15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/44

1.1

Sotsiaalne põllumajandus on uuenduslik lähenemisviis, mis ühendab kahte käsitust: multifunktsionaalne põllumajandus ja sotsiaalteenused/tervishoid kohalikul tasandil. See toetab põllumajandustootmise raames erivajadustega inimeste heaolu ja ühiskonnaellu kaasamist. Sotsiaalse põllumajanduse suurenev tähtsus viis komitee selleteemalise omaalgatusliku arvamuse koostamiseni.

1.2

Sotsiaalne põllumajandus on levinud kõikjal Euroopas vormidena, millel on nii ühiseid jooni kui ka mitmeid erinevusi lähenemisviisis, suhestumises teiste sektoritega ja rahastamises.

1.3

Sellele vaatamata on oluline, et sotsiaalsel põllumajandusel oleks määratlus ELi tasandil, et kindlaks määrata selle alla kuuluvad tegevused ning määratleda raamistik ja kriteeriumid, sealhulgas kvaliteedikriteeriumid, millele tegevused peavad vastama, et erinevate poliitikameetmete raames toetust saada. See määratlus ei tohi kindlasti olla liiga kitsas, et vältida pideva tegeliku arengu peatumist.

1.4

Kuna sotsiaalse põllumajanduse reguleerimiseks ei ole ei ELi ega riikide tasandil raamistikku, siis jääb koordineerimine erinevate poliitikameetmete ja/või asjaomaste institutsioonide vahel lünklikuks. Komitee arvates peaksid ELi institutsioonid ning piirkondlikud ja riiklikud asutused ja institutsioonid julgustama ja toetama sotsiaalset põllumajandust, luues asjakohase ja soosiva reguleeriva raamistiku ning rakendades allpool kirjeldatud meetmeid.

1.5

Sotsiaalse põllumajanduse valdkonnas on statistilisi andmeid vähe ja need on killustunud. Komitee arvates oleks kasulik käivitada statistiliste uuringute programm sotsiaalse põllumajanduse ja selle erinevate vormide leviku täpsemaks kvantitatiivseks mõõtmiseks ja analüüsimiseks liikmesriikides. Asjaomast andmebaasi võiks laiendada, et edendada uurimisprogramme kõikides liikmesriikides.

1.6

Sotsiaalset põllumajandust tuleb toetada valdkondadevahelise uurimistööga erinevates valdkondades, et kinnitada empiirilisi tulemusi, analüüsida selle mõju ja eeliseid erinevate nurkade alt (sotsiaalsest, majanduslikust, tervise, isiklikust jne vaatenurgast) ning tagada mainitud valdkonnas saadud teadmiste levik. Seetõttu tuleks edendada ja arendada SoFari ja Cost-Actioni projektidega algatatud ELi tasandi koostööd järgmises raamprogrammis „Horisont 2020” aastateks 2014–2020.

1.7

Komitee arvates on samuti ülioluline seada sisse sotsiaalse põllumajanduse võrgustikud ja neid arendada, et jagada saadud teadmisi, vahetada kogemusi ja tõsta teadlikkust. Samuti on soovitatavad sotsiaalse põllumajanduse huvide ühine esindamine poliitilisel tasandil ja katusorganisatsiooni loomine Euroopa Liidu tasandil. See suurendaks nii asjassepuutuvate osaliste kogemuste jagamist kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonide osatähtsust.

1.8

Lisaks tuleks sotsiaalse põllumajanduse tegevuste kvaliteedi ja pädevuste kõrge kvaliteeditaseme tagamiseks eritähelepanu pöörata osaliste – nii teenuste osutajate kui ka erivajadustega inimeste, s.o teenuste saajate – koolitamisele.

1.9

Sotsiaalse põllumajanduse arenguks kogu Euroopas on vaja soosivat keskkonda, kodanikuühiskonna suuremat kaasatust ning eri poliitikavaldkondade ja haldusasutuste (tervishoiu-, sotsiaal-, põllumajandus- ja tööturuasutuste) viljakat koostööd nii ELi, riigi, piirkonna kui ka kohalikul tasandil. See tähendab, et riigiasutused peaksid sotsiaalset põllumajandust tunnustama ja sihipäraselt toetama, võimaldades pidevat juurdepääsu selle põllumajandusvaldkonna erinevaid aspekte katvatele finantsvahenditele.

