15.6.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 169/132

—

võttes arvesse piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside absoluutset keeldu, mida kohaldatakse kõikidel juhtudel ning rahvusvahelise õiguse imperatiivnormina (ius cogens) kõikide riikide suhtes;

—

võttes arvesse, et see keeld on selgelt väljendatud paljudes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõigustega seotud õigusaktides ja dokumentides, muu hulgas inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (ICCPR) ning ÜRO piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise vastases konventsioonis (piinamisvastane konventsioon);

—

võttes arvesse ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõuded;

—

võttes arvesse ÜRO pagulasseisundi konventsiooni;

—

võttes arvesse ASEANi hartat inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse kohta, mis jõustus 15. detsembril 2008, ja ASEANi valitsustevahelise komisjoni loomist 23. oktoobril 2009;

—

võttes arvesse ASEANi 13. jaanuari 2007. aasta deklaratsiooni võõrtöötajate õiguste kaitse ja edendamise kohta;

—

võttes arvesse 2001. aastal vastu võetud ja 2008. aastal läbi vaadatud suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist;

—

võttes arvesse ELi strateegiadokumenti Malaisia kohta ajavahemikuks 2007–2013;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.

arvestades, et igasugune kehaline karistamine on rahvusvahelise õiguse kohaselt eranditeta keelatud;

B.

arvestades, et Malaisia õiguses on peksukaristus (piitsutamine) ette nähtud vähemalt 66 süüteo puhul ja Amnesty Internationali hinnangul karistatakse Malaisia vanglates igal aastal peksuga koguni 10 000 Malaisia kodanikku ning järjest rohkearvulisemalt põgenikke ja ümberasujaid;

C.

arvestades, et Malaisia ametivõimud on viimastel aastatel laiendanud peksuga karistatavate süütegude nimekirja ja lisanud sellesse näiteks riiki ebaseadusliku sisenemise ja narkootikumide kuritarvitamise;

D.

arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu, mille liige on ka Malaisia, on võtnud vastu resolutsiooni 8/8, milles on märgitud, et kehaline karistamine võib olla samaväärne piinamisega, ja arvestades, et piitsutamine põhjustab tugevat valu ning jätab pikaajalise füüsilise ja psühholoogilise trauma;

E.

arvestades, et peksukaristust – koloniaalseaduste jäänukit – kasutatakse praegu veel mõnes üksikus riigis, kuid Malaisia on ainuke märkimisväärselt suure elanikkonna ja kõrge inimarenguga riik, kus selline karistusviis on säilinud;

F.

arvestades, et välismaalastest peksukaristuse ohvreid sageli ei informeerita neile esitatud süüdistustest ning nad jäetakse ilma õigusest tõlkele ja õigusnõustamisele, millega rikutakse nende õigust objektiivsele ja erapooletule kohtupidamisele;

G.

arvestades, et protsessis osalevad arstid, kelle ülesanne on ainult kinnitada, et vangi tervislik seisund kannatab piitsutamist, ja neid teadvuse kaotamise puhul elustada, rikuvad arstieetikat;

H.

arvestades, et Malaisia advokatuur, mis esindab 8 000 juristi, on nõudnud sellise karistamisviisi kaotamist, väites, et see on vastuolus kõikide rahvusvaheliste inimõiguste normide ja mitmete piinamisvastaste konventsioonidega,

1.

mõistab teravalt hukka peksukaristuse ning vangide igasuguse kehalise karistamise ja väärkohtlemise; on kindlalt veendunud, et Malaisia ei saa oma riigi õigusaktidele tuginedes õigustada tava, mis on võrdne piinamisega ja mis rahvusvahelise õiguse järgi on selgelt ebaseaduslik;

2.

soovitab tungivalt Malaisial kehtestada moratoorium peksukaristusele ja igas vormis kehalisele karistamisele, et need seadustest ja tavadest kaotada;

3.

nõuab, et Malaisia ametivõimud lõpetaksid viivitamata praeguse tava, mille kohaselt sunnitakse vanglaametnikke ja arste osalema vangide väärakohtlemises, kui peksukaristust täide viiakse;

4.

palub Malaisia parlamendil ratifitseerida ÜRO piinamisvastane konventsioon ja selle fakultatiivprotokoll ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja selle protokollid ning muuta Malaisia õigusakte selliselt, et sisserändega seotud rikkumisi käsitletaks haldusrikkumistena, mitte aga kuritegudena, mille eest karistatakse vangla- või kehalise karistusega, ja et narkootikumidega seotud süütegusid ei karistataks enam peksuga;

5.

palub Malaisia inimõiguste komisjonil (SUHAKAM) ja Malaisia õigusreformi komisjonil esitada valitsusele soovitused õigusaktides kehalise karistuse kaotamise kohta;

6.

kutsub Malaisia ametivõime üles rakendama rahvusvahelisi norme sisserändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate kaitse suhtes, sealhulgas nende vastu algatatud kriminaalmenetlustes, et tagada nende tõhus kaitsmine piinamise ja halva kohtlemise eest;

7.

palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, komisjonil ja nõukogul korrapäraselt tõstatada Malaisiaga poliitilistes kontaktides küsimus inimõiguste olukorra kohta Malaisias, eelkõige väited sisserändajate ja varjupaigataotlejate mitmesuguste kuritarvituste ja halva kohtlemise kohta;

8.

nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, nõukogu ja komisjon jätkaksid teema käsitlemist kõikide Euroopa Liidu rahvusvaheliste partneritega, soovitades neil tungivalt ratifitseerida ja rakendada piinamist ja väärkohtlemist keelavad rahvusvahelised konventsioonid; palub Euroopa Liidul kaaluda piinamise ja väärkohtlemise vastase võitluse seadmist tipp-prioriteediks oma inimõiguste poliitikas, eriti Euroopa Liidu suuniste ja kõikide Euroopa Liidu õigusvahendite, näiteks Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse parema rakendamisega;

9.

peab ASEANi valitsustevahelise inimõiguste komisjoni loomist tervitatavaks sammuks terviklikuma lähenemisviisi ja inimõiguste normide tõhusama rakendamise suunas kogu piirkonnas; on veendunud, et peksukaristus Malaisias, mis sageli on probleemiks ASEANi riikidest tulevatele sisserändajatele ja varjupaigataotlejatele, võib saada lahenduse selle organi abil;

10.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Malaisia valitsusele ja parlamendile, ASEANi riikide valitsustele, ÜRO eriraportöörile piinamise alal ja ÜRO peasekretärile.