2.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/53

Raportöör:

Stéphane BUFFETAUT

1.1.

Teadlased ja insenerid uurivad ookeanienergia kasutamist juba aastaid. Hoovused, looded ja lainete jõud on piiramatult uuenevad energiavarud. EDFi Rance’i loodetejõujaam, mille avas Prantsusmaal 1966. aastal kindral de Gaulle, toodab võimsust 240 MW, selle kõik 24 turbiini töötavad võimsusel 10 MW. Kõige uuema põlvkonna tuuleturbiinid toodavad võimsust maksimaalselt 8 MW. Järelikult on see tehnoloogia tõhus, isegi kui Rance’i tamm oli pikka aega maailmas ainus näide sellisest rajatisest. Tänapäeval asub teine võrreldav rajatis Lõuna-Korea Sihwa järvel ning selle võimsus on 254 MW. Ühendkuningriigis on kavandatud projekte, ent need on blokeeritud või peatatud keskkonnaküsimustega seotud vastuseisu tõttu.

1.2.

Sellistesse rajatistesse investeerimine on siiski asjakohane, kui need püstitatakse geograafiliselt soodsatesse asukohtadesse, kus on tugevad loodetega seotud näitajad, ning neid tuleks riikide energiaallikate jaotuses rohkem arvesse võtta.

1.3.

Esimesed tööstuslikud rakendused on käiku antud, mis näitab, et neid tehnoloogiaid ei tule käsitada mitte riskantsete katsetuste, vaid arendamist vajavate puhta energia allikatena.

1.4.

Komitee leiab, et seega on oluline seda laadi taastuvallikatest elektritootmist arendada ning mitte keskenduda üksnes tuuleturbiinide või päikeseenergiaga seotud tehnoloogiatele. Ehkki mereenergiat ei ole võimalik kasutada igal pool, oleks siiski kahetsusväärne jätta kõrvale üks prognoositav taastuva energia allikas, mille mõju keskkonnale on väike või hallatav. On üldiselt teada, et energia tuleviku aluseks on tarneallikate mitmekesisus.

1.5.

Belgia, Iirimaa, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa ja Taani otsustasid 6. juunil 2016. aastal tugevdada oma koostööd avamere tuuleenergia valdkonnas. Nad kirjutasid koos energialiidu ja kliima eest vastutavate volinikega alla spetsiaalsele mandri põhjapoolseid meresid käsitlevale tegevuskavale. See koostöö seisneb eelkõige avamere tuuleenergiat käsitlevate õigusnormide ja toetuskavade ühtlustamises ning elektrivõrkude vastastikuses ühendamises.

1.5.1.

Komitee soovitab tungivalt võtta mereenergiaallikate puhul, ükskõik kas tegu on veeturbiinide või loodeteenergia tammidega, sarnane lähenemisviis koostööle liikmesriikide või Euroopa Liidu naaberriikide vahel, kus on seda laadi rajatiste jaoks sobivaid kohti ning mis on peamiselt Atlandi ookeani ja Põhjamere äärsed riigid.

1.6.

Komitee leiab, et kõrvale ei tohiks jätta ka tehnoloogiaid, mida ei ole veel lõplikult välja arendatud, nagu lainete energia või ookeani soojusenergia, ent avaliku sektori vahendite nappuse tingimustes peab neile antav toetus olema kooskõlas tõhususkriteeriumidega ning seega tuleb eelistada tehnoloogiaid, mis annavad kiiremini tulemusi.

1.7.

Komitee rõhutab, et sellesse valdkonda investeerimine võimaldaks Euroopa Liidul kujuneda uute taastuvate energiaallikate vallas juhtfiguuriks. Euroopa ettevõtjatele kuulub juba 40 % kõigist taastuvenergia valdkonna patentidest. Komitee soovitab jätkata teadus- ja arendustegevuse alaseid jõupingutusi mereenergia valdkonnas, aga ka muutuvatest energiaallikatest toodetud energia salvestamise valdkonnas, et olla võimeline siluma energia tootmist taastuvatest allikatest.

