Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Linnaväliste piirkondade tulevik teadmistepõhises ühiskonnas”

(omaalgatuslik arvamus)

(2009/C 317/08)

Raportöör: Sergio Ernesto Santillán CABEZA

10. juulil 2008 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Linnaväliste piirkondade tulevik teadmistepõhises ühiskonnas”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 24. juunil 2009. Raportöör oli Sergio Ernesto Santillán Cabeza.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 455. istungjärgul 15.–16. juuli 2009 (16. juuli istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Euroopa suur mitmekesisus

1.1.   Euroopa Liidul on äärmiselt suur territoriaalne mitmekesisus ja ainulaadne asustusmuster. Selline asustusmuster parandab elukvaliteeti ELis, kuna linnaelanikele on maapiirkonnad lähedal ning maapiirkondade elanikele on teenused kergesti kättesaadavad. Sellise asustusmustri puhul on ka ressursikasutus tõhusam, kuna hoitakse ära linnastutele omased probleemid ning valglinnastumisele omane suur energiakulu ja maakasutuse kõrge tase ning see muutub üha olulisemaks, kuna kliimamuutused ning nendega kohanemine või nende vastu võitlemine jätkub (1).

Eristamaks maapiirkondi muudest piirkondadest, teeb OECD vahet kohalikel haldusüksustel (LAU 1 või 2) ja piirkondadel (NUTS 3). Kohalik haldusüksus on maakogukond, kui selle rahvastikutihedus on alla 150 elaniku km2 kohta. Piirkondi (NUTS 3) eristatakse nende maaläheduse astme alusel, st selle alusel, kui suur osa elanikkonnast elab kohalikes maapiirkonnaüksustes.

1.2.1.   OECD järgi eristatakse ka kolme tüüpi piirkondi:

25-liikmelise Euroopa Liidu territooriumist käsitletakse enam kui 50 % maapiirkonnana.

1.2.2.   Eurostati määratluses linnastumise astme kohta eristatakse kolme tüüpi piirkondi:

2.   Linna- ja maapiirkondade arengu võrdlus

2.1.   Juba aastaid on oldud seisukohal, et suuremad jõupingutused teadus- ja arendustegevuse alal aitaksid ELil tulla toime globaliseerumise väljakutsega.. Lissaboni strateegias sisaldub tõesti selge eesmärk suurendada selliseid investeeringuid 3 %ni SKPst.

2.2.   Täiendavalt tuleks uurida selliste piirkondade potentsiaali, mis erinevad oma demograafiliste omaduste (erinev rahvastiku vananemise määr), sotsioloogiliste omaduste (inimkapital), majanduslike tegurite (kapitali ja kvalifitseeritud tööjõu liikuvus, seega maksubaasi osa liikuvus) ja tootmisstruktuuri (mineviku pärand, investeeringute atraktiivsus) poolest.

2.3.   Ehkki maapiirkondi ei saa automaatselt seostada mahajäämusega ega keskmise asustusega piirkondi laienemisega, (4) võib üldiselt nentida, et valdavalt maapiirkonnad (17,9 % Euroopa rahvastikust) ja keskmise asustusega piirkonnad (37,8 %, teisisõnu kokku 55,7 %) on vähemsoodsas olukorras. Lisaks sellele kalduvad linnapiirkondade ja muude piirkondade vahelised erinevused olema madalama sissetulekuga liikmesriikides suuremad (5).

2.4.   Viimastel aastatel on loodud või välja töötatud arvukalt vahendeid uuendustegevuse edendamiseks (teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmes raamprogramm, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm, JEREMIE, ühised tehnoloogiaalgatused, nn juhtivad turud jne). See kiiduväärne tegevus vastandub suhtelise huvipuudusega piirkondades, millel puudub potentsiaal selliseid võimalusi mobiliseerida lootusega saada positiivseid tulemusi.

2.5.   Kuna suurem osa majandustegevust koondub linnadesse, on teadmistepõhise ühiskonna arengus vaja saavutada suurem tasakaal.