1.10

Samuti võiks osutuda kasulikuks kõikidest asjassepuutuvatest peadirektoraatidest moodustatud püsistruktuuri loomine Euroopa Komisjonis. Sarnaseid struktuure võiks rajada ka liikmesriikides. Lisaks peaks komisjon toetama sotsiaalkaitse süsteeme ja nende kulusid võrdleva uuringu läbiviimist liikmesriikides võimaliku kulude kokkuhoiu suurendamiseks sotsiaalse põllumajanduse projektide raames.

1.11

Komitee täheldab hea meelega, et komisjoni ettepanekutes aastateks 2014–2020 avatakse sotsiaalsele põllumajandusele uusi võimalusi. Ometigi tundub vajalik seda tulevasel programmitöö perioodil rohkem toetada. Selleks peaksid EL ja liikmesriigid kooskõlastama sotsiaalse põllumajandusega seotud eri poliitikavaldkondi. Komitee arvates peaksid liikmesriigid ja ELi fondide haldamise eest vastutavad erinevad asutused (riigi- ja ELi asutused) tegema tihedamat koostööd, et kõrvaldada takistused struktuurifondidele juurdepääsul ja lihtsustada kohapealsete osaliste juurdepääsu neile.

1.12

Ühine strateegiline raamistik pakub võimalust erinevate fondide kombineerimiseks ühe mitmekülgse rahastamisstrateegia raames. Seda arvesse võttes peaks komisjon kutsuma liikmesriike osutama oma programmdokumentides sotsiaalsele põllumajandusele ning koostama ühtset lähenemisviisi järgides eriprogramme, mille alusel saaks see sektor kasutada rohkem eri struktuurifonde. Teine võimalus oleks kasutada sotsiaalsele põllumajandusele mõeldud temaatilisi alaprogramme või toetada selles valdkonnas läbiviidavaid Leaderi projekte.

2.1

Alates 20. sajandi lõpust on sotsiaalne põllumajandus peaaegu kõikjal Euroopa maapiirkondades uue majanduslikult jätkusuutliku haruna kanda kinnitanud ja kogemused selles valdkonnas aina kasvavad. Kogu nimetatud tegevuse võib võtta kokku terminiga „sotsiaalne põllumajandus” (social farming), kuid kasutatakse ka termineid „farming for health”, „care farming”, „green care” või „green therapies”. Kõik need terminid viitavad eri meetmetele või tegevustele ebasoodsas olukorras olevate inimeste tervishoiu, sotsiaalse taasintegreerimise, koolituse ja rehabiliteerimise või erivajadustega inimeste koolitamise valdkonnas. Need tegevused võimaldavad raskustesse sattunud inimestel taas kokku puutuda tootmistegevuse ja loodusega, mis soodustab nende heaolu ning tervisliku seisundi ja ühiskonda kaasatuse paranemist. Tegevused hõlbustavad õppimist, tõstavad eneseusku ja sellest tulenevalt aitavad osaleda ühiskonnaelus.

Sotsiaalne põllumajandus on eelnevast tulenevalt uuenduslik lähenemisviis, mis ühendab kahte käsitust: multifunktsionaalne põllumajandus ja sotsiaalteenused/tervishoid kohalikul tasandil. Ühest küljest on see tihedalt seotud põllumajanduse multifunktsionaalse olemusega ja on tervenisti maaelu arengu käsituse osa, andes põllumajandusettevõtjatele võimaluse oma tulude mitmekesistamiseks. Teisest küljest on sotsiaalne põllumajandus ühiskonnale kasulik, sest see võimaldab osutada sotsiaalteenuseid ja parandada maapiirkondade elanikele juba osutatavaid teenuseid, kasutades põllumajanduse ja maapiirkondade ressursse kõige laiemas tähenduses.

