6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/73

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab määruse ettepanekut. Ta näeb bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni teatavate eesmärkide saavutamiseks loodud Nagoya protokolli tõhusas rakendamises suuri võimalusi bioressursipõhiseks majanduseks Euroopa Liidus. Kuna see sõltub sageli geneetiliste ressursside impordist, siis on nendele ressurssidele juurdepääsu parandamine selgelt ELi huvides.

1.2

Nagoya protokolli aga ei sõlmitud selleks, et bioressursipõhiseid teadusuuringuid ja tootearendust edendada, vaid et korraldada geneetiliste ressursside kasutamisel ja turustamisel saadud tulu õiglast jaotamist. Nii peaksid riigid (st põlisrahvad), kes annavad need geneetilised ressursid ning traditsioonilised teadmised nendega ümberkäimise kohta, turustamisest tulu saama ning turustajad ise vabaneksid süüdistustest biopiraatluses.

1.3

Komitee näeb just selle tulu jaotamise juures, milleks Nagoya protokoll esmajoones sõlmiti, kõnealuse määruse ettepaneku põhjal mõnda nõrka kohta. Need tuleks kiiresti parandada ning täpsustada aspekte, mis jätavad tõlgendamisruumi.

1.4

Kõnealused punktid on järgmised:

2.1

Rio de Janeiros 1992. aastal toimunud keskkonna- ja arengukonverentsi raames sõlmiti ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, millega on praeguseks liitunud 193 ÜRO liikmesriiki (liitunud ei ole veel ainult ÜRO liikmesriigid Andorra, Vatikan, Lõuna-Sudaan ja Ameerika Ühendriigid).

2.2

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonil on kolm eesmärki:

2.3

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikli 15 lõikes 1 tunnustatakse „riikide suveräänseid õigusi oma loodusressurssidele”. Riikidele antakse õigus otsustada sellistele ressurssidele juurdepääsu üle.

2.4

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikli 15 lõikes 7 kohustatakse liikmesriike „võtma seadusandlikke, haldusalaseid või poliitilisi meetmeid, et jagada ausalt ja erapooletult teadus- ja arendustegevuse tulemusi ning geneetiliste ressursside ärilisest või muust kasutamisest saadavat tulu kõnealuseid ressursse pakkuva osalisega”.

2.5

Konventsiooni artikli 8 punktis j kohustatakse liikmesriike „siseriikliku seadusandluse raames respekteerima traditsioonilisi eluviise kehastavate kohalike põliskogukondade teadmisi, mis puudutavad bioloogilise mitmekesisuse kaitset ja säästvat kasutamist ning „ergutada sellistest teadmistest, uuendustest ja tavadest saadavate tulude õiglast jaotamist.”

2.6

Selle 1992. aastal sõlmitud rahvusvahelise kohustuse seni rakendamata jätmise taustal otsustasid riigipead ja valitsusjuhid 2002. aastal ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel Johannesburgis pidada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni raames läbirääkimisi „rahvusvahelise režiimi üle, mis edendaks ja kaitseks geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglast ja võrdset jaotamist” (rakenduskava artikli 42 punkt o).

2.7

2004. aastal leppisid bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni liikmesriigid oma seitsmendal konverentsil Kuala Lumpuris kokku rakendada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kõiki asjaomaseid elemente tõhusalt ressurssidele juurdepääsu ja tulu õiglase jaotamise (access to genetic resources and benefit-sharing – ABS) lepinguga.

2.8

Selle töö tulemust esitleti – pärast kuus aastat kestnud läbirääkimisi – 2010. aasta oktoobris bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni liikmesriikide kümnendal konverentsil Jaapanis Nagoyas: see on „Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile lisatud geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ning nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokoll” ehk lühidalt Nagoya protokoll.

2.9

Kõik bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni liikmesriigid võivad Nagoya protokolli ratifitseerida, 12 riiki on seda (2013. aasta veebruari seisuga) juba teinud, 92 riiki allkirjastasid selle pärast vastuvõtmist, sealhulgas Euroopa Komisjon ja ELi 27 liikmesriigist 24 (kõik peale Läti, Malta ja Slovakkia).

2.10

Arengumaad soovisid küll juba 2002. aastal ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel rahvusvaheliselt siduvat protokolli, kuid Euroopa Liit otsustas alles vahetult enne ressurssidele juurdepääsu ja tulu õiglase jaotamise rühma viimast läbirääkimiste vooru koostada „õiguslikult siduvate ja mittesiduvate eeskirjadega” protokoll (keskkonnaministrite nõukogu 15. märtsi 2010. aasta otsusega).

2.11

Komisjoni esitatud määruse ettepanek taotleb Nagoya protokolli eesmärkide saavutamist.