3.   Ettepanekud tasakaalu nihutamiseks linnaväliste piirkondade kasuks

3.1.   Kvaliteetsed üldhuviteenused sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamiseks

3.1.1.   Komisjon kohustus oma teatises (6) esitama parlamendile tervikliku analüüsi turu liberaliseerimise mõju kohta, vaatama pärast uue asutamislepingu jõustumist üle ka protokolli kohaldamisel tehtud edusammud ning koostama iga kahe aasta tagant sotsiaalteenuste kohta asjakohase aruande, mis võimaldab teabevahetust sidusrühmadega. Komitee leiab, et eriti oluline oleks, kui komisjon analüüsiks liberaliseerimise mõju territoriaalsele ühtekuuluvusele. Analüüsi tulemusel peaks saama andmeid kohalike omavalitsuste linnapiirkonnale või maapiirkonnale iseloomulike omaduste kohta ning hinnanguid nende rahvaarvu kohta.

3.1.2.   Põhiõiguste hartas (artikkel 35) tunnustatud õigust tervishoiule võib linnavälistes piirkondades olla eriti keeruline austada kvalifitseeritud tööjõu, kohase infrastruktuuri ja eelarveressursside puudumise tõttu. Seetõttu peaks komisjon algatama arutelu kohalike omavalitsuste ning asjaomaste Euroopa tööandjate ja ametiühingute liitudega, et näha, kuidas tuleks välja töötada välja selliseid vahendeid nagu sotsiaalpartnerite vahelised kokkulepped, riigiabi ja ühenduse algatused, et kõnealust sektorit hoogustada.

3.2.   Infoühiskond/teadmistepõhine ühiskond

3.2.1.   Ehkki neid aetakse vahel omavahel segi, tuleks teadmistepõhise ühiskonna (inimkonna ideaalne või arenguetapp) mõistet eristada infoühiskonna (info- ja sidetehnoloogia laialdane kasutamine) mõistest. Teave on ainult üks vahend teadmiste omandamiseks.

3.2.2.   Haridus on võtmetegur liikumisel teadmistepõhise ühiskonna poole. Linnavälistes piirkondades on üheks mõjuriks demograafilised muutused (väljaränne, sõltuvuse kõrge määr, rahvastiku vananemine jne). Igal aastal tuleb vähem dünaamilistes piirkondades sulgeda väikeseid koole, sest õpilaste arv ei ole piisav. See võib hoogustada koolist väljalangemise suundumust, kui vanemad eelistavad kolida piirkonda, mis on elavam kättesaadavate tegevuste, töökohtade, koolide ja vastuvõtu infrastruktuuri poolest (7).

3.2.3.   Arvestades nende täiskasvanute protsenti, kes omandavad kesk- või kõrgharidust, on ELis suundumus valdavalt maapiirkondade ja keskmise asustusega piirkondade ning valdavalt linnapiirkondade vaheliste erinevuste pideva vähenemise poole. Olukord on parem (kuni 10punktine vahe) Põhja-Euroopas ja mõnes uues liikmesriigis (Prantsusmaa, Madalmaad, Soome, Iirimaa, Belgia, Poola, Tšehhi Vabariik, Ungari) ning mõnes riigis on haridustase maapiirkondades kõrgem kui linnapiirkondades (Ühendkuningriik, Saksamaa, Austria). Kõige suurem lõhe (kuni 20punktine vahe) on Vahemeremaades (Kreeka, Hispaania, Itaalia, Portugal).

3.2.4.   Haridust omandavate ja koolitustel (elukestvas õppes) osalevate täiskasvanute protsent on suhteliselt tagasihoidlik (25-liikmelises ELis umbes 12 %) ning ei osuta märkimisväärsetele lõhedele maa- ja linnapiirkondade vahel. Mõned riigid toetavad suures ulatuses täiskasvanute koolitust (Taani, Hispaania, Madalmaad, Austria, Sloveenia, Slovakkia, Rootsi ja Ühendkuningriik), teised on selles osas tagasihoidlikumad. Suundumused osutavad sellele, et osaluse määr kasvab maapiirkondades kiiremini kui linnapiirkondades (8).