1.8.

Ta hoiatab kiusatuse eest määrata toetusi ainult tavapärastele taastuvatele energiaallikatele, kuna selline suhtumine võib piirata valikuvõimalusi ning moonutada taastuvatel energiaallikatel põhinevat majandust tõhusa lobitööga edendatavate tehnoloogiate kasuks.

2.1.

Meie planeeti katavad peamiselt ookeanid ning oleks õigem nimetada seda planeediks Meri kui planeediks Maa. Inimesed on alati kasutanud toiduks kalavarusid. Hiljuti on inimestel õnnestunud kasutusele võtta merepõhjas või selle all olevaid ressursse (polümetallide mugulad, nafta jne). Ka ookeanide toodetavat energiat on kasutatud juba sajandeid, ent väikeses mahus, teatavatel rannikualadel asuvates loodete jõul toimivates veskites.

2.2.

Tänapäeval peaks vajadus võidelda igat laadi saaste vastu ning vähendada kasvuhoonegaaside heiteid suunama meid mere energiapotentsiaali vastu huvi tundma. Pealegi – kuidas saaksid Euroopa Liit ja selle liikmesriigid, kellel on juurdepääs merele, eirata võimalusi, mida ookeanid neile energiavaldkonnas pakuvad?

2.3.

Euroopa merevaldkond on märkimisväärselt suur, ent siiski on nende tohutute alade taastuvate energiaallikate kasutamine alles algusjärgus. Ometi võiksid Euroopa Liit ja liikmesriigid aidata edendada uute mereenergia kasutamise tehnoloogiate kasutamist innovaatiliste ettevõtjate ja energiasektori tööstuskontsernide hulgas. See ongi mereenergia foorumi eesmärk.

2.4.

Taastuvaid mereenergiaallikaid on mitmesuguseid: lainetus, lained, hoovused, looded, pinnavee temperatuuride erinevus, tuuled. Igal tehnoloogial ja meetodil on omad geograafilised ja keskkonnaga seotud nõuded, mis tähendab, et nende innovaatiliste tehnoloogiate kasutamist saab kaaluda ainult neid piiranguid ja nende piirangute tagajärgi arvesse võttes.

3.1.

Iga inimene, kes on vaadelnud rahulikku või tormist ookeani, teab, et see hiigelsuur veekogu on alati liikumises ja et seal toimivad erinevad jõud. Seega on loomulik küsida, kas mere toodetavat energiat on võimalik kasutada või ammutada.

3.2.

Milliseid tehnoloogiaid on tegelikult uuritud või kasutusse võetud?

3.3.

Praktikas tundub kõige paljutõotavam tehnoloogia loodete hoovuste kasutamine. Nende tehnoloogiate tulemuslikkus oleneb aga suurel määral paigaldamiskohast. Kõige huvipakkuvamad on Atlandi ookeani ja Põhjamere piirkonnad, kus loodetega seotud näitajad on kõige paremad. Tõhusus on kõige suurem tugeva tõusuveega piirkondades. Selle kasutusviisi tohutu eelis on prognoositava ja regulaarse energiavarustuse tagamine, kuna looded on pidevad ning nende amplituud on pikka aega ette teada.

EDFi andmetel oleks Euroopa Liidu kasutatav potentsiaal umbes 5 GW (sellest 2,5 Prantsusmaa rannikul), mis on võrdne 12 tuumareaktoriga, mille võimsus on 10 800 MW. Sellele vaatamata on loodete hoovuste kasutamine tehnoloogiliste uuringute etapis ning seda ei ole veel võimalik kasutada, välja arvatud Rance’i tammi puhul.

3.4.

Millised on katsetatavad veeturbiinide tehnoloogiad?

4.1.