2.12

Peale bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni tuleb komisjoni kõnealuse dokumendiga seoses mainida veel ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni vastuvõtmist. Selles sätestatakse artikli 31 lõikes 1 põlisrahvaste õigus geenivarude ja traditsiooniliste teadmiste „säilitamiseks, haldamiseks, kaitsmiseks ja arendamiseks” ning nende intellektuaalse omandi õigus nende teadmiste üle. Lõikes 2 kutsutakse riike üles „võtma tõhusaid meetmeid nende õiguste kasutamise tunnustamiseks ja kaitsmiseks”. Nagoya protokolli rakendamine peaks kujutama endast ühte neist meetmetest ÜRO deklaratsiooni rakendamisel.

3.1

Siin vaadeldava määruse ettepaneku seletuskirjas märgib komisjon, et „protokolli rakendamise ja ratifitseerimisega ELis luuakse uusi võimalusi looduspõhiste teadusuuringute tegemiseks ning toetatakse bioressursipõhise majanduse arengut” (1). Edasi väidab komisjon, et „EL ja selle liikmesriigid on võtnud poliitilise kohustuse protokolliga ühineda, et ELi teadlased ja ettevõtted pääseksid kvaliteetsetele geneetiliste ressursside proovidele juurde usaldusväärsete juurepääsuotsuste alusel ja väikeste tehingukuludega” (2).

3.2

Ka komitee näeb Nagoya protokolli rakendamises suuri võimalusi ELi bioressursipõhisele majandusele. Ta juhib tähelepanu aga sellele, et Nagoya protokolli põhieesmärk on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kolmanda eesmärgi saavutamine ehk „geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu jaotamine”. Tulu jaotamise otsustavad elemendid on sealjuures mõistlik juurdepääs geneetilistele ressurssidele, vastavate tehnoloogiate mõistlik edastamine, võttes arvesse kõiki õigusi neile ressurssidele ja tehnoloogiatele ning mõistlik finantseerimine.

3.3

Nagoya protokoll toetub seega kolmele sambale:

3.4

Kui Euroopa Komisjon seevastu oma määruse ettepanekus sedastab, et „protokollil on kaks põhilist tugisammast: „juurdepääsumeetmed ja kasutajapoolse nõuete täitmise meetmed” (3), siis jätab ta selgesõnaliselt rõhutamata tulu jaotamise kui Nagoya protokolli olulise eesmärgi ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel seatud sihi ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis võetud kohustusena.

3.5

Määruse ettepanekust jääb seega mulje, et Nagoya protokolli mõte on tagada ELi liikmesriikide takistamatu juurdepääs arengumaade toorainetele.

3.6

Selle Nagoya protokolli olulise eesmärgi arvestamata jätmine ei ole mitte ainult komisjoni ettepaneku tõsine puudus; ebatõhus ja mitterahuldav lahendus võib ka ELi ettevõtetele tõsiseid tagajärgi tuua. Ilma selgete eeskirjadeta tulu jaotamise (ja selle üle teostatava järelevalve) kohta on korduvalt esitatud süüdistusi biopiraatluse kohta raske ümber lükata.

3.7

Komisjoni määruse ettepanek on üles ehitatud hoolsuse kohustusele (artikkel 4). Selle kohaselt on geneetiliste ressursside ja nendega seotud traditsiooniliste teadmiste kasutajal oluline roll juurdepääsu ja tulu jaotamist puudutavate siseriiklike ja välisriikide seaduste täitmisel.

3.8

Komitee tervitab lähenemist, mis toetab teadus- ja tööstussektori omavastutust. Ta viitab aga Nagoya protokolli ratifitseerimisega seotud rahvusvahelisele kohustusele võtta „seadusandlikke, haldusalaseid või poliitilisi meetmeid”, tagamaks, et kasutaja poolt geneetiliste ressursside kasutamisest ja turustamisest saadud tulu jaotatakse tõepoolest päritolumaa või põlis- ja kohalike kogukondadega.

3.9

Määruse ettepanekus ei kajastata ka eriti Nagoya protokolli seda tähtsat kohustuste osa, mistõttu komitee soovitab nõukogul ja Euroopa Parlamendil edasises menetluses lisada piisavad sätted kõnealuse omavastutuse täitmise kontrolli kohta. See tähendab ka, et riikide valitsusi ei saa vabastada nende vastutusest teostada järelevalvet eeskirjade täitmise üle.

