Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa roheliste võlakirjade kohta“

(COM(2021) 391 final – 2021/0191 (COD))

(2022/C 152/17)

Raportöör:

Philip VON BROCKDORFF

Konsulteerimistaotlused	nõukogu, 12.8.2021 Euroopa Parlament, 13.9.2021
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 114 ja 304
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	23.11.2021
Vastuvõtmine täiskogus	8.12.2021
Täiskogu istungjärk nr	565
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	123/1/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa roheliste võlakirjade n-ö vabatahtliku standardiga luuakse läbipaistvusel ja järelevalvel põhinev kord. Selle korra kohaselt on rahastamiskõlblikud ELi kestliku tegevuse taksonoomiale vastavad projektid ning emitendid peavad emiteerimise hetkel esitama täiendavat teavet ning andma hiljem korrapäraselt aru tulude kasutamise ja projekti mõju kohta.

1.2.

Komitee on seisukohal, et Euroopa roheliste võlakirjade standard võib ühtlasi anda olulist majanduslikku kasu nii emitentidele kui ka investoritele, kuna ettepaneku eesmärk on luua roheliste võlakirjade emiteerimiseks üldine, usaldusväärne ja sujuv mehhanism, milles teabe asümmeetria on võimalikult väike ning selle standardi kohaselt tegutsevatele emitentidele on tagatud oluline mainekasu.

1.3.

Komitee on arvamusel, et seda tüüpi võlakirjade ELi taksonoomiamäärusega kooskõlla viimine muudab need ka sobivaks sellise majandustegevuse rahastamiseks, mis toetab üleminekut kestlikumale ning väiksema CO2 heitega majandusele.

1.4.

Kavandatav standard aitaks samuti märkimisväärselt vähendada praegust ebakindlust seoses vara või kulutuste liikidega, mida võib põhjendatult liigitada kapitali kestlikuks kasutamiseks. Komitee on eelnimetatud ELi taksonoomiamäärusega kooskõlastamise tõttu seisukohal, et Euroopa Komisjon peab andma selgeid suuniseid investorite juhtimiseks Euroopa roheliste võlakirjade ja positiivse keskkonnamõjuga projektide poole.

1.5.

Komitee leiab, et roheliste võlakirjade edasisel arendamisel varaklassina on vaja kõigis liikmesriikides kohaldada emitentide suhtes ühtset standardit. Siiski ei tohiks alahinnata emitentide probleeme standardite järgimisel ELi taksonoomias. Suure tõenäosusega võrdleksid nad välise hindamise kulusid laiemale investoribaasile juurdepääsu eelistega. Vältida tuleb olukorda, kus erasektori emitendid võivad eelistada alternatiivseid rohelisi võlakirju ning vähem koormavaid sertifitseerimisprotsesse.

1.6.

Kavandataval aruandluse ja nõuetele vastavuse tagamise korral võib olla ka ebaproportsionaalne finantsmõju VKEdele, kellele Euroopa roheliste võlakirjade standard võib tunduda liiga karistavana ja seega pärssida edasist kasvu. Seda tuleb samuti vältida ja seetõttu soovitab komitee järelevalve- ja aruandlusnõuete suhtes pragmaatilist lähenemisviisi. Liigse ettekirjutamise ja ülereguleerimise vältimine, muu hulgas äriühingust emitentide puhul, hõlbustaks Euroopa roheliste võlakirjade standardi kasutuselevõttu kapitaliturgudel. CO2 heite vähendamise poole püüdlevas majanduses peetakse äriühingutest emitente sama oluliseks kui komisjoni roheliste võlakirjade emiteerimist, ning komitee on seisukohal, et avaliku sektori ja äriühingust emitentide väljastatud rohelistele võlakirjadele kehtivad standardid tuleb ühtlustada.

1.7.

