17.11.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 383/84

Raportöör:

Ulla SIRKEINEN

Kaasraportöör:

Pierre-Jean COULON

1.1.

ELi energiapoliitika on olnud osaliselt edukas eelkõige taastuvenergia kasutamise ja tarbijate valikuvõimaluste suurendamise osas. Enamikku energiapoliitikaga seotud küsimustest aga käsitletakse endiselt kui riiklikke huvisid.

1.2.

Probleemide hulk on suurenenud ja nende hulka kuuluvad gaasivarustuse kindlusega seotud riskid; suurenenud energiakulud, mis kahjustavad tarbijat ja nõrgestavad tööstusettevõtjate konkurentsivõimet; ning katkendliku taastuvenergia suure osakaalu mõju elektrisüsteemi stabiilsusele.

1.3.

On vaja suuri investeeringuid, et tagada energiavarustuse kindlus Euroopas. Investorid vajavad võimalikult prognoositavat ja usaldusväärset poliitilist raamistikku.

1.4.

Et vastata Euroopa kodanike ootustele, tuleb energeetikaga tegeleda sidusamal viisil. Liikmesriikide vaheline koostöö ja täielikult toimiv energia siseturg on vältimatult vajalikud.

1.5.

Euroopa energialiitu käsitlev ettepanek on heaks kiidetud ja tuleb kiiresti rakendada. See võib muuta energia vaba liikumise ELi viiendaks vabaduseks!

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab järgmist.

1.6.

Algatuse eduks oleks vaja selgemat sõnumit – juhtivat arusaama sellest, kuidas energialiit on Euroopa kodanikele ja ettevõtjatele kasulik.

1.7.

Varustuskindlusele ja säästvuse kõrval peaks oluline prioriteet olema tegevus, mis käsitleb kodanike ja ettevõtjate energiakulusid. Elektri lõpphinna tõusu põhjuseks on poliitilised meetmed, seega võib õigustatult oodata seda valdkonda parandavaid samme.

1.8.

Seoses suurema konkurentsiga energiaallikate suhtes ja vajadusega mitmekesistada tarneallikaid peaks energia muutuma ELi välispoliitika keskseks osaks.

1.9.

Koostades ettepanekuid energiaalaste õigusaktide erinevate suundade läbivaatamiseks, mida on soovitatud tegevuskavas ja mida toetab ka komitee, peaks komisjon vältima järjekindlusetust ja kulude suurendamist, vaid püüdma pigem protsesse lihtsustada.

1.10.

Tarbijate aktiveerimise meetodid tuleks välja töötada koostöös tarbijatega ja need peaksid hõlmama ka IKT vahendite uuenduslikku kasutamist. Kütteostuvõimetust tuleks käsitleda eelkõige sotsiaalpoliitika meetmete kaudu.

1.11.

Hoonete ja transpordi energiatõhususega seotud suurte võimaluste ärakasutamiseks on tarvis eelkõige uuendusliku rahastamise ideid.

1.12.

On tarvis ELi heitkogustega kauplemise süsteemi struktuurireformi, ent meetmed heitkogustega kauplemise süsteemist väljaspool on just sama tähtsad.

1.13.

Kuni ülemaailmsed võrdsed tingimused saavad tegelikkuseks, tuleb väga tõsiselt suhtuda kasvuhoonegaaside heite ülekandumise probleemi. Parimaid tulemusi saavutanud tööstusettevõtjatele tuleb otseste ja kaudsete kulude tõus täielikult hüvitada.

1.14.

Taastuvenergia, sealhulgas bioenergia arendamine väärib küll toetamist, kuid ei tohiks kasutajate kulusid suurendada.

1.15.

Tulevase energiapoliitika väljakutsete lahendamiseks on vaja tugevdada teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamist. Energia käsitlemine võimalikult tõhusa ja säästva tootmissisendina pakub palju võimalusi majanduskasvuks ja töökohtadeks ELis.

1.16.

