C_2011376ET.01000101.xml

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Taastuvate energiaallikate edendamine ning Euroopa naabruspoliitika: Euroopa – Vahemere piirkond” (ettevalmistav arvamus)

28. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Taastuvate energiaallikate edendamine ning Euroopa naabruspoliitika: Euroopa – Vahemere piirkond”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 8. septembril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 474. istungjärgul 21.–22. septembril 2011 (21. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 164, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 9 liiget.

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab oma soovi, et Vahemere riikidesse naaseks rahu ning et seda piirkonda ootaks ees stabiilsus.

1.2 Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides hiljuti aset leidnud sündmused kinnitavad, et mittereguleerimine ei ole enam võimalik ning et ehitada tuleb jätkusuutlikumat tulevikku, mille keskmes on inimeste heaolu ja sotsiaalne areng.

1.3 Selliste asjaolude puhul on tingimata vajalik, et taastuvenergia, eelkõige päikeseenergia edendamise keskmes oleks ühisarengule suunatud piirkondlik koostöö.

1.4 Komitee tervitab piirkondlikke algatusi Vahemere piirkonnas taastuvenergiate laiaulatusliku arengu (Vahemere päikeseenergia kava, Dii, Medgrid jne) soodustamiseks ning kutsub üles viima need algatused kiiresti, tõhusalt ja koordineeritult ellu.

1.5 Lisaks eelnimetatud algatustele kutsub komitee üles looma kõnealuses piirkonnas algatuse „New Green Deal”, mille keskmes oleks energiateadlikkus eesmärgiga muuta radikaalselt tarbimis- ja tootmisviise.

1.6 Vahemere piirkonna energiasäästu ja CO2 potentsiaal on tohutu. See sõltub osaliselt arendatavatest tehnoloogialahendustest ja osaliselt uutest käitumismudelitest, mida tuleb soodustada. Energiatõhususe parandamine on taastuvenergia arendamise seisukohalt hädavajalik.

1.7 Vähese CO2-heitega energiasüsteemi tulemuslik loomine ei ole üksnes riigi energiasektorikohustus. Vaja on ka kindlat piirkondlikku solidaarsust ja märkimisväärseid investeeringuid, et saavutada olukord, millest võidaksid nii Vahemere põhja- kui ka lõunakallas.

1.8 Arvestades erinevusi riikide kättesaadavates vahendites, vajaduste tasemes ja kasvuhoonegaaside heitkoguste tasemes, on Vahemere piirkonna kolmandatel riikidel ühised, aga ka diferentseeritud kohustused. Seepärast on vaja piirkondlikku visiooni, mis sisaldaks riiklikke kohandatud ja tõhusaid strateegiaid.

1.9 Riiklikul tasandil tuleb kehtestada programme (õigusaktid, finantsstiimulid, normid), et luua taastuvenergia edendamiseks soodsad tingimused, sh koostada pikaajaline programm, mille eesmärk on fossiilkütuste kahjulike toetuste lõplik kaotamine.

1.10 Komitee tervitab Euroopa Komisjoni teatist, kus on läbi vaadatud Vahemere piirkonda käsitlev lähenemisviis, ning toetab struktureeritud ja tugevdatud koostööd, mille peateema on taastuvenergia (1).

1.11 Samas on komitee seisukohal, et selline koostöövalmidus peab kiiresti väljenduma meetmetes ja programmides. Komitee rõhutab, et igasugune algatatud dialoog peaks algusest peale hõlmama sotsiaalseid aspekte.

1.12 Komitee kinnitab siinkohal oma 2011. aasta märtsi arvamuses„Energiavarustus: milline naabruspoliitika?” (2) esitatud üleskutset soosida energiaühenduse – Kagu-Euroopa (sh Balkani riikide) energiaühenduse – laiendamist ka Vahemere lõunakalda riikidele konkreetse ülesandega toetada energiatõhususe, taastuvenergia, võrkude ühendamise ja nende koostalitlusvõime arendamist.