2.2

Olgugi et Euroopa sotsiaalse põllumajanduse tavad on vägagi sarnased – ühiseks nimetajaks on vahetu seos maapiirkondade traditsioonilise majandustegevusega ja tegevuse toimumine põllumajandusettevõtetes (mahetalud, tööjõu suur osakaal, arenenud multifunktsionaalsus, piirkonnale avatus, suur mitmekesisus ja paindlikkus) –, esineb mitmeid erinevusi riikide vahel, arvestades nende ajalugu, käsitlusi ja suunitlusi. Kokkuvõtlikult võib lähenemisviiside erinevusi silmas pidades välja tuua kolm põhilist käsitlust:

2.3

Ka suunitlused on erinevad: Itaalias ja Prantsusmaal on sotsiaalne põllumajandus põhiliselt seotud sotsiaal- ja hooldussektoriga, Madalmaades tihedamini tervishoiusüsteemi ja Flandrias põllumajandusega ning Saksamaal, Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Sloveenias jääb suunitlus sotsiaalsektori ja tervishoiusektori vahele.

2.4

Eri liikmesriikides on kasutusel järgmised eri rahastamismehhanismid:

Tegelikkuses erinevad ja segunevad rahastamismehhanismid muidugi suuremal määral.

2.5

Sotsiaalne põllumajandus võib võtta erinevaid vorme. See võib esineda põllumajanduslike eraettevõtetena, mida juhivad eraettevõtjad, kellel sotsiaalne põllumajandus võimaldab sissetulekuallikaid mitmekesistada, jätkates samas tavapärast turule suunatud tootmist, või siis sotsiaalettevõtete või -ühistutena, ühenduste, sihtasutuste, st mittetulundusühingutena. Teistel puhkudel tegelevad sotsiaalse põllumajandusega – isegi kui see toimub põllumajandusettevõtetes – avalik-õiguslikud asutused või tervishoiusektori ametid.

3.1

Sotsiaalset põllumajandust ei ole kerge määratleda, sest see sisaldab väga erinevaid tegevusvaldkondi. Sellele vaatamata on oluline, et sotsiaalsel põllumajandusel oleks määratlus ELi tasandil, et kindlaks määrata selle alla kuuluvad tegevused ning määratleda raamistik ja kriteeriumid, sealhulgas kvaliteedikriteeriumid, millele tegevused peavad vastama, et erinevate poliitikameetmete raames toetust saada. See määratlus ei tohi kindlasti olla liiga kitsas, et vältida pideva tegeliku arengu peatumist. Sellega tuleb hoopis luua raamistik, millega säilitatakse vajalik paindlikkus sotsiaalse põllumajanduse erinevate tegevuste ja alt-üles lähenemisviisi hõlmamiseks.

3.2

Isegi kui sotsiaalse põllumajanduse tegevusvaldkonnad on väga erinevad, on neil alati kaks ühist aspekti: a) tegevus toimub põllumajandusettevõttes ja b) see on suunatud inimestele, kellel on ajutised või püsivad erivajadused, sealhulgas pedagoogilises valdkonnas. Seega panustatakse sotsiaalse põllumajandusega inimeste heaollu ja arengusse ning ka maapiirkondade arengusse ning linna ja maapiirkondade vahelisse paremasse vastastikusesse tegevusse.

3.3

Sotsiaalset põllumajandust võib seega esiteks määratleda kui tegevusi, kus kasutakse nii taimseid kui ka loomseid põllumajandusressursse, et pakkuda sotsiaalseid teenuseid maa- või linnalähedastes piirkondades. Sellised sotsiaalsed teenused on näiteks taastus- ja tavaline ravi, kaitstud töökohad, elukestev õpe ja muud tegevused, mis soodustavad ühiskonda kaasatust (Euroopa teadusliku ja tehnoloogilise koostöö algatuse Cost Action 866 – Green Care määratlusest lähtuvalt). Seetõttu luuakse põllumajandusettevõttes muu hulgas tingimused, mis võimaldavad talu igapäevases tegevuses osaleda erivajadustega inimestel, eesmärgiga tagada nende inimeste areng ja edasijõudmine ning suurendada nende heaolu.