3.2.5.   Ehkki lähedus suurendab maapiirkondades elavate üliõpilaste ligipääsu, ei paista (enamjaolt linnapiirkondades asuvate) ülikoolide kaugus olema kuigi suur takistus kõrghariduse omandamisel. See võib siiski piirata kursuste valikut.

3.2.6.   Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu sellele, et mitmed liikmesriigid ei tee piisavaid jõupingutusi võitlemaks varajase koolist väljalangemisega ega edendamaks elukestvat õpet, et saavutada Lissaboni tegevuskavas sätestatud eesmärke.

3.3.   E-õpe ja lairibaühenduste tähtsus (9)

3.3.1.   Teadus- ja arendustegevuse kulude koondumine vähestesse ELi piirkondadesse on murettekitav. 70 % teadus- ja arendustegevusest toimub Saksamaal, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. Teadus- ja arendustegevuse kulude hinnangud piirkondade kaupa näitavad, et 35 piirkonna teadus- ja arendustegevuse kulude osatähtsus ületab Lissaboni eesmärgi (10).

3.3.2.   Komitee rõhutab, et info- ja sidetehnoloogia elukestvas õppes kasutamise põhitingimus eelkõige maapiirkondades ja väikelinnades on ELi ja liikmesriikide valitsuste toetus lairibaühendusega internetile, (11) mis võimaldab juurdepääsu e-õppe süsteemidele.

3.3.3.   2007. aasta detsembris oli lairibaühendus (DSL) kättesaadav keskmiselt 98 %-le linnaelanikkonnast, samas kui maapiirkondades oli see kättesaadav üksnes 70 %-le 27-liikmelise Euroopa Liidu maaelanikkonnast (12).

3.3.4.   Juurdepääs lairibaühendusele on osa laiemast strateegiast, mille eesmärk on tagada, et e-juurdepääsule antakse üldhuviteenuse staatus (13). Erilist tähelepanu tuleks pöörata teenuse hinnale, mis mõnes liikmesriigis on äärmiselt kõrge.

3.4.   Tööhõive ja geograafiline asend

3.4.1.   Praegu kannatab 10 % Euroopa teedevõrgustikust ummikute all, eelkõige peamised maanteed, mis ühendavad äärepoolseid piirkondi, mille puhul on tegemist elamurajoonidega, ning linnakeskusi, mis pakuvad elanikele töökohti. See läheb aastas maksma 0,5 % SKPst. Kõnealuse probleemi vähendamiseks võiks komisjon pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist rohkem edendada kaugtööd. Nii saaks sellist turvalist paindlikkust kasutada territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks, kuna see mõjuks soodsalt kohalikele ettevõtetele ja vähendaks keskkonnakulusid (14).

3.4.2.   Tööotsingute tulemuslikkus võib väheneda, kui kaugus töökohtadeni suureneb (mõõdetuna sõiduajas ja sellega seotud kuludes), kuna inimestel on vähem teavet kodust kaugel asuvate töövõimaluste kohta (15).

Eluase, vesi, elekter, gaas jt kütused väljendatuna protsendina kogukuludest (2005)

3.4.3.   Äärepoolsete piirkondade asukohaga võivad samas kaasneda eelised elukoha ja elukvaliteedi osas. Arenguvõimalused on siiski suured, eelkõige ühtekuuluvuspoliitikast kasu saavates riikides, sest kui sissetulek kasvab 1 %, suureneb ka majapidamiste elamispinna kasutus 0,7–0,8 % pärast seda, kui hindadele avaldatavat mõju on arvesse võetud.

3.4.4.   Viidata tuleb ka sellisele nähtusele nagu valglinnastumine, mis on eriti märgatav riikides/piirkondades, millel on suur rahvastikutihedus, dünaamiline majandus ja/või mis on saanud kasu struktuurifondidest. Ajavahemikul 1990–2000 kasvasid linnapiirkonnad kokku enam kui 8 000 km2, mis on kolm korda suurem kui Luksemburgi pindala (16). See on avaldanud mõju muu hulgas bioloogilisele mitmekesisusele.