Energiapoliitika uus juhtimine peab tagama sidususe energiavaldkonna eri aspektide vahel ja ELi taseme eesmärkide saavutamise. Komitee väljapakutud Euroopa energiadialoogi tuleks alustada viivitamata.

1.17.

Kiiremas korras tuleb rakendada meetmeid, mille abil suurendada elektrivõrkude omavahelist ühendamist, sealhulgas kiirendada heakskiitmismenetlusi. Tuleks uurida, kas võrdse eesmärgi seadmine kõigile on tõepoolest teostatav.

2.1.

ELi energiapoliitikal on kolm peamist eesmärki: varustuskindlus, säästlikkus ja konkurentsivõime. ELi õigusaktid hõlmavad nii energiaturge kui ka energia keskkonna- ja kliimaaspekte. ELi vahenditest toetatakse energia teadus- ja arendustegevust ning taristu arendamist. Energiakasutuse tõhusus kuulub oma olemuselt suurel määral kohaliku omavalitsuse või riigi vastutusalasse, jälgides siseturu aspekte. Aluslepingutega antakse liikmesriikidele õigus otsustada oma energiaallikate kasutamise ja nende jaotuse üle.

2.2.

Energiapoliitika on Euroopas olnud osaliselt edukas. Näib, et eesmärgid (20–20-20 aastaks 2020), mis seati kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ja taastuvate energiaallikate kasutamise suurendamiseks, täidetakse enne tähtaega, ning paistab, et ka energiatõhususe eesmärk on peaaegu saavutatud, ehkki osalt on see tingitud majanduslangusest. Turud on avatud ja tarbijate valikuvõimalus suurenenud. Tegelikult käsitletakse energiapoliitikat peamiselt riikliku küsimusena. ELi õigusakte ei rakendata õigeaegselt või täielikult ning siseturu tegelikku toimimist ei ole saavutatud. Energia eri aspekte käsitlevad meetmed ELi ja riiklikul tasandil on killustunud ja sageli tasakaalustamata.

2.3.

Selle olukorra muutmiseks pakkus instituut Notre Europe-Jacques Delors 2010. aastal välja Euroopa energiaühenduse moodustamise mõtte. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetas seda algatust innukalt.

2.4.

Viimasel ajal on energiavaldkonnas kerkinud esile uued kitsaskohad. Mõnes liikmesriigis on väga suured mured energiavarustuse kindluse pärast. Tarbijad, eelkõige haavatavad tarbijad kannatavad majanduslanguse oludes suurenenud energiakulude tõttu. Tööstusettevõtjad näevad vaeva, et konkureerida ettevõtjatega, kes asuvad madalamate energiahindadega piirkondades, ning kui paljudes liikmesriikides jätkub tööstuse taandareng koos kasvuhoonegaaside heitega, ei ole ohus mitte ainult töökohad ja majanduskasv, vaid ka energiasüsteemi ümberkorraldamine. Vaatamata suurtele edusammudele taastuvenergia valdkonnas on oht, et Euroopa kaotab oma juhtpositsiooni. Mõnes riigis põhjustab taastuvatest energiaallikatest saadud energia järjest suurem osakaal elektrisüsteemi halduslikke probleeme ja traditsiooniline energiatootmine fossiilsetest energiaallikatest muutub järjest kahjumlikumaks. Komisjoni arvates (1) on aastatel 2020–2030 vaja umbes 2  000 miljardi euro väärtuses investeeringuid, sealhulgas tootmis- ja võrguinvesteeringuid, et tagada energiavarustuse kindlus, sõltumata sellest, kas panustatakse traditsioonilistele või alternatiivsetele energiakandjatele.

3.1.

Uus komisjon, mida juhib Jean-Claude Juncker, on lisanud energiapoliitika oma kümne prioriteetsema valdkonna hulka. Euroopa Ülemkogu määras 2014. aasta oktoobris kindlaks energia- ja kliimapoliitika eesmärgid kuni 2030. aastani: vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 40 %, saavutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia vähemalt 27 % suurune osakaal ja parandada energiatõhusust vähemalt 27 %.