1.13 Alustades Magribi riikidest, peaks see ühendus üle võtma teatud kohased elemendid ühenduse õigusaktidest. Lisaks peaks uue ühenduse eesmärk olema edendada uut energiahartat ning energiatõhususe ja taastuvenergia arendamise uut protokolli.

1.14 Selles kontekstis meenutab komitee samuti, et oluline on luua sotsiaalfoorum, võttes eeskuju Kagu-Euroopa energiaühenduse raames loodud foorumist. Taastuvenergia arendamine ei tohiks piirduda üksnes tööstusprojektidega.

1.15 Komitee toetab seda, et vaja on kohalikku taastuvenergia ja energiatõhususe alast ekspertteadmist kujundavat ja taastuvenergia arendamisele kaasa aitavat tehnilist tuge, nagu ka nn lõuna-lõuna koostööd. Taastuvenergia tehnoloogialahendustega seotud koolitusvajadused tuleks eelnevalt tuvastata ja ellu viia Euroopa – Vahemere piirkonna sobivalt kohandatud tegevuskava alusel.

1.16 Komitee soovitab tungivalt toetada süvendatult teadus- ja arendustegevust, et parandada taastuvenergia projektide majanduslikku tasuvust. Tehnosiiret võiks teostada ühise teadus- ja arendustegevuse piirkondliku platvormi raames, kuhu kaasatakse ülikoolid ja teadusuuringute keskused.

1.17 Sellega seoses pooldab komitee energiavaldkonna Vahemere piirkonna Erasmuse stipendiumi asutamist, mis võimaldaks kogu selle ala (põhja-, lõuna-, ida- ja läänepiirkonna) üliõpilastel õppida taastuvenergia ja säästva energia meetodeid.

1.18 Luua tuleb uued taastuvenergiat soosivad toetusvahendid ja stiimulid, mis võimaldaksid tagada projektide finantstasakaalu, nagu see on ette nähtud Euroopa taastuvenergia direktiivi (3) artiklis 9.

1.19 Komitee toetab Euroopa ja Vahemere piirkonna investeerimispanga loomise projekti ning Euroopa Parlamendi ja Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee hiljutisi selleteemalisi teatisi.

1.20 Komitee peab vajalikuks taastuvenergiat toetavate innovaatiliste ja kohandatud mehhanismide kontseptsiooni. Sellised mehhanismid tuleks luua Euroopa ja Vahemere raamistikus ning käivitada Euroopa ja Vahemere investeerimispanga toetusel pilootprojektid, et liikuda nn uue rohelise kokkuleppe („New Green Deal”) suunas.

1.21 Samuti on väga oluline kaubandusläbirääkimiste raames edendada taastuvenergiat soosivate kaupade ja teenuste turu liberaliseerimist.

1.22 Euroopa naabruspoliitika tegevuskavad moodustavad olulise vahendi riiklike ja piirkondlike energiaalaste eesmärkide saavutamisel kahepoolsetes suhetes.

1.23 Komitee rõhutab samuti, et CO2 rahastamist käsitlev uus ELi saastekvootidega kauplemise süsteemi (Emissions Trading System) direktiiv (4) võib kaasa tuua teatud osa Vahemere lõunapiirkonnas algatatud projektide rahastamise kaotamise, kui komisjon ei võta endale direktiivis ette nähtud kohustust alustada läbirääkimisi kolmandate riikidega.

1.24 Vahemere päikeseenergia kava käivitamine kujutab endast katalüsaatorit mitmetele selles piirkonnas tehtud taastuvenergia arendamise algatustele, mis on tervitatav. Kuid ilma hea koordinatsioonita eri algatuste – ning haldavate ja toetavate institutsioonide (Euroopa Komisjon, Vahemere Liit jt) – vahel võivad tulemused oodatust kehvemaks jääda. Lõunapiirkonna riikidele suunatud tehnilise abi programmide kaudu ja eri algatuste toel võib EL aidata kaasa taastuvenergia tulemuslikule ja ühtlustatud kasutamisele piirkonnas ning muuta praeguse kakofoonia sümfooniaks.

