EMÜ) nr 574/72 (eelkõige artiklid 34 ja 40) vastavatel sätetel, kuna nõukogu pidas kõnealuste sätete säilitamist töötajate kaitsmist silmas pidades oluliseks. Komisjoni ettepaneku artikkel 33 (milles vähendatakse teatud määral loa andmise tingimusi tööõnnetuse või kutsehaiguse korral) on välja jäetud ning selle sisu on inkorporeeritud algmääruse artiklisse 36. Komisjoni ettepaneku artikleid 35, 36, 37, 38, 39 ja 42 on ühises seisukohas selgemaks muudetud (ühise seisukoha artiklid 35, 36, 37, 38, 39 ja 42).

Artikli 43 puhul oli nõukogu seisukohal, et pealkirja tuleks täpsustada, et oleks selgelt näidatud, et kõnealusega artikliga nähakse ette hüvitiste arvutamise lisasätted (ühise seisukoha artikkel 43). Sama kehtib ka artikli 47 puhul, mille pealkirja tuleks lisada sõna „asjaomastes” (ühise seisukoha artikkel 47).

Komisjoni ettepaneku artikli 45 lõikes 3 tuleks viide algmääruse artikli 47 lõike 1 punktile b parandada viiteks algmääruse artikli 47 lõike 1 punktile a (ühise seisukoha artikli 45 lõige 3), ning artikli 45 lõige 6 tuleks ümber sõnastada, et selgitada, et kui taotleja jätab tahtlikult teatamata asjaolust, et ta on töötanud või elanud teises liikmesriigis, ja esitab hiljem kõnealuses riigis pensionitaotluse, tuleks seda taotlust käsitada uue taotlusena (ühise seisukoha artikli 45 lõige 6).

Nõukogu leidis, et artikli 49 lõike 1 tekst tuleks ümber sõnastada, et oleks selgelt näidatud, milline asutus peaks iga konkreetse juhtumi puhul otsuse tegema. Lisaks tuleks komisjoni ettepanekus kasutatud väljendi „koheselt asemel” kasutada väljendit „viivitamata” (ühise seisukoha artikli 49 lõige 1).

Artikli 50 lõike 2 puhul oli nõukogu seisukohal, et hüvitise ajutist makset ja hüvitise ettemakset käsitlevat sätet tuleks selgemaks muuta. Makset käsitatakse ajutisena, kui hüvitisetaotluse läbivaatamise protsess on käimas ja selle tulemus võib mõjutada määratava hüvitise summat. Ettemakse teeb selle liikmesriigi asutus, kelle õigusaktide alusel on asjaomasel isikul õigus pro rata pensioni saada (ühise seisukoha artikli 50 lõige 2).

Nõukogu oli nõus komisjoni ettepaneku artikli 51 lõike 2 sisuga, ent pidas siiski vajalikuks teha mõningaid muudatusi, eelkõige asendada sõna „koheselt sõ”naga „viivitamata” (ühise seisukoha artikli 51 lõige 2). Sama kehtib ka artikli 54 lõike 1 puhul (ühise seisukoha artikli 54 lõige 2).

Komisjoni ettepaneku artikli 55 puhul leidis nõukogu, et lõike 2 sõnastust tuleks täpsustada. Lõike 5 puhul oli nõukogu seisukohal, et teise lause algusesse tuleks lisada sõna „vajadusel”. Lõike 6 puhul oli nõukogu seisukohal, et teksti tuleks paindlikumaks muuta, nähes ette võimaluse, et kaks või enam liikmesriiki võivad omavahel kokku leppida muud meetmed tööotsingute hõlbustamiseks. Samuti tuleks lisada, et kui kahe või enama liikmesriigi pädevad asutused vajavad muid konkreetseid menetlusi ja/või tähtaegu, võivad nad need omavahel kokku leppida (ühise seisukoha artikkel 55).

Ehkki ettepaneku artikli 56 lõike 1 sisu on säilitatud, pidas nõukogu vajalikuks teha mõningaid muudatusi, et sätestada, et elukohaliikmesriigi pädeval asutusel, kes hüvitised määrab, on juhtiv roll. Seega kui töötu otsustab teha ennast kättesaadavaks ka selle liikmesriigi tööhõivetalitustele, kus ta viimati töötas, registreerides end seal tööotsijana, peab ta sellest teavitama elukohaliikmesriigi pädevat asutust (ühise seisukoha artikli 56 lõige 1).

Nõukogu pidas vajalikuks lisada ühisesse seisukohta uus artikkel 57, millega nähakse ette sätted algmääruse artiklite 61, 62, 64 ja 65 rakendamiseks seoses avalike teenistujate eriskeemiga hõlmatud isikutega.

Komisjoni ettepaneku artikli 59 lõike 5 puhul leidis nõukogu, et kõnealust sätet tuleks paindlikumaks muuta, asendades sõna „peab” sõnaga „võib” (ühise seisukoha artikli 60 lõige 5).

IV jaotise I peatüki pealkirjas tuleks viidata artiklile 35 tervikuna.

Artikli 61 lõigete 1 ja 3 ning artikli 62 lõike 3 puhul oli nõukogu seisukohal, et teksti tuleks täpsustada (ühise seisukoha artikli 62 lõiked 1 ja 2 ning artikli 63 lõige 2).

Komisjoni ettepaneku artikli 64 lõike 2 puhul pidas nõukogu vajalikuks täpsustada, et aastased keskmised kulud peavad olema kindlaks määratud eelmise lõike kohaselt (ühise seisukoha artikli 65 lõige 2).

