|
27.7.2013 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 215/9 |
Henkel AG & Co. KGaA, Henkel France’i 24. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 7. märtsi 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-607/11: Henkel AG & Co. KGaA, Henkel France versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-283/13 P)
2013/C 215/12
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellandid: Henkel AG & Co. KGaA, Henkel France (esindajad: advokaadid F. Brunet, E. Paroche, E. Bitton)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Taani Kuningriik
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
|
— |
tühistada kohtumäärus osas, milles leiti, et puudus vajadus otsustada Henkeli Üldkohtule esitatud hagi selle nõude üle, millega taotleti vaidlustatud otsuse tühistamist (kohtumääruse resolutsiooni punkt 1); |
|
— |
tunnistada, et Henkeli Üldkohtule esitatud hagi ei ole esemetu ja on vastuvõetav ning saata asi Üldkohtule tagasi asjakohaste faktide uuesti ülevaatamiseks; |
|
— |
tühistada kohtumäärus osas, millega jäeti Henkeli kohtukulud tema enda kanda ja mõisteti temalt välja komisjoni kohtukulud, muuhulgas kohtuasjas T-607/11 R ajutiste meetmete kohaldamisega seotud kulud (kohtumääruse resolutsiooni punkt 4), ning mõista komisjonilt välja käesoleva ja Üldkohtu menetluse kulud. |
Väited ja peamised argumendid
Käesolev apellatsioonkaebus koosneb neljast väitest, millega apellandid vaidlustavad Üldkohtu järelduse, et neil puudus huvi vaidlustada vaidlustatud otsust Üldkohtus. Üldkohus on valesti leidnud, et vaidlustatud otsus muutus esemetuks tulenevalt ADLC otsusest, milles ADLC leidis, et dokumentide edastamine ei olnud apellantide kaitseõiguste järgimise tagamiseks vajalik ja et dokumendid ei olnud ADLC-s juhtumi analüüsimiseks asjakohased.
Apellandid väidavad vastupidi, et neil säilis õiguslik huvi menetluse algatamise vastu Üldkohtus, kuivõrd neil on vaja tugineda Prantsuse menetluse dokumentidele tõendamaks, et (i) asjaolud, mille eest määrati karistus juhtumi COMP/39.579 puhul, on samad või vähemalt väga tihedalt seotud Prantsuse menetluses vastutusele võtmise asjaoludega, millel on mõju apellantide leebema kohtlemise staatusele Prantsusmaal, ja et (ii) Henkeli nõuet saada luba kasutada neid dokumente Prantsuse menetluses ei käsitletaks leebema kohtlemise taotleja koostööst keeldumisena, mis õigustaks trahvi vähendamist 25 %, mitte 30 % võrra, nagu leidis ADCL, vaid et seda käsitletaks seadusliku õiguse ja õigustatud huvi kasutamisena, täpsemalt kaitseõiguste teostamisena.
Käesolev apellatsioonkaebus on jaotatud neljaks väiteks:
|
— |
esiteks, Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kuivõrd ta leidis vääralt, et ADLC otsusele ei ole järgnevat menetlusastet, milles dokumente saaks uuesti hinnata, kui vaidlustatud otsus tühistataks ja dokumendid edastataks ADLC-le; |
|
— |
teiseks, Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, tõlgendades vääralt dokumentide edastamise taotluse tegelikku põhjust, kui ta leidis, et taotluse eesmärk oli üksnes võimaldada ADLC-l tutvuda dokumentidega, samas kui selle peamine eesmärk oli võimaldada Henkelil teostada oma kaitseõigusi, käsitledes dokumente Prantsuse menetluses; |
|
— |
kolmandaks on kohtumäärus puudulikult põhjendatud, kuna Üldkohus leidis, et Henkelil puudus huvi menetluse algatamise vastu, jättes hindamata Henkeli esitatud seisukohad; |
|
— |
neljandaks, Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes hindamata, kas Henkelil ei säilinud huvi Üldkohtus menetluse algatamise vastu, et vältida õigusvastase teo kordumist. |
Nendel põhjustel paluvad apellandid Euroopa Kohtul määrus tühistada.