1.25 Mis puutub energiavõrgustikesse, siis oleks päikeseenergia detsentraliseeritud tootmine tõhus ja majanduslikult tasuv võimalus raskesti ligipääsetavates piirkondades, kus võrgustik puudub. Eriti kasulik oleks see suurtes hõredalt asustatud piirkondades.

1.26 ELi tasandil tuleks Vahemere lõunakalda riikides luua poliitiline riski tagamise vahend (nt ELi antavate tagatiste kaudu). Samuti tuleks tagada, et liikmesriigid võtavad endale edaspidi kohustuse osta mingi minimaalse osa elektrist lõunapiirkonna riikidest.

1.27 Ülimalt oluline on tõsta kõigi osalejate, sh kodanikuühiskonna teadlikkust kõigist algatustest. Riikide programmid taastuvenergia edendamiseks peaksid sisaldama teadlikkuse suurendamise kampaaniaid energiatõhususe ja taastuvenergia teemal. Sotsiaalvõrgustikud ning uued info- ja kommunikatsioonitehnoloogi rakendused võivad seda märkimisväärselt toetada.

2.1 Vahemere piirkonnas on aastakümneid täheldatud suurt sotsiaal-majanduslikku arengut ja hoogsat linnastumist, eelkõige rannikualal. Need suundumused jätkuvad. Nende tegurite kombinatsioon muudab Vahemere piirkonna õrnaks ökosüsteemiks, mille seisund halveneb (5).

2.2 Energeetikavaldkonnas on Vahemere piirkonnale iseloomulik suur ebavõrdsus kahes aspektis: esiteks põhja- ja lõunapiirkonna riikide vahel, kellest esimesed on jõukamad ja tarbivad rohkem energiat, ning teiseks energiaallikate rohkuses.

2.3 Hoolimata tehtud edusammudest ei ole selle piirkonna praegused suundumused energeetikavaldkonnas säästvad. Need suundumused tuleb ümber pöörata kooskõlastatud tegevuse kaudu, et vältida rohkesti CO2 tekitavat ja energiat laristavat arengut. Uutes majanduskasvuvaldkondades, nagu energiatõhusus, ökoehitus, juurdepääs põhiteenustele, taastuvenergiatööstus ja -tehnoloogia, võiks luua uusi töökohti.

2.4 Kuigi võib leida näiteid edukatest headest tavadest, nagu spetsiaalse taastuvenergia seaduse kehtestamine Alžeerias ning mitmete, eelkõige päikese- ja tuuleenergia projektide elluviimine Egiptuses, Marokos ja Tuneesias, ei ole jõupingutused nende jätkamiseks ja olukorra muutmiseks olnud enamikel juhtudel kahjuks piisavad.

2.5 Siiski tuleb nentida, et pärast pikka skeptitsismi või ükskõiksuse perioodi hakkab säästva energia areng Vahemere piirkonnas täna mõjutama rohkem või vähem konkreetselt ettevõtete, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning riikide praktikaid või koostöötavasid.

3. Energiavaldkonna väljavaated Vahemere piirkonnas: taastuvenergia ja suurenenud energiatõhususe potentsiaal ja kasu

3.1 Vahemere piirkonna ja ELi energiasõltuvus võib märkimisväärselt kasvada. Piirkondliku energiasõltuvuse määr ulatus 2007. aastal 42 %-ni. Vahemere piirkonna energiaalase seirekeskuse prognoosi kohaselt peaks see määr 2030. aasta paiku stabiliseeruma ja isegi langema 40 %-ni (40 % nafta, 30 % gaasi ja 70 % söe osas), olles põhjapiirkonna riikides samal ajal palju kõrgem – 97 %. Vahemere piirkonna energiaalase seirekeskuse alternatiivne stsenaarium näitab, et sellist survet on võimalik leevendada, langetades piirkondliku sõltuvuse taseme 2030. aastaks 18 %-ni. Aga isegi siis jäävad riikide vahele laiutama suured lõhed. Selle tulemusel suureneksid järsult sotsiaalsed ja majanduslikud riskid, mis on seotud varustamiskulude suurenemisega ning selle mõjuga riikide, leibkondade ja ettevõtete elektriarvele.