Laineenergiaga seotud lahendusi on väga palju, teatavad prototüübid paigaldatakse vee alla, teised vee pinnale, rannikule või avamerele. Energia ammutamise süsteemide prototüübid erinevad üksteisest. Need võivad hõlmata mehaanilise energia ammutamist vee pinnal (lainetus) või vee all (edasi- või ringikujulised liikumised), rõhuerinevuste ammutamist lainete möödumisel (vee kõrguse erinevus) või veemassi füüsilist ammutamist tänu reservuaarile.

4.2.

Peamine nõrk koht on see, et vastupidiselt loodete hoovustele ei ole lainetuse energiat lihtne prognoosida. Tänapäeval on lainetuse ja lainete energia kasutamine tehnoloogiliste uuringute etapis ning seda ei saa veel kasutada. Sellele vaatamata katsetatakse vähemalt kuut erinevat tehnoloogiat:

5.1.

Kasutatakse ära ookeani pinnavee ja süvavee temperatuuride erinevust. Sageli kasutatakse lühendit OTEC ehk ocean thermal energy conversion, mis tähendab ookeani soojusenergia muundamist. Euroopa Liidu tekstides kasutatakse hüdrotermilise energia mõistet, et tähistada pinnavetelt soojuse kujul kogutud energiat.

5.2.

Tänu päikeseenergiale on pinnal veetemperatuur kõrgem ning võib troopilistel aladel ületada 25 oC, samal ajal kui sügaval, kuhu päikesevalgus ei ulatu, on vesi külm, umbes 2–4 oC, välja arvatud sisemeredel, nagu Vahemeri. Lisaks ei segune külmad kihid soojadega. Seda temperatuurierinevust võib ära kasutada soojusseadme abil. Seadmel on vaja külma ja sooja allikat, et toota energiat, ning see kasutab allikatena vastavalt süvavett ja pinnavett.

5.3.

Optimaalse ja kasumliku toimimise jaoks peab seda laadi ookeani soojusenergia kasutamise rajatis olema paigaldatud spetsiifilistele aladele, kus on kindel pinnavee temperatuur ja veesügavus. Vajalikud seadmed võivad kontrollitud kulude ja väljakujunenud tehnoloogia korral ulatuda umbes kuni tuhande meetri sügavusele. Ei oleks seega mõistlik viia ookeani soojusenergia kasutamist rannikust kilomeetrite kaugusele, kuna see tooks kaasa pikemate torude kasutamise vajaduse ja seega ka lisakulud. Praktikas asub optimaalne piirkond põhja- ja lõunapöörijoone vahel, see tähendab laiusel + 30o kuni –30o, ning seega Euroopa Liidu jaoks äärealadel.

6.1.

Kuigi rangelt võttes ei ole tegu mereenergiaga, tuleb siiski mainida ka merepõhja kinnitatud või ujuvaid (ent muidugi kinnitatud) tuuleturbiine, mis on mereenergiaallikatest kindlasti kõige arenenumad ning mis tunduvad eespool nimetatud tehnoloogiatega võrreldes peaaegu tavapärased. Siiski on neil teatav keskkonna- ja visuaalne mõju. Tihti on seoses kalapüügiga tõstatatud kasutuskonflikti küsimus. Praktikas kujutavad tuulepargid, kus tuuleturbiinide alused on merepõhja kinnitatud, endast sageli tõelisi merekaitsealasid, kus kalad paljunevad. Kaudselt saavad neist rajatistest kasu ka kalurid, sest kalastuskeelu piirkondades kalavarud taastuvad ja mastid täidavad tehisrahu ülesannet.

6.2.

See on meetod, mida kasutatakse Euroopas hetkel kõige enam ning mida on saatnud suur edu. Praegu on paigaldatud umbes sada tuuleparki, peamiselt Põhjamerre, Atlandi ookeani (Ühendkuningriik) ja Läänemerre. Rajatisi ja projekte on vähe Vahemeres, mis on sügav ning ilma mandrilavata meri.

6.3.

Nende tehnoloogiate elluviimise peamised etapid saab kokku võtta järgmiselt:

6.4.