3.5.   Kultuuriturism arengut soodustava tegurina

3.5.1.   Turism moodustab liikmesriikide SKPst 3–8 %. ELi turismisektoris töötab 9 miljonit inimest. Lisaks sellele on turism võimsaks liikumapanevaks jõuks teistele majanduselu sektoritele, nagu tööstus (eelkõige moetööstusharud), transport, põllumajandus- ja toiduainete sektor, kaubandus ning teenusesektor (17).

3.5.2.   Kunstipärandi, näituste, ürituste ja muude sündmuste, toidu-, veini- ja maaturismi, filmiturismi ning kultuuri teemaparkide edendamine võib olla oluline investeerimis- ja tööhõiveallikas. Komitee viitab oma hiljutistele ettepanekutele kõnealuse sektori edendamiseks.

3.5.3.   Selles valdkonnas tasub esile tõsta Natura 2000 raames rakendatud algatusi (18).

4.   Linnade koostöövõrgud aitavad levitada info- ja sidetehnoloogiat

4.1.   Lissaboni lepingus nähakse ette majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse uus mõõde: territoriaalne ühtekuuluvus. Majandus- ja sotsiaalarengu terviklik käsitlemine võib olla edukas ainult siis, kui seda täiendatakse ruumilise planeerimise perspektiiviga, mis on peamine vahend territoriaalse ühtekuuluvuse toetamiseks, mille puhul võetakse arvesse info- ja sidetehnoloogia mõju.

4.2.   Avalikud algatused peavad arvestama kõikide geograafiliste aladega. Maapiirkondade sidemed väikeste ja keskmise suurusega linnadega peaksid olema tugevamad, et saavutada territoriaalse ühtekuuluvuse uut eesmärki. Väikeste ja keskmise suurusega linnade võrgustikud võivad aidata kaasa territoriaalsele ühtekuuluvusele ja peavadki seda tegema, olles vahendajaks info- ja sidetehnoloogia tutvustamisel maapiirkondades.

5.   Järeldused ja soovitused

5.1.   Ei fatalismile – ka linnavälistel piirkondadel on tulevikku. ELis on palju maapiirkondi, kus elukvaliteet on kõrge. Vaesemates piirkondades võivad muu hulgas nõuetekohase infrastruktuuri võimaldamine, jõupingutused hariduse kvaliteedi parandamiseks ning info- ja sidetehnoloogia tõhus kasutamine aidata märkimisväärselt kaasa ettevõtluse edendamisele, (19) arengu tõhustamisele ja elukvaliteedi parandamisele maa- ja keskmise asustusega piirkondades.

5.2.   Maa- ja linnapiirkondade vahelisi sidemeid tuleb tugevdada. Linna- ja maaelu arengut on aastakümneid vaadeldud kahe eraldi üksusena. Traditsiooniliselt keskenduti maaelu arengu poliitikas põllumajanduslikule tootmisele, kuid ajad muutuvad ning tihedam suhtlemine ja tihedamad sidemed maapiirkondade ja linnade vahel on vähendanud nn traditsioonilist vahet ja hägustanud nendevahelist piiri. Seetõttu on vaja integreeritud lähenemisviisi arengupoliitikale (20).

5.3.   Info- ja sidetehnoloogia võimalused maapiirkondades. Konkreetsed meetmed info- ja sidetehnoloogia edendamiseks maapiirkondades on praegu struktuurifondide ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi raames, kuid tänase lõhe ületamiseks on vaja jõulisemaid meetmeid, mis on suunatud põllumajandusettevõtetele, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning mikroettevõtetele, noortele ja naistele (eelkõige maapiirkondades tegutsevate naissoost ettevõtjate, eakate töötajate ja ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade edendamiseks (21)). Keskmise suurusega ja väikelinnade võrgustikud aitavad kaasa territoriaalsele ühtekuuluvusele ja tehnoloogilisele uuendustegevusele maapiirkondades.