3.2 Kõigi stsenaariumite puhul ületavad kõnealuses piirkonnas fossiilkütustest toodetud energia tarbimisest vallanduvad CO2 heitkogused 1990. aasta taset vähemalt 30 %. Lisaks võib juhtuda, et 2030. aastal ulatuvad Vahemere lõuna- ja idapiirkonna elaniku kohta arvestatavad heitkogused – kuigi need on 40 % väiksemad kui põhjapiirkondade omad – ligi 55 %-ni kogu piirkonna heitkogustest, samas kui 2007. aastal oli see näitaja 36 %.

3.3 Välja hakkab joonistuma üha suurenev vee kasvava nappusega seotud oht kõnealuses piirkonnas. Mitmetes riikides juba tehtav vee magestamine on peaaegu möödapääsmatu, aga see kipub süvendama vee ja energia vastastikusest sõltuvusest tulenevaid pingeid.

3.4 Püüdlus majandusliku ja sotsiaalse arengu poole on igati õigustatud, aga selleks on hädasti vaja energiat. Majanduslik ja sotsiaalne areng võivad juba ainuüksi energiast tulenevalt täielikult kahtluse alla sattuda – ja seda mitte ainult kõige nn haavatavamate riikide puhul.

3.5 Uueks energiaparadigmaks tuleb luua energiasüsteem, mis ei hõlma mitte ainult energiasektorit (pakkumine), vaid ka energiatarbimist (nõudlus), ning tagada, et see süsteem areneks selliselt, et energiateenust pakutakse varude, majanduslike ja sotsiaalsete kulude ning kohaliku ja ülemaailmse keskkonnakaitse seisukohalt optimaalsetes tingimustes. Nii tuuakse esiplaanile uued osalejad: ettevõtted, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, leibkonnad, ehitus-, transpordi-, tööstustootmise või põllumajandus- ja kolmanda sektori töötajad.

3.6 Vahemere piirkonnal on tohutu potentsiaal energia säästmiseks ja CO2-heite vähendamiseks. Mitmed usaldusväärsed hinnangud näitavad, et järgmise kahekümne aasta jooksul on võimalik vähendada energia tarbimist 20 % (ja enamgi, kui energia hind jätkuvalt tõuseb).

3.7 Energiatõhususe parandamine on taastuvenergia arendamise seisukohalt hädavajalik. Tuleb märkida, et energiatõhusus ja energiasääst sõltuvad eelkõige kodanike, ettevõtete ja töötajate tegevusest ning nende käitumise muutustest (6).

3.8 Aga selle potentsiaali arengut halvavad mitmed takistused. Need on institutsioonilist ja regulatiivset, tehnilist ja finantsilist laadi või seotud koolituse ja teabega jne. Tuleb märkida, et taastuvenergia on enamjaolt vähem konkurentsivõimeline kui traditsioonilised energiaallikad, eelkõige praeguses olukorras, kus väliskulusid ei sisestata.

3.9 Selle lünga täitmiseks tuleb riiklikul tasandil kehtestada taastuvenergia edendamiseks soodsaid tingimusi loovaid programme, keskendudes taastuvenergia arendamist toetavatele riiklikele õigusaktidele, finantsstiimulitele ja eeskirjadele. Samamoodi tuleb luua pikaajalisi riiklikke kavasid fossiilkütuste kahjulike toetuste vähendamiseks või isegi lõplikuks kaotamiseks, mis soodustaks taastuvenergia arendamist. Neis kavades tuleb arvesse võtta kõige haavatavama elanikkonna olukorda.

3.10 Samuti tuleb luua selge õigusraamistik ning uued toetusvahendid ja stiimulid taastuvenergia jaoks, mis võimaldaksid tagada projektide finantstasakaalu kooskõlas Euroopa taastuvenergia direktiivi artikliga 9.