ELi-väliste roheliste võlakirjade emitentide küsimuses on komitee arvamusel, et nende juurdepääs ELi kapitaliturgudele ja vastupidi peaks põhinema jurisdiktsioonide taksonoomiate ülemaailmsel ühtlustamisel. See on komitee hinnangul eriti oluline, kuna EL ei suuda üksi lahendada keskkonnaalaseid, näiteks kliimamuutustega seotud probleeme. Kui kolmandate riikidega ei leita taksonoomiate ühtlustamisel mingitki ühisosa, ei saa komisjoni kavandatavast roheliste võlakirjade vabatahtlikust standardist tõenäoliselt ülemaailmse roheliste võlakirjade turu standardit. Kestliku rahanduse rahvusvahelisel platvormil (International Platform on Sustainable Finance, IPSF) peaks olema keskne roll selle ühise aluse loomisel, toimides poliitikakujundajate vahelise dialoogi foorumina.

1.8.

Samuti kiidab komitee heaks ELi taksonoomia raames kehtestatud nõudmise, et investeeringud peavad vastama olulise kahju ärahoidmise põhimõttele ning järgima minimaalseid kaitsemeetmeid, kuna jätkuvalt peab sotsiaalse kaitse ning inim- ja töötajate õiguste kaitse kõrval olema esmatähtsal kohal rohepööre. See võib siiski piirata taksonoomia ühtlustamist kolmandate riikidega, eelkõige juhul, kui vastav jurisdiktsioon ei järgi olulise kahju ärahoidmise põhimõttega seotud kriteeriume, näiteks ei tunnusta õigust kollektiivläbirääkimistele. Selleks teeb komitee ettepaneku luua sotsiaalpartnerite osalusel spetsiaalne järelevalvekomitee, et jälgida roheliste võlakirjade turu dünaamikat.

2.   Üldised märkused

2.1.

Euroopa Komisjon esitas 6. juulil 2021 uue määruse ettepaneku Euroopa roheliste võlakirjade vabatahtliku standardi kohta. Määruse ettepanekuga püütakse muuta ELi finantssüsteem kestlikumaks, luues rohelistele võlakirjadele n-ö kuldse standardi, mida oleks võimalik teiste turustandarditega võrrelda ja potentsiaalselt ka ühildada.

2.2.

Roheliste võlakirjade standardid võiksid kasutada kõik roheliste võlakirjade emitendid, sh era-, avaliku sektori ning riikidest emitendid, ning selle kohaldamisalasse kuuluksid ka ELi-välised emitendid.

2.3.

Kavandatava raamistikuga luuakse vabatahtlik standard, milles määratletakse, millistel tingimustel saavad ettevõtted ja riigiasutused kasutada rohelisi võlakirju, et koguda kapitaliturgudel vahendeid projektide rahastamiseks.

2.4.

Standardiga nõutakse, et emitendid eraldaksid kogu emiteerimistulu võlakirja lunastustähtajaks tegevusele, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu ELi taksonoomiamääruses (EL) 2020/852 (1) kehtestatud nõuetele. Sellega sätestatakse majandustegevuse keskkonnaeesmärgid, sõelumiskriteeriumid ning tulemuslikkuse tasemed. Majandustegevust käsitletakse nõuetele vastavana, kui see: a) aitab oluliselt kaasa ühe või mitme keskkonnaeesmärgi saavutamisele; b) ei tekita olulist kahju teistele keskkonnaeesmärkidele ja c) toimub sotsiaalseid ja juhtimisalaseid kaitsemeetmeid rakendades.

2.5.

Euroopa rohelised võlakirjad aitaksid rahastada pikaajalisi (kuni kümneaastaseid) projekte, tingimusel, et kõnealused projektid on kooskõlas taksonoomiamääruse keskkonnaeesmärkidega.

2.6.

Euroopa rohelised võlakirjad peavad läbima välise hindamise, et tagada nende vastavus ülaltoodud nõuetele, eelkõige mis puudutab projektide kooskõla taksonoomiaga. Ettepaneku kohaselt registreeritakse välised hindajad Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) juures ning nad peavad pidevalt vastama registreerimise tingimustele.

2.7.

Kui taksonoomiamääruse raames ette nähtud ELi taksonoomia tehnilised sõelumiskriteeriumid muutuvad pärast võlakirjade emiteerimist, võimaldab ettepanek emitentidel veel viie aasta vältel täita varasemaid kriteeriume. Komitee on siiski seisukohal, et kui võlakiri liigitatakse emiteerimisel „roheliseks“, ei tohiks tulu jaotamise eeskirju muuta. Praktikas tähendab see, et kuigi taksonoomia sõelumiskriteeriumid muutuvad ja võlakiri ei vasta enam uutele kriteeriumidele, peaks see jääma „roheliseks“ kuni selle lunastustähtajani. See peaks aitama suurendada roheliste võlakirjade turgude stabiilsust.

2.8.

Ettepaneku eesmärk on suurendada investorite usaldust ja kaitsemeetmeid ning vähendada ohtu, et roheliste võlakirjadega rahastatavad projektid ei saavuta sihiks seatud keskkonnaeesmärke. Selliste võlakirjade emitentidelt nõutakse regulaarset aruandlust.

2.9.

Kohustuslik on roheliste võlakirjade teabeleht, milles on välja toodud emiteerimise lõplikud rahastamiseesmärgid, ning registreeritud väline hindaja peab läbi viima selle teabelehe emiteerimiseelse hindamise, et tagada võlakirja vastavus roheliste võlakirjade standardi nõuetele.

2.10.

Roheliste võlakirjade emitentidelt nõutakse ka iga-aastaseid aruandeid, mis näitavad võlakirja emiteerimistulu vastavust ELi taksonoomiale.

2.11.

Kui kogu roheliste võlakirjade müügist saadud tulu on jaotatud (mis peab toimuma enne võlakirja lunastustähtaega), peab emitent laskma läbi viia emiteerimisjärgse hindamise. Teatud emitentide puhul (näiteks mõned finantsasutused) tuleb seda teha igal aastal.

2.12.

Avaldada tuleb ka vähemalt üks aruanne võlakirja üldise keskkonnamõju kohta.

3.   Konkreetsed märkused

3.1.

Euroopa Komisjoni Euroopa roheliste võlakirjade standardi ettepank esitati ajal, mil nõudlus roheliste võlakirjade järele ELis kasvab. Praegu moodustavad rohelised võlakirjad ELis aga endiselt üksnes 2,6 % kõigist Euroopa Liidus emiteeritavatest võlakirjadest, seega on siin jätkuvalt olulist kasvuruumi. Näiteks 2021. aasta teises kvartalis kasvas roheliste võlakirjade emiteerimine ELis 2020. aasta sama perioodiga võrreldes umbes 30 %, mis peegeldab kasvutrajektoori selles valdkonnas (2).

3.2.

Sellele vaatamata ollakse üha enam mures tegeliku keskkonnakasu pärast, mida annavad projektid, mida rahastatakse selliste võlakirjade emiteerimisest. Nende mureküsimuste kirjeldamiseks kasutatakse terminit „rohepesu“, millega viidatakse roheliste võlakirjadega rahastatud projektide kohati kaheldavale keskkonnasäästlikkusele. See toob kaasa usaldatavusprobleemi oma keskkonnaalast mainet parandada soovivatele emitentide jaoks ning teabe asümmeetria investorite jaoks, kellel võib olla keeruline eelnevalt välja selgitada, kas kõne all on tõeliselt keskkonnasäästlikud projektid.

3.3.

Probleem on asjaolus, et roheliste võlakirjade erinevus kõigist teistest võlakirjadest seisneb üksnes selles, et roheliste võlakirjade emiteerimistulu kasutatakse projektide jaoks, mis vastavad teatavatele eelnevalt kindlaks määratud keskkonnakriteeriumitele. Tingimuste mittetäitmisel – nagu ka mis tahes muu võlakirja puhul – on investoril tavaliselt regressiõigus emitendi terve bilansi ulatuses. Investori lisandväärtus tuleneb kestlikkus- või keskkonnaeesmärkidele vastava võlakirja omamisest. Probleem seisneb aga selles, et kestliku tegevuse määratlused on ELi eri jurisdiktsioonides erinevad. Seega on projektide mõju erinevates jurisdiktsioonides ja sageli ka ühe liikmesriigi eri piirkondades üsna võimatu võrrelda.

3.4.

Üks probleem on seotud ka tulu kasutamist puudutava aruandlusega. Probleemid seoses emitendi teabe avalikustamisega ja investoritele tulude kasutamist puudutava teabe esitamisega kipuvad olema suuremad nendes liikmesriikides, kus tuleb tulevikus teha valdav osa CO2 heite vähendamisele suunatud investeeringutest.

3.5.

Euroopa roheliste võlakirjade standardiga püütakse neid probleeme lahendada, luues läbipaistvusel ja järelevalvel põhineva korra. Selle korra kohaselt on rahastamiskõlblikud üksnes ELi kestliku tegevuse taksonoomiale vastavad projektid ning emitendid peavad emiteerimise hetkel esitama täiendavat teavet ning andma hiljem korrapäraselt aru tulude kasutamise ja projekti mõju kohta. Lisaks võivad Euroopa rohelisi võlakirju kinnitada ainult Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve all tegutsevad välised hindajad. Komitee hoiatab siiski turu kontsenetratsiooni eest, mille eesmärk on hoida väliste hindajate kulud kontrolli all. Näiteks võib lihtne ja sujuv registreerimiskord ergutada konkurentsi selles valdkonnas – see ei sea ohtu hindajate teadmisi ega kvaliteeti.

3.6.

Samuti võib Euroopa roheliste võlakirjade standard anda olulist majanduslikku kasu nii emitentidele kui ka investoritele, Praegu tekitavad usaldatavust ja teabe asümmeetriat puudutavad probleemid kõigile asjaomastele pooltele lisakulusid, kuna emitendid püüavad end tõestada mitmesuguste kulukate jõupingutuste kaudu, muu hulgas kuluka välise hindamise ja ulatuslikuma aruandluse kaudu, investorid võivad aga sobivate kestlike investeerimisvõimaluste leidmiseks ette võtta täiendavaid otsinguid. Kavandatav Euroopa roheliste võlakirjade standard loob roheliste võlakirjade emiteerimiseks üldise, usaldusväärse ja sujuva mehhanismi, milles teabe asümmeetria on võimalikult väike ning selle standardi kohaselt tegutsevatele emitentidele on tagatud oluline mainekasu.

3.7.

ELi taksonoomiamäärusega kooskõlla viidud Euroopa rohelised võlakirjad sobivad hästi sellise majandustegevuse rahastamiseks, mis toetab üleminekut kestlikumale ning väiksema CO2 heitega majandusele. Rohelisi võlakirju tuleks näha esimese eelistusena ning tuleks luua asjakohased stiimulid, et ELi finantssüsteem tõepoolest „roheliseks“ muuta.

3.8.

Ettepanekuga lubataks ka ELis asuvatel ettevõtetel Euroopa rohelisi võlakirju emiteerida, et omandada või luua ELi taksonoomiaga kooskõlas olevat vara, näiteks uus energiatõhus hoone. See võimaldataks ettevõtetel suurendada oma taksonoomiaga kooskõlas olevate varade osakaalu. Seejuures tuleks siiski arvesse võtta ka kaasnevaid sotsiaalseid kulusid, sealhulgas kollektiivseid koondamisi.

3.9.

Tänu eelnimetatud ühtlustamisele ELi taksonoomiaga aitaks kavandatav standard ka märkimisväärselt vähendada praegust ebakindlust seoses vara või kulutuste liikidega, mida võib põhjendatult liigitada kapitali kestlikuks kasutamiseks, suurendades seejuures usaldust roheliste võlakirjade turu vastu ning aidates veelgi hoogustada selle tärkava valdkonna kasvu ja sellesse tehtavaid investeeringuid ning rohelise rahanduse peavoolustamist. Euroopa roheliste võlakirjade standard võib aja jooksul end tõestada, ent komisjon peab andma suuniseid investorite juhtimiseks kvaliteetsemate võlakirjade ja projektide poole, millel on reaalselt soodne mõju keskkonnale, ning ELi kapitaliturul uue varaklassi loomiseks. Selliste suuniste andmise võimalus on järjekordne põhjus, miks komitee seda ettepanekut tunnustab.

3.10.

Eelöeldu taustal saaks rohelistest võlakirjadest vähese CO2 heitega majandusele ülemineku rahastamise põhikomponent kogu ELis. Rohelistel võlakirjadel on üldiselt pikaajalised ja nende kapitaliosa makstakse tagasi võlakirjade tähtaja lõppedes, nagu nõutakse suurte taristuprojektide puhul. Euroopa roheliste võlakirjade märgise kasutamine on küll vabatahtlik, ent investorid on igati motiveeritud seda kasutama kapitali kaasamisel nähtava keskkonnakasuga projektidesse. See on juba iseenesest oluline eelis, ent peamine eelis on standard ise, mis loob kapitaliturul rohevaradele võrdlusaluse. See peaks eeldatavasti rohelisi võlakirju kui varaklassi edasi arendama, võimaldades investoritel tuvastada rohelistele võlainstrumentidele omase tulukõvera. Kui kõigis liikmesriikides võetakse kasutusele ühtne emitentidele kohaldatav standard, võivad roheliste võlakirjade fondid ning roheliste pangalaenude pakkumine aidata kaasata täiendavaid rahalisi vahendeid, et lihtsustada üleminekut vähese CO2 heitega majandusele. See oleks veelgi lihtsam, kui saame eeldada, et roheliste laenude hind on piisavalt mõistlik.

3.11.

Euroopa roheline võlakiri võib luua ka võrdlusaluse rohelistele võlakirjadele ELi-välistel turgudel, nagu on toimunud jaeinvesteerimisfondide puhul. EList on saanud selles valdkonnas ülemaailmne liider (51 % 2020. aastal maailmas emiteeritud rohelistest võlakirjadest anti välja ELi ettevõtete ja riigiasutuste poolt) ning roheliste võlakirjade standard looks ELi investoritele täiendavaid kestliku rahastamise võimalusi rahvusvahelistel turgudel.

3.12.

Rohelistele võlakirjadele standardi kehtestamine on tähtis. Siiski ei tohiks alahinnata emitentide probleeme standardite järgimisel ELi taksonoomias. Suure tõenäosusega kõrvutaksid nad ESMA poolt heaks kiidetud ja jälgitava välise hindamise pika protsessi kulusid ja probleeme laiemale investoribaasile juurdepääsu eelistega. Erasektori emitendid võivad seega eelistada alternatiivseid rohelisi võlakirju ja vähem koormavaid sertifitseerimisprotsesse. Sellel aruandluse ja nõuetele vastavuse tagamise korral võib olla ka ebaproportsionaalne finantsmõju VKEdele, kellele Euroopa roheliste võlakirjade standard võib tunduda liiga karistavana ja seega pärssida edasist kasvu. Võimalikule huvile Euroopa roheliste võlakirjade vastu võib valgust heita kogemus EL-üleste kapitaliturutoodetega, mille kasutuselevõtt pole olnud kuigi julgustav.

3.13.

Seega peab ELi järelevalveasutus rakendama roheliste võlakirjade standardit võimalikult pragmaatiliselt. Ehkki komisjon on järgmise kolme aasta jooksul (taasterahastu „NextGenerationEU“ raames 250 miljardi euroga) peamine roheliste võlakirjade emitent ja liikmesriigid kokku emiteerivad ligikaudu 80 miljardi euro eest rohelisi võlakirju, ei saa alahinnata ka erasektori rolli roheliste võlakirjade emiteerimisel. Liigse ettekirjutamise ja ülereguleerimise vältimine, muu hulgas äriühingust emitentide puhul, hõlbustaks Euroopa roheliste võlakirjade standardi kasutuselevõttu kapitaliturgudel. Siiski tasub olla ettevaatlik. Ettepaneku kohaselt ei kohaldataks liikmesriikides avaliku sektori emiteeritud roheliste võlakirjade suhtes välist hindamist. Kuigi avaliku sektori emitendid peaksid ikkagi andma aru võlakirjainvestoritele, siis võttes arvesse liikmesriikide kohustust minna üle vähese CO2 heitega majandusele, tagaks Euroopa roheliste võlakirjade standardi kohaldamine kõigile selle kohustuse täitmise. Teisest küljest võib kahte liiki roheliste võlakirjade võimaldamine (avaliku sektori emiteeritavad võlakirjad ja äriühingust emitentide võlakirjad) kaasa tuua vähemalt kaks erinevat standardit.

3.14.

Veel üks lahendamist vajav küsimus on see, millistel tingimustel lubada ELi kapitaliturgudele ELi-välised roheliste võlakirjade emitendid ja vastupidi– seega vaja on ülemaailmselt ühtlustada jurisdiktsioonide taksonoomiad. Selles kontekstis on asjakohane viidata kestliku rahanduse rahvusvahelisele platvormile, mis on poliitikakujundajate dialoogifoorum, mille üldine eesmärk on suurendada keskkonnakestlikesse investeeringutesse suunatava erakapitali mahtu. Kestliku rahanduse rahvusvahelise platvormi põhieesmärk on lihtsustada erakapitali kaasamist keskkonnakestlikesse investeeringutesse. Seega on platvorm poliitikakujundajate mitmepoolne dialoogifoorum, mis aitab investoritel leida ja ära kasutada kestlikke investeerimisvõimalusi, mis tõepoolest toetavad kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamist. Selle foorumi raames tuleks arutleda taksonoomiate ühtlustamise üle ja selles kokku leppida.

3.15.

Nagu eespool mainitud, oleks ESMA-l kui ELi kapitalituru järelevalveasutusel keskne roll selle tagamisel, et kavandatavaid standardeid rakendatakse võimalikult pragmaatiliselt. Selleks tuleks arendada ESMA kui Euroopa roheliste võlakirjade hindajate järelevalvaja oskusi ja suurendada selle suutlikkust. Komisjon sätestab kvalifikatsiooni ja läbipaistvuse kriteeriumid ning need loovad ESMA-le kindla aluse. Komitee hinnangul võib ESMA oma suutlikkust suurendades toetada edaspidi ka samalaadseid ELi-väliseid asutusi sarnaste standardite rakendamisel ja aidata seega ELi investoritel pääseda tekkivatele turgudele.

3.16.

Teine kaalumist vajav asjaolu on see, et ülemineku jaoks vähese CO2 heitega majandusele ELis on vaja palju rohkem rahalisi vahendeid kui see, mida pakub taasterahastu „NextGenerationEU“. Erasektor juba täidab oma rolli selles üleminekus, kuid vaja on palju enamat. Seega arendaks kavandatav Euroopa roheliste võlakirjade standard kujunemisjärgus roheliste võlakirjade turgu edasi ning võimaldaks lisaks piiriülese rahastamise lihtsustamisele kapitaliturgudel kaasata ka uusi emitente. Lõppkokkuvõttes parandaks kavandatav roheliste võlakirjade standard võimalike emitentide ja investorite mainet ja suurendaks nende pühendumist kestlikule arengule ja keskkonnaeesmärkidele, milleks on kliimamuutuste leevendamine, kliimamuutustega kohanemine, vee- ja mereressursside kestlik kasutamine ja kaitse, ringmajandusele üleminek, ringlussevõtt, jäätmetekke vältimine, saastamise vältimine ja ohje ning tervete ökosüsteemide kaitse. Seega moodustaksid asjakohased keskkonnaalased ja sotsiaalsed eesmärgid osa igast äristrateegiast. Lisaks aitaks finantstoodetele ELi ökomärgise edendamine ja bürokraatia vähendamine toetada eraettevõtteid sellise strateegia kasutuselevõtul.

3.17.

Komitee loodab, et aja jooksul otsustavad investorid Euroopa roheliste võlakirjade standardite kasuks, kuna see tagaks rahaliste vahendite taksonoomiale vastava kasutamise, mis omakorda lihtsustaks investorite aruandlusnõudeid. Seega peaks eesmärk olema kavandatava roheliste võlakirjade standardi kasutuselevõtt kõikjal ELis, olgu era- või avalikus sektoris.

3.18.

Sellega seoses toetaks komitee olemasolevate roheliste võlakirjade puhul varasemalt kehtinud nõuete kohaldamist (grandfathering) uue standardi raames ning viimaks seesuguste standardite kohaldamist taasterahastu „NextGenerationEU“ võlakirjade suhtes. Komitee on kindlalt veendunud, et taksonoomiaga kooskõlla viidud rohelised võlakirjad aitaksid saavutada keskkonnaeesmärke. Lisaks eeldab komitee, et Euroopa roheliste võlakirjade standard suurendab investorite huvi selliste investeeringute vastu, arendades edasi roheliste võlakirjade turgu. See on küll hea uudis emitentide ja investorite jaoks, ent komitee hoiatab eespool mainitud raskuste eest.

3.19.

Minnes edasi ja eeldades, et ettepanek võetakse selle praegusel kujul vastu, oleks huvitav hinnata i) millises ulatuses nõuavad nii ELi kui ka liiduvälised investorid, et emitendid kohandaksid oma tegevuse kavandatud standarditele, või kas ettepanek toob kaasa erinevuse roheliste võlakirjade turul ELi ja ülejäänud maailma vahel, ja ii) kuidas Euroopa roheliste võlakirjade standardi kavandatav rakendamine mõjutaks roheliste võlakirjade turul toimuvaid arenguid ELis ja väljaspool.

3.20.

See on komitee hinnangul eriti oluline, kuna EL ei suuda üksi lahendada keskkonnaalaseid, näiteks kliimamuutustega seotud probleeme. Kui kolmandate riikidega ei leita taksonoomiate ühtlustamisel mingitki ühisosa, ei saa komisjoni kavandatavast roheliste võlakirjade vabatahtlikust standardist tõenäoliselt ülemaailmse roheliste võlakirjade turu standardit. Selle tagajärjeks oleks killustunud kapitaliturud, sest kolmandate riikide emitendid ei võtaks tõenäoliselt komisjoni pakutud standardeid kasutusele. See võib takistada suurte keskkonnaprobleemide, eelkõige kliimamuutuste vastu võitlemiseks vajalike rahaliste vahendite sissevoolu.

3.21.

Samuti kiidab komitee heaks ELi taksonoomia raames kehtestatud nõudmise, et investeeringud peavad vastama olulise kahju ärahoidmise põhimõttele ning järgima minimaalseid kaitsemeetmeid, kuna jätkuvalt peab sotsiaalse kaitse ning inim- ja töötajate õiguste kaitse kõrval olema esmatähtsal kohal rohepööre. See võib siiski piirata taksonoomia ühtlustamist kolmandate riikidega, eelkõige juhul, kui vastav jurisdiktsioon ei järgi olulise kahju ärahoidmise põhimõttega seotud kriteeriume, näiteks ei tunnusta õigust kollektiivläbirääkimistele. Selleks teeb komitee ettepaneku luua sotsiaalpartnerite osalusel spetsiaalne järelevalvekomitee, et jälgida roheliste võlakirjade turu dünaamikat.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13).

(2)  Climate Bonds Initiative (2021). Roheliste võlakirjade emiteerimine piirkondade lõikes emiteerimismahu alusel.