3.10

Seega ei piisa määruse ettepanekust usalduse loomiseks ELi riikide, nende teadlaste ja ettevõtete ning päritoluriikide vahel, mis oleks vajalik kahepoolsete juurdepääsu ja tulu jaotamise lepingute edendamiseks ning rahvusvaheliste juurdepääsu ja tulu jaotamise läbirääkimiste jätkamiseks konstruktiivses vaimus. Komitee kardab, et esitatud juurdepääsu ja tulu jaotamise süsteem aitab pigem kaasa Euroopa teadusuuringute ja majanduse pärssimisele kui selle edendamisele.

4.1.1

Määruse ettepaneku artiklis 2 sätestatakse, et tulu jaotamise sätteid kohaldatakse vaid selliste geneetiliste ressursside ja seonduvate traditsiooniliste teadmiste suhtes, mis on omandatud pärast Nagoya protokolli jõustumist ELis. Komisjon on jätnud lisamata tulu jaotamise sätted, mis oleksid kohaldatavad alates 1993. aastast ilma juurdepääsu ja tulu jaotamise lepinguteta ELi jõudnud geneetiliste ressursside ja nendega seotud teadmiste jooksvale kasutamisele ja turustamisele.

4.1.2

Sellega viib määruse ettepanek tagasi Nagoya protokolli ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (IUCN (Rahvusvaheline Looduskaitse Liit) 2012, lk 84–85) eelsesse aega, eirates täielikult bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust tulu jaotamiseks alates 1993. aastast. Nagoya protokolli artiklis 3 rõhutatakse sõnaselgelt, et protokolli kohaldatakse kõigi bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni reguleerimisalasse kuuluvate geneetiliste ressursside suhtes. Nagoya protokolli rakendamist tuleb kasutada selleks, et tegeleda selle rakendamismahajäämusega ning töötada välja tõhusad eeskirjad pärast 1993. aastat tekkinud tulu jaotamiseks.

4.1.3

Määratledes määruse ettepaneku seoseid teiste rahvusvaheliste kokkulepetega jäetakse ettepanekus mainimata Nagoya protokolli otsustav lõik – artikli 4 lõige 4. See sätestab, et geneetilised ressursid saavad olla hõlmatud mõne teise kokkuleppega üksnes siis, kui see „on kooskõlas konventsiooni ja protokolli eesmärkidega ning ei ole nendega vastuolus”. See märge puudub, Nagoya protokolli korrektseks rakendamiseks tuleb see lisada määruse ettepanekusse. Otsuse, kas mõne teise kokkuleppe juurdepääsu ja tulu jaotamise eeskirjad kehtivad teatud geneetiliste ressursside suhtes, peavad võtma olulised rahvusvahelised organisatsioonid ja ELi institutsioonid.

4.1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et määruse ettepaneku artikkel 2 ei rakenda Nagoya protokolli keskseid elemente üheselt mõistetavalt ning seepärast tuleb ettepanek ümber töötada või siis seda täiendada.

4.2.1

Komisjoni määruse ettepanek erineb märkimisväärselt Nagoya protokolli artiklist 2. Komisjon jätab välja Nagoya protokolli artikli 2 punktis c sisalduva tähtsa põhimõtte, mille kohaselt geneetiliste ressursside kasutamine hõlmab kasutamist bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni „artiklis 2 määratletud biotehnoloogia abil”. Kõnealune määratlus on tulude jaotamise seisukohast ülimalt suure tähtsusega. Geneetilisi ressursse aluseks võtva eduka tootearenduse peaaegu kõigil juhtudel, nagu näiteks meditsiinis või kosmeetikatööstuses. ei turustata tulutoovalt ju mitte ressursse endid, vaid tänu biotehnoloogiale välja töötatud ekstrakte või koostisaineid (derivaadid). Kõnealuses kontekstis tuleb määruse ettepanekusse samuti lisada mõiste „derivaat” nii nagu see on määratletud Nagoya protokolli artikli 2 punktis e.

4.2.2

Selline mõistete määratlemise kärpimine avaldab sügavat mõju tulude jaotamise kohustustele. Sest sel juhul ei tuleks jaotada derivaatide kasutamisest saadavat tulu. Seejuures tuleb silmas pidada, et just sellised, geneetiliste ressursside kasutamisel loodud derivaadid – isoleeritud biokeemilised ained nagu näiteks meditsiinilised toimeained, kosmeetikatoodete koostisosad – on need, millega saadakse toodete turustamisel tulu.

4.2.3

On tervitatav, et määruse ettepanek käsitleb geneetilisi ressursse ja sellega seotud traditsioonilisi teadmisi paljudes aspektides samaväärsetena. Määruse ettepanekus määratletakse küll „traditsioonilised teadmised” (artikli 3 punkt 8), ent seda üksnes abivahendina geneetiliste ressursside uurimisel ja arendamisel. Määruse kohaselt tuleb üksikasjad määratleda hiljem sõlmitavates kasutajate ning põlisrahvaste ja kohalike kogukondade vahelistes lepingutes.