3.11 Taastuvenergia arendamise olulisim aspekt on elektri, eelkõige päikeseenergia detsentraliseeritud tootmise toetamine kohaste õigusaktide, finantseeringute ja koolituste kaudu.

3.12 Peamine takistus seisneb ka erinevas arusaamas taastuvenergiast. Ülimalt oluline on püüda tõsta kõigi osalejate, sh kodanikuühiskonna teadlikkust kõigist algatustest. Riikide programmid taastuvenergia edendamiseks võiksid sisaldada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid nii energiatõhususe kui ka arendatava taastuvenergia teemal.

4.1 Arvestades erinevate riikide erinevaid olukordi, on Vahemere riikidel ühised, aga ka erinevad kohustused. Kohustused on ühised energeetiliselt jätkusuutliku tuleviku tagamisel, põhisuundade määratlemisel ja üheskoos ühiste aluste (allikad, rahastamismehhanismid, heade tavade vastastikune tutvustamine, koolitus, suutlikkuse suurendamine, tehnoloogiasiire jne) rajamisel. Diferentseeritud on aga sellised kohustused, mis vajavad iga riigi eripära arvessevõtmist (mis ei pruugi tingimata olla tehnoloogiaga seotud). Seega on vaja piirkondlikku visiooni, mis jaotuks kohandatud ja tugevateks riiklikeks strateegiateks.

4.2 Piirkonna energianõudluse pidevale kasvule viitavad suundumused, säästva sotsiaal-majandusliku arenguga seotud probleemi ulatus, tarnekindlusega seotud probleemid ja vajadus minna üle vähese CO2-heitega majandusele, et kohanduda muutuva kliimaga, ainult rõhutavad veelgi vajadust kiireloomuliselt muuta täiendavate energiateadlike poliitikameetmete elluviimist.

4.3 Selle väljakutsega on võimalik tegeleda ainult nii, et hakatakse tegema Euroopa – Vahemere piirkonna koostööd, mis oleks koondunud säästva arenguga kokku sobiva energiasüsteemide uue mudeli ümber, et vastata praegustele vajadustele, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade võimalust rahuldada oma vajadused. Piirkondlikul tasandil on konkurentsivõimelise keskkonnahoidliku energiaturu loomiseks väga oluline ühtlustada õigusakte ja võtta kasutusele paindlikke vahendeid.

4.4 Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon rõhutab seoses Euroopa naabruspoliitikaga taastuvenergia tootmise ja haldamise alase koostöö potentsiaali, ning komisjoni soovi, et koostööd energiavaldkonnas tugevdataks tänu rohkem tõhustatud dialoogile Vahemere piirkonna riikidega.

4.5 Samas on komitee seisukohal, et selline valmidus peab kiiresti väljenduma meetmetes ja programmides, mis seda koostööd edendaksid. Komitee rõhutab, et igasugune algatatav dialoog peab hõlmama algusest peale sotsiaalseid aspekte, et tagada taastuvenergia arendamise lisamine laiemasse majandusliku ja sotsiaalse arengu kavasse. Selle protsessi kinnitamiseks tuleb suurt tähtsust omistada sotsiaalpartneritele. Samas on soovitav kaasata sellesse kodanikuühiskond laiemalt ja ka meedia tagamaks, et rahvas tunneks sidet jõupingutustega põhja- ja lõunapiirkonna riikide „spetsiifiliste ühiste huvide” nimel.

4.6 Komitee kinnitab oma 2011. aasta märtsi arvamuses „Energiavarustus: milline naabruspoliitika?” (7) esitatud üleskutset ning toetab komisjoni ettepanekut pakkuda Vahemere lõunapiirkonnale eduka ja diferentseeritud integratsiooni usaldusväärseid väljavaateid ELi energia siseturul, nt energiaühenduse loomine ELi ja Vahemere lõunapiirkonna vahel või energiaühenduse asutamislepingu laiendamine naaberriikidele, kes ei ole veel sellega liitunud.