IV jaotise III peatüki puhul võttis nõukogu üle komisjoni ettepanekus esitatud peamised põhimõtted, ent tegi samas muudatusi (mis on sätestatud ühise seisukoha artiklites 71–86), et võtta arvesse ühelt poolt kehtivaid sätteid (eelkõige määruse (EÜ) nr 574/72 artiklit 111) ning teiselt poolt sotsiaalkindlustuse valdkonna iseärasusi, mille tõttu on vajalik kõrvale kalduda komisjoni ettepaneku tekstist, mille aluseks on maksustamist käsitleva direktiivi tekst.

Komisjoni ettepaneku V jaotise („Muud sätted, ülemineku- ja lõppsätted”) puhul oli nõukogu eesmärgiks hõlbustada üleminekut kehtivate ühenduse õigusaktide kohaldamiselt uue õigusakti kohaldamisele, tagades samas õiguskindluse (näiteks seoses määruse (EÜ) nr 1408/71 raames sõlmitud kahepoolsete kokkulepetega või seoses üleminekuga praegu kehtiva õigusakti kohaldamiselt uue õigusakti kohaldamisele kehtiva õigusakti alusel määratud pensionihüvitiste puhul), võttes arvesse elektroonilise andmevahetusega seotud logistilisi piiranguid ning kaitstes isikute õigusi.

Ühisesse seisukohta võrreldes komisjoni ettepanekuga sisse viidud muudatused on järgmised:

—	komisjoni ettepaneku artikli 85 puhul pidas nõukogu vajalikuks lisada lõigetesse 1 ja 3 täiendavaid selgitusi, mis puudutavad antava teabe kvaliteeti (ühise seisukoha artikli 89 lõiked 1 ja 3);

—	komisjoni ettepaneku artikli 88 puhul pidas nõukogu vajalikuks lisada algmääruse artiklile 9 uue lõike 3. Eesmärk on tagada õiguskindlus seoses liikmesriikide poolt nõukogu määruste (EMÜ) nr 1408/71 ja (EMÜ) nr 574/72 raames sõlmitud kokkulepetega;

—	ühisesse seisukohta on samuti sisse viidud uus artikli 87 lõige 4, milles käsitletakse sõltuvusastet eesmärgiga täpsustada sõltuvusaste kindlaksmääramise tingimusi;

—	komisjoni ettepaneku artikli 89 puhul leidis nõukogu, et algmääruse artikli 87 lõiget 8 tuleks muuta (dokument 14518/08 ADD 1 REV 1);

—	ühise seisukoha artikli 88 lõiked 2–5 sisaldavad mõningaid täpsustusi seoses 4. lisaga;

—

komisjoni ettepaneku artikli 91 puhul jõudis nõukogu ühehäälselt kokkuleppele sätte suhtes, millega nähakse ette, et määrus jõustub selle avaldamise kuupäevast möödunud kuue kuulisele perioodile järgneva kuu esimesel kuupäeval ning igal juhul mitte enne 1. jaanuari 2010 (ühise seisukoha artikkel 97);

—	lisaks viis nõukogu, võttes eeskujuks nõukogu määruse (EMÜ) nr 574/72 artikli 118, ühisesse seisukohta sisse uue artikli 94, milles käsitletakse pensioniga seotud üleminekusätteid, kuna nimetatud sätted on uute liikmesriikide jaoks eriti olulised;

—

nõukogu pidas vajalikuks lisada ühisesse seisukohta elektroonilise andmevahetuse suhtes kohaldatavat üleminekuperioodi käsitleva uue artikli 95, et täpsustada, et elektroonilise andmevahetuse suhtes kohaldatavad üleminekuperioodid ei tohiks kesta kauem kui 24 kuud alates määruse kohaldamiskuupäevast.

Ühine seisukoht sisaldab lisaks viit lisa, mis on seotud kahepoolsete konventsioonidega (1. lisa), riigiteenistujate eriskeemidega (2. lisa), nende liikmesriikide loeteluga, kes nõuavad mitterahaliste hüvitiste kulude tagasimaksmist püsisummade alusel (3. lisa), määruse artikli 89 lõikes 4 osutatud andmebaasi üksikasjadega (4. lisa) ning nende liikmesriikide loeteluga, kes määravad vastastikku kindlaks algmääruse artikli 65 lõike 6 kolmandas lauses nimetatud suurima tagasimaksesumma (5. lisa).

IV. JÄRELDUSED

Nõukogu tervitab asjaolu, et kõnealuse olulise õigusakti eelnõu esimese lugemise käigus tehti Euroopa Parlamendiga tihedat koostööd, mis võimaldas nimetatud kahel institutsioonil juba varakult ja väga suures osas vähendada võimalikke erimeelsusi.

Nõukogu leiab, et tema ühises seisukohas võetakse suures osas arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, mille kohaselt tuleb sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise reformiga tagada, et uute reeglitega parandatakse ja lihtsustatakse menetlusi ühelt poolt nii tööandjate (eelkõige VKEde), kindlustatud isikute (nii palgatöötajate kui füüsilisest isikust ettevõtjate) kui ka ELi kodanike jaoks üldiselt, ning teiselt poolt sotsiaalkindlustusasutuste jaoks.

Nõukogu loodab jätkata Euroopa Parlamendiga konstruktiivseid arutelusid, et saavutada kõnealuse olulise õigusakti suhtes lõplik kokkulepe niipea kui võimalik, pidades silmas asjaolu, kuivõrd tähtis on sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise ajakohastamise ja lihtsustamisega seotud uute reeglite kiire jõustumine.

(1) ELT L 166, 30.4.2004, parandatud versioon ELT L 200, 7.6.2004, lk 1.

(2) Nõukogu määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, EÜT L 149, 5.7.1971, lk 2. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (ELT L 392, 30.12.2006, lk 1).

(3) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

(4) ELT C 324, 30.12.2006, lk 59.