4.2.4

Komitee jaoks ei ole selge, kuidas on kõnealuste eeskirjade abil võimalik Nagoya protokolli asjaomase artikli kontekstis korraldada rahuldavalt ja tagada tulude jaotamine. Komitee palub komisjonil, nõukogul ja Euroopa Parlamendil leida edasiste menetluste käigus antud olukorrale lahendus.

4.3.1

Vastavalt määruse ettepaneku artikli 7 lõikele 2 kehtib geneetiliste ressursside kasutamisest ja sellega seotud teadmistest teavitamise kohustus alles tootele turustamisloa taotlemisel või toote turule toomisel. Kõige varasem hetk niisiis, mil kasutajad peavad ametkondi teavitama, on pärast kasutamise lõppu (kasutamine vastavalt Nagoya protokollile on teadus- ja arendustegevus ja mitte turustamine). Teadus- ja arendustegevus leiab mõistagi aset enne turule toomist.

4.3.2

Teadaolevalt jõuab üksnes väike osa kõigist kasutamistest teadus- ja arendustegevuses lõpuks turukõlbulike toodeteni. See on asjade loomuses, et puhtteaduslikel eesmärkidel toimunud kasutamise eesmärk ei ole tootearendus. Kui teavituskohustus ei ole kasutamise alguses, st teadus- ja arendustegevuse faasis, siis võib kõik see viia olukorrani, et pädevad ametkonnad ei saa mitte kunagi teavet suuremast osast kasutamistest.

4.3.3

Selline eeskiri on vastuolus ka määruse ettepaneku poliitilise eesmärgiga. Vastavalt põhjendusele 8 „tuleb vältida seda, et ELis kasutataks ebaseaduslikult omandatud geneetilisi ressursse või ebaseaduslikult omandatud traditsioonilisi teadmisi, mis on geneetiliste ressurssidega seotud” (4). Määratledes teavituskohustuse hetkeks aja pärast teadus- ja arendustegevuse lõppu, ei ole võimalik takistada ebaseaduslikku või lepinguga vastusolus olevat kasutamist, selle eest on võimalik karistada vaid tagantjärele.

4.3.4

See ei saa olla ei teadusringkondade ega ka tööstuse huvides töötada sellises õiguslikus raamistikus, mis ei vasta oma peamisele ülesandele, milleks on biopiraatluse ärahoidmine.

4.3.5

Lisaks täheldab komitee, et määruse ettepaneku artikli 7 lõige 1 lubab tõlgendamisvõimalusi, mida tuleb komisjonil, nõukogul ja Euroopa Parlamendil ilmtingimata selgitada. Määruse teksti on võimalik tõlgendada nii, nagu oleks erasektori poolt rahastatud kasutajad teavitamiskohustusest välja arvatud. Juhul kui selline tõlgendamine oleks õige, siis võiksid seoses hilise teavitamistähtajaga vastavalt artikli 7 lõikele 2 suurem osa kõigist kasutamistest nagu ka geneetiliste ressursside ja nendega seotud teadmiste turustamine aset leida ilma pädevate ametkondade igasuguse teavitamiseta. Seega oleks ametkondadel võimatu kontrollida erasektori poolt rahastatud teadus- ja arendustegevuse tulude jaotamist nagu ka selle alusel toimuvat turustamist.

4.3.6

Vastavalt määruse ettepaneku artikli 9 lõikele 3 on pädevate asutuste otsustada, kas nad kolmanda isiku väljendatud põhjendatud kahtluste korral, nt teated biopiraatluse kohta, kus kannatajateks on valitsusvälised organisatsioonid või põlisrahvad, viivad läbi asjaomase kasutaja kontrollimise. Ka see säte on vastuolus määruse poliitilise eesmärgiga ning tuleb asendada siduva sõnastusega.

4.3.7

Hoolsuse põhimõtte rikkumise korral on võimalik määrata karistusi (artikkel 11) kuni „ebaseaduslikult omandatud geneetiliste ressursside konfiskeerimiseni” välja. Need ettepanekud peaksid tagama „üksnes seaduslikult omandatud geneetiliste ressursside kasutamise”. Kõnealused karistused on rakendatavad üksnes kasutamisel teadus- ja arendustegevuses, ent mitte turustamise faasis. Kuna artikli 7 lõikes 2 kavandatud kontrollisüsteemi saab täiel määral rakendada alles ja (lisaks ka vaid osaliselt) turustamise faasis, siis tuleb karistusega ähvardamist pidada suuremalt jaolt kasutuks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kardab, et määruse ettepanekuga luuakse ELis olukord, kus saab märkamatult turustada tooteid, mis on loodud ebaseadusliku või lepinguvastase kasutamise teel.