4.7 Komitee on seisukohal, et uue ühenduse eesmärk peaks olema edendada uut energiahartat ning energiatõhususe ja taastuvenergia arendamise uut protokolli. Sellega seoses meenutab komitee samuti, et oluline on luua sotsiaalfoorum, võttes eeskuju Kagu-Euroopa (Balkani riikide) energiaühenduse raames loodud foorumist.

4.8 Komitee kutsub üles looma kõnealuses piirkonnas algatuse „New Green Deal”, mille keskmes oleks energiateadlikkus ning püüdlus muuta radikaalselt tarbimis- ja tootmisviise.

4.9 Eriliselt oluline on rahastamise küsimus. Eelkõige tuleb lahendada poliitilise riski probleem, et soodustada erainvesteeringuid. Nt Vahemere päikeseenergia kava raames tuleks ühenduse tasemel luua poliitiline riski tagamise vahend (nt ELi antavate tagatiste kaudu).

4.10 Komitee toetab Euroopa ja Vahemere investeerimispanga loomise projekti ning Euroopa Parlamendi (8) ja Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee (9) hiljutisi teatisi sellel teemal. Komitee loodab, et nimetatud pank luuakse Euroopa Investeerimispanga algatusel ja partnerluses eelkõige lõunapiirkonna finantsasutustega.

5. Teadusuuringute, tehnoloogiasiirde, suutlikkuse arendamise, koolituse, kaubanduse ja kodanikuühiskonna osalemise aspektid

5.1 Sellise energiaparadigma, mis asendab pakkumise prioriteedi nõudluse prioriteediga, täielik muutmine muudab põhjalikult kodanike suhteid energiasüsteemidega. Selles kontekstis kutsub komitee Vahemere mõlema kalda ülikoole üles töötama võrgustikus ning soovib, et toetataks algatusi, mis võimaldaksid vahetada kogemusi ja häid tavasid kõigi asjaomaste osalejate vahel, nt võttes eeskujuks Vahemere piirkonna säästva energia teemalise Vahemere suveülikooli.

5.2 Komitee soovitab tungivalt toetada süvendatult teadus- ja arendustegevust, mis tehnoloogilisi uuendusi soosides võivad aidata tootlikkust märkimisväärselt suurendada, et parandada taastuvenergia projektide majanduslikku tasuvust investoritele huvipakkuvatel tasemetel. Vahemere kahe kalda vahel tuleb lihtsustada tehnosiiret, mis võiks toimuda teadus- ja arendustegevuse ühise piirkondliku platvormi raames, kuhu oleksid kaasatud ülikoolid ja teadusuuringute keskused ning mis hõlmaks rajatiste rajamise ja käitamisega seotud eri aspekte.

5.3 Sellega seoses pooldab komitee energiavaldkonna Vahemere piirkonna Erasmuse stipendiumi asutamist, mis võimaldaks kogu selle ala (põhja-, lõuna-, ida- ja läänepiirkonna) üliõpilastel õppida taastuvenergia ja säästva energia meetodeid.

5.4 Paljud ühes suunas viitavad asjaolud räägivad kahtlemata alternatiivsete stsenaariumide ja selle kasuks, et ettevõtete/piirkondade/koolituse partnerlusele antakse järk-järgult privilegeeritud koht Vahemere piirkonna tulevastes säästva energia arengukavades.

5.5 Komitee peab vajalikuks kohalikku ekspertteadmist kujundavat ja taastuvenergia arendamisele kaasa aitavat tehnilist tuge, nagu ka nn lõuna-lõuna koostööd. Koolitusvajadused tuleks eelnevalt tuvastata ja ellu viia Euroopa – Vahemere piirkonna kohandatud tegevuskava alusel.

5.6 Taastuvenergia arendamine peaks kaasa tooma inimväärikate töökohtade loomise, aga samas on selleks vaja ka jõupingutust alg- ja jätkukoolituseks piirkondlikul ja piirkondadevahelisel tasandil. See aga saab tõhusalt toimuda vaid organiseeritud sotsiaalse konsultatsiooni raames.

5.7 Taastuvenergia edendamiseks käimasolevate ja tulevaste kaubandusläbirääkimiste raames tuleks taastuvenergiat soosivate kaupade ja teenuste turg liberaliseerida.