3.2.

25. veebruaril 2015 tutvustas komisjon oma teatist „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia” (2). Strateegias on viis omavahel tihedalt seotud ja üksteist vastastikku toetavat mõõdet, mille eesmärk on energiajulgeoleku, säästvuse ja konkurentsivõime suurendamine:

3.3.

Strateegias tutvustatakse komisjoni üldist arusaama energialiidust. Viie mõõtme probleemide lühikirjelduse põhjal esitatakse viisteist meedet. Lisatud tegevuskavas on loetletud komisjoni kavandatavad algatused, mis puudutavad peamiselt käesolevat ja 2016. aastat. Enamik neist on kehtivate õigusaktide läbivaatamised.

3.4.

Sama paketi raames avaldas komisjon teatise „Elektri 10 % ühendatuse eesmärgi saavutamine – Euroopa elektrivõrgu tugevdamine 2020. aastaks” (3) ja teatise „Pariisi protokoll – tegevuskava kliimamuutuste vastaseks võitluseks pärast aastat 2020” (4).

4.1.

Komitee peab Euroopa Komisjoni algatust Euroopa energialiidu loomiseks varasema Euroopa energiaühenduse idee sarnaseks ja seetõttu toetab seda.

4.2.

Selleks et täita suuri vajadusi, on investoritel võimalikult kiiresti tarvis ettearvatavat ja usaldusväärset õigusraamistikku 2020. aasta järgseks perioodiks. Meetmed ja komisjoni esitatud tegevuskava ei sisalda suuri muudatusi, vaid kehtivate õigusaktide läbivaatamist ja ajakohastamist. Kõige olulisem on rakendamine. Nüüd on äärmiselt tähtis pidada kinni tihedast ajakavast. Sama oluline on mõistagi see, et ei Euroopa Parlament ega nõukogu ei hakkaks nendes küsimustes viivitama.

4.3.

Komitee on aga seisukohal, et kõnealuse algatuse eduks on vaja selgemat sõnumit – juhtivat arusaama selle kohta, kuidas energialiit Euroopa kodanikele ja ettevõtjatele kasulik on. Seda arusaama peaksid silmas pidama kõik asjaomased otsustajad.

4.4.

Paljud sidusrühmad on mures vastuoluliste õigusaktide ja energiamajanduse liiga paljudesse aspektidesse sekkumise pärast. Et vastata eurooplaste ootustele, eriti seoses uute kitsaskohtadega, tuleb energiavaldkonnaga tegeleda sidusamal viisil. See kehtib nii erinevate poliitiliste eesmärkide ja valdkondade kui ka riiklike huvide suhtes, vastandatuna laiematele ühistele ELi huvidele.

4.5.

Komitee on veendunud, et energiapoliitika eesmärkide saavutamiseks on vältimatult vajalikud liikmesriikidevaheline koostöö ja täielikult toimiv energia siseturg. Välise sõltuvuse ja heite vähendamiseks on vaja rohkem taastuvaid energiaallikaid. On juba ilmselge, et elektrisüsteem, mis kasutab rohkem taastuvatest energiaallikatest saadud katkendliku loomuga energiat, toimib paremini riigiülesel turul. Suuremal turul on ka varulahenduse, tippkoormuse, (gaasi) hoiustamise ja energia salvestamise kulud väiksemad.

4.6.

Varustuskindlusele ja säästvuse kõrval peaks oluline prioriteet olema tegevus, mis käsitleb kodanike ja ettevõtjate energiakulusid. Kui kodanikud tunnevad, et võõranduvad EList järjest enam ja on kurnatud majanduskasvu aeglustumisest, on energiakulud nende jaoks kahtlemata oluline mure. Sama kehtib ka rahvusvahelistel turgudel konkureerivate ettevõtjate, eriti VKEde ning nende töötajate kohta.

4.7.