Prantsusmaa rannikul on samuti käimas kaks suurt projekti: üks Bretagne’is ning teine Noirmoutier’ ja l’île d’Yeu’ vahel. Pakkumiskutsed on esitatud ning ettevõtjate konsortsiumid valitud.

6.5.

Meretuulikute parkide majanduslik kasutegur sõltub nende asukohast ning eelkõige tuule jõust ja korrapärasusest ning võib seega erineda kuni 100 %. Vähese nõudluse ajal võib juhtuda, et tuuleturbiini toodetud energia ülejääk müüakse hetketurul negatiivse hinnaga. Nii võib seda laadi elektritootmise märkimisväärne õitseng viia raskesti kasutatava ülejäägini, kuna see on väga suurel määral seotud ühekordsete ja juhuslike ilmastikunähtustega (vt professor Wolfi arvamust „Taastuvate energiaallikate laiemast ja katkendlikust kasutamisest tulenevad majanduslikud mõjud elektrivarustussüsteemidele“).

6.6.

Selle meetodi arendamine ja tuuleturbiinide kasutamisega seotud tehnoloogiline areng viimase kahekümne aasta jooksul langetavad investeeringute ja kasutamise maksumust. 2000. aastate alguses oli toodetud megavatt-tunni maksumus 190 eurot, praegu on see vahemikus 140–160 eurot. Võrdluseks toodab tänapäevane veesurvereaktoriga tuumareaktor megavatt-tunni 130 euro eest, ent tootmine on stabiilne ja prognoositav.

6.7.

On selge, et teised merega seotud kasutusviisid peaksid suutma meretuulikute konkurentsile vastu astuda, et end tööstuslikul tasemel arendada ning tõestada, et neil on konkurentsieeliseid võrreldes meretuulikutega, millega kaasnevad märkimisväärsed hooldus- ja järelevalvekulud. Tänapäeval tunduvad veeturbiinid ja estuaari tammid olevat kõige tõhusamad ja kasumlikumad süsteemid. Nende üks eeliseid on see, et nad tagavad prognoositava ja regulaarse energiavarustuse.

7.1.

Roheliste energiaallikatena on need kõlblikud erinevate Euroopa või riiklike toetussüsteemide, eriti soodusostuhinna jaoks. Kui meretuulikud välja arvata, tuleb neid tehnoloogiaid ja eelkõige veeturbiine siiski katsetada tegelikes loodustingimustes. Jääb üle loota, et uutele katsetatavatele tehnoloogiatele ei saa takistuseks ökoloogiline konservatism. On teada, et estuaaride tamme ei ole olnud võimalik arendada eelkõige keskkonnaaktivistide ja kalastajate tugeva vastuseisu tõttu. Kõik seadmed mõjutavad keskkonda. Seega tuleb neid uurida nii täpselt kui võimalik, et hinnata kulude ja eeliste tegelikku tasakaalu.

7.2.

Veidi aega tagasi paigaldati Paimpoli ja Bréhat’ saare vahele esimene veeturbiinide park. Tõusu ja mõõna hoovused panevad turbiinide labad liikuma; iga masin suudab saavutada võimsuse 1 MW ning need veeturbiinid suudavad täita 3 000 majapidamise elektrivajaduse.

7.3.

Lisaks oleneb kõikide mereenergia kasutamise tehnoloogiate puhul tõhusus nende asukohast. Seega ei ole need universaalselt tõhusad energiaallikad. Järelikult tuleb selles valdkonnas tõendada nende suuremat tasuvust võrreldes teatavate teiste taastuvate ja toetatud energiaallikatega, nagu näiteks päikesepaneelid, mis paigaldatakse mõnikord pigem maksueeliste kui tõhususe tõttu. Samuti tuleb rõhutada, et CO2 maksustamine aitaks majanduslikust aspektist suurendada huvi taastuvenergia tootmise tehnoloogia vastu, mis on praegu alles algusjärgus.