5.8 Euroopa naabruspoliitika tegevuskavad moodustavad olulise vahendi riiklike ja piirkondlike energiaeesmärkide saavutamisel kahepoolsetes suhetes. Komitee kutsub komisjoni üles tegevuskavasid ajakohastama, et tagada taastuvenergiale paremad väljavaated. Siiski tuleb jälgida, et tegevuskavad oleksid taastuvenergia osas omavahel kooskõlas.

5.9 Kodanikuühiskonna (valitsusvälised organisatsioonid, liidud, kodanikeühendused, ametiühingud jne) osalemine taastuvenergiat edendavates programmides on tähtis. Nende programmide edu ei sõltu mitte ainult kodanike teadlikkusest, vaid ka laiemast teabest, et avalik ja kõigi osalejate arvamus oleks võimalikult hästi koondatud.

6.1.1 Vahemere päikeseenergia kava peamine eesmärk on lõunapiirkonna riikide energiavajaduste rahuldamine ja toodetud elektri osaline transport Euroopa riikidesse, mis on projektide majandusliku ja rahalise tasuvuse oluline täiendav tegur. Keskkonnahoidliku elektri eksport Euroopa riikidesse on muudetud võimalikuks tänu Euroopa taastuvenergia direktiivi artiklile 9. Selle ekspordi eeltingimuseks on siiski omavaheliste ühenduste olemasolu ja see eeldab ka asjaomast reguleerimist, et vältida oportunismi mõju või turumoonutusi.

6.1.2 Vahemere päikeseenergia kava kvantitatiivne eesmärk on paigaldada 2020. aastaks uued seadmed, mille abil suurendataks taastuvatest energiaallikatest pärineva energia tootmise võimsust 20 GW võrra, samuti arendada ühendusi elektrivõrkude ning põhja- ja lõunapiirkonna ja lõuna-lõuna piirkonna vahel. Energiatõhusust ja tehnosiiret peetakse praegu toetavateks meetmeteks, mis on tegelikult kahetsusväärne, kui arvestada eelnevalt rõhutatud potentsiaali ja väljakutseid kõnealuses piirkonnas. Vahemere piirkonna energiaalase seirekeskuse 2020. aasta prognooside valguses tähendab Vahemere päikeseenergia kava eesmärk täiendavat jõupingutust suurendada taastuvatest allikatest pärit energia tootmise võimsust umbes 11 GW võrra mittereguleerimise stsenaariumi puhul ja ainult 1 GW võrra alternatiivse stsenaariumi puhul. Selle raames on soovitav, et liikmesriigid võtaksid endale kohustuse osta mingi minimaalse osa elektrist lõunapiirkonna riikidest, et projekti soodustada.

6.1.3 Vahemere päikeseenergia kaval on kaks probleemi: ühelt poolt tuleb parandada projektide tasuvust, mängides elektri nii kohaliku ostuhinnaga kui ka ekspordihinnaga ja kasutades soodusvahendeid, toetusi või CO2 krediidimehhanisme, ning teiselt poolt tuleb tagada nende rahastamine nii omavahenditest – mis peaksid olema tagatud, kui tasuvus on piisav ja riskid kontrollitud – ka kui ennekõike arengu rahastamise institutsioonide (Euroopa Investeerimispank, Prantsusmaa arenguasutus, KfW, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Maailmapank, Aafrika Arengupank ja Islami Arengupank) laenudest ning viimaks kommertspankadest.

6.1.4 Vahemere päikeseenergia kava on algatus, mis ületab seni tuntud koostöö raamistiku. Sellesse kaasatakse Vahemere Liidu liikmesriigid, Euroopa Komisjon, ettevõtted, teadusasutused ja valdkonna valitsusvälised organisatsioonid ning arvukalt avaliku sektori investoreid ja erainvestoreid ning finantsasutusi.