Seal, kus energia lõpphindade, eriti elektrihindade tõus sõltub peamiselt makse ja tasusid käsitlevatest poliitilistest otsustest, võib õigustatult oodata kõnealust olukorda parandavaid samme. Komisjon peaks teostama oma kavad hindade läbivaatamiseks ja toetusmeetmete suunamiseks. Samal ajal peaks komisjon selgitama, millised on hinnamõjud, mille kavandatud muudatused heitkogustega kauplemise süsteemis ja toetuste lubatud kaotamine keskkonnale kahjulike energiaallikate osas (5) kaasa toovad.

5.1.

Komitee nõustub komisjoniga, et varustuskindluse peamiseks tõukejõuks on energia siseturu väljakujundamine ja energiatarbimise tõhustamine. Lisaks väärib palju suuremat tähelepanu rahvusvaheline geopoliitiline tasand. Ülemaailmne konkurents energiaallikate pärast muutub teravamaks ning nii see asjaolu kui ka energiaallikate mitmekesistamine ELis peaksid olema ELi välis- ja kaubanduspoliitika meetmete keskmes.

5.2.

Energiaallikate mitmekesistamine on suurel määral riigi energiaallikate jaotumise ja tarnevalikute küsimus. EL saab toetada ja peakski toetama taristu arendamist. Eritähelepanu pööratakse nüüd gaasivarustusele. Gaasinõudluse arengut ELi tuleks põhjalikult uurida ja prognoose taristuinvesteeringute suhtes vastavalt sellele kohandada. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata muudele energiaallikatele, näiteks omamaistele allikatele.

5.3.

Liikmesriikidele peaks olema ilmselge, et nende enda huvides on tihedam koostöö ja teabevahetus turul – gaasi- või muul turul –, kus nad on vastamisi turgu valitseva tarnija või kartelliga. Koostöö ei tohiks siiski takistada turu toimimist. Liikmesriigid peaksid tegutsema solidaarselt, kuid see saab põhineda vaid usaldusel ning ühiste kohustuste ja eeskirjade austamisel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata energiasaarte probleemidele, sealhulgas saarte eripärale maismaaga võrreldes.

5.4.

Elektri- ja gaasivõrkude ajakohastamine on energialiidu elluviimiseks väga tähtis. Elektrivõrkude ühendamise teemat arutatakse 6. peatükis, võttes aluseks selleteemalise teatise.

5.5.

Energia- ja eriti elektriturge häirivad asjaomaste direktiivide lünklik rakendamine ja endiselt vähene koostöö põhivõrguettevõtjate ja reguleerivate asutuste vahel. Komitee toetab komisjoni selleteemalisi ettepanekuid, kuid hoiatab suureneva halduskoormuse ja -kulude eest.

5.6.

Side hulgi- ja jaemüügituru vahel on nõrk või vähemalt ebaselge – hindade kehtestamiseks on vaja suuremat läbipaistvust. Ebapiisavad hinnasignaalid investeeringuteks ja nõudlusepoolse paindlikkuse puudumine näivad olevat peamised probleemid. Kitsaskohtadeks on ka taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemine ning ülemäärase tootmisvõimsuse küsimus, vastandatuna vajadusele tasakaalu ja maksimumvõimsuse järele. Asjaomane määrus on vaja läbi vaadata, kuid selle käigus peaks komisjon vältima kasutajate kulude suurenemist, toetades arendusi, mis aitavad kaasa piiriüleste turgude loomisele.

5.7.

Tegelikult on elektri- ja gaasiturud juba üha rohkem muutunud naaberriikide piirkondlikeks turgudeks. Teel kogu ELi hõlmavate turgude suunas on see tervitatav areng ja seadusandjad peaksid seda toetama. Häid tavasid ja kogemusi tuleks jagada eelkõige piirkondade vahel, aga mõistagi ka ELiga. Ka seejuures tuleks hoiduda halduskoormuse suurendamisest.

5.8.

Tarbijate aktiveerimine energiaturgudel peaks olema kõigi huvides, kuid seda ei saa teha sunniviisiliselt. Hoolikalt valitud meetodeid, eriti IKT uuenduslikke kasutamisviise tuleb arendada koostöös tarbijatega, et kasutada ära nõudlusreageeringus peituvaid võimalusi ja sellega kaasnevat kulude vähendamist.

5.9.

Praeguses majandusolukorras on haavatavad tarbijad paljudes liikmesriikides muutunud veelgi haavatavamaks. Komitee nõustub komisjoni mõttega, et eelkõige toetatakse neid tarbijaid asjakohaste sotsiaalpoliitiliste meetmete kaudu. Komitee varem väljapakutud kütteostuvõimetuse vaatluskeskus aitaks kindlaks määrata tegelikke vajadusi.

5.10.

Energiatõhususe suhtes nõustub komitee komisjoniga, et enamik tööd tuleb teha riiklikul ja kohalikul tasandil. Selle valdkonna edukate ELi meetmete hulka kuuluvad märgistamise ja ökodisaini eeskirjad, mida tuleb korrapäraselt läbi vaadata.

5.11.

Komitee väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle esitada ettepanekud, millega tagatakse, et energiatõhususe meetmed ja nõudlusreageering saaksid energiaturul konkureerida samadel alustel, arvestades, et sealjuures on eesmärgiks järgida kasutajate tegelikke huve.

5.12.

Komitee nõustub, et hoone- ja transpordisektoris on energiatõhususe või õigemini säästmise võimalused suured ning seda tuleks ära kasutada hoolikalt kavandatud meetmetega. Näiteks vajavad läbivaatamist materjali energiatõhususe sertifitseerimise ja märgistamise süsteemid. On vaja uuenduslikke rahastamise ideid.

5.13.

Komitee koostab teatise „Tee Pariisi” kohta eraldi arvamuse. Komitee üldiselt toetab ELi jõupingutusi sellel väga olulisel teel, et saavutada nõuetekohased ülemaailmselt õiguslikult siduvad kohustused.

5.14.

Nagu varasemateski arvamustes toetab komitee ka heitkogustega kauplemise süsteemi struktuurireformi käsitlevaid ettepanekuid. Sama olulised on ka peaasjalikult riiklikud otsused edaspidiste meetmete kohta heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvates sektorites.

5.15.

Kuni ülemaailmsed võrdsed tingimused saavad tegelikkuseks, tuleb ELil väga tõsiselt suhtuda kasvuhoonegaaside heite ülekandumise probleemi. Energiamahukatele tööstusharudele, mida ohustab kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, tuleb tagada hüvitis heitkogustega kauplemise süsteemi nii otseste kui ka kaudsete kulude tõusu eest seoses nende tõhususega kasvuhoonegaaside heite seisukohast, täielikult hüvitades parimaid tulemusi saavutanud ettevõtjate kulud. Kaudseks hüvitamiseks on vaja kogu ELi hõlmavat raamistikku, et vältida konkurentsi moonutamist ELis.

5.16.

Komitee toetab kindlalt eesmärki tagada, et EL oleks maailmas taastuvenergia valdkonnas juhtpositsioonil. Toetusmeetmed on vajalikud, kuid need peaksid olema kooskõlas konkurentsi ja turueeskirjadega, olema turupõhised ning vältima energiahinna tõusu lõpptarbijale. Väljakujunenud ja konkurentsivõimeliste tehnoloogiate toetamine tuleks järk-järgult kaotada. Selles suhtes toetab komitee komisjoni jõupingutusi.

5.17.

Lisaks taastuvatele energiaallikatele peaks ELi eesmärk olema ka mitmesuguste CO2-heite vähendamise tehnoloogiate ja lahenduste, st puhta tehnoloogia arendamine.

5.18.

Komitee toetab komisjoni seisukohta, et EL vajab investeeringuid taimepõhisesse biomajandusse, mis on oluline püsiva taastuvenergia allikas. Selle valdkonna kavade koostamisel on arvestatud mõju keskkonnale, maakasutusele ja toiduainete tootmisele. Võimalusi pakub ka hüdroenergia.

5.19.

Komitee toetab kavandatud uut teadusuuringute ja innovatsiooni strateegiat, kuid kordab oma varasemates arvamustes avaldatud seisukohta, et tulevaste energiaprobleemide lahendamiseks on vaja rohkem ressursse. Komitee rõhutab vajadust eeskätt soodustada erasektoripoolset rahastamist ELi meetmete kaudu ning rohkem osaleda ülemaailmses teadus- ja arendustegevuse koostöös.

5.20.

ELi konkurentsivõime ei seisne siiski ainult selles, et olla parim energia ja kliimaga seotud tehnoloogiate valdkonnas. Samavõrd või isegi rohkem seisneb see energia kui tootmissisendi käsitlemises võimalikult tõhusalt ja säästvalt, konkurentidest paremini. See on ulatuslikum ja kindlam viis majanduskasvu ja suurema tööhõive tagamiseks Euroopas.

5.21.

Üleminek on tuntav kõigis majandusharudes. Komitee rõhutab oma kindlat veendumust, et üleminek peab olema aus ja õiglane. Edu pandiks on koolitus ja elukestev õpe. Keskset osa sellel teel täidab ELi ja riikide tasemel peetav sotsiaaldialoog.

5.22.

Komitee toetab täielikult komisjoni jõupingutusi tagada sidusus energiapoliitika eri aspektide vahel ja kooskõlastamine liikmesriikide vahel. Uus juhtimisviis peab olema suunatud ELi tasandi 2030. aasta eesmärkide täitmise tagamisele. Liikmesriikidele ei tohiks aga panna rohkem kavandamis- või aruandluskohustusi, selle asemel tuleks praeguseid nõudeid ühtlustada.

5.23.

Komiteel on hea meel näha, et komisjon on võtnud omaks komitee algatuse energiadialoogi pidamiseks sidusrühmadega. Nüüd oodatakse selleks üksikasjalikku tegevuskava.

6.1.

Taastuvatest energiaallikatest saadud katkendliku loomuga energia suurema osakaalu puhul on vaja suuremat võrgustikuvõimsust, nagu ka eesmärgi puhul vähendada tippkoormuse ja varuvõimsuse kulusid. Vajadus suurema ülekandevõimsuse järele on paljudel juhtudel ilmne, isegi hädavajalik. On hämmastav, et paljudel juhtudel ollakse 10 % eesmärgi saavutamisest veel nii kaugel. Teatises väljapakutud meetmed on kiiduväärt. Komitee on käsitlenud seda teemat ka varem, sealhulgas hiljutises omaalgatuslikus arvamuses Euroopa koostöö kohta energiavõrkude valdkonnas.

6.2.

Ühishuviprojektide lähenemisviis näib olevat asjakohane. Samuti näib olevat tõhus seada esikohale selliste projektide rahastamine, mille abil suurendatakse kõige märkimisväärsemalt ülekandevõimsust praeguselt alla 10 % olevalt tasemelt. Ent näib olevat mõistlik arvestada ka kõnealuste riikide majandusolukorda.

6.3.

Üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitleva määruse täielik rakendamine on hädavajalik. Kõige rohkem on tarvis jõupingutusi heakskiitmismenetluste kiirendamiseks. Peale selle on tegemist valdkonnaga, kus tuleks uurida kõiki võimalusi protsesside sujuvamaks ja kiiremaks muutmiseks kohalike sidusrühmade varase kaasamise kaudu. Komitee tegi muu hulgas sel eesmärgil ettepaneku luua Euroopa energiadialoog. Seda tuleks arvesse võtta energiataristu foorumit käsitleva ettepaneku koostamisel.

6.4.

Siiski tuleks uurida ka seda, kas tõepoolest on teostatav võrdse eesmärgi seadmine kõigile liikmesriikidele, olenemata nende suurusest, energiaallikate jaotusest, naabruskonnast jne. Ühtlustatud elektrihinda võiks kasutada piisava ülekandevõimsuse näitajana.