3.4

Praegu võib eristada nelja peamist sotsiaalse põllumajanduse valdkonda:

4.1

Teraapiavormide, tööhõivesse või ühiskonda kaasamise või siis pedagoogilise tegevuse kaudu osutab sotsiaalne põllumajandus kahtlemata väga väärtuslikku avalikku teenust, mis aitab kaasa säästvale arengule. Lisaks võib see pakutavate tegevuste mitmekesistamise ja kaasneva dünaamika kaudu avaldada suurt mõju kohalikule arengule.

4.2

Sotsiaalse põllumajanduse arvukad kogemused on tekkinud alt-üles protsessi käigus, mille raames on loodud kohalikke võrgustikke, mis on võimaldanud piirkondade laialdasemat arengut. Seepärast lisati sotsiaalne põllumajandus OECD väljaandesse „Maaelu uus paradigma” (2006) ja tõsteti seda selgelt esile OECD riike (näiteks Itaaliat) käsitlevas osas „Ülevaated maaelupoliitikast”. Sotsiaalset põllumajandust on käsitletud ka Québecis toimunud OECD maaelu arengu konverentsil (2009). Sellest lähtuvalt rahastatakse sotsiaalse põllumajanduse algatusi maaelu arengu poliitika 2007–2013 (Leaderi programmi III ja IV telg) ning Sotsiaalfondi sotsiaalset kaasatust soodustavate meetmete raames.

4.3

Teadlikkus sotsiaalse põllumajanduse võimalustest on igal tasandil järjest suurem ning põllumajandustootjate liidud, kohalikud kogukonnad ning sotsiaalse ja tervishoiusuunitlusega asutused vaatavad sotsiaalset põllumajandust uue pilguga. Ent vaid mõned üksikud riigid on kehtestanud riigi või piirkonna tasandil valdkondlikud eeskirjad (Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaad). Lisaks sellele on valdavalt näha kooskõla puudumist eri poliitikasuundade ja/või sotsiaalse põllumajandusega seotud asutuste vahel.

Sellele vaatamata on sotsiaalse põllumajandusega tegelejad hakanud oma kogemuste jagamiseks organiseeruma ning tuleb tunnistada, et suur osa selles on sotsiaalsete põllumajandusettevõtjate spontaansetel võrgustikel.

4.4

Viimastel aastatel on Euroopa Komisjon oma tegevuse toetuseks käivitanud teatud hulga algatusi, nagu Cost Action 866 – Green Care, SoFari projekt (Euroopa Komisjoni poolt tehnoloogilise teadus- ja arendustegevuse kuuenda raamprogrammi raames rahastatud algatus). Lisaks käivitati 2009. aasta detsembris Euroopa maaelu arengu võrgustiku raames temaatiline algatus, milles osalevad seitse liikmesriiki, et analüüsida Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaasrahastatud riiklikes või piirkondlikes maaelu arengu kavades esinevaid võimalusi ja takistusi. 2008. aastal esitas Saksamaa (prof Thomas VAN ELSEN) SoFari projekti raames ülevaate sotsiaalse põllumajanduse kohta, mida ajakohastati 2009. aastal.

5.1.1

Arvestades sotsiaalsest põllumajandusest tekkivaid avalikke hüvesid ja selle panust säästvasse arengusse, peaksid ELi asutused ja valitsused seda edendama ja toetama. See tähendab eri tasandeil asjakohase ja soosiva reguleeriva raamistiku kehtestamist, sotsiaalse põllumajanduse lisaväärtuse tunnustamist, selle juhtimise parandamist, soosivat keskkonda ning eri poliitikavaldkondade ja haldusasutuste (tervishoiu-, sotsiaal-, põllumajandus-, tööturuasutuste) viljakat koostööd nii ELi, riigi, piirkonna kui ka kohalikul tasandil. Lisaks on soovitav avalik-õiguslike asutuste sihipärane toetus ja struktuurifondide integreeritud rakendamine sotsiaalse põllumajanduse toetuseks, valdkondadevahelise uurimistöö edendamine ja soodustamine ning ka teabe ja kogemuste vahetamise tõhustamine.

5.1.2

Reguleeriva raamistiku kehtestamisel tuleks eritähelepanu pöörata sotsiaalse põllumajanduse kvaliteediga seotud küsimustele, et määratleda üldised, sh kvaliteedikriteeriumid, millele tegevused peavad vastama. Samuti tuleks kasutusele võtta sotsiaalse põllumajanduse tegevuste sobiva järelevalve tagamiseks vajalikke meetmeid.

5.1.3

Lisaks võiks osutuda kasulikuks kõikidest asjassepuutuvatest peadirektoraatidest moodustatud püsistruktuuri loomine Euroopa Komisjonis, mis julgustaks, jälgiks ja kooskõlastaks sotsiaalse põllumajanduse arendamist Euroopas. Sarnaseid struktuure võiks rajada kõigis liikmesriikides.

5.3.1

SoFari ja Cost Action 866 – Green Care'i projektidega algatatud ELi tasandi põllumajanduslikku koostööd tuleks edendada ja arendada. Teaduslike andmete, kutsealaste ja praktiliste oskuste loomine ja vahetamine Euroopas on väga suure tähtsusega.

Põhjalikumaid analüüse sotsiaalse põllumajanduse kohta peavad toetama uuringud meditsiini- ja ravi, põllumajanduskeskkonnas toimuva sotsiaaltöö ning põllumajanduse ja koolituse valdkonnas. Uuring peab toimuma käsikäes kohapealse tööga. Meditsiiniringkondade heakskiidu saamiseks peavad taim- ja loomteraapia positiivseid empiirilisi tulemusi kinnitama täpsed teaduslikud analüüsid. Õppetunnid, mis on saadud inimeste tõhusal integreerimisel igapäevasesse ning aastaringsesse põllumajanduslikku töörütmi, tuleb dokumenteerida ning kasutada neid sotsiaalse põllumajanduse edasiseks arendamiseks.

5.3.2

Valdkondadevaheline uuring, milles analüüsitakse sotsiaalse põllumajanduse mõju ja eeliseid erinevate nurkade alt (sotsiaalne, majanduslik, tervise, isiklik vaatenurk) ning millega tagatakse saadud kogemuste jagamine ja kaasatakse kohapealsed osalejad, võib anda uuenduslikke ideid ja tõhustada nende juurutamist sotsiaalses põllumajanduses. Katseprojektide toetamine teadusliku tõendusmaterjaliga võib hõlbustada üksikettevõtetest või ühistutest lähtuvate piirkonnaüleste mudelite väljaarendamist. Korraldada tuleb valdkondadevahelisi (teadus)uuringuid, et analüüsida sotsiaalse põllumajanduse mõju ühest küljest tervisekindlussüsteemides võimaliku kokkuhoiu saavutamise ning teisest küljest sotsiaalse põllumajanduse teenuste saajate tervise ja heaolu parandamise seisukohast. Neid aspekte on juba mõnes riigis, näiteks Madalmaades, analüüsitud ja uuritud.

5.3.3

Need uuringud võiksid toimuda tulevase raamprogrammi „Horisont 2020” (2014–2020) raames, kuna selles võetakse arvesse teadus- ja innovatsioonivaldkonna sotsiaalseid aspekte. Sotsiaalse põllumajanduse toetamine ja koordineerimine raamprogrammi „Horisont 2020” raames on vägagi soovitatav, sest programmiga saaks lihtsustada selle põllumajandustüübiga seotud eri valdkondade uurijate kohtumist ja teadmiste vahetamist.

5.5.1

Sotsiaalse põllumajanduse uuenduslikud projektid on sageli koostatud killustatult, olemata kursis teiste samalaadsete projektidega või vahetamata sellealaseid kogemusi. Seega on sotsiaalse põllumajanduse võrgustike loomine ja arendamine ülioluline, et vahetada kogemusi, soodustada erinevate projektide tutvustamist ja väärtustada parimaid tavasid. Esimene samm selles suunas tehti Euroopa maaelu arengu võrgustiku raames. Sellist võrgustikku tuleb arendada.

5.5.2

Samuti tuleb edendada koostööd, ühiseid väljaandeid ja veebilehe loomist.

5.5.3

Lisaks oleks kasulik töötada sotsiaalse põllumajanduse huvide ühise esindamise suunas poliitilisel tasandil ja soodustada ELi tasandil katuseorganisatsiooni loomist. Selline organisatsioon, kuhu on kaasatud kodanikuühiskond, saaks lihtsustada kontaktide loomist sotsiaalse põllumajanduse osaliste vahel ja neid toetada nii tehnilisel kui ka haldustasandil, edendades samas sotsiaalse põllumajanduse huve poliitilisel tasandil. Seetõttu on põllumajandusorganisatsioonidel oluline roll.

5.5.4

Kõiki neid tegevusi võiks kavandada ja rakendada uue maaelu arengu poliitika (2014–2020) raames ning tuginedes eelkõige Euroopa maaelu arengu võrgustikule ja liikmesriikide maaelu arengu võrgustikele, laiendades seega ülalmainitud sotsiaalse põllumajanduse temaatilist algatust ka teistele liikmesriikidele.

5.6.1

Sotsiaalne põllumajandus on saanud teatavat toetust praeguse maaelu arengu poliitika ja eelkõige selle III (mitmekesistamine) ja IV telje (Leader) ning Euroopa Sotsiaalfondi sotsiaalse kaasamise telje raames. Kuid sotsiaalse põllumajanduse tunnustamine maaelu majandusliku arengu soodustajana peaks võimaldama valdkonnal saada kasu kõigist meetmetest, mida edendatakse ja rahastatakse ELi struktuurifondidest (EAFRD, ESF ja ERDF), ning saada seega juurdepääsu uutele rahastamisallikatele.

5.6.2

Olgugi et komisjoni ettepanekud struktuurifondide järgmiseks programmiperioodiks avavad uusi võimalusi – vaesusevastane võitlus, sotsiaalne kaasamine ja ka põllumajandustegevuse mitmekesistamine kuuluvad asjaomase poliitika selgete prioriteetide hulka (mida saaks ideaalis sotsiaalse põllumajanduse raames kombineerida) – tuleks sotsiaalse põllumajanduse osatähtsust rõhutada senisest rohkem nii tulevases programmdokumendis kui ka partnerluslepingus, et seda veelgi paremini toetada. Selleks peaksid EL ja liikmesriigid kooskõlastama sotsiaalse põllumajandusega seotud eri poliitikavaldkondi. Komitee arvates peaksid liikmesriigid ja ELi vahendite haldamise eest vastutavad erinevad ametiasutused (riigi- ja ELi asutused) tugevdama koostööd, et kõrvaldada takistused struktuurifondidele juurdepääsul ning lihtsustada kohapealsete osaliste juurdepääsu neile.

5.6.3

Uus raamprogramm võimaldab tagada sotsiaalse põllumajanduse rahastamise mitmest fondist paljude aastate jooksul. Kuna ühises strateegilises raamistikus lubatakse eri fonde mitmekülgse rahastamisstrateegia raames kombineerida, peaks kutsuma liikmesriike osutama oma programmdokumentides sotsiaalsele põllumajandusele ning koostama eriprogramme, mille alusel saaks sotsiaalne põllumajandus kasutada rohkem eri struktuurifonde. Riiklike ja kohalike ametiasutuste veenmine sellistest rahastamisvõimalustest reaalselt kinni haarama on ülioluline.

Sotsiaalne põllumajandus ja sellesse kaasatud osalised saaksid valdkonna mitmemõõtmelist ja multifunktsionaalset olemust silmas pidades suurt kasu tõeliselt integreeritud lähenemisviisist, millega lihtsustataks ja koordineeritaks paremini erinevatest fondidest toetuse saamist ning sellega seotud menetlusi ja toiminguid.

5.6.4

Seega oleks maaelu arengu raames väga kasulik sisse seada liikmesriikidele suunatud teabevahetuspoliitika, milles sisalduks ka järelevalve ja aruandlus. Teine võimalus oleks kasutada artikli 8 kohast temaatilist alaprogrammi või tõhustada sotsiaalset põllumajandust käsitlevaid Leaderi projekte.

5.6.5

Lõpuks peaksid eri peadirektoraadid tugevdama oma koostööd, et hõlbustada sotsiaalse põllumajanduse juurdepääsu kõigile struktuurifondidele, kõrvaldades tegurid, mis on seni takistanud põllumajandusettevõtjate juurdepääsu regionaalpoliitikale.