|
6.12.2008 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 313/13 |
Knauf Gips KG 19. septembril 2008 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas T-52/03: Knauf Gips KG versus Euroopa Ühenduste Komisjon
(Kohtuasi C-407/08 P)
(2008/C 313/19)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Knauf Gips KG (esindajad: advokaadid M. Klusmann ja S. Thomas)
Teine menetluspool: Euroopa Ühenduste Komisjon
Apellandi nõuded
|
— |
Tühistada täies ulatuses Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T-52/03: Knauf Gips KG vs. komisjon; |
|
— |
teise võimalusena saata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse uueks arutamiseks; |
|
— |
kolmanda võimalusena vähendada hagejale komisjoni 27. novembri 2002. aasta vaidlusaluse otsuse artiklis 3 määratud rahatrahvi suurust vähemalt 54,51 miljoni euro võrra. |
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu otsuse peale, millega jäeti rahuldamata apellandi hagi komisjoni 27. novembri 2002. aasta otsuse 2005/471/EÜ peale, tugineb kolmele väitele.
|
1. |
Esiteks väidab apellant, et rikutud on kaitseõigusi, seal hulgas õigust olla ära kuulatud. Apellant leiab, et Esimese Astme Kohus ei ole järginud põhimõtteid, mis kehtivad juhul, kui on takistatud juurdepääsu süüstavatele dokumentidele ja õigustavatele tõenditele. Väite esimeses osas heidab apellant ette seda, et komisjoni otsus oleks tulnud tühistada, kuna komisjon ei lubanud apellandil tutvuda teda süüstavate tõenditega, millel otsus lõpuks tugines. Esimese väite teises osas väidab apellant, et lisaks on vaidlustatud otsusega rikutud tema kaitseõigusi, kuna komisjon takistas õigusvastaselt ka tema juurdepääsu teda õigustavatele tõenditele, mistõttu oleks otsus tulnud samuti tühistada. |
|
2. |
Teiseks väidab apellant, et rikutud on EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna ei ole järgitud elementaarseid tõendamisreegleid, nimelt in dubio pro reo põhimõtet, kusjuures rikutud on ka materiaalõigust, seda eelkõige kooskõlastatud tegevuse koosseisu osas, mistõttu vaidlustatud otsuses eeldati ekslikult EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist. |
|
3. |
Kolmandaks väidab apellant, et rikutud on määruse 17/62 artikli 15 lõikes 2 sätestatud 10 % piiri. Apellant leiab, et Esimese Astme Kohus on vääralt arvesse võtnud selliste ettevõtjate käivet, keda apellanti ei kontrolli ja kes apellanti ei kontrolli. Apellant väidab, et ta ei moodusta teiste ettevõtjatega majanduslikku tervikut. |