6.1.5 Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles töötama tihedas koostöös Vahemere Liidu sekretariaadiga, kellel on volitused Vahemere päikeseenergia kava ja eelkõige Vahemere päikeseenergia üldkava (Master Plan) elluviimiseks. Muu hulgas tuleb luua jagatud kontrollraamistik, et soodustada üldkava elluviimist, eelkõige seoses vajadusega ühise lähenemisviisi järele sellistes võtmeküsimustes nagu rahastamisvahendid või tehnoloogia siire.

6.2 Medgrid, ühisarengu projekt elektrienergiaga kauplemiseks Vahemere piirkonnas

6.2.1 Nagu juba mainitud, on peamiste väljakutsete hulgas vajadus täiendada ja tõhustada Vahemere kahe kalda riikide vahel elektrivõrgu omavahelisi ühendusi. Ainus juba praegu olemas olev ühendus eksisteerib Hispaania ja Maroko vahel, selle ülekandevõimsus on 1 400 MW. Vahemere elektritööstuste ühenduse (MEDELEC) hinnangul võib võrk juba olemasolevate investeerimiskavade alusel saavutada maksimaalseks ülekandevõimsuseks umbes 5 GW. Vahemere päikeseenergia kava eesmärkide elluviimine nõuab seega suurt jõupingutust, et suurendada omavaheliste ühenduste võimsust üheaegselt nii lõunapiirkonna riikide vahel kui ka lõunapiirkonna ja põhjakalda riikide vahel.

6.2.2 Medgridi eesmärk on määratleda Vahemere võrgu väljaarendamise kava aastaks 2020, edendada institutsioonilist ja regulatiivset raamistikku elektrivõrgu jaoks, hinnata võrguinfrastruktuuri tehtavate investeeringute kasu, arendada tehnilist ja tehnoloogist koostööd Vahemere lõuna- ja idapiirkonna riikidega ning edendada ülekande tehnoloogilisi edusamme.

6.3.1 Algatusele Dii on kavandatud pikem aeg kui Vahemere päikeseenergia kavale: tähtajaks on 2050. aasta. Lähtepunkt on see, et 15 % Euroopa riikide elektrinõudlusest võiksid selleks ajaks täita Vahemere lõunapiirkonna riikide kõrbetesse paigaldatud päikeseenergia-elektrijaamad. Aga alates oma käivitamisest 2009. aastal on Dii liikunud ühisarengu eesmärgi suunas, mis on rohkem keskendunud taastuvenergia arengule üldiselt, mitte ainult päikeseenergiale ja ekspordile lõunast põhja. Dii ühtib Vahemere päikeseenergia kava visiooniga, aga ta on kavandatud pikemale perioodile ja talle ei ole seatud kvantitatiivseid eesmärke.

6.4.1 Esile tuleb tõsta ka teisi algatusi, nagu ELi tehnilise abi projekt „Paving the Way for the Mediterranean Solar Plan” („Sillutades teed Vahemere päikeseenergia kavale”), mille raames käsitletakse taastuvenergia arendamist kõnealuses piirkonnas; Vahemere lõunapiirkonna riikidele mõeldud Euroopa-poolne rahastamine: taastuvenergia projekte võib rahastada naabruspoliitika investeerimisrahastust (FIV) ja Euroopa – Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastust (FEMIP); ning komisjoni teatis „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda - Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” (KOM(2010) 677 lõplik), milles käsitletakse keskkonnahoidliku elektrienergiaga kauplemist lõuna- ja põhjapiirkonna riikide vahel ning vajadust tugevdada omavahelisi ühendusi, et seda soodustada. Mitmed riigid on vastu võtnud ka riiklikud kavad, nt Maroko päikeseenergia kava ja Tuneesia päikeseenergia kava, mis moodustavad taastuvenergia arendamise riiklike projektide terviku.

Brüssel, 21. september 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(5) Komitee teabearuanne „Kliimamuutused ja Vahemere piirkond: keskkonna- ja energeetikaprobleemid”, CESE 682/2009, 30. september 2009.

(9) Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee poliitiliste küsimuste, julgeoleku ja inimõiguste komisjoni soovitus, 4. märts 2011, Rooma.