5.4.   Struktuurifondid on universaalsed tööriistad. Põhjalik arutelu kõnealuste piirkondade tuleviku üle osana tulevikku suunatud meetmest aitaks struktuurifonde paremini kohandada, et nende mõju võimalikult suurendada ja vajadusel pakkuda välja uusi lähenemisviise.

5.5.   Kodanikuühiskonna osalemine. 27-liikmelise Euroopa Liidu suur mitmekesisus takistab arengueesmärkide tulemuslikkust maapiirkondades, kui need eesmärgid seatakse tsentraalselt. Seetõttu on väga oluline, et maapiirkondade kodanikuühiskond oleks kaasatud nende tulevikku puudutava poliitika kujundamisse (22).

5.6.   Nõuetekohased näitajad. Nagu komitee on juba rõhutanud, oleks mõistlik luua esinduslikum ühtekuuluvuse näitaja, mis koosneks lisaks SKP-le muutujatest nagu tööhõive ja töötuse määrad, sotsiaalkaitse ulatus, üldhuviteenustele juurdepääsemise määr jne (23). Neid näitajaid tuleks täiendada ka näitajatega sissetulekute erinevuse (Gini indeks või kvintiilide suhe) ja CO2 heidete kohta (elaniku kohta või areng 1990. aastast). Üldiselt peab parandama Euroopa statistika kogumise vahendit, eelkõige statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) tasemel, ning tihendama Eurostati ja liikmesriikide statistikaametite sidemeid, et saada võimalikult kiiresti võimalikult täielikke ja täpseid andmeid (24)  (25).

(1)  Kogu Euroopas on ligikaudu 5 000 linna ja 1 000 suurlinna, mis on majandus-, sotsiaal- ja kultuurielu keskused. Selles üpris tihedas linnade võrgustikus on väga vähe suuri linnu. ELis elab üksnes 7 % inimestest linnades, mille elanikkond on üle viie miljoni, võrreldes Ameerika Ühendriikidega, kus vastav näitaja on 25 %, ning ainult viis Euroopa Liidu territooriumil asuvat linna on 100 maailma suurima linna hulgas. Roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, KOM(2008) 616 lõplik.

(2)  Selliste haldusüksuste rühma, mille pindala on väiksem kui 100 ruutkilomeetrit ning mille asustustihedus ei ulatu nõutud määrani, kuid mis asuvad tiheasustusega või keskmise asustusega piirkonna keskel, tuleks pidada kõnealuse piirkonna osaks. Kui sellist rühma ümbritsevad nii tiheasustustega kui keskmise asustusega piirkonnad, käsitletakse seda kui keskmise asustusega piirkonda.

(3)  Piirkonnad. Statistika aastaraamat 2006 (andmed ajavahemiku 2000–2004 kohta – lk 156).

(4)  Ajavahemikul 1995–2004 ületas SKP kasv keskmist valdavalt maapiirkondades 43 % võrreldes 36 %-ga linnapiirkondades ja 39 %-ga keskmise asustusega piirkondades.

(5)  Neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta, KOM(2007) 273 lõplik.

(6)  „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)”, KOM(2007) 725 lõplik.

(7)  Komitee on teinud ettepaneku luua kõigi kõnealuste probleemide lahendamiseks demograafiafond.

(8)  Elena Saraceno, „Kvaliteetse hariduse andmine maapiirkondades”, Uuenduslik teenuste osutamine: maapiirkondade väljakutsetele vastamine (Innovative Service Delivery: Meeting the Challenges of Rural Regions). Köln, 3.–4. aprill 2008.

(9)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis „Euroopa piirkondade konkurentsivõime parandamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu. Panustamine suuremasse kasvu ning arvukamatesse ja parematesse töökohtadesse””, ELT C 211, 19.8.2008, lk 1.

(10)  Need 35 piirkonda neelavad 46 % 27-liikmelise Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse kogukuludest – see on kaks korda rohkem kui nende panus SKPsse. Suurimad teadus- ja arendustegevuse kulud ulatuvad 7 %ni SKPst Braunschweigis (Saksamaa) ning ületavad 4 % veel 12 piirkonnas. – Neljas ühtekuuluvuse arenguaruanne, KOM(2006) 281 lõplik.

(11)  Lairibaühendusega internet: suure võimsusega teabevahetuskanal, mis võimaldab kiiret ja lihtsat juurdepääsu teabele ja e-õppe süsteemidele (allikas: www.elearningeuropa.info).

(12)  Komisjoni teatis „Parem juurdepääs kaasaegsele info- ja sidetehnoloogiale maapiirkondades”, KOM(2009) 103 lõplik. Maapiirkonnad on jätkuvalt puudulikult kaetud Slovakkias (39 %), Poolas (43 %), Kreekas (50 %), Lätis (65 %) ning ka Bulgaarias ja Rumeenias.

(13)  Vt EMSK omaalgatuslik arvamus teemal „Infotehnoloogia toega elukestva õppe panus Euroopa konkurentsivõimesse, tööstuse muutustesse ja sotsiaalkapitali arengusse”, ELT C 318, 23.12.2006, lk 20.

(14)  Enam kui 50 % tarbitud kütusest kulutatakse liiklusummikutes või sobimatu sõidustiili tõttu. Transpordisektori keskkonnakulud (õhusaaste, müra ja globaalne soojenemine) moodustavad hinnanguliselt 1,1 % SKPst. (vt Euroopa Komisjon „Euroopa Komisjoni 2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõte”, KOM(2006) 314 lõplik, 22.6.2006).

(15)  Y. Zenou, Les inégalités dans la ville, „Villes et économie”, La documentation franēaise, 2004.

(16)  Euroopa Keskkonnaagentuuri aruanne „Valglinnastumine Euroopas: ignoreeritud probleem”, 2006.

(17)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslik arvamus teemal „Turism ja kultuur: kaks majanduskasvu tõukejõudu”, ELT C 110, 9.5.2006, lk 1.

(18)  Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta.

(19)  Näiteks oleks taastuvenergia, sh tuuleenergia tootmine maapiirkondades oluline sissetulekuallikas.

(20)  2009. aasta jaanuaris korraldas regionaalarengu peadirektoraat selleteemalise seminari, kus toodi näiteid edukatest linna- ja maapiirkondade ühendustest, sh Skåne-Blekinge programmist Rootsis. Vt „Urban-Rural linkages fostering sustainable development in Europe” („Euroopas säästvat arengut edendavad linna- ja maapiirkondade ühendused”). Inforegio.

(21)  Komisjoni teatis „Parem juurdepääs kaasaegsele info- ja sidetehnoloogiale maapiirkondades”, KOM(2009) 103 lõplik.

(22)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Vajadus Euroopa tasandil kooskõlastatud tegevuse järele kodanikuühiskonna tugevdamiseks maapiirkondades, eelkõige uutes liikmesriikides”, ELT C 175, 28.7.2009, lk 37.

(23)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „SKT näitajast kaugemale vaatamine: säästva arengu näitajad”, ELT C 100, 30.4.2009, lk 53.

(24)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta”, ELT C 120, 16.5.2008, lk 73.

(25)  Seoses Lissaboni strateegia taaskäivitamisega 2005. aasta märtsis kinnitas Euroopa Ülemkogu, et strateegiat tuleks vaadelda säästva arengu nõude laiemas kontekstis, mille kohaselt ei tohiks praeguseid vajadusi rahuldades ohustada tulevaste põlvkondade suutelisust kindlustada enda vajadused. Euroopa Ülemkogu kinnitas taas, et toetab säästvat arengut kui võtmeprintsiipi, mis on liidu kõigi poliitikate ja meetmete aluseks. Vt 2005. aasta juuni Euroopa Ülemkogu järeldused.

  翻译：

查看mercari原页面

收藏